Külli lugu - "Meie inimesed" ETV's 20. mail 2013 kell 20:35

Ajakirjanik Neeme Raud käis meil ETV võttegrupiga külas ja pani kokku saate "Meie inimesed" meie elust ja tegemistest Leppoja talus Veriora vallas. Vt tutvustust siit: http://www.youtube.com/watch?v=gDAX8tmi8Iw

"Tallinna tüdrukul Küllil läks tee päris oma koduni jõudmiseks läbi New Yorgi. Koos seal kohatud abikaasa ja kahe lapsega elatakse nüüd Vana-Võrumaa ja Setomaa piiril Leppoja talus.
Matemaatiku ja majandusteadlase haridusega Külli juhib sealt oma asutatud firmat „Kagu Kudujad” ning müüb kõrgetasemelist käsitööd ka väljapoole Eestit. Värska Gümnaasiumis õpetab ta aga matemaatikat. Siin, selles Eesti elus, mille ise enesele lõin, olengi õnnelik, ütleb Külli."

Neeme Raud
saate autor ja toimetaja

P.S. Seda saadet saab järelvaadata siit: http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=138647

Nagu seeni pärast vihma ...

Küll nüüd lisandub ajaveebe ja kodulehti sellise hooga, et ei ole kindel kas neile kõigile ka lugejaskonda leidub. Ettevõte OÜ Kagu Kudujad saab varsti kahekuuseks ja teavitamaks üldsust lõngaalastest tegemistest lõin uue ajaveebi http://kagukudujad.blogspot.com/ Kutsun lugema!

Kel on FB huvi ning pole põhimõtteliselt selle liikumise vastane, need leiavad www.facebook.com/KaguKudujad ka infot ning pilte. Endiselt on lehel www.facebook.com/EstonianMittens kõige rohkem kirikinnaste pilte, aga oma veebipoe avan varsti aadressil http://www.nordicknitters.com/

Olge terved ja nautige värviküllast sügist! Käsitöölistele soovin loomingulisi kõrghetki ja kohalikele peatse kohtumiseni Kagu Kudujate töötoas Uus tn 7-20 Veriora alevikus.

Kududa ja maailma parandada

Veriora Valla Vaatlejas ilmus täna, 16. septembril 2011 minu artikkel. Kes seda meie kohaliku elu kuulutajat lugema ei trehva, see saab seda teha siin:

"Minu keskiga on kätte jõudnud ning ilmselt paljuski just seetõttu olen juba tükk aega mõtteid mõlgutanud selle üle, et välja mõelda mis on see asi, mida ma ülekõige teha sooviksin. Kuskilt on kõrvu kumisema jäänud ütlemine, et kes oma hobiga leiba teenib, see ei tööta ühtegi päeva oma elus. See annab töö tegemisele küll pisut kohustuse laadi varjundi, aga minu jaoks just rõhutab seda kui mõnus võib olla sellise töö tegemine, mille tegemist üdini naudid.

Kudumine ja heegeldamine on mind varajasest lapsepõlvest peale ümbritsenud. Nii ema kui ka vanaema olid kõvad käsitöötegijad ja see tuntus pisikesele minule nii vahva tegevus, et veel enne kooli minekut kudumise selgeks õppisin. Mulle ei meenu, kelle abiga sai ostetud, aga mul oli üks tohutu suur tokk hästi kärtsu sünteetilist rohelist lõnga, ja sellega ma oma esimesed ja ka rohked järgmised katsed korda saatsin. Seda jätkus kõikidele nukkudele hilpudeks ja pajalappideks. Seda briljantrohelist lõnga oli kohe nii palju, et veel aastaid hiljem oli selle jääke kõikvõimalikest kohtadest leida.

Vanaema Liisa oli väga hea kuduja; ta varustas kogu meie peret sokkide ja kinnastega, ta müüs neid oma sõbrannadele, tuttavatele ja turu pealgi. Mu ema Ivi oli samuti väga hea kuduja kuid targa naisena ei hakanud oma ämmaga võistlema. Seega spetsialiseerus ta hoopis oma kahele tütrele kampsikute, kleidikeste ja pluuside kudumisele ning need olid tõepoolest kaunid ja pitsilised. Ema Ivi viitsis nokitseda ja uusi huvitavaid mustreid ning lõikeid proovida. Need vardad, mida ma praegu kasutan, on vanaema pärandus mulle ja nende igapäevane käes ja töös hoidmine teeb mu meele alati pisut magushärdaks, kui selle peale mõtlen. See on just see järjepidevus, mida ma kalliks pean ja hoida tahan.

