Milorad Pavic "Kasaari sõnastik"

Pavici raamat, mille lugemise just lõpetasin, aitas mind üle mu noorusaja mälestusest, et mulle ajalugu ei meeldi. Tegemist ei ole traditsioonilise ajaloolise jutustusega; väljamõeldis ja tegelikkus paistab olevat lootusetult sassis, aga mina seda ju ei tea, sest olen ajaloos üpris nõrk. Mulle meeldisid väga täiesti mõõdutundetult irreaalsed arutlused ja mõttekäigud, kus väga raske oli muiet tagasi hoida. Kõigi nende hullumeelsete asjade võimalikkuse ettekujutamine just oligi kõige mõnusam "Kasaari sõnastiku" lugemisel. Näiteks, pidevalt oli erinevates kehades liikvel Saatan. Otse loomulikult elas ta erinevatel ajastutel, aga teda sai ära tunda alati selle järgi, et tal oli mõlemal käel kaks pöialt ja seega ei saanud ta paremal ja vasakul käel vahet teha. Ning tal polnud kahe ninasõõrme vahel vaheseina ....

Konstantinoopoli ülikooli filosoofia professor Konstantinos Thessalonikest, kes Pavici järgi oli ristiusu eestkõneleja kasaari poleemikas, sai Filosoofi austava nimetuse just oma tänu oma erakordsele eruditsioonile. " ... [Ta] oli veendunud, nagu kõik arukad meremehed, et arukate kalade liha on kõvem ja vintskem kui rumalate kalade oma. Ainult lollid söövad nii lolle kui ka arukaid, samal ajal ki arukad valivad välja ja otsivad rumalaid."

Kommunism kui kohutav ilgus

Lõpetasin just Richard Pipes'i raamatu "Kommunism", mis ilmus Ilmamaa kirjastuse seerias 'Aken ilma', lugemise ja värisen siiani vastikusest ja vihast. Ma ei oska isegi täpselt kirjeldada, keda ma konkreetselt vihkan, aga nii kohutavalt kurb ja võimetu tunne hakkas.
Selle raamatu mitte vähem oluline osa on Peeter Tulviste kirjutatud järelsõna, kus ta veelkord rõhutab ja tsiteerib Pipes'i:"Venemaal, mis kommunismiga kõige kauem eksperimenteeris, on üks tulemustest see, et rahvalt on röövitud eneseusaldus. Et nõukogude korra ajal kõik korraldused, mis puudutasid ebaisikulisi asju, pidi tulema kõrgemalt poolt ja isiklikku alagatust käsitati kuriteona, on rahvas kaotanud otsustusvõime ükskõik kas suurtes või väikestes asjades (välja arvatud seal, kus loeb kriminaalne ettevõtlikkus); inimesed ootavad käske. [---] Rahvas on osutunud niihästi võimetuks kui ka soovimatuks seista oma jalgel ja oma saatuse eest välja astuda. [---] kommunism [---] on hävitanud neis ka tööeetika ja avaliku vastutustunde."

Kui Eesti maaelu on totalitaarselt mingi kriminaalse süsteemi poolt hävitatud, siis ei saa loota, et see nüüd järsku iseenesest ellu ärkab ja lokkama lööb. Just selle sama asja pärast, et inimene on muserdatud ja murtud, ning ta polegi enam võimeline tahtma ja omaalgatuslikult tegutsema. Maaelu ellu äratamiseks on vaja teha tõelisi ja mahukaid jõupingutusi riiklikul tasemel, et seda paha mis kollektiviseerimine talunikele ja teistele maaelanikele tegi, kuidagigi leevendada. Et maaelanikele usku elusse tagasi anda ... Minusuguseid on Eestis vähe, paljud noortest (ja vanadestki) siiski kahjuks lahkuvad maalt, sest tööd ei ole. Elu aitaks parandada ettevõtlikud inmesed, aga kuidas neid leida või luua kui aastakümneid tegutseti vastupidises suunas ja seda tehti äärmiselt jõuliselt? Ei aita mõnest aktiivsest hullust, sest nendegi jaks raugeb kui tuge ei tule.

Nüüd ma tean, mida ma järgmiseks loen - see on maaelu arengukava. Ma ei saa ju enne öelda, et midagi ei tehta, kui ma pole riiklike sihtidega kursis. Ja seejärel 2009 aasta Eesti inimarengu aruanne. Kahjuks oli selle nädala Õpetajate Lehes just palju juttu sellest Eesti inimarengu aruandest 2009 (vt kokkuvõtet http://www.kogu.ee/public/eia2009/EIA_kokkuvote09.pdf), mis võimendas veelgi mu ängi. Ma tean ju juba küll, et õpilastele ei meeldi koolis: õppimine ei paku ei huvi ega rõõmu, neil on ülimadal heaolutunne, aga ühel hetkel ei saa enam lihtsalt vaiki olla.

Lapsepõlve suhete määravast tähtsusest kogu edasiseks eluks

Olen saanud taas tangu tera võrra targemaks, sest Martti Paloheimo raamat "Lapsepõlve mõjud" on läbi loetud. See on karm raamat, mida nendele ei julge soovitada, kes ei ole vaimult valmis oma lapsepõlve traagikatega taas kohtumiseks.
Hr Paloheimo väidab nimelt, et peaaegu kõikide tõsiste psüühhiliste tervise probleemide taga on lapsepõlves kogetud väärkohtlemine - nii füüsiline kui ka vaimne. Selleks võivad olla peksmine, hülgamine, armastuse ja füüsilise kontakti puudus ja veel palju, palju teisi "vältimatute heade" puudumisi või "välditavate halbade" esinemisi peresuhetes. Need tekitavad normaalselt erineva meeleseisundi, näiteks hingevalu, kahtlustusluulu, sundmõtete käes kannatamine jne.
Autor väidab, et ka alkoholisimi põhjuseks on lapsepõlve traumad. Ta selgitab oma uskumist nii: inimene on esimest korda alkohooli tarvitades kogenud seda, et ta tunneb ennast siis vabana ängistusest ja see kannustab teda seda tunnet taastootma ikka uuesti ja uuesti alkohooli tarvitades. Neid inimesi jälitab mingi peidetud isiklik painaja, mille eemale peletamine joobe abil on vältimatu, et inimene võiks üldse hakkama saada. Teisedki alhoholismi uurijad tunnistavad, et selline isiklik paharett on olemas, aga nad ei ole leidnud sellele põhjendust.

