A New Start - Co-op Rules!

Our house welcomed us in a friendly way: roof was on it, water had not done any damage what so ever. Doors and windows were all on and in one piece. It was so nice to see the red tip of our home visible already far away as we appraoched it.

The garden did not greet us in the same peaceful and orderly way. As soon as one could see into our court yard, actually even before, in the other side of the gate as well - all lawn was destroyed. It was done very properly and evenly by wild bores, from edge to edge, without touching flower beds. Thank God for that, all the flowers are OK and some are even blooming.

It was sad. I have worked eagerly and passionately for three summers to get it into the condition I left it. It probably took them few hours to turn it up side down. Well, it was an easy access to earth warms and other goodies, nobody there to destract them. I think neighbours let some hunters know about the attack, so some of the hunters came and did some shooting. After that they have not seen new damage, so it might have scared them little bit.
What's next? I simply cannot live like that, but I also realized that my own power is so tiny to do all that cleaning up before grass starts growing again.

So I decided to call for help. I posted an invitation to Facebook for my friends to come and help out on May 7th. As it was day before Mothers' Day, many of my far away friends from the Capital area could not make it, but local friends were really ready to jump in and to it together. As the area is close to 2 acres, I badly needed mechanized help as well. My good neighbours, local veterinarians, offered their older model tractor. I also asked another friend, a local farmer and folk dancer, who has more modern and powerful tractor. Although it is a very busy spring farming season, he had mercy on me and my hopeless situation, and also came on Saturday and did the most of the tractor work. That was enourmous help, as it made it easier for rakers to even the soil and get the grass residue out of the ground.

Going back little bit in time, when I first posted the invitation, I was very happy that so many people responded positively. First ones to back me up were my folk dancing buddies. Even few city friends were coming at first, but later on different things came up and we actualy did not see anybody on Saturday further than 30 miles from us.
My high school class-mate with her husband offered me to rent a portable lawn cutter and they brought it here with their truck. That was a good thing to have for edges and hard to get to with a tractor places. He worked on it all day, such a great help, thank you!

My class-mate herself and a good friend from gardening school era, a well known landscaping teacher were a good pair on how to do it properly. Participants were at first little doubtful, but as soon as everybody saw first results of well groomed new soil, nobody had any doubts left and the final result was amazing. Later on the neighbour's tractor was harnessed behind a big cargo base (??) and that served then as a final flattener and smoother for the raked area, before the seed could go in the ground.

To make things perfect, even old kids play shack was moved to a different location. Old stumps were moved and rotten fence postd were torn out.

During lunch hour soup, cucumber salad and cake was served. Good workers deserved even better meal, but I must admit that the spaghetti dish I tried to make, failed and I had to activate plan B and serve ready made soup. Evening ended with sauna, although everytbody was so tired that could hardly enjoy it - wash up and go to bed.

So much work got done, I cannot even belive my eyes when I go out and see the beauty back around me. I have more to do, but they gave me back hope. Thank you, Veriora, Räpina and Võru!

My sad boar disaster

Now, when I am writing this posting, I already know how much better it will look like, but when I took those photos of my house and garden, I was devastated and overwhelmed with work to be done. So I will not talk here too much about the damage, as there will be another posting shortly following about the happy day of united voluntary work -bee - on our yard.
There was one good side in this wild nature attack toward the human culturization (is that even a word?): none of the flower beds were touched. Did they consider flowers poisonous or are the earth worms not living in the flower beds? Good questions, who knows.

1. Very happy that the main house is in one piece:









2. The clothe rack is also standing, although rather rough underneith:









3. 'Plowed' passage between sauna and the big stable:

4. Proper and even work in the orchard:

5. Oh, Lord, sad view of the non existing lawn with the roofless barn on the background:

Logee's Greenhouse - troopiline monu kargel kevadpäeval

Nagu uhes ajaleheartikliski kirjutas, siis Ida-Connecticuti vaikne vaike linnake Danielson on usna kuulus just tanu Logee's troopilistele kasvuhoonetele: vt http://www.logees.com/. Olin sellest paigast juba enne kuulnud, aga polnud mahti minna. Nuud votsin selle kulaskaigu ette ja olen siiani suures vaimustuses sellest ajaloolise honguga ettevotmisest.

Ilm, nagu juba mainitud, oli karedalt kulm. Astusin uksest sisse ja olin hetkega pimestatud. Ei miskist eredast valgusest, vaid niiskest troopisest ohust kattusid mu prillid hoobilt paksu uduga. Kulm fotoaparaat oli kahjuks samas seisus ja objektiiv oli kasutuskolbmatu. Proovisin mitmeid kordi sisse-valja kaia, aga koik see oli asjatu, aitas ainult ootamine ja soojenemine.