Seega olen kudunud kogu oma elu ja pealkirja esimene pool on ära seletatud. Paar talve tagasi juhtusid mulle Räpina raamatupoes silma Aino Praakli kirikinnaste vihikud ja miski sundis mind neid ostma. Kuigi me elamine on endiselt enam kui poole ulatuses kastidesse pakitud ja ootab maja täielikku valmimist, siis vardad on mul kindlalt ja teada peaaegu et padja all, et oleks igal hetkel käepärased võtta. Proua Praakli kogutud mustrid ees, valisin kohe koju jõudes lõngakorvist välja mehe kampsunist ülejäänud pruuni ja punase lõnga ning asusin silmi üles looma. Ilus kinnas tuli! Lapsed olid ka uudistades ümber ja kiitsid kena mustrit ning värve. Nüüd tahtsid ka nemad endale omavalitud mustri ja värvidega kirikindaid.

Sellest paari talve tagusest ajast saadik on nii jäänud, et olen palju kirikindaid kudunud ja nendega paljude kiitusi ära teeninud. Viisin neid näha Veriora käsitööringi prouadele ja võtsin kaasa Ameerikasse, kui saatus meid sinna eelmisel aastal päris mitmeks kuuks elama viis.

Läks nii, et Ameerikas ma tööd teha ei tohtinud – selleks puudus luba. Nii jäid minu ülesanneteks laste kodu ja kooli vahet sõidutamine, perele söögi tegemine ja muud kodutööd ning kudumine. Kuu aja möödudes teatas pereisa kurblikult, et minu valmistatud road on küll äärmiselt keerukad ja maitsed suurpärased, aga toidueelarve on lõhki mis lõhki. Peale seda kulus toidutegemisele palju vähem aega ja raha, sellevõrra jäi jälle rohkem aega kududa. Ühel hetkel said lõngavarud otsa ja tuli kohalike lõngamüüjatega tutvust teha. See läks kergesti, sest õnneks oli üpsris laste kooli lähedal üks kena väike lõngapood. Sealne müüja imetles mu kätetööd ja kutsus õhtuse kudumisringiga liituma. Tema ise, Dorothy on ta nimi, ei teagi kui saatuslikuks ja määravaks minu edaspidises ettevõtja elus too kutse sai. Seal kudumisringis kohtusin paljude toredate kohalikega, veetsin mitme kuu jooksul kümneid tunde ja sain innustust selleks, mida mu hing ihkab ja mis hästi välja tuleb. Seal koos teistega kududes sain aimu sellest kui oluline ja vahva on koos teistega kududa ja maailma ning iseenese probleeme lahata ja arutada. Seda sama mõnusat ja vaba õhkkonda, täis loomingut ja loomist, kus käed käivad ja suu käib, tahan ma ka Veriorale tuua. Nii vahva kokkusattumus oli minu jaoks sel samal talvel Veriora Perenaiste Selti taaselustamine. See on ju samalaadse filosoofiaga ettevõtmine. Ilmselt on paljude naiste loomuses, et käed käivad nobedamalt ja rõõmsamalt, kui ka suu saab sinna kõrvale jahvatada.

Nii ma siis olen oma elu suure muutuse lävel, kus olen otsustanud oma enese tööandjaks hakata. Ja mitte ainult ... soovin ka teisi kunstkudujaid palgata, et kaunis ja maagiline Eesti kirikinda kunst talveunest äratada ja laia maailma paisata. Just nagu proua Aino Praakli on juba algust teinud ja mustrid sinna teele saatnud. Sinna juurde soovin huvilistele käsitöötegijatele pakkuda müügiks villast lõnga, mida hangin Eesti erinevatelt tegijatelt.