Ülistuskiri Õpetajate Lehele

Olen juba paar kuud Õpetajate Lehe tellija ja aina rõõmsamaks muutun, et see olen. Reeded on muutnud oma tähendust: nüüd ei saa enam kunagi postkastist reedel nii mööduda, et sealt lehte ei looda leida. Jätan lehelugemise õhtul viimaseks asjaks, sest enne magama minemist on kõige paremad lugemishetked - hambad pestud, lapsed magama pandud, teki all soojas. Ja tihti muutuvad reede õhtud pikaks just see tõttu, et ei täi lehete käest panna.
Autorid on enamuses sellised, kes on ka minu jaoks paljudes küsimustes autoriteedid. Huvitav on lugeda tarkade inimeste mõtteid, isegi siis kui nad minu omadega ei ühti. Tihti olen sunnitud haarama pastaka (vanast harjumustest ikka punase), et pärlid alla joonida ja siin Teiega jagada.

KOOLIREFORM
Agu Ojasoo ei mõista kadedaid kurtmisi, et eliitkoolid "roobitsevad andekad endale" ja jätavad särades nn piirkonnakoolid kaugele maha nii riigieksamite kui ka olümpiaaditulemuste pinnal. Ta leiab, et mitte õpilane ei pea andma koolile sära, vaid kool peab olema selleks, et anda õpilasele parimad arenguvõimalused.

Seda sama väidab ka Toivo Maimets, et Eesti hariduse üheks suurimaks probleemiks on muu hulgas erineva tasemega koolid.

Aga miks on nii, et paljude aastate jooksul on lahendamata see põhiseaduslik konflikt saada ühtlaselt head haridust igas Eesti koolis!?!??

Daniel Goleman "Emotsionaalne intelligentsus"

Olen saanud taas maha ühe suure teosega. Ise ma seda loomulikult ei kirjutanud, aga ka selle lugemine oli paras katsumus. Kokkuvõtteks ütlen, et Goleman veenis mind selles, et emotsioonid määravad palju, viha ja rõõmu kogus inimese elus ei ole lõplikult geenide poolt ära otsustatud ja et lastele tuleks juba maast madalast tunnetega tegelemist õpetama.
Goleman räägib palju sellisest asjast, mida ta nimetab emotsionaalseteks oskusteks. Otse loomulikult on kõiki tundeid lubatud tunda ja ega keegi ei saakski neid ära keelata, sest see lihtsalt ei õnnestuks. Oluline on see, kuidas nendele tunnetele reageeritakse ja see on juba õnneks arendatatav oskus. Vajalik on osata oma tundeid ära tunda, aga sama oluline on ka teiste tundeid tajuda ja neile reageerida. See on EMPAATIA.

Otsisin Internetist midagi emotsionaalse intelligentsuse kohta ja leidsin ühe Äripäeva raamatu, Stephen Neale, Lisa Spencer-Arnell, Liz Wilson "Emotsionaalse intelligentsuse treening". Seal oli sissejuhatuses selline lugu:

Õnnelik aednik
Charlie oli õnnetu aednik. Kogu oma elu oli ta unistanud täiuslikust lilleaiast, kuid igal aastal nägi ta taas enda ümber närtsinud lilli, koltunud muru ja lokkavat umbrohtu. Isegi loomad ja linnud hoidusid tema aiast eemale.
Masendatuna järjekordsest ebaõnnestumisest, otsustas Charlie minna jalutama oma lemmikkohta jõe äärde. Tavaliselt oli seal vaikne ja ta sai üksi mõelda oma murede üle, kuid seekord nägi ta jõe kaldal istumas tarka. Charlie ütles võõrale tere.
Tark pööras aeglaselt pead ja ütles: „Mulle tundub, et sa oled õnnetu, mu sõber. Sinu silmad on nukrad, sinu õlad on längus. Ma näen kurbust sinu näos ja sa tundud olevat väsinud.” See tabas ootamatult Charliet, kes oli oodanud lihtsat viisakust. Ta üllatus, kui täpne oli targa hinnang,
ja pidi endale tunnistama, et see kõik oli tõsi.
„Kuidas te seda teate?” küsis ta. „Te isegi ei tunne mind.”
„Et näha inimese tundeid, ei pea teda tundma,” vastas tark.

... Edasi loe juba veebist aadressilt http://www.raamatuklubi.aripaev.ee/images/toode/excerpt_b4b25b48-b33e-4fa8-9a63-68558001d3cf.pdf

Karistamise psühholoogiast Tõnu Otsa vahendusel

Kui ma mõned kuud tagasi kooli raamatukogus Õpetajate Lehte sirvides aru sain, et niimoodi püsti seistes vahetunni ajal ma kõiki tuumakaid artikleid läbi lugeda ei jõua, siis otsustasin, et seda lehte hakkan nüüd tellima endale koju. Ma olin ennegi aastat eest seda lehte vahelduva eduga lugenud, aga nüüd tajusin kuidagi väga tugevalt, et tegu on tõeliselt sisuka ajalehega.

Kuigi tavaliselt läheb kõik põlev meil kodus koheselt tulehakatuseks, siis Õpetajate Lehte hoian küll pikalt lauanurgal, et võimalusel kolleegidele siit ja sealt tsiteerida. Nii ka nüüd, tunnen kohustust üldusele ka oma ajaveebi kaudu levitada psühholoogilist teavet karistamisest.

27. novembri Õpetajate Lehes on psühholoog dr Tõnu Otsa artikkel "Karistatakse halba teagu, mitte paha last". Esimese asjana tsiteeriksin lõiku, kus autor teadustab ühe väikse osa poistest (ca 0,05% sündinutest) eripära nii: "On lapsi, kes arvestavad jõuna, millele tuleb alistuda, vaid füüsilist üleolekut ja kasutavad ka enda kehtestamiseks ainult füüsilist jõudu. Ning nende laste seas on enamik neid, kelle kasvatuses pole tehtud mingisugust viga. Pigem vastupidi - heasüdamlikkus nende kohtlemisel ainult süvendab nende arusaama enda õigsusest ja tugevuses ning enda kehtestamist teiste suhtes. ... Selliste laste jaoks on eri kultuurides erinevaid kasvatusasutusi, kus lapse vägivaldne käitumisakt surutakse maha samuti vägivallaga, kuid mitte löömisega, vaid kinni hoidmisega kuni rahunemiseni."

Mõned nopped karistamise psühholoogiast (http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=2493)

• Karistada tohib ainult siis, kui lapse teadvuseni on jõudnud keelamine või teadaolev kehtiv keeld, mida ta eirab. (Laps vabandab end kõige sagedamini sõnadega „ma ei teadnud, et ei tohi”.)
  
