Pavici raamat, mille lugemise just lõpetasin, aitas mind üle mu noorusaja mälestusest, et mulle ajalugu ei meeldi. Tegemist ei ole traditsioonilise ajaloolise jutustusega; väljamõeldis ja tegelikkus paistab olevat lootusetult sassis, aga mina seda ju ei tea, sest olen ajaloos üpris nõrk. Mulle meeldisid väga täiesti mõõdutundetult irreaalsed arutlused ja mõttekäigud, kus väga raske oli muiet tagasi hoida. Kõigi nende hullumeelsete asjade võimalikkuse ettekujutamine just oligi kõige mõnusam "Kasaari sõnastiku" lugemisel. Näiteks, pidevalt oli erinevates kehades liikvel Saatan. Otse loomulikult elas ta erinevatel ajastutel, aga teda sai ära tunda alati selle järgi, et tal oli mõlemal käel kaks pöialt ja seega ei saanud ta paremal ja vasakul käel vahet teha. Ning tal polnud kahe ninasõõrme vahel vaheseina ....
Konstantinoopoli ülikooli filosoofia professor Konstantinos Thessalonikest, kes Pavici järgi oli ristiusu eestkõneleja kasaari poleemikas, sai Filosoofi austava nimetuse just oma tänu oma erakordsele eruditsioonile. " ... [Ta] oli veendunud, nagu kõik arukad meremehed, et arukate kalade liha on kõvem ja vintskem kui rumalate kalade oma. Ainult lollid söövad nii lolle kui ka arukaid, samal ajal ki arukad valivad välja ja otsivad rumalaid."
Wednesday, April 28, 2010
Kati Murutari uus mees kui elektron
Ma olen üldiselt väga kahv meedia tarbija. Kodus pole meil ei televiisorit ega raadiot. Ajalehtedest olen Õpetajate Lehe suur austaja ja vahel harva ostan Sirpi. Kui autoga sõites oma mõtted metsa hakkavad minema ja mingit välist ärritajat oleks vaja, siis kuulan alati Klassikaraadiot (meiekandis sagedusel 105,7 MHz). Poes käies loen Õhtulehe posteri läbi ja viin pilgu ikka naistekate kaante pealt ka üle.
Vaat sealt viimaste seast jäigi mulle silma, et Kati Murutaril on uus ja tõeline armastus. Mees olla tulnud tallu sulaseks, aga võitis perenaise südame ja sattus peremehe seisusse. Juba tollal lugedes mõtesin, et vaene mees, nüüd on siis tema kord avalikkuse ette tiritud saada. Aga tunne oli, et ega tagasihoidlikule ja maalähedasele Eesti mehele selline asi ju eriti meeldida ei või. Kuid kuidas peaks kuulus Kati Murutar teada saama, kas tegemist on tõelise armastusega või jahib mees lihtsalt avalikkuse tähelepanu ja kuulsust? Kohe tekkis mul paralleel elektroni mõõtmisega. Nimelt, elektron on nii väike, et teda ei saa mõõta meile teada olevate vahenditega (näiteks, valguse footonid). Sest mõõtmise käigus me mõjutame teda ja me ei mõõda enam esialgselt olukorda, vaid hoopis seda omatekitatud olukorda. Kui elektron kaheavalisest difraktsioonivõrest läbi lasta, siis üks elektron läheb mõlemast avast teatud tõenäosusega läbi. Kui hakata mõõtma kumbast ta läheb läbi, siis kindlasti sellest mille "ava ees me passime". Müstika, selles seisneb elektron laineline iseloom.
Nii ka Kati Murutari mehega. Selleks, et aru saada kas tegemist on tõelise armastusega, pidi teda avalikustamise tuleproovist läbi vedama ja tõeline armastus ei peaks sellele vastu. Nüüd siis ongi teada, et Katil oli hea mees, aga teda enam ei ole (nagu uuest klantsajakirja kaanelt lugeda võime). Kui ta oleks jäänud, siis poleks õige olnud! Loodame, et ta leiab uue ja veel parema või tuleb too tagasi. Sest pr Murutari kirjatükid kasvõi Õpetajate Lehes on mulle sümpaatsed.