Vanasti tehti ikka pikkadel ja pimedatel talveõhtutel palju käsitööd. See hoidis vaimu virge ja koos tehes lahutas kindlasti ka hästi meelt. Lubage mul soovida meie kandi tegusatele naistele ja meestele kena saabuvat talvist käsitööhooaega ja kohtumiseni minu kontoris, kus loodan, et nii mõnigi probleem leiab üheskoos lahenduse ja maailmast saab parem paik. Infot käsitöö koostegemise aja ja koha kohta saab telefonilt 50 34 386 või kirjutades kulli.jacobson@gmail.com."

Veriora Flea Market

Already second time in May a market or a fair took place in Veriora center. Last year there was also a fall market day, so one can easily say that fairs happen in Veriora. They are all organized by a voluntary citizens group called Veriora Mõttekoda, which unites active and outgoing people in the east side of Veriora town. There is a very active village in the west side of the town as well, in Leevi.
The point of the spring market day is to create a opportunity for locals and visitors to sell, buy and exchnahge unused items in their households. Also give local small businesses chance to show others what they do and sell their production.
Last year was blessed with a sunny warm weather. This year we were not that lucky - day stayed chilly and windy, sun was out for a glimps. I might have felt better if I had dressed myself wizer, but the chill attacked me by surprise.
You never know how many visitors event like that would attract. We had decent amount of sellers, luckily even more buyers.
Our family arrived early to help setting up the cafe. Around 8:30 AM the first sellers started to arrive. The market was not even officially open when I made my first and only big purchase. An older dude (standing in the center on the picture) was selling his own welded hand plow and that is exactly what I have been missing and eyeing already for couple of years to buy. But nobbody seems to sell those anymore, so I was very happy that I was there at the right time to make my offer.
Lots of kids were selling pastries, one girl was selling home made spruce needle scented soap her family is making. There were different plant sellers - tomatoes, straberrys, cabbage, all kind of summer flowers etc. Some sold home made bread and beer, some lamb meat. There was a woman, who has her own wool mill, selling her yarn and socks. Some of her yarn was died with different plants and the shades were just breath takingly beautiful.
There was also a little harmonica band playing and a second hand clothes fashion show.
People had good time and hang out even after the crowds were gone.

Beautiful Pine Grove

We live in a village of Männisalu, which translates into Pine Grove. Our forests are full of different kind of trees, pine is defenitely one of them. We also have oaks, spruces, maples, birches, willows, aldens, mountain ashes and few others. There is lots of forest in the area where we live. Some has been cut, but luckily they also plant a lot of trees every year.

As I was driving kids home one day I noticed how beautiful the short 5 mile trip really is. Especially right now when Estonia's trees and meadows are in a very nice shade of green - a bright fresh green of new leaves and grass blades. Then I decided to take some photos of the sights I pass by as I am heading home from Viluste School.

The first farm house in our village is habitated only during summer month, as the owner is a high school chemistry teacher in Northern Estonia and during the school year she only comes for weekends. Her brother, also our villager, helps her to keep it in order. She is a passionate bee keeper. The rest of the farms in our village are full year around.

There is nice little birch grove around the next curve, which is currently being thinned. There are always so many anemones in spring time, the bottom of the forest floor looks like it is covered with a white carpet.

Next three farms are very close to each other. The reason for that is that originally their lands belonged to the same family and were divided up between the heirs quite recently. So they are also all relatives in those three farms.

One of them is rising cows. The milk truck comes every day and few villagers, who don't have a cow but still like farm fresh milk, collect their daily milk from them as well.

The other is rising sheep. They are also local veterinarians and very helpful neighbours. They inherited 8 sheeps from his father. By now, they have 120 sheeps. It is their life style. They still make hey and rake it together by hand, they let it dry on the meadow and when they are done bringing it in to their barn, the barn smells like heaven. And they enjoy it!
Everything in their property is in a perfect order. Some of the firewood for kitchen range is axed so thin, that you don't even need a paper to ignite a fire. And it will be a fierce and hot one, perfect for cooking.

Next household is our mail box holder. All the village mail boxes are in one place to make mailman's job little easier. The distances are so big between farms and as the weather during most of the year is rather tough, it just makes sence.

Our closest neighbours are a retired couple. Their grown up children are living away from childhood home. One of the daughters is a forestry teacher in a vocational school and she helped her parents to plan and plant a new future forest between us on an unused field.

And this is how we approach our residence, the beautiful Leppoja farm in the end of the driveway.