• Karistada tuleb kohe, kui sõnakuulmatus ilmsiks tuleb. Laps peab karistajat julmaks või tigedaks, kui konfliktsituatsioon on oma akuutsuse minetanud (psüühiline mikrokliima on rahunenud). Lapse ajataju erineb täiskasvanu omast ja tema õiglustun­de jaoks on süüteol teistsugused „aegumismäärad”. („Ikka veel karistab, ma mõtlesin, et on juba andestanud/unustanud”.) Sel juhul võtab laps karistust kättemaksuna.
• Karistada tohib ainult keelule mittekuuletumise eest. Füüsiliselt ei tohi mingil juhul karistada käsu mitte­täitmise eest.
• Kõige tõhusam karistus on vabadust piirav sanktsioon (koduarest, pidude keeld, telekakeeld, arvutimängude keeld, mõnel juhul ka sõprade külaskäigu keeld). Huvitegevusest või pikaajalistest projektidest kõrvalejätmist ei tohi karistusena kasutada.
• Lapsele mõjub erinevalt isegi käsu ja keelu sõnastus. Paljusid käske saab ja tulebki sõnastada keeluna ja laps kuuletub. Võrdle „lõpeta kohe see lärmamine!” ja „lärmata ei tohi!”.
• Enne keelamist või käskimist peame olema kindlad, et laps kuuleb ja kuulab, veel parem on tema tähelepanu kontrollimine enne keelamist: „Vaata siia ja kuula, mis ma sulle nüüd ütlen… nooguta, kui aru said.” (Lapse levinum vabandus on, et ta ei kuulnud, mida sa teha ei lubanud.)
• Kui täiskasvanu ja lapse konflikt on viinud karistamiseni, eriti füüsiliseni, peab karistajast näha olema, et ta ei nahuta kurjusest, naudingu ja mõnuga, vaid on vastu enda tahtmist sunnitud seda tegema. („Mul on kurb/kahju, aga ma pean sind karistama selle eest, et…”)
• Kui täiskasvanu ja lapse konflikt on viinud lapse karistamiseni, peab rahunenud olukorras, näiteks õhtul voodis enne lapse uinumist järgnema üks kolmest tegevusest vanema algatusel:
  • andekspalumine („Anna andeks, et ma sind karistasin, aga sinu tegu sundis mind seda tegema!”);
  • andeks andmine („Küllap said isegi aru, et sinu tegu läks üle igasuguste piiride ja see viis suure riiuni, aga olen selle sulle andestanud, uskudes, et sa enam nii ei tee”). See on lapse andekspalumisele provotseerimine. Andekspalumist lapselt nõuda ei tohi, muidu õpib ta sellega manipuleerima;
  • leppimine („Tülitsesime, mis tülitsesime, mul oli piinlik, kindlasti oli sul ka, aga lepime nüüd ära.”). Nendel kolmel moel tüli lõpetades saab laps aru, et karistatakse halba tegu, mitte halba last.

Meil on koolis probleeme põhjuseta puudumisega. See tähendab, et õpilasel on loomulikult olemas põhjus, miks ta tundi ei lähe, aga see põhjus pole koolipere poolt aksepteeritut. Minu meelest peaksima ka meie rohkem süüvima psühholoogiasse ja proovima välja selgitada, mis põhjustab selle olukorra, millega õpetajad sugugi rahul pole. Samuti peaksime enam rakendama just 4. punkti Tõnu Otsa loetelus ja tegelema õpilaste õigustega. Kui me leiame, et õpilased ei ole kõiki oma kohustusi täitnud, siis ei ole millegagi põhjendatud see, et neil on samas kõik õigused alles jäetud. Selles seisneb minu jaoks vastuolu.

Lõpetuseks soovin lapsevanematele selget mõistust keelata oma last kategooriliselt juhtudel, kui ta teeb endale või teiste midagi halba või ohtlikku. Ainult siis jääb lapsesse alles ka inimesele omane ürgne instinktiivne käitumine - reageerida ohusignaalile tegevuse lõpetamisega ja peituda.

Peter Senge "Õppiv kool", osa 4 - ja muu elu

Kogu aeg toimub põnevaid ja vahvaid asju. Kuna ei raatsinud Tallinna sõita, et osaleda e-Õppe Arenduskeskuse korraldatud autoriõigustealasel seminari, siis vatasin ettekandeid eile oma arvuti tagant. Oligi tegelikult mõnusam, vaata ka: http://wiki.e-uni.ee/vorgustikud/doku.php?id=21._mai_2009. Tegin oma kooli rahvale sellest ka väikse kokkuvõtte, selle leiab siit: http://husamu.havike.eenet.ee/wordpress/?p=84
Nii palju on lahedaid inimesi, see on nii tore ...
Sain haisu ninna REKKi korraldatavast sisehindamise nõustamise nõunike tasuta koolitusest, ma tahan ka minna, vaata: http://www.ekk.edu.ee/programmid/programm-oppe-kvaliteedi-parendamine-oppeasutustes/sisehindamise-koolitused/nounike-koolitus
No ja siis loen ikka tasapisi Senge raamatut ja ei jõua ära imestada, kui palju tarkust sealt leida võib. Otsustage ise:

• Industriaalajastu kool on oma aja äraelanud - demograafilised tingimused on muutunud (mõlemad vanemad käivad tööl), pere- ja kogukonnamudelid on teisenenud (pole kodus ootavaid vanavanemaid, kes koolist tulevaid lapsi tervitaksid). Koolidel tuleb üle võtta ka lastehoiu roll ja vestlused vanematega keskenduvad sageli vanemate stressi leevendamisele mitte laste akadeemilisele aitamisele.
• Ajaloolise tähtsusega on kooli kui info jagaja monopoolse rolli kadumine. Tänapäeval on tüüpilisel teismelisel vähemalt samasugune juurdepääs maailma kohta käivatele teadmistele kui vanematel ja õpetajatel. Meediatehnoloogiadpakuvad lõbu ja õppimise segu viisidel, millega koolitunnid ei suuda võistelda.

Mure füüsika õpetamise pärast

Värske Horisont tõi minuni Jaan Kalda artiklis "Kõige huvitavam ja kasulikum õppeaine" ühe muresõnumi.
Nimelt kirjutab autor:
"Lõpetuseks ühest muret tekitavast asjast. Tulemuste protokollist selgub, et nii põhikooli kui ka gümnaasiumi 30 parema õpilase hulgas on kummaski vaid kaks venekeelsete koolide õpilast. Veel mõned aastad tagasi vastas nende esindatus olümpiaadi laureaatide hulgas enam-vähem Eesti rahvastiku rahvuslikule koosseisule. Pole võimalik üheselt öelda, milles on põhjus - kas venekeelsete koolide õppeprogrammi muutustes, üksikute tippõpetajate väljalangemises või hoopis milleski muus. Igatahes pole põhjus eestikeelsete koolide füüsikaõppe paranemine. Seda kinnitab fakt, et tänavusel lahtisel füüsikavõistlusel oli üks ülesanne täpselt sama, mis 12 aastat tagasi Eesti füüsikaolümpiaadi lõppvoorus, täislahenduste protsent oli aga toonasest märksa madalam. Nii ehk teisiti, tegemist on probleemiga, mida tuleks hariduspoliitika kujundamisel hoolsalt silmas pidada."

