Mu klassiõde Erika teavitas mind sellest sündmusest. Esialgu ei osanud midagi arvata, aga kui ma Internetist otsides aru sain, et see on paadimaraton, siis tekkis asja vastu huvi. Kuna koolitöö ja aianduse vahel on vahest päris kasulik aeg maha võtta, siis otsustasimegi poja Janekiga seda hullust vaatama minna.
Teadsin, et Leevakul pakutakse võistlejatele süüa. See tundus olevat paras koht võistluse vaatamiseks. Perekond Joonaste süst nr 93 pidi sinna jõudma orienteeruvalt 11, st et 40 km peale olid nad endale aega andnud 4 tundi, sest start oli Tamula järvelt kell 7 hommikul.
Jõudime kohale ja kahjuks jõudis meil ka külm hakata enne kui saabus meie kallis paatkond kooseisus Erika ja Eero. Ilm oli laupäeval, 18. aprillil parajalt külm. Kui me veel hommikusööki sõime, siis sadas akna taga vahelduva eduga vihma, rahet ja lund, kraadiklaas näitas vaid 3 kraadi sooja. Mul hakkas soojas toas (saunas tegelikult) istudes paadisõitjatest päris hale. Aga eks need sportlased olegi pisut imelikud ja kindlasti isemoodi rahvas.
No nii, Leevakul oli ilus olla ja oodata, ca 11:30 saabus süst 93. Soe supp keres ja piss väljas, võisid nad jätkata oma katsumust. Nüüd pidi hakkama kõige raskem ja vaatajatele huvitavam osa - kärestikud. Viira ja Süvahavva jne, uh, õudne!
Meil oli vaja korraks Võrus käia ja siis võisime taas rahulikult sõitjaid jälitada, sest mis seal salata, sportlik hasart oli ka meid haaranud ja me pidime seda kõike oma silmaga nägema. Pisut enne kella 2 jõudsime Süvahavva veski juurde ja seal võiseime oma silmaga jälgida kuidas paadid järjest siuh-sauh veskitammist alla lasid. Kaldalt oli seda äärmiselt põnev jälgida. Ei oska öelda, kas sama mõnu tundsid ka need, kes selles vetemöllus paadiga ümber käisid. Ja neid oli ikka palju. Üks kummipaat sõideti päris ribadeks. Süstadel oli kergem, sest põll võttis suurema ve kinni. Kanuud pidid aga kõik ikka kalda pealt läbi käima ja vee kanuust välja valama.
Olime Võrus liiga kaua mökutanud ja süst 93 oli sela enne meid läbi tuhisenud. Järgmisena läksime Reo silla alla Põlva-Värska maantee peal. Ilm oli soojenenud ja mõnus oli seal jõe ääres luhal soojal murumättal lebotada ning sõudjaid ja aerutajaid vaadata ning nii mõnegagi paar sõna nalja visata. Meel oli kõigil ülev. Aga süst 93 oli kadunud????
Sõitsime autoga Pääsnasse, seal teeb Võhandu toreda täieliku S-kujulise kurvi. Kuna kohalikud on piraka palgi üle jõe vedanud, siis pidid kõik võistlejad paadid üle S viimase pauna vedama ja said jalgu sirutada. Ka seal sai võistlejate ja kaasaelajatega lobisetud, aga süst 93 jäi kadunuks. Siis ma taipasin helistada ja Eero ütles, et nad on kohe varsti Ruusal. Kihutasime sinna, aga ei midagi. Telefonist öeldi, et nad on juba Leevakult läbi, näeme Räpinas. Oh seda vale arvestust, nii kaua olime valede kohtade peal jokutanud.
Räpinasse me aga veel ei läinud. Jaama-Rahumäe teel on ka Võhandu jõe sild ja seal all passides me nägime jälle oma kalleid aerutajaid. Nii Erika kui ka Eero olid heas tujus ja nende süst läks vaatamata läbitud 80 km sujuvalt ja mõnuga.
Räpina Paberivabriku tammi juures pidi paadid taas käsitsi üle tammi vedama. Kuna oli juba päris hilja, kell võis olla vast 7, siis hakkas minema ka viluks. Võistlejad saabusid, aga vastutuul oli võtnud nende võhma ja näost võis välja lugeda pisukest väsimust. Jäänud oli veel vaid 9 km.
Finish oli Võõpsus, enne Lämmijärve ohtlikke laineid. Ootasime seal ja külmetasime. Võidukas süst 93 ja kangelased Erika ja Eero jõudsid finishisse umbes 70-ndatena. Fantastika! Oli vahva päev!
No comments:
Post a Comment