Pictures by KJ

Seto värk on äge värk

No nii, nüüd on siis kõigil meie pere liikmeil võimalik olnud ennast Jaanikul välja elada ... ja mõnel koguni kaks korda. Kuna Josh oli 19. juunil just Metsikust Läänest saabunud, siis jäi ta vabatahtlikult koju mandli operatsioonist taastuvat Janekit kantseldama (Zoe jäi lihtsalt magama) kui mina külarahvaga tule ääres oma hinge välja laulsin. Kui muud ristiinimesed pidasid Jaanikut 23. õhtul, siis meie kandi setodel oli pidulik õdak alles mineval reedel Kärel.

Kärel oleme ennegi käinud ja pole kunagi pettunult tagasi tulnud. Nii ka sel aastal - sel korral võeraiks kaasas linnast tulnud õde ja tema kallim. Mõlemail oli menu kohalike hulgas tohutu, mida jäävad tunnistama juurelolevad fotod.

Setod on väga vahvad: nende kirg ja tahe oma kultuuri alles hoida ja seda igapäevaselt kasutada on igati südantsoojendav. Käisime ka Seto leelopäival Värskas ja sealt saadud energiasüst aitab ka selles leitsakus ellu jääda.

Aga Kärel juhtus nii mõndagi: Evald (ülemisel pildid keskel) tundis oma rahva kutset ja mõistis, et kui ta oleks noorem, siis hakkaks kindlasti neid juhtima. Mina nautisin oma kalli mehe käevangu ja tugevat haaret tantsupõrandal. Zoe ja Piretki keerutasid ennastunustavalt, Janek vaid piidles pingilt tuld ega söendanud lavale läheneda. Kui tuleriit ümber kukkus, siis lendas tuhandeid sädemeid öhe ja ka rahva sekka. Meil Zoega olid muidugi teada-tuntut polüestrid üll ja need on äärmiselt tulekartlikud. Mina hoidsin targu eemale, aga Zoe vaeseke sai suure sädemega pihta, nii et väike kohalik džentelmen pidi ta kleiti tulest puhtaks rapsima ja sinna jäi suur-suur auk meenutama toda vahvat õdakut.

Maru möllas Männisalus

Läinud laupäev ja pühapäev olid Kagu-Eestis tuulterikkad. Tegime laste ja õega kena tuuri läbi Võru- ja Valgamaa ning suur oli me üllatus, kui pealelõunal koju jõudes suure lehtes pärna oksa maast sauna kõrvalt leidsime. Ja suuremaks veel läks, sest peakohal oli puu kõige suurem oks tüve küljest lahti murdunud ja lebas koos oma pehkinud haavaga alumise oksa peal. Kõik see toimus ca 5-6 meetri kõrgusel.

Tulge kõik: VERIORA TÄIKA - Ostan-Müün-Vahetan

Tänaseks on täika peetud ja esimese korra kohta võib öelda, et õnnestus täielikult. Huvi oli nii müüjate kui ostjate poole pealt suur ning soov ettevõtmist korrata juba sügisel ka olemas.
Mina esinesin viie artikliga: lilledest olid longus rebasheina, käokulla (õlelill) ja habenelgi istikud. Samuti pakkusin häid mahlakaid ja pontsakaid basiilikuid ning paprikaid. Viimased läksid kui soojad saiad, aga neid oli ka ainult 10. Kuna lilleistikud olid väga tagasihoidlike mõõtmetega, siis oli huvi nende vastu leige. Hea oli see, et õnnestus mõned siiski müüa ja mis kõige parem, mõned ka riidehilpude vastu teise müüjaga vahetada. Ja kuna Zoel on veel arusaamatum suhe riietega kui mul, siis vahetas tema lausa laada ajal oma kostüüme. Seda soosis muidugi minu õe riietega varustajaks olemine, kes talle neid kahel käel ette kandis. Janek sai ka ostu kirja: üks tema klassi poiss äritses koomiksitega ja Janek otsustas, et ilma Ämblikmehe seiklusteta edasi elada oleks raske.
Oli tore hommik!

Tegime Ära!