HORISONT - hästi mõnus lugemine

Sõitsin rongiga Tartust koju ja lugesin Horisonti. Nii hea vanaaegne tunne oli ja Verioral väljusin palju targemana. Selle aasta 3. numbrist meeldis väga intervjuu Aleksander Loitiga. Tegemist on minu koolivennaga Reaalkoolist, kes sõja keerises sattus Rootsi. Rootsis lõpetas Aleksander Loit 1950. aastal Uppsala ülikooli ning töötas aastail 1955-1981 samas õppejõuna. Aastail 1981-1993 töötas Aleksander Loit professorina Stockholmi ülikoolis ja juhatas Rootsi Riigipäeva eriotsusega Stockholmi ülikooli juurde loodud Balti uurimiskeskust.

Kärt Jänes-Kapp küsis: "Kuidas tollal Uppsalas ajalugu õpiti ja õpetati? Kas tänaseks on palju muutunud?"

Aleksander Loit vastas: "Palju on muutunud. Tollal oli väga palju loenguid, nüüd peetakse ka kursusloenguid, aga põhiraskus on seminaridel. Põhiline on ikka diskussioon ja probleemiarutus."

K.J-K: "Milline oleks Teie sõnum eesti humanitaaridele?"

A.L: "Ma ütleksin, et Eesti ajalooteaduses on toimunud suur areng positiivse poole. Üks märgatavamaid nihkeid on see, et ajalugu pole enam üksnes kirjeldav. Toonitaksin siin, et see pole muidugi olnud vaid sovetiaegne viis ajalugu kirjutada, vaid ulatub ajas kaugemale tagasi ja seda on tehtud ka teistes maades.

Kahtlemata on ajalugu vaja ka kirjeldada. Ajaloos kui aines ja kui teaduses on mitu žanri. Aga kraaditööd - doktoritöö ja magistritöö - on midagi erilist. Neis ei piisa kronoloogilisest ülevaatest, tuleb problematiseerida. Ja seda on hakatud tegema hoopis rohkem.

Paneb ka imestama, et kui 1990. aastatel huvi vähenes, siis nüüd tuleb ajaloohuvilisi järjest juurde. Kuigi ajaloolase palk pole ehk väga suur, tullakse ajalugu õppima, lisaks koolile töötavad ajaloolased ajakirjanduses, kultuurisektoris jm. See teeb rõõmu, sest tuleb ju tulevikule ka mõelda."

Anti Kirdon "122 õpetamistarkust" (3. osa)

= Vestlus on juba aastatuhandeid olnud hinnatud õpetamismeetod. Selle käigus saab õpetaja kiire ülevaate sellest, mida õpilased teavad, millised on ootused. Vestlus haarab õppijad kiiresti kaasa, nad on elavamad. Vestluse käigus saab korrigeerida hoiakuid, anda kiiresti tagasisidet. Vestlus annab õpetajale arendada kursusega tihedamat koostööd, ületada rolli barjäärid.

= Väitluse kõige lihtsamaks juhtumiks on see, kui õpetaja esitab õpilasele küsimuse ja asub vastust kommenteerides temaga vaidlusesse. Dialoog areneb tõeliseks väitluseks siis, kui väidetele esitatud vastuargumendid vaieldavaks muudetakse.

= Kiirõppe võte Quick-and-Dirty ütleb, et lahenda kõik ülesanded ära nii kiiresti kui suudad. Kui annad endale käsu harjutus veerand tunniga ära teha, märkad üllatusega, et see on täiesti mõeldav. Sugestiivõppe asjatundjad on arvamusel, et tavaliselt rakendame vaimsel tööl ja õppimisel vaid 4% oma aju ja intellekti võimsusest.
Sama väidab ka mu abikaasa Joshua, kes ütleb, et alustada on kõige raskem. Oma õpilastele kirjutamist õpetades palub ta neid hakata lihtsalt kirjutusvahendiga mööda paberit liikuma. Pastakas ei tohi üldse paigale jääda. Üllatuseks märkad varsti, et kirjutad teksti - oma mõtteid.

= Sugestiivõpe. Bulgaaria õpetlane Georgi Lozanov leidis, et täiskasvanute õpivõime järsuks tõstmiseks tuleks neis õppetunni ajal luua "lapsemeelselt" usaldav ja innustuv ning uue info ärksaks vastvõtmiseks valmis seisund. Keskendumise ja lõõgastuse sihikindel vaheldamine aitab kaua, ilma et väsiks. Kiire õppimise kindlustamiseks peab õpetaja läbi murdma kuuest õppimistõkkest:

1. Madal enesehinnang
2. Kartus karistuse ees
3. Kriitikameele kaitsevall
4. Loogika kaitsevall
5. Afektiivne kaitsevall
6. Eetiline kaitsevall

Mitmed tõsiasjad kinnitavad, et inimese koolis ja iseseisval tööl rakendust leidnud õpivõime ei vasta nende taibu, märkamismeele, õppimisvõime ja loovuse tegelikele võimalustele. Ilmselt oleme täiskasvanutena omandanud rea pärssivaid "aeglase õppimise harjumusi", mis väikelapsi ei näi kammitsevat. Tegelikult takistab paljusid inimesi elus edu saavutamast mingi "keskmise kodaniku kompleks" - end keskpäraseks pidavad inimesed ei söenda ega viitsi elus lennukaid ja edasiviivaid eesmärke seada. Neis puudub suurejoonelisus, loov kujutlusvõime ja vaimne avatus ning uute hoiakute, väärtuste ja teadmiste kiire omandamise oskus.

= Karismaatilist õpetajat iseloomustavad järgmised tunnused:

1. Ta on vahetu ja sundimatu.
2. Ta jätab endast laheda, siira ja loomuliku isiku mulje.
3. Ta on ise innustunud oma tegevusest.
4. Ta on sütitavalt energiline.
5. Tal on kõrge empaatiavõime.
6. Ta on õppijale autoriteediks.

= Õppimistõkkeid aitab ületada "üle võimete õppimise" põhimõte. G. Lozanov on kirjeldanud katset, kus alla 100 sõna õppimisel päevas saavutati tulemuseks 92%, 100-200 sõna korral aga 97%. Edu saab seletada sellega, et õnnestus loogiline kaitsevall edukalt ületada. 200-500 sõna omandamisel tekkis uus tõrge - afektiivne kaitsevall täiesti uue ja ennekuulmatu õppimiskogemuse ees. Üle 1000 sõna päevas omandada püüdes aga tulemused paranesid: õpilastele hakkas tunduma, et nad kasutavad sõnade õppimisel mingit täiesti uut mäluliiki.