Samal ajal juba kiikasin kasvuhoone poole ja ainult ahmisin ohku: avanev vaatepilt tahtis hinge votta. Olin sattunud troopilisse vihmametsa (ilmselt mitte vaga sarnane seal kainule, kull aga minu jaoks), koik lohnas ja lokkas, silmapiir kubises suurtest ja vaiksestest koikides vikerkaare toonides oitest. Uskumatu ilu sundis mind igat oiekest pildistama ja tanu Joshi kingitud fotoaparaadile, onnestus mul omaarust enamus neist.

Alatest aastast 1892, mil Logee perekond alustas troopiliste taimede kasvatamist, on ilmselt palju muutunud. Hiljuti oli neil veel mitu eraldi seisvat kasvuhoonet, mis on aga tanaseks koik kokku ehitatud. Nii et klient ei peagi valja minema, vaid saab mugavalt uhest kasvuhoonest teise liikuda.

Uhe tiiva laes ronib hiigelsuur ja lopsakate roosade oitega liaan. Selle nime ei onestunudki valja uurida. Teises tiivas on palju tsitruselisi. Eestis tehakse erinevate ounapuu sortidest nn perepuu. Siin oli poogitud nii, et uhe puu otsas kasvasid nii apelsinid, sidrunid kui ka greipfruudid.

See kollane valgete tiibadega siin vasakul on Pachystachys lutea 'Lollypop Flower'.

Pildid, mis siia postitusse ei mahtunud, panin oma Facebooki lehele, fotode kausta nimega Logee's Greenhouse. Kutsun tuvuma.

Hirmus hala ja nutt kaotatud muru ule

Oh, Issake, vaadake nuud ise. Mu kolme suve too ja vaev on vastu taevast. Sober Reet, ise aiandusguru, aga vaitis, et ta ei tea paremat tahtagi - saabki mulle korraliku muru rajada. Hea seegi, et keegi nii positiivselt suudab motelda.

Aga jah, ilmselt saabus siis see 60-pealine metssea kari, keda ma kevadel pollu peal nagin, meie hoovile ja tulemus on selline: muru pole ollagi. Tundub, et lillepeenrad on alles ja terved, hea seegi!

Nuud meenub mulle, kuidas ma naabri Ainile kevadel elutargalt utlesin, et mis teha - kitsed on palju elupuude oksi soonud ... aga mis siis ikka, see on ju osa loodusest. Vaat nuud enam nii leebelt ei utleks selle looduse "loomulikkuse" kohta.

Huvitav, mida nad sealt siis nii suures koguses leidsid, kas voilillejuuri, voi vihmausse voi veel midagi kolmandat? Aga too on korralik ja hea meel on voilillede vahenemise ule. Aga ma vist ei kujuta ette mis too mind ees ootab, oi oi oi!

Sügis käes: maisi labürindis Ameerika ajalugu oppimas

Nuud langeb lehti juba taies hoos ja tekkimas on kenad varvilised kuhjad. Ohus on tunda tugevalt sugist ja ilmad on pisut vihmasemad. Koik kohad on tais ilusaid prunnakaid korvitsaid ja krüsanteemid oitsevad taies oies. Maarajoonides, nagu meie siin nuud elame, on talunikel sugiseti kombeks rahva lobustuseks oma maisipoldude sisse labürinte loigata. Meie kaisime uht sellist paris pirakat uudistamas Ekonki kalkunitalus. Neil on seal tsirka 2 tuhat kalkunit kasvamas/kosumas, et neid siis Tänupuha "altari" ette heita ja ara lasta suua koos miljonite ja miljonite teistega.