1. mail Tegime Ära! Veriora kant on nüüd kohe palju puhtam! Meie kallis koduküla Männisalu oli juba enne sodist praktiliselt prii: kui naabritega oma maja juurest koos lastega alustasime, siis oli iga väiksema kui prügikese leidmine suur ja põnev juhtumine. Kirmsini kõndides saime siiski igaüks prügikoti põhja üht-teist. Naabri Külli oli Kirmsi bussipeatusse ette läinud ja tema saak hakkas juba ilmet võtma - pudeleid ja rämpsu oli seal rohkem kui meil 5 km peale kõigil kokku.

Kuna entusiasm oli nii suur, siis jätkasime Võru-Räpina maanteed mööda Räpina suunas ja korjasime maantee veerest kõik tühjad viinapudelid kokku. Hirm oli küll väikeste lastega kihutavate autode kõrval tuterdada, aga kuna eesmärk oli nii õilis, siis Tegime Ära! Üksikut prügi polnud hull korjata, aga seal, kus tee perv oli väga kõrge ja kõik autoaknast visatu kaob kiirelt vaateväljast, siis sinna olid "toredad" kaaskodanikud ikka kilekottide kaupa oma sodi tarinud. Talgujuht Ene pidi meile pügikotte juurde tooma ja neid klaasikilde oleksi võinud sealt perve seest välja kaevama jääda.

Kokku kogutud sodi viisime Veriora jäätmejaama, kuhu viimise ainus tingimus oli, et prügi peab olema sorteeritud. Hakkasime siis auto järelhaagisesse kogutud prahti sorteerima - ikka klaas eraldi ja metall eraldi ja plastik eraldi. See oli kõige vastikum, seal küünarnukkideni haisva prügi sees soperdada. Aga õilsad valla kodanikud, kes teise autoga olid just oma korjatud prügi toomas, lõid kohe käed külge ja koostöös sai meie tohutu hunnik sorteeritud nagu naksti. Vaat see oligi selle päeva kõige toredam mälestus!

Järjekordne looduse esietendus Leppojal: BRAVO!

Tuleme meie tütrekesega naabri poolt jalutades koju ja jõuame oma tammede vahele küüni nurga juurde, kui mina korraga mõtlen, et mis imelikud kivid need meile sinna võsa serva tekkinud on. Ei läinud kaua kui mõistus registreeris, et need ju metssead, kes seal lõbusasti kümnekesi suure remmelga all midagi tuhnitsedes otsivad. Ma tean, et need pole just kõige sõbralikumad loomad ja võivad vabalt ka inimest rünnata. Seega hiilisime kiiresti sauna nurga juurde, et neid siis sealt pisut lähemalt piiluda. Aga kahjuks olid nad selleks ajaks juba võsa veerest ära läinud.

Jalutasime ümber maja ja imetlesime kevadlilli, kui järsku meie iluaia servas oleva imeliku kõrge kuuseheki taga olevalt põllult jälle neid "armasaid" loomakesi märkasime. Vahepeal oli neid juurde tulnud ja nüüd lugesin neid kokku üle 20. Olles ikkagi ohutus kauguses, vaatlesime nende tegemisi tükk aega lummatult, sest me polnud oma maja lähedal neid siin elamise ajal veel nägema trehvanud. Oli suuri ja päris tillukesi, kes vaevu rohu seest välja paistsid. Väiksed käisid hanereas teineteise kannul ja olid väga nunnud.

Kogu etenduse finaal toimus õhtul kella kuue paiku, kui pojake toas järsku hüüdis, et vaadake, sead on jälle siin! Oi-Oi, kogu meie põllulapp oli metssigadest must. Raske oli neid nii täpselt loendada, aga kuuekümne ringis võis neid vabalt olla. Vaat see oli ikka võimas vaatepilt!