= B. Prashningi järgi mäletab suur hulk inimesi seda, mida saab taktiilselt tunda: puudutada, käsitseda või kombata. Teiseks suureks rühmaks on kineetilised õppijad, kes tingimata ihkavad õpitavat mingil moel kogeda. Paljud õpivad kõige tõhusamalt siis kui nad midagi teevad - uurivad ja katsetavad, mängivad ja matkavad, ehitavad või valmistavad toitu, reisivad ja suhtlevad üksteisega.Paljud täiskasvanud ihkavad õppides "tunnetuslikku mõnu" saada. Meeldejätmiseks mõeldu peab meeldima.

Peter Senge "Õppiv kool", osa 3

* Ehkki õppimisprotsess haarab kogu keha, põhineb traditsiooniline arusaam klassis tehtavast tööst eeldusel, et õppimine on puhtalt mõistuslik tegevus. Selleks on vaja ainult pead, ülejäänud keha võib ukse taha jääda.

* Hoolimata sellest, et haridustöötajad on vägagi tuttavad intelligentsuse eri vormide ja eri õppimisviisidega, ei sobitu need teooriad peaaegu üldse konveierina töötavasse klassiruumi. Õpetajad on lõksus: ühel pol on standardse õppekava ja haridusprotsessi nõuded, teisel aga nende ees istuvate inimolendite erinevused. Tulemus on traagiline kõigi jaoks: õpetajad kas loobuvad või põlevad läbi, ning suur hulk lapsi kas heidetakse kõrvale või neid sunnitakse õppima viisil, mis suretab igasuguse loomuliku õpihimu.

* Konveieri-mõtlemine sunnib meid inimeste loomulikku erinevust käsitlema kui mingit kõrvalekallet, sest nad ei vasta masina vajadustele. Ed Joyner:"Need meie seast, kes on õpetanud teavad, et kuitahes hästi te ka ei tunneks oma ainet, ei suuda te seda edasi anda kui te ei tunne hästi lapsi."

* Tähtis on otsida vastust küsimusele, missugune oleks lapsi ja täiskasvanud tulvil klass siis, kui see oleks tõepoolest loodud õppimiseks ja seda nähtaks ainult ühena paljudest keskkondadest, kus õppimine aset leiab.

* Enamik koole upub sündmustesse. Iga sündmus näib eeldavat kohest reaktsiooni (nt laps saab vigastada -> võetakse järelvaataja; ühe õpetaja vanem sureb -> määratud eksam lükatakse edasi kuna asendajat pole jne). Iga kord teeb juht probleemi lahendamisel ära kangelasliku töö, andes võimalikult kiire diagnoosi ja leides vahetuima lahenduse. Kuid on väga reaalne võimalus, et pikemas perspektiivis toob kiire parandus rohkem kahju kui kasu. Enamgi veel, kohe igale sündmusele reageerimine ja probleemide lahendamine pea sama kiiresti kui need tekivad, aitab koolisüsteemis areneda omamoodi "tähelepanuvaeguse kultuuril".

* Elus süsteem kontrollib end ise, masinat kontrollib operaator.

* Kui lapse esmane mure koolis on olla õpetajale meele järele, siis juhib selline hoiak tähelepanu kõrvale rangema enesehinnangu võime arenemiselt. Samas on aga võime ennast objektiivselt hinnata elukestva õppe nurgakiviks - võime ise otsustada selle üle kui hästi sul läheb.

Peter Senge "Õppiv kool", osa 2

- Raamatut "Õppiv kool" läbib kolm suhtumist õpetajasse. Esiteks, iga kool peab põhieesmärgi kõrval tunnustama oma õpetajate tähtsust, neid edutama ja arendama, hoolitsema nende ja nende turvalisuse eest. Teiseks, õpetajad peavad olema kõigi õpilaste hooldajad, tugevdama nende omavahelisi suhteid ja nende suhteid teadmiste allikaga. See tähendab pühendumist terve kooli õpikogukonnale, mitte ainult õpilastele, keda õpetatakse. Kolmandaks, õpetajad ise on pidevad õppijad, kelle ainetundmine ja õpetajameisterlikkus täienevad kogu elu.

- Organisatsioonid töötavad just nii, nagu nad töötavad seetõttu, et sinna kuuluvad inimesed töötavad nii. Poliitika ja reeglid ei ole tekitanud tänapäeva klassiruumide või koolide probleeme, ja nendega ei saa neid probleeme ka kõrvaldada. Koolide eest seisavad raskused on alati sügavalt mõjutatud süsteemis üldisemalt valistevatest vaimsetest eeskujudest ja suhetest - igal tasandil, alates õpetajast ja klassi õpilastest kuni riikliku poliitika juhtorganiteni, kes jälgivad kõiki koole. Kui te soovite koolisüsteemi parandada, siis reeglite muutmist vaadake esmalt, kuidas inimesed koos mõtlevad ja tegutsevad. Muidu uus poliitika ja struktuur lihtsalt haihtub ja organisatsioon vajub mõne aja pärast tagasi endistesse rööbastesse.

- Liiga sageli keskenduvad tunnid, professionaalne areng koolis ja teised organisatsiooni vormid, vanemate harimiseks tehtav töö ja õpetajatele või kooli juhtkonnale mõeldud ettevalmistusprogrammid ainult kahele õppimisega seotud faktorile: mida läbi võetakse ja kuidas seda materjali esitatakse. Kurb on selle suures asjaolu, et haridustöötajad teevad selega oma töö raskemaks nign arvatavasti ka vähem tõhusaks. Head õpetajad toovad õpilased elavasse ühendusse õpitava ainega.

- Väikeste laste innukus uue omandamisel tuleneb eesmärgi ja visiooni olemasolust. Kuid kui lapsed lähevad kooli, püstitab süsteem neile tihti uusi ülesandeid, mis pole nende endi soovide ega taotlustega seotud - olla õpetajale meele järgi, saada häid hindeid koduste ülesannete eest jne. Need uued eesmärgid kinnistuvad aastate jooksul hinnete ja teiste väliste motivaatorite üha suurema tähtsustamisega, mis mõjub õpilasele nii, et katkeb side nende endi soovidega.

- Mõned võivad karta, et visioonisträäkides kooli kontekstis tähendab lasta inimestel teha, mida nad iganes soovivad, igasugust rangust hüljates ja haridusstandardeid madaldades. Mitte miski ei saa olla tõesti kaugemal. Kui koolijuhid ja õpetajad keskenduvad kitsastele ja pragmaatilistele küsimustele, nagu klassiruumis korra tagamine, tegelvad puudumiste, lõpetajate arvuga ja testitulemustega, võivad õpilased need pisenenud visioonid sisemiselt omaks võtta ja eladagi tarbetult madalate väljavaadetega.