Peale eluga laburindist paasemist kaisime linde ka uudistamas ja mul on tohutu suur tahmine katsuda mone kalkuni vaga erilist nahast sarve, mis neil koigil noka kohal silmade vahel kasvab. See on selline 3-4 cm pikkune ja sulgedeta löts pikuke ja ma ei oska kuidagi selle otstarvet selgitada. Aga ma ei soendanud seda siiski katsuda, sest nende lindude kiirus oli uskumatult suur ja nokk paris pirakas ja jouline.
Nii, nuud aga siis maisipolluatraktsioonist. Sisse paases uhest servast ja liikuda sai mooda radu. Nagu laburindis ikka, oli pidevalt voimalik kuhugi poorata. Nende enda aerofotolt on naha, et tegu polnud mingi lapsiku ja labinahtava koridoriga. Halloweeni ohtul pidavat too labutint lahti olema ka pimeda ajal ja pean utlema, et seal oleks pimedas upris kôhe olla. Et kulastajatel oleks ponevam, siis oli pusasse ara peidetud kumme kusimust. Kes koigile oigesti vastas, see sai talu jäätisekohvikust uhe palli kodusvalmistatud jaatist. Kusimused olid Ameerika ajaloo ja praegusaja militaarteemadel. Naiteks, kes kirjutas Ameerika Iseseisvusdeklaratsiooni (vastus: Thomas Jefferson) voi Mitu punast triipu on Ameerika lipul? Kusiti ka Ameerika sojavae alluksusi (Navy, Army, Marine, Air Force ja Coast Guard) ja nende deviise. Ma pean ausalt tunnistama, et ei oleks kull uksinda oigeid vastuseid teadnud, aga mu kallis ämm Sharon ja meheode Eliza olid hammastavalt nutikad. Nii et vaikse abiga Eliza mobiiltelefonikonekaugusel asuvalt peikalt saime 9 oiget vastust katte. Valesti vastasime kusimusele, mitu Ameerika 44st presidendist on armees teeninud. Oige oleks vist olnud 31.

2. nädal Ameerikas: loodusest ja liiklusest

Ilmad on superilusad, isegi pisut liiga kuumad, 27-30 kraadi ja paikselised. Onneks on mitmeid ujumisvoimalusi ja ka poodides on hea jahe olla. Poodidesse minna aga on lausa ohtlik, sest ajaviiteks void hakata mittevajalikke asju ostma.
Samuti olen hakanud harjuma oma koduperenaise rolliga; hommikuti viin lapsed autoga kooli, siis lahen poest labi ja ostan vajalikke toiduaineid ohtusoogi jaoks ja kui kell on saanud pool kumme, siis saab minna raamatukokku ja Internetis mollata. Kuskil 12 paiku lahen koju ja teen ettevalmistusi ohtusoogi jaoks. Olen hulgaliselt uusi retsepte varunud ja kuna aega on kullalt, siis ei pelga ka keerukamate toitudega massata. Umber kolmveerand kolm hakkan taas laste kooli poole soitma ja kella veerand viieks oleme kodus tagasi. Siis lukkan ettevalmistatud roa ahju ja kella poole kuue paiku on kogu pere taas koos ohtusoogi laua taga.

Aotoga soitmine on nuud taitsa kapas. Selle nadala jooksul olen kodu ja kooli vahel soitmiseks kolm erinevat teed avastanud ja selgeks soitnud. Kogu aeg kiirteed pidi kutta on pisut tuim. Ja loodus on siin kandis toepooles maaliline. Kulavaheteed on koik asfalteeritud ja vonklevad imeliselt majade ja kulade ja linnakeste vahel. "Maest ules ja alla viib vallatu tee ... " vottis koolitee tana hommikul Janekil alusa laulu lahti. Ja nii see toesti on. Aiad majade umber on aarmiselt heas korras: murud on niidetud ja palju on igasugu aiateid, treppe, müüre. Kuna maastik on reljeefne, siis on neid muurikesi ja trepikesi ka vaja ja need ilmestavad vaga kenasti umbrust. Lillepeenardega on pisut kehvemini, neid on vahe ja nad on usna nigelad siinkandis. Palju on kasutatud igasugu madalaid okaspuid ja -poosaid. Ja ulekoige meeldib Ameeriklastele multsh. Enim levinud varv on intensiivne pruunikas punane ja seda on palju. Lillepeenrad koosnevad 70% ulatuses sellest ja seda on iga puu umber pea meetri jagu ja soiduteede aares. Taimedest on esindatud hostad ja moningad kukeharjad, vahem on iiriseid, peiulilli ja salveid. Palju on aedhortensiat ja, nagu juba mainitud, erinevaid okaspoosaid. Lilled peenardes on minu jaoks kidurad. Siin on olnud vaga kuiv, aga tundub, et ka muld ei ole vaga viljakas ja ilmselt neid vaheseid peenraid eriti ei vaetata ka.