Kommunism kui kohutav ilgus

Lõpetasin just Richard Pipes'i raamatu "Kommunism", mis ilmus Ilmamaa kirjastuse seerias 'Aken ilma', lugemise ja värisen siiani vastikusest ja vihast. Ma ei oska isegi täpselt kirjeldada, keda ma konkreetselt vihkan, aga nii kohutavalt kurb ja võimetu tunne hakkas.
Selle raamatu mitte vähem oluline osa on Peeter Tulviste kirjutatud järelsõna, kus ta veelkord rõhutab ja tsiteerib Pipes'i:"Venemaal, mis kommunismiga kõige kauem eksperimenteeris, on üks tulemustest see, et rahvalt on röövitud eneseusaldus. Et nõukogude korra ajal kõik korraldused, mis puudutasid ebaisikulisi asju, pidi tulema kõrgemalt poolt ja isiklikku alagatust käsitati kuriteona, on rahvas kaotanud otsustusvõime ükskõik kas suurtes või väikestes asjades (välja arvatud seal, kus loeb kriminaalne ettevõtlikkus); inimesed ootavad käske. [---] Rahvas on osutunud niihästi võimetuks kui ka soovimatuks seista oma jalgel ja oma saatuse eest välja astuda. [---] kommunism [---] on hävitanud neis ka tööeetika ja avaliku vastutustunde."

Kui Eesti maaelu on totalitaarselt mingi kriminaalse süsteemi poolt hävitatud, siis ei saa loota, et see nüüd järsku iseenesest ellu ärkab ja lokkama lööb. Just selle sama asja pärast, et inimene on muserdatud ja murtud, ning ta polegi enam võimeline tahtma ja omaalgatuslikult tegutsema. Maaelu ellu äratamiseks on vaja teha tõelisi ja mahukaid jõupingutusi riiklikul tasemel, et seda paha mis kollektiviseerimine talunikele ja teistele maaelanikele tegi, kuidagigi leevendada. Et maaelanikele usku elusse tagasi anda ... Minusuguseid on Eestis vähe, paljud noortest (ja vanadestki) siiski kahjuks lahkuvad maalt, sest tööd ei ole. Elu aitaks parandada ettevõtlikud inmesed, aga kuidas neid leida või luua kui aastakümneid tegutseti vastupidises suunas ja seda tehti äärmiselt jõuliselt? Ei aita mõnest aktiivsest hullust, sest nendegi jaks raugeb kui tuge ei tule.

Nüüd ma tean, mida ma järgmiseks loen - see on maaelu arengukava. Ma ei saa ju enne öelda, et midagi ei tehta, kui ma pole riiklike sihtidega kursis. Ja seejärel 2009 aasta Eesti inimarengu aruanne. Kahjuks oli selle nädala Õpetajate Lehes just palju juttu sellest Eesti inimarengu aruandest 2009 (vt kokkuvõtet http://www.kogu.ee/public/eia2009/EIA_kokkuvote09.pdf), mis võimendas veelgi mu ängi. Ma tean ju juba küll, et õpilastele ei meeldi koolis: õppimine ei paku ei huvi ega rõõmu, neil on ülimadal heaolutunne, aga ühel hetkel ei saa enam lihtsalt vaiki olla.

Veriora - minu kodukant

Töötuna, nagu ma nüüd olen, on mul palju rohkem vallamajja asja. Mitte just sellepärast, et seal tööd pakutaks või rahalist abi, aga just seetõttu, et sealses uues külakeskuses on hea olla. Uue maja planeerijad on teinud oma tööd südamega. Kiidan südamest Veriora vallavalitsuse töötajaid, et nad on nii inimesekesksed ja abivalmid.

Uues külakeskuses on minusuguse maanaise jaoks väga mugavad olud loodud: kuna elamine Männisalus toimub meil päevast päeva 10 A suuruse peakaitsemega, siis on külakeskuse pesumasin ja kuivataja kui Jumala kingitus. Kasutan seda pea iga nädal. Et ei peaks pesumasina kõrval niisama passima, siis kasutan raamatukogu ja sealset Avalikku Interneti Punkti (AIP), kuna siis pole koju Internetti vajagi. See on mul justkui kontor, kõik asjad saan aetud äärmiselt meeldivas ja sõbralikus õhkkonnas. Hommikud kuluvad peaasjalikult tööotsimisele ja siis ongi raamatukogus rahulik. Kui on vaja lastele kooli-lasteaeda järgi minna, siis on mul aeg raamatukogu arvutisaalist lahkuda, sest saabuvad pisut lärmakamad kooli-jõmmid ja asuvad omi asju arvutis ajama. Meil kõigil on ju oma elu elada.

Ja et ei läheks liialt töiseks, siis on külakeskusel ka köögike, kus saab teed ja kohvi keeta ning külmkapis lõunasöögiks varutud toite hoida. Vallatöötajad pakuvad seal oma pauside ajal meeldivat seltskonda. Kui töötu elu on nii kena, siis väga tööle ei kipugi ....