- Kuigi konveierliini koolisüsteem suurendas muljeltavaldavalt haritud inimeste arvu, siis pani see aluse ka paljudele kõige raskemini käsitletavatele probleemidele, millega õpilased, õpetajad ja lapsevanemad maadlevad siiani. See süsteem jaotas lapsed tarkadeks ja rumalateks. Need, kes ei õppinud konveierliini kiirusega, kas langesid välja või pidid järjel püsimiseks pidevalt võitlema; nad arvati õpiraskustega laste hulka. See süsteem püstitas ühesuguse toote ja protsessi nõude suisa normina, eeldades seejuures naiivselt, et kõik lapsed õpivad ühtemoodi. See tegi õppimise pigem õpetaja kui õpilase keskseks, motivatsiooni eest hakkas vastutama pigem õpetaja kui õpilane. Distsipliin tähendas pigem õpetaja kehtestatud reeglitest kinni pidamist kui enesedistsipliini. Hindamine keskendus pigem õpetaja heakskiidu saavutamisele kui enda võimete objektiivsele mõõtmisele. Õpilastest said passiivsed pbjektid, keda vormis haridusesaamise protsess, mille juures neil enestel ei olnud suuremat sõnaõigust.

- Need, kes pole kunagi töötanud haridusasutuses, ei saa pahatihti aru, kui jõuetuna pedagoogid ennast tunnevad.

- Lastevanematel on väga kindel ettekujutus sellest kuidas lapsed õpivad. Selles peitubki haridussüsteemi kõige problemaatilisem erijoon uuenemise ja kohandumise vaatevinklist. Me kõik oleme koolis käinud.

- Väike laps elab koolis läbi traumasi (Ära laula, saa ei pea viisi! Sa ei oska joonistada! Sa ei ole matemaatikas tubli!), sest üheülbalisus on industriaalajastu põhiväärtus:niisugust konveierliini, mis oleks pidevalt tootnud erisugusust, poleks peetud tõhusaks. Selline väärtushionnang toob kaasa selle, et lapsi nähakse kehva "toormena", millest koolisüsteem vormib haritud lõpp-produkti. Ed Joyner nimetab seda "vajakajäämise perspektiiviks" - mõeldes selle all nii haridustöötajate kui ka vanemate hoiakut, kes usuvad, et koolide ülesanne on kompenseerida õpilaste loomupäraseid puudusi.

Peter Senge "Õppiv kool"

Tuleb välja, et ma suudan ka mitut raamatut korraga lugeda. On ilmnenud, et erinevad õhtud sobivad erinevate raamatutega hästi kokku. Seega on hea kui on valida, millega täita mõnusaid õhtutunde, kui lapsed magavad ja kogu aeg on Sinu päralt.

Alles 2009 aastal ilmunud Peter Senge raamat "Õppiv kool" on juba palju kõmu tekitanud (ja see on väga positiivne). Hakkasin seda eile sirvima ... ja just nii võibki seda lugeda, sest tegemist on tõelise hariduspiibliga, mis peaks olema iga koolitöötaja lauaraamat ... ja juba kolmandal lehel tekkis tohutu tahtmine seda oma kooli juhtidele tsiteerima hakata.

Enne veel kui hakkan oma meeliskohti tutvustama, toon katke Maret Ahoneni magistritööst:

PEAMISED TEOREETILISED SEISUKOHAD
Teoreetikute hinnanguil moodustab kaasaegsete organisatsioonide väärtusest aina olulisema osa tema inimkapital. Töötajate pädevuse garantiiks on aga organisatsiooni kui terviku ja tema liikmete pidev õppimine, mille käigus suurendatakse oma võimet midagi luua. Õppiva ja traditsioonilise organisatsiooni peamised erinevused seisnevad visiooni edastamise viisis, struktuuris ja suhtumises personali arendamisse. Õppiva organsatsiooni käsitluste keskmeks on kujutluspilt ideaalsest organisatsioonist ja sellele omastest tunnustest. Ideaali poole püüdlemisel peetakse oluliseks eesmärgipäraseid tegevusi, mis soodustavad organisatsiooni liikmete arengut viisil, kus üksikisikute intelligents muutub organisatsiooniliseks. Lõppsihiks on luua jätkusuutlik konkurentsieelis, mida on raske jäljendada ja mis säilib ka pärast üksikisikute asendumist. Võtmeküsimuseks õppimisvõime suurendamise seisukohalt on oskus mõista süsteemide ja inimeste vastastikust koostoimet püstitatud eesmärkide kontekstis ja uurida organisatsioonikultuuri soodustavat või takistavat mõju.
Eeltoodu kehtib ka õpetust andva organisatsiooni kohta. On ekslik arvata, et vaid koolis töötavate inimeste formaalne haridustase ja oma tööks vajaminevate oskuste õppimine muudab kooliorganisatsiooni automaatselt õppivaks organisatsiooniks. Paralleelselt tähelepanu suunamisega sellele, mida õpetada ja kuidas õpilasi õpetada, õpitakse õppivas kooliorganisatsioonis tundma ka omavahelisi koostööprotsesse ja neis protsessides esinevaid takistavaid ja edasiviivaid tegureid. Tulemuslik koostöö sõltub aga suuresti juhi pädevusest organisatsiooni määratlemisel õppiva organisatsioonina ja soovist muuta iganenud mõtteviise.
Senge teooria eripära seisneb selles, et ta rõhutab fundamentaalset muutust mõtteviisis, mille kohaselt peaksid kõik organisatsiooni liikmed läbima isikliku transformatsiooni juhindudes viie distsipliini (isiklik meisterlikkus, mõttemudelid, meeskondlik õppimine, jagatud visioon ja süsteemne mõtlemine) kooslusest, mille omandamine ja harjutamine suurendab eduelamusi nii indiviidi kui ka organisatsiooni kui terviku seisukohalt.

Hakkan peale päris algusest:

• On saanud selgeks, et kooli kui institutsiooni saab värskendada, praktilise eluga siduda ning jätkusuutlikult uuendada vaid õppimisele orienteerituse najal, mitte ametliku korralduse või käsu korras ega seaduse survel. See tähendab, et iga süsteemi kuuluja haaratakse kaasa väljendama oma püüdlusi, täiendama oma teadmisi ja arendama oma võimeid. Õppivas koolis tunnevad inimesed ühist huvi koolisüsteemi tuleviku ja selle vastu, mida nad üksteiselt võivad õppida.
• Paari viimase aasta jooksul on paljudes firmades kutsutud töötajaid üles tegutsema rohkem omapäi, tegema omaenda järeldusi, niihästi juhtima kui järgima, keerukaid teemasid turvaliselt käsitlema ja riskima läbikukkumisega, et kujundada pädevusi, mis tulevikus toovad edu. Need on oskused, mida nõuavad õppimisega tegelevad organisatsioonid ja kogukonnad.
  