Ullatavalt palju on siinkandis metsa. Teede aares on alatihti uks lehtpuu padrik voi allee, uksikuid mande ja kuuski ja ebatsuugasid olen ka taheldanud. Palju on tammi, tôrusid on koik kohad tais. Uksikud puud hakkavad juba varvi vahetama. Ja kui autoga mooda neid kauneid teid soita, siis meenub mulle koik see Uus-Inglismaa ilu mida ma ka oma ulikooli ajast maletan.

Liiklejad on siin vaga viisakad. Kiirteel on omad reeglid ja kiirus on teadagi suurem. Uldjuhul on lubatud soita 65 miili tunnis e 110 km/h. Mina oma suure "paadiga" rohkem eriti valja ei pressigi, aga enamus soidab siiski 70-75'ga ehk siis ca 130 km/h. Aga teed on vaga head, laiad ja siledad, nii et selles ei peitu mingit ohtu. Kiirteele soiduks ja mahasoiduks on nagu Eestiski eraldi rajad. Kiirteele sisenejale tehakse kiirteel olijate poolt alati voimalusel rada vabaks, ehk siis voetakse teise ritta, et siseneja saaks sujuvalt liiklusega uhineda. Nii on viisakas.
Kulavahel on aga jalakaija kuningas. Igal pool on suured sildid selle kohta, et suured trahvid saab see, kes jalakaijat sebral ule ei lase. Samas jalle valgusfoori taga void ennast haigeks oodata enne kui jalakaija "roheline" ette loob. Siin on jalakaiate jaoks eraldi valgusfoor, kus ei ole ei punast ega rohelist. On vaid "Don't walk" ja "Walk".

Uldse on neil sildindusega ikka kohutavalt ule pingutatud ja vahe kasutatakse piktogramme. Enamus liiklusmarkidest on tekstina umber jutustatud. Naiteks, sissesoidukeeld e "telliskivi" asemel on neil tekst "Do not enter" voi siis "Wrong way". Kui mooda soita ei tohi, siis uhel poolt teed on "Do not pass" ja teiselpool teed kollane nool, millel kiri "No passing zone" ja keset teed on ka veel pidev (vahel ka kaks pidevat) joont. Kiirusepiirang pole lihtsalt number ringi sees, vaid sellel on ka kiri "Speed limit". Kui saabud uhesuunalisele teele, siis seda margib tekst noolel "One way street". Valgusfooride kuljes ripub mitmeid kirju. Koige absurdsem on kui vasakule suunatud noolekujulise tule korval on silt "Left turn signal". Moni paev varem kirjutasin, et paremale voib ka punase tulega poorata. Aga on ristmikke, kus seda teha ei tohi. Siis on selle kohta suur-pikk kiri, et "No turns on red". Kui aga vasakule pooramise jaoks on eraldi noolekujuline tuli, aga otsesoitmise rohelisega voiks ka poorata kui autosid vastu ei tule, siis on kiri, et "Yield on green"+roheline ring, mis tahendab, et kui rohelist noolt ei pôle, siis peab vastutulevad otsesoitjad labi laskma, OMYGOD!

Nii et kui te tahate Ameerikas autoga soita, siis peate inglise keele selgeks oppima, sest osad reeglid on teede aares kirjas.

Tulge kõik: VERIORA TÄIKA - Ostan-Müün-Vahetan

Tänaseks on täika peetud ja esimese korra kohta võib öelda, et õnnestus täielikult. Huvi oli nii müüjate kui ostjate poole pealt suur ning soov ettevõtmist korrata juba sügisel ka olemas.
Mina esinesin viie artikliga: lilledest olid longus rebasheina, käokulla (õlelill) ja habenelgi istikud. Samuti pakkusin häid mahlakaid ja pontsakaid basiilikuid ning paprikaid. Viimased läksid kui soojad saiad, aga neid oli ka ainult 10. Kuna lilleistikud olid väga tagasihoidlike mõõtmetega, siis oli huvi nende vastu leige. Hea oli see, et õnnestus mõned siiski müüa ja mis kõige parem, mõned ka riidehilpude vastu teise müüjaga vahetada. Ja kuna Zoel on veel arusaamatum suhe riietega kui mul, siis vahetas tema lausa laada ajal oma kostüüme. Seda soosis muidugi minu õe riietega varustajaks olemine, kes talle neid kahel käel ette kandis. Janek sai ka ostu kirja: üks tema klassi poiss äritses koomiksitega ja Janek otsustas, et ilma Ämblikmehe seiklusteta edasi elada oleks raske.
Oli tore hommik!