Sitatorn ja muud talvised skulptuurid

Küll nüüd on ikka seda lumekest! Me oleme oma õuele kaevanud terve labürindi: maja juurest lähevad teed puukuuri, peldikusse, kaevu juurde, sauna ja autoni. Saunast ka jälle autoni ja maja teise otsa. Puukuuri tee hargneb vahepeal kaheks ja teine ots viib meid kompostihunniku juurde, sest ka sinna on vahest harva asja. Kui lund on palju, siis on vaja teda ju kühveldada. Seega on lumekuhjad teede kõrval veel kaks korda kõrgemad kui mujal. Tõeliselt kena vaatepilt, millest peaks lausa video meisterdama!

Teine vahva vaatepilt avanes mulle ühel hommikul peldiku august. Kaant kergitades lausa võpatasin, sest august piilus mulle vastu midagi, mille kohta ma ei osanud esialgu öelda oli see elus või mitte. Lähemal vaatlusel sai selgeks, et tegu oli eelmises elus elusa organismi jäädetega ehk siis maakeeli sitaga. See oli midagi juuresolevate piltide sarnast: suhteliselt detailirohke ja samas äärmiselt stabiilne - ta ei reageerinud mitte mingitele kergematsorti ümberlükkamiskatsetele.

Meie kandi Vana-Võro keeles kirjutatakse ja antakse välja Uma Lehte: http://www.umaleht.ee/. Seal kirjutab energeetik Ruitlasõ Olavi nii: "Talv om hää asi. Illos kah, saa pildimassinaga postkaartõ tetä, aknidõ pääl ijälille imehtellä ja peldikun sitatorni kaia, miä teküs tuust, et väläpeldikun ütstõsõ otsa sadanu junni är külmäse ja nii tekkünü torn varsti mulgust vällä kaema nakkas."

Sitatorn näitab ka tegelikult seda kui kinni inimesed oma harjumustes on. Kes käsib iga jumala kord täpselt samas kohas istuda. Võiks ju ahtrit pisut siia või sinnapoole nihutada, ette või tahapoole upitada, aga ei - väike salajane autist minus võtab täpipealt sama positsiooni ja nii see torn kerkib ja külmub ja kerkib omasoodu. Praegu ei täi veel kirvest sitaseks teha, aga küla pealt kuulsin, et ega muud suurt väljapääsu polegi kui et talle üks kõva hoop anda.

Soovin Teilegi üllatuslikke talveelamusi!

Kagu-Eest rahvaarv väheneb kiiresti

Lõunaleht kirjutab oma artiklis http://www.lounaleht.ee/?l=334&n=3513&p=1, et 8 aastaga vähenes rahvaarv Kagu-Eesti kolmes maakonnas enam kui 9700 inimese võrra. Üks olulisi maapiirkondade tühjenemise põhjusi on kehv ettevõtluskeskkond.


See pilt on tehtud Männisalu külas. Mul on uhke tunne väita, et just selle sama postkastide rivi lõppu paigaldasime meie eelmise aasta juunis omaenda tuliuue postkasti ja tänaseni pole sellest reast ühtegi tühjaks jäänud. Elame veel ...

Isesugused inimesed: perekond Jacobson Vikerraadios

Vaata, aga vaata ... nüüd oleme siis üleriigiliselt kuulsaks tehtud. Tore oleks, kui see saade innustaks noori ja vanu peresid linnast maale kolima. Sest üks on kindel - elu maal on väga ilus. Kui me selle sõnumi Vikerraadio abiga kellenigi viia suutsime, siis minu missioon on täidetud.

Saadet saab järelkuulata Vikerradio kodulehelt http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1195181

Janeki sünnipäev - koolipoiss valmis niikui naksti!

Kui teist korda midagi teed, siis võib seda ju traditsioniks nimetada, eks? Seega toimus meil tradistiooniliselt suve suursündmusena Janeki sünnipäeva tähistamine. Kutsustud olid Piirid, nagu ikka, ja sünnipäevalapse soovi kohaselt ka kolm tema lasteaiakaaslast Räpina lasteaiast. Üks neist, Stefan, on ka meie küla poiss ja meil ennegi mängimas käinud. Teine, Andry, on väga vahva ja asjalik poiss Räpinast. Tema on lisaks ka veel Zoe suurim sõber ja mängukaaslane lasteaiapäevilt.