• Isiklik meisterlikkus on suutlikkus sidusalt väljendada oma personaalset visiooni - tulemusi, mida kõige enam tahate oma elus saavutada - käsikäes oma praegus elutegeliskkuse realistliku hindamisega. See tekitad teatud sisemise pinge, mida kultiveerides suudate teha paremaid valikuid ja saavutada rohkem enda soovitud tulemusi.
• Jagatud visioon on kollektiivne visioon, mis seab fookusesse vastastikused eesmärgid. Inimesed, kel on ühine eesmärk, võivad õppida säilitama pühendumust grupis seeläbi, et kujundatakse oma soovidele vastav ühine tulevikuvisioon ning põhimõtted ning põhitegevused, mile kaudu seda loodetakse saavutada.
• Mõttemudelid on peegeldamise ja uurimisoskuste distsipliin, mis arendab teadlikkust suhtumistest ja tajudest suhetes - nii enda kui ka ümbritsevate inimeste puhul. Mõttemudelitega töötamine võib teid aidata selgemalt ja ausamalt määratleda praegust reaalsust. Kuna enamik mõttemudeleid ei kuulu hariduses sageli arutamisele, olles hoopis varjatud, on üheks õppiva kooli ees seisvaks otsustava tähtsusega ülesandeks arendada võimet rääkida ohtlikest ja ebamugavatest asjadest turvaliselt ning tulemuslikult.
• Meeskonnaõpe on koostoime distsipliin. Kasutades dialoogi ja oskusliku diskusiooni võtteid, muudavad väiksed rühmad oma kollektiivset mõtlemist, õppides mobiliseerima oma energiat ja tegevusi ühiste eesmärkide nimel, saavutamaks sellist intelligentsust ja suutlikkust, mis on suurem rühma liikmete individuaalsete annet kogusummast.
  
• Süsteemne mõtlemine aitab inimesi paremini mõistma omavahelist sõltuvust ja muutsi, ning suudavad tänu sellele tõhusamalt toime tulla jõududega, mis vormivad nende tegevuste tulemusi. Süsteemne mõtlemine põhinev areneval tagasisidekäitumise teoorial ja komplekssusel - need on süsteemi sisemised suundumused, mis aja jooksul toovad kaasa kasvu ja stabiilsuse.

Õpivõtted

Õppimise õpetamine kuulub eraldi ainena vaid väheste koolide programmi. Vajadus selle järel on aga äärmiselt suur. Õpetajad kurdavad, et õpilased ei oska õppida. Õppijad on ise hädas ja tunnevad, et seda oleks vaja eraldi õppida. Enamiku ainete õpetamisel avaneb mitmeid võimalusi erinevate õpitehnikate tutvustamiseks ja läbiproovimiseks.

Anti Kidroni raamatus "122 õpetamistarkust" (Mondo 1999) on õpivõtteid tutvustatud järgmiselt:

1. Individuaalsete õpieesmärkide püstitamine toimub õppetsükli või kursuse alguses. Eesmärgi raskusastme õige valik määrab selle saavutamise tõenäosuse. Võttes arvesse, et kõige rokem innustavad tegutsema jõukohased, ent enda kättevõtmist eeldavad eesmärgid, tuleb õpetajal aidata õpilastel sobivad sihid seada, arvestades individuaalseid võimeid ja püüdlikkust.
2. Õpingu laiema ajakava paikapanekuga tuleb juurutada harjumust kavandada endale iga päev sobivaks kellajaks konkreetsed tegevused. Ainus viis ajaplaneerimisest kasu saada on kindlaks ajaks kindlad kohustused võtta.
3. Õppimise üldstrateegia kättenäitamine toimub õpetlike eeskujude ja iseloomulike vigade kaudu. Usina harjutamiseta ei saa vilunuks, vilumus mõnes ajsas aitab elus kätte võita need kompetentsusalad, kus me teistest peajagu üle oleme.
4. Unustamiskõver tuleb üle kavaldada! Kasulik on rakendada äsjaõpitu süstemaatilist meeldetuletamist. Mahuka ja raske materjali selgeks õppimisel tuleb pidepunktid järgmisel päeval üle korrata. Sellega tagame nende meeldejäämise umbes nädalaks. Nädala möödudes tuleb materjal uuesti üle korrata. Ühe kuu pärast on taas aeg kordama asuda ning aasta möödudes uuesti (Ringom).
   
5. Sihikindel eneseorganiseerimine aitab igapäevaseid sihte seada ega tegevuses keskenduda. Iseõppimise korraldamine eeldab enesejuhtimist, laiskushetkede ülekavaldamist.
6. Õpivõimete tundmaõppimine selleks ettenähtud testide abil.
7. Loo endale enne üksikasjade õppimist tervikust ülevaade. Üldpildi puudumine või hägusus takistab mõistmast, miks üht või teist üksikküsimust ülepea vaja on. Mõistagi alandab see õpihuvi.
8. Esita küsimusi mis seostuvad käsitletava probleemi või teemaga. Loengu käigus formuleeri küsimused selle kohta, mis sind huvitab. Iga oluline küsimus osutab ajutiselt kõrgenenud õpivalmidusele.
   

Kidron toob leotelu 20 õpitehnikast, mida ta soovitab klassis kasutada. Kui me suudame mõne tehnika rakendavust sobival hetkel tõestada, siis selle tehnika iseseisev kasutamine õpilaste poolt kasvab mitmekordseks.

• mälutehnikad;
• 20 min keskendumise põhimõte;
• minutiliste puhkepauside pidamine;
• sirutus- ja hingamisharjutuste tegemine;
• "algaja vaimu" loov rakendamine: lase õpilastel enne teoreetilisi selgitusi probleemi iseseisvalt uurida;
• silmava lugemise põhimõte;
• vahetu kordamise põhimõte;
• õppekavast spikri tegemise põhimõte;
• ideeskeem;
• probleemi "settida laskmise" põhimõte;
• õpiringi moodustamine;
• juhtnööride järgmise kogemus.