Õpiobjektide repod, osa 4

Küsimus: Milline on temaatika, millega sa igapäevaselt tegeled? Kuidas süstematiseerida selle valdkonna informatsiooni? Kuidas on mõistlik loodud süsteemi visualiseerida? Kirjelda lühidalt milline klassifitseerimise ja visualiseerimise meetod sobib kõige paremini sinu info süstematiseerimiseks ning esitamiseks. Kui võimalik, siis illustreeri oma kirjeldust staatiliste või interaktiivsust võimaldavate illustratsioonidega.

Paljud kursuslased on valinud temaatikaks haridustehnoloogia ... selge see, haridustehnoloog sellega ju tegelebki. Et õppejõul ei läheks väga üksluiseks, siis ma võtan temaatikaks hoopis aianduse. See on lai valdkond ja ma süstematiseerin seda oma nägemust mööda (mis ei pruugi ju kattuda mõne teise nägemusega), arvestades pisut meie koolis hetkel pakutavaid erialasid ja ka võimalikke tuleviku erialasid.
Kõigepealt väike ekskurss teooriasse. Materjalide süstematiseerimise eesmärgil loodud hierarhilisi ja jäiku liigendusi nimetatakse taksonoomiateks. Alternatiivse meetodina on olemas tavakasutajate poolt loodav klassifikatsioon – folksonoomia.

Õpetaja Martin Sillaotsa materjalidest loen, et erinevaid võimalusi folksonoomiate ja taksonoomiate atraktiivsemaks esitamiseks kirjeldab ajakirjas A&A avaldatud artikkel. Repositooriumide arengu uus trend on muutuda andmebaasis stiilis üles ehitatud infosüsteemidest intuitiivselt kasutatavateks visuaalselt atratiivseteks keskkondadeks.

Vaatame, missuguseks muutub meie maastikuehituse õppekava, kui see märksõnapilvena esitada:Väga imelik, ma oleksin küll oodanud enam eriala terminoloogiat. Aga võta näpust - õppekava on ikka oskamise ja tundmise peale üles ehitatud.

Nüüd siis pisut aianduse klassifitseerimisest:

• aiasaaduste tootmine
• puukoolimajandus
  
• maastikuehitus
• floristika
  
• aiasaaduste töötlemine

Nende valdkondade edasiseks detailseks kirjeldamiseks sobib minu meelest kõige paremini puu mõningase mööndusega alamate harude osalise seotuse kohta või siis mõistekaart, kus osad lõppharud on seotud:

Räpina Aianduskooli porrod võistlevad Leppoja talu kasvandikega

Tere taas!
Aedniku aasta 2009 on ammu läbi. Varsti saab ka astronoomiline aasta läbi ja algab uus. Seda sama uut aastat ootavad ka kõik aednikud knnatamatult: kes seemneid tellides, kes arvutades, kes niisama mõnusalt soojal lesol mõtteid mõlgutades ja uuest vegetatsiooni perioodist unistades.

Õppevideote kursusel, kus osalesin, sain viimaks ka oma üllitise valmis. Lõpputööks valminud videot saab vaadata YouTubes http://www.youtube.com/watch?v=bew5N0fYiYM



Nüüd jääb vaataja otsustada, kus kasvavad Põlvamaa kõige vägevamad porrulaugud! Soovin Teile terast silma ja sooja südant!

Lillekesed Leppojal

Lilli on meil palju: osad kasvavad rahulikult peenras ja õitsevad vaataja rõõmuks. Osad on väga aktiivsed ja räägivad palju.

Mõõdame aiasaadusi

Tundub, et suvi hakkab vaikselt asju kokku pakkima. Tunne südames on aga sel aastal hoopis teistsugune. Ei ole sellist tavalist kurblikku südamepakistust, et soe suvi on jälle kord möödas ja peab hakkama ebameeldiva talve üleelamiseks valimistuma. Üsna vastupidi: meel on rõõmus kordaläinud kasvuaja üle ja pigem on hinges teatav ärevus, kas oskan kasvatatud köögiviljad korralikult keldrisse ladustada. ... et talvel oleks võtta purgist ja salvest.

Ma olen pisut väsinud ka - eks sai ikka mehemoodi aias rahmeldatud ja on isegi pisut hea meel, et ilmad on suts jahedamad, taimed ei voha enam nii hullusti ja saab rahulikus tempost toimetada meeldivate asjadega.

Enne puhkust hakkasin veel ühte istutusala rajama, loodetavasti saab selle sügiseks ikka valmis. Mitmeid taimi on kottidest peenrasse istutamata. Pole veel õiget kohta leidnud ei neljale jugapuule ega ka valgele astilbele. Äädikapuu on olemas ja kohtki valmis vaadatud, aga istutamata on seegi.