Vaat sealt viimaste seast jäigi mulle silma, et Kati Murutaril on uus ja tõeline armastus. Mees olla tulnud tallu sulaseks, aga võitis perenaise südame ja sattus peremehe seisusse. Juba tollal lugedes mõtesin, et vaene mees, nüüd on siis tema kord avalikkuse ette tiritud saada. Aga tunne oli, et ega tagasihoidlikule ja maalähedasele Eesti mehele selline asi ju eriti meeldida ei või. Kuid kuidas peaks kuulus Kati Murutar teada saama, kas tegemist on tõelise armastusega või jahib mees lihtsalt avalikkuse tähelepanu ja kuulsust? Kohe tekkis mul paralleel elektroni mõõtmisega. Nimelt, elektron on nii väike, et teda ei saa mõõta meile teada olevate vahenditega (näiteks, valguse footonid). Sest mõõtmise käigus me mõjutame teda ja me ei mõõda enam esialgselt olukorda, vaid hoopis seda omatekitatud olukorda. Kui elektron kaheavalisest difraktsioonivõrest läbi lasta, siis üks elektron läheb mõlemast avast teatud tõenäosusega läbi. Kui hakata mõõtma kumbast ta läheb läbi, siis kindlasti sellest mille "ava ees me passime". Müstika, selles seisneb elektron laineline iseloom.
Nii ka Kati Murutari mehega. Selleks, et aru saada kas tegemist on tõelise armastusega, pidi teda avalikustamise tuleproovist läbi vedama ja tõeline armastus ei peaks sellele vastu. Nüüd siis ongi teada, et Katil oli hea mees, aga teda enam ei ole (nagu uuest klantsajakirja kaanelt lugeda võime). Kui ta oleks jäänud, siis poleks õige olnud! Loodame, et ta leiab uue ja veel parema või tuleb too tagasi. Sest pr Murutari kirjatükid kasvõi Õpetajate Lehes on mulle sümpaatsed.
Tuesday, April 27, 2010
Järjekordne looduse esietendus Leppojal: BRAVO!
Tuleme meie tütrekesega naabri poolt jalutades koju ja jõuame oma tammede vahele küüni nurga juurde, kui mina korraga mõtlen, et mis imelikud kivid need meile sinna võsa serva tekkinud on. Ei läinud kaua kui mõistus registreeris, et need ju metssead, kes seal lõbusasti kümnekesi suure remmelga all midagi tuhnitsedes otsivad. Ma tean, et need pole just kõige sõbralikumad loomad ja võivad vabalt ka inimest rünnata. Seega hiilisime kiiresti sauna nurga juurde, et neid siis sealt pisut lähemalt piiluda. Aga kahjuks olid nad selleks ajaks juba võsa veerest ära läinud.
Jalutasime ümber maja ja imetlesime kevadlilli, kui järsku meie iluaia servas oleva imeliku kõrge kuuseheki taga olevalt põllult jälle neid "armasaid" loomakesi märkasime. Vahepeal oli neid juurde tulnud ja nüüd lugesin neid kokku üle 20. Olles ikkagi ohutus kauguses, vaatlesime nende tegemisi tükk aega lummatult, sest me polnud oma maja lähedal neid siin elamise ajal veel nägema trehvanud. Oli suuri ja päris tillukesi, kes vaevu rohu seest välja paistsid. Väiksed käisid hanereas teineteise kannul ja olid väga nunnud.
Kogu etenduse finaal toimus õhtul kella kuue paiku, kui pojake toas järsku hüüdis, et vaadake, sead on jälle siin! Oi-Oi, kogu meie põllulapp oli metssigadest must. Raske oli neid nii täpselt loendada, aga kuuekümne ringis võis neid vabalt olla. Vaat see oli ikka võimas vaatepilt!
Jalutasime ümber maja ja imetlesime kevadlilli, kui järsku meie iluaia servas oleva imeliku kõrge kuuseheki taga olevalt põllult jälle neid "armasaid" loomakesi märkasime. Vahepeal oli neid juurde tulnud ja nüüd lugesin neid kokku üle 20. Olles ikkagi ohutus kauguses, vaatlesime nende tegemisi tükk aega lummatult, sest me polnud oma maja lähedal neid siin elamise ajal veel nägema trehvanud. Oli suuri ja päris tillukesi, kes vaevu rohu seest välja paistsid. Väiksed käisid hanereas teineteise kannul ja olid väga nunnud.
Kogu etenduse finaal toimus õhtul kella kuue paiku, kui pojake toas järsku hüüdis, et vaadake, sead on jälle siin