Tähelepanu mobiliseerimise võtted

Anti Kidroni raamatus "122 õpetamistarkust" (Mondo 1999) on need toodud järgmiselt:

1. Oska oma õppetund köitvalt eesmärgistada.
2. Kasuta uue teema või probleemi avamisel nn "lassovõtet": leia mingi ere näide, rabav fakt, mahavaikitud tõsiasi, mis uuritava nähtuse õppijatele huvitavaks teeks.
3. Järgi 20 minuti reeglit: tee loengus iga 20 minuti tagant väike paus ja esita kuulajaile tähelepanu virgutav küsimus või paku kõigile võimalus minutiks tukastada ja välja lülitada.
4. Kasuta õppetunnis kontrasti põhimõtet: rääki osa aega rõhutatult vaikselt, teine osa valjult, mängi vastakaid rolle, too ruumi vahelduseks muusikat ja täielikku vaikust.
5. Oska kulajais tundeid äratada. Tunnete elavdamise eesmärgiks on viia auditoorium emotsionaalse etteaste või empaatilise suhtlemisega välja tüütavalt tõsimeelsest, ratsionaalsest vaimsest seisundist.
6. Taga õppurite füüsiline aktiivsus. Pikema paigalistumise loidust aitab kõige paremini kõrvaldada liikumine, samuti sirutus- või virgutusharjutuste tegemine.
7. Hoolitse pidevalt tagasiside eest. Esita kuulajaile küsimusi, palu neil rääkida oma kogemusest jne.
   

Didaktikaprintsiibid

Anti Kidroni raamatus "122 õpetamistarkust" (Mondo 1999) on need toodud järgmiselt:

TEADLIKKUSE PRINTSIIP - nõuab õppijalt õpitava ühest mõistmist, otstarbe ja mõttekuse taipamist.
ÕPITU ELLUVIIMISE PÕHIMÕTE - tähendab puhtteoreetilise teabe võimalikult kiiret katsetamist ja rakendamist tekelike probleemide uurimisel ja lahendamisel.
JADAPRINTSIIP - püstitab õpitava järjestikuse esitamise nõude.
SÜSTEMAATILISUSE PÕHIMÕTE - tähendab õppekava ja -korralduse kujundamist üheks tegusaks süsteemiks.
AKTIIVSUSE PRINTSIIP - nõuab õppijates ärksuse, omaalgatuse ja toimekuse kujundamist.
EAKOHASUSE PÕHIMÕTE - eeldab õpetamise sisu ja meetodite vastavusse viimist õpilaste eakohaliste iseärasustega.
KONSENTREERIMISPRINTSIIP - nõuab õppimise keskendamist teatud õppeainele, põhiprobleemile või teemale.
PUHKEPAUSIDE PIDAMISE PÕHIMÕTE - nõuab õppetunnis sageli värskendavate puhkepauside pidamist, et saavutada korralik lõdvestus ja värske meeleseisund.
INDIVIDUAALSUSE PRINTSIIP - nõuab õppurite eripära arvestamist koolitamisel.
JÕUKOHASUSE PÕHIMÕTE - soovitab õpitava kujundada õppija arengutasemele, teadmiste- ja kogemusvarule vastavaks.
NÄITLIKKUSE PRINTSIIP - nõuab õpitava esitamist kujundlikult (puust ette ja punaseks).
LIHTSAMALT KEERUKALE ÜLEMINEKU PÕHIMÕTE - tähendab õppuse järkjargulist raskemaks ja keerulisemaks minekut.
JÄRJEPIDEVUSE PÕHIMÕTE - selle abil tagatakse pideva juurdeõppimise ja kordamisega inimeste jätkuv õpivalmidus.
ÜLEÕPPIMISE PRINTSIIP - ehk teadmiste püsivuse tagamise põhimõte tähendab õppimise suunamist õpitud nähtustest arusaamiselt nende sügavama mõistmiseni ja õpitu pikemaks ajaks mällu talletamiseni.
TEADMISTE JA KOGEMUSTE ÜHENDAMISE PRINTSIIP - sellega arvestamine seisneb abstraktseile ja teoreetilistele teadmistele kogemusliku vaste leidmises ning juhuslikult kujunenud ja süsteemitu individuaalsete kogemuste varu lahtimõtestamises ja süstematiseerimises.

Õpetajad, palun rakendage neid otstarbekaid ja häid tagajärgi andvaid õpetamispraktika aspekte.

Anti Kirdon "122 õpetamistarkust"

Otsustasin selles uues rubriigis "Lugemispäevik" hakata märkmeid tegema (enda ja teiste jaoks) raamatutest, mis on köitnud minu tähelepanu.

Pole õpetajat, kellest ei saaks veelgi paremat õpetajat, kui ta ise sama hoogsalt õppimisega tegeleb kui ta õpilased. Siit ka minu lootus ärgitada ja õhutada oma kolleege õppima ja muutuma.

Õppimine jääb nii mõnelegi just seetõttu vähe viljakaks, et tarka teejuhti pole käepärast. Kidroni raamat otsib vastust sellele, kuidas õpetamine tõhusamaks ja hõlpsamaks muuta. (Ülo Vooglaid)

Edasipidi on toodud tsitaadid Kirdoni raamatust. Minu kommentaarid on märgistatud (KJ:...).

• Õpetamisest olulisem on olulise õpetamine
• Kes ma olen? Õpetajal pole tarvis kogu aeg olla Ilmeksimatu positsioonis. Vahel võib õpetaja olla Mõistvaks Kaaslaseks, Mängusõbraks, Õpilaseks. Samal kombel saab loengupidaja rolli täiendada rühmatöö korraldaja, toetaja, julgustaja või kogemuste vahetaja osaga.
• Õpetamisel on edu loota vaid nendest sihtidest ja eesmärkidest juhindudes, mida õppijadki tunnistavad ja tähtsaks peavad ning mille saavutamise nimel on nad nõus jõudu pingutama. Eesmärkide seadmine eeldab tahtekindlat tegutsemist.
• Ruumi ümberkujundamise võib võtta sihiteadlikult appi sääraseks manuaalseks tegevuseks, mis võimaldab pingest vabastavat kehalist liikumist ning arendab õpilaste koostööd.
• Õppimine on pingeline protsess, mis sunnib tähelepanu teritama, pikema aja vältel keskenuma, tüdimuse ja väsimusega võitlema. Tekkiva stressi leevendamisel on tähtis osa õpetaja emotsionaalsel toetusel ja julgustaval sõnal.
• Õppijate individuaalseid iseärasusi tuleb arvestada. Mõni väsib sirge seljaga istumisest, erksuse tagamiseks tuleb lasta õpilastel vabamalt käituda ja ennast liigutada. Paljud noored tunnevad ennast heledast valgusest häirituna, vanemas eas õppijad hakkavad üha enam heledat vagust nõudma. Nii mõnigi õppur keskendub paremini sobva taustamuusika saatel. Samuti suudavad mõned inimesed märksa kauem keskenduda kui nad midagi joovad (KJ: koolitaja Viigi Viil soovitas haridusliku kinesioloogia koolitusel õppimise ajal pidevalt vett lonksata, sest see taastab ja turgutab neuroloogilisi sidemeid ja elektrilisi impulsse. Elektrolüüdis on vaja vett).
• Hindamine võimaldab õpetajal oma pedagoogitöö tulemuslikkuse üle otsustada.
•