Piiri pere oli tulnud traditsiooniliselt paljukesi: eelmisel aastal oli meil külas ka Aini õde Krista. Sel aastal tutvustati meile nooremat venda Elarit ja tema pere, kes Noarootsist olid lapsepõlve radadele külla tulnud.

Soojenduseks korraldas Josh külalistele sabamängu. Peale esimest vooru, mis lastele tohutult nalja pakkus, ei suutnud ka täiskasvanud end tagasi hoida ja sukeldusid mängu. Selle osa finaaliks osutus pereisa ja peretütre tandem, mis lõpuks ainsana sabaga jäid:
Loomulikult oli ka laste lemmikvoor - koogivoor. Sel aastal võisime tänada usinaid kondiitreid Külli Piiri ja Helenit, kes meile lisaks poekookidele ka isevalmistatud maiuse kohale tõid.

Muna küla Vahe-Maidu talu on taas toreda Eesti pere maakoduks

Oli meil vast sõit!
Kui oled kasvanud ja elanud laugel maal, siis küngaste ja kuplite vahel autoga sõitmine teeb esiotsa südame alt õõnsaks.
Aga just selliste kuplite vahel Rõuge vallas paikneb üks väike küla, Muna küla. Sealt leidsid minu sõbrad perekond Liivakud, koosseisus Kai, Lauri, Emma ja Ants, ühe hiljuti mahajäetud talu, kus nemad (eelkõige vanemad) soovivad oma ülejäänud elupäevi veeta.
Vanasti ei olnud prügivedu vist väga popp tegevus. Ei tea kas oli hea olla, kui kõik omatehtud prügi oli ilusti lähedal pilgu all? Mitu autokoormat kõige ehtsamat prügi oleme meie oma talu maadelt ära vedanud. Sama saatus ootab Liivakuid, sest kui me eile neil külas käisime, siis avanesid maapõue "leiud" meile väga eredalt.
Vahe-Maidu elumaja on väga vahvalt poolenisti palgist ja poolenisti maakividest. Maakivi osa vuuk on kunstipäraselt kivitükikestega kaunistatud. Krundi keskelt voolab ojake ja kui võsa sai maha saetud, siis avanes ojale kena vaade. Maja taga päikese käes ajasid omi pakse pungi pojengid.
Soovin oma sõpradele palju jõudu!

Jürituli Männisalus

Eile oli mõnusalt soe õhtu. Seega ei mallanud toas istuda, vaid pidin terve kontoritööjärgse aja aias kraapima. Mul sai sügisel üks uue lillepeenar kaevatud, aga ma ei jõudnud seda siis umbrohust ära puhastada. Sellega eile tegelesingi. Kui päike hakkas juba madalamale vajuma ja laps tühja kõht kurtis, siis hakkasin otsi kokku tõmbama. Endal ikka pisut kahju, et ei saanud edasi tühnitseda ... valgust pisut veel oli.

Aga toale lähenedes kuulsin telefoni helisemas. Oli naabrinaine Külli, kes teatas, et nemad teevad külalõkkeplatsil jürituld, tulgu meie ka. Oli see vast sobiv pakkumine ja muidugi olime rõõmuga nõus.

Ma olen seda ennegi mõelnud, et meil on külarahvaga väga vedanud. Nad on nii tublid ja toredad, kõigi aiad oleks nagu just äsja presidendi aukirja saanud. Kui lõkkeplatsile/kiigeplatsile jõudsime, siis oli pidu juba täies hoos. Olid Eha ja Väino, Külli ja Ain lastega ning Riina ja Kalmer. Võeti sööki ja võeti jooki ja tehti ohtrasti nalja. Lapsed Janke, Helen ja Indrek kiikusid meeletult ja torkisid tuld.

Kuna oli neljapäeva õhtu, siis ei saanud väga kauaks jääda, sest järgmisel hommikul vaja jälle vara ärgata. Aga nii tore oli koos olla.

Kui täna hommikul tööle sõites lõkkeplatsist möödusime, siis Väino ja Kalmer istusid tossava tule ääres. Hm, kas nad olid ikka veel seal või juba jälle?