Tulge kõik: VERIORA TÄIKA - Ostan-Müün-Vahetan

Tänaseks on täika peetud ja esimese korra kohta võib öelda, et õnnestus täielikult. Huvi oli nii müüjate kui ostjate poole pealt suur ning soov ettevõtmist korrata juba sügisel ka olemas.
Mina esinesin viie artikliga: lilledest olid longus rebasheina, käokulla (õlelill) ja habenelgi istikud. Samuti pakkusin häid mahlakaid ja pontsakaid basiilikuid ning paprikaid. Viimased läksid kui soojad saiad, aga neid oli ka ainult 10. Kuna lilleistikud olid väga tagasihoidlike mõõtmetega, siis oli huvi nende vastu leige. Hea oli see, et õnnestus mõned siiski müüa ja mis kõige parem, mõned ka riidehilpude vastu teise müüjaga vahetada. Ja kuna Zoel on veel arusaamatum suhe riietega kui mul, siis vahetas tema lausa laada ajal oma kostüüme. Seda soosis muidugi minu õe riietega varustajaks olemine, kes talle neid kahel käel ette kandis. Janek sai ka ostu kirja: üks tema klassi poiss äritses koomiksitega ja Janek otsustas, et ilma Ämblikmehe seiklusteta edasi elada oleks raske.
Oli tore hommik!

Tegime Ära!

1. mail Tegime Ära! Veriora kant on nüüd kohe palju puhtam! Meie kallis koduküla Männisalu oli juba enne sodist praktiliselt prii: kui naabritega oma maja juurest koos lastega alustasime, siis oli iga väiksema kui prügikese leidmine suur ja põnev juhtumine. Kirmsini kõndides saime siiski igaüks prügikoti põhja üht-teist. Naabri Külli oli Kirmsi bussipeatusse ette läinud ja tema saak hakkas juba ilmet võtma - pudeleid ja rämpsu oli seal rohkem kui meil 5 km peale kõigil kokku.

Kuna entusiasm oli nii suur, siis jätkasime Võru-Räpina maanteed mööda Räpina suunas ja korjasime maantee veerest kõik tühjad viinapudelid kokku. Hirm oli küll väikeste lastega kihutavate autode kõrval tuterdada, aga kuna eesmärk oli nii õilis, siis Tegime Ära! Üksikut prügi polnud hull korjata, aga seal, kus tee perv oli väga kõrge ja kõik autoaknast visatu kaob kiirelt vaateväljast, siis sinna olid "toredad" kaaskodanikud ikka kilekottide kaupa oma sodi tarinud. Talgujuht Ene pidi meile pügikotte juurde tooma ja neid klaasikilde oleksi võinud sealt perve seest välja kaevama jääda.

Kokku kogutud sodi viisime Veriora jäätmejaama, kuhu viimise ainus tingimus oli, et prügi peab olema sorteeritud. Hakkasime siis auto järelhaagisesse kogutud prahti sorteerima - ikka klaas eraldi ja metall eraldi ja plastik eraldi. See oli kõige vastikum, seal küünarnukkideni haisva prügi sees soperdada. Aga õilsad valla kodanikud, kes teise autoga olid just oma korjatud prügi toomas, lõid kohe käed külge ja koostöös sai meie tohutu hunnik sorteeritud nagu naksti. Vaat see oligi selle päeva kõige toredam mälestus!