Nüüd aga kelgiks natukene: nimelt on mul tõeline häda kohutavalt saaki kandvate tomatitega. Järgmisel aastal olen kohe tublisti targem ja ehitan endale tõsise rakise tomatite jaoks. Ikka sellise korraliku puusti ja tugeva, et saaksin kõik harud kenasti selle külge siduda. Sest hetkel valitseb mul tomatipeenras väike kaos ja osad roomavad, pisut küll üht teist taime meenutades, mööda maad.

Mul on tomateid kahte sorti. Naabrinaise Ele antud neli taime kannavad punaseid vilju. Enda külvatud 'Tumblibg Tom' on kollane kirsstomat. Need on täitsa padrikuks kasvanud, mis näitab seda, et ma olen nad ilmselt liiga lähestikku istutanud. Aga pole hullu, ongi põnev neid tumekollaseid väikseid kuulikesi okste vahelt otsida. Õnneks polnud neid vaja üldse ei siduda ega neil võrseid näpistada. Ja saaki kannavad rohkelt ...

Nüüd paprikast. Kui ma neid alles hiljuti õitsemas nägin, siis ütlesin, et ega nemad küll sel aastal valmis ei saa. Ilmselt nad kuulsid ja tahtsid tõestada, et ma, alagaja, ei saa ikka millestki aru. Ühesõnaga, kui ma neid paar nädalat hiljem tähelepanelikult uurisin, siis avastasin rõõmsa üllatusena, et neil on täitsa kopsakad viljad küljes, ja mitte vähe.

Kurvema poole pealt peab teatama, et kapsaste vahele istutatud saialilled õitsevad hoogsalt, aga varajased kapsad nende vahel on 70% ulatuses ära söödud. Seega, ilus on aga tolku ilmselt mitte piisavalt. Kuu aega tagasi ma jälgisin neid väga teraselt ja korjasin kõik röövikud lehtedelt ära, aga siis tulid mingid pakilisemad tegevused ja see regulaarne seire jäi vähemaks. Kui nädala aega tagasi avastasin, siis olid suured augud kuni kapsa südamikuni välja sisse söödud ja paharetid ise muidugi liblikateks moondunud ja ära lennanud. Seevastu hilise sordi pead on kõvad ja enam-vähem terved.

Naeris on üllatavalt vahva taim ja maitseb meile kõigile väga. Ta on nagu magus juust kui ära koorida. Kõiki külalisis tervitan ka väikase naeriviiluga ja kuulen ainult häid sõnu. Soovitan soojalt.

Punapeeti ootan suure õhinaga. See on peaaegu et mu lemmik köögivili. Peedipirukas (Anni Arro raamatust leitud retsepti järgi) ja grillpeet ja peedisalat ja muud on kulinaarselt äärmiselt nauditavad ja kõditavad meeldivalt maitsemeeli. Armas on vaadata, kuidas peakesed aina suuremaks paisuvad. Järgmisel aastal panen ka nemad kindlasti peenrasse mitmesse ritta kõrvuti kasvama nagu naerid sel aastal. Ma arvan, et järgmise aastal ma vagusid üldse ei teegi.

Mis veel ... ja muidugi, kõrvitsalised. Kurgist ikkagi ei saanud asja, aga kabatšokid on see-eest võimsad nagu muiste. Nad kasvavad nii kiiresti, et isegi meie - hullud kabagrillijad, ei jõua temaga võistu hakseldada. Mul on hea meel, et ka kaks kõrvitsat on juba päris parajad pesapallid.

Hernega on sama lugu mis tomatiga, minu keritud nöör mulda surutud tokkide ümber oli väga hea mõte, aga tokid andsid järgi ja kogu hernes on nüüd peenra peal kuhjas nagu hein. Väike soovitus järgmiseks aastaks mulle endale, et tokid tuleb põikpuuga fikseerida. Dah!

Ääre pealt oleksin unustanud kartuli. Mulle tundub, et me vähe sööme seda mugulat ja seetõttu ei rutanud värsket kartulit üles kaevama. Ühel päveal ma siiski otsustasin kaevata ja keeta. Ja mis ma näen ... kasvanud on hiiglaslikud kartulid. Olen neid nüüd mitmeid kordi keetnud ja kogu me pere lausa jumaldab neid. Eriti kui serveerida rohke hapukoore ja rohelise sibulaga, mmmmmm!