Aga toale lähenedes kuulsin telefoni helisemas. Oli naabrinaine Külli, kes teatas, et nemad teevad külalõkkeplatsil jürituld, tulgu meie ka. Oli see vast sobiv pakkumine ja muidugi olime rõõmuga nõus.
Ma olen seda ennegi mõelnud, et meil on külarahvaga väga vedanud. Nad on nii tublid ja toredad, kõigi aiad oleks nagu just äsja presidendi aukirja saanud. Kui lõkkeplatsile/kiigeplatsile jõudsime, siis oli pidu juba täies hoos.
Olid Eha ja Väino, Külli ja Ain lastega ning Riina ja Kalmer. Võeti sööki ja võeti jooki ja tehti ohtrasti nalja. Lapsed Janke, Helen ja Indrek kiikusid meeletult ja torkisid tuld.Kuna oli neljapäeva õhtu, siis ei saanud väga kauaks jääda, sest järgmisel hommikul vaja jälle vara ärgata. Aga nii tore oli koos olla.
Kui täna hommikul tööle sõites lõkkeplatsist möödusime, siis Väino ja Kalmer istusid tossava tule ääres. Hm, kas nad olid ikka veel seal või juba jälle?
No comments:
Post a Comment