Kati Murutari uus mees kui elektron

Ma olen üldiselt väga kahv meedia tarbija. Kodus pole meil ei televiisorit ega raadiot. Ajalehtedest olen Õpetajate Lehe suur austaja ja vahel harva ostan Sirpi. Kui autoga sõites oma mõtted metsa hakkavad minema ja mingit välist ärritajat oleks vaja, siis kuulan alati Klassikaraadiot (meiekandis sagedusel 105,7 MHz). Poes käies loen Õhtulehe posteri läbi ja viin pilgu ikka naistekate kaante pealt ka üle.

Vaat sealt viimaste seast jäigi mulle silma, et Kati Murutaril on uus ja tõeline armastus. Mees olla tulnud tallu sulaseks, aga võitis perenaise südame ja sattus peremehe seisusse. Juba tollal lugedes mõtesin, et vaene mees, nüüd on siis tema kord avalikkuse ette tiritud saada. Aga tunne oli, et ega tagasihoidlikule ja maalähedasele Eesti mehele selline asi ju eriti meeldida ei või. Kuid kuidas peaks kuulus Kati Murutar teada saama, kas tegemist on tõelise armastusega või jahib mees lihtsalt avalikkuse tähelepanu ja kuulsust? Kohe tekkis mul paralleel elektroni mõõtmisega. Nimelt, elektron on nii väike, et teda ei saa mõõta meile teada olevate vahenditega (näiteks, valguse footonid). Sest mõõtmise käigus me mõjutame teda ja me ei mõõda enam esialgselt olukorda, vaid hoopis seda omatekitatud olukorda. Kui elektron kaheavalisest difraktsioonivõrest läbi lasta, siis üks elektron läheb mõlemast avast teatud tõenäosusega läbi. Kui hakata mõõtma kumbast ta läheb läbi, siis kindlasti sellest mille "ava ees me passime". Müstika, selles seisneb elektron laineline iseloom.

Nii ka Kati Murutari mehega. Selleks, et aru saada kas tegemist on tõelise armastusega, pidi teda avalikustamise tuleproovist läbi vedama ja tõeline armastus ei peaks sellele vastu. Nüüd siis ongi teada, et Katil oli hea mees, aga teda enam ei ole (nagu uuest klantsajakirja kaanelt lugeda võime). Kui ta oleks jäänud, siis poleks õige olnud! Loodame, et ta leiab uue ja veel parema või tuleb too tagasi. Sest pr Murutari kirjatükid kasvõi Õpetajate Lehes on mulle sümpaatsed.

Mure füüsika õpetamise pärast

Värske Horisont tõi minuni Jaan Kalda artiklis "Kõige huvitavam ja kasulikum õppeaine" ühe muresõnumi.
Nimelt kirjutab autor:
"Lõpetuseks ühest muret tekitavast asjast. Tulemuste protokollist selgub, et nii põhikooli kui ka gümnaasiumi 30 parema õpilase hulgas on kummaski vaid kaks venekeelsete koolide õpilast. Veel mõned aastad tagasi vastas nende esindatus olümpiaadi laureaatide hulgas enam-vähem Eesti rahvastiku rahvuslikule koosseisule. Pole võimalik üheselt öelda, milles on põhjus - kas venekeelsete koolide õppeprogrammi muutustes, üksikute tippõpetajate väljalangemises või hoopis milleski muus. Igatahes pole põhjus eestikeelsete koolide füüsikaõppe paranemine. Seda kinnitab fakt, et tänavusel lahtisel füüsikavõistlusel oli üks ülesanne täpselt sama, mis 12 aastat tagasi Eesti füüsikaolümpiaadi lõppvoorus, täislahenduste protsent oli aga toonasest märksa madalam. Nii ehk teisiti, tegemist on probleemiga, mida tuleks hariduspoliitika kujundamisel hoolsalt silmas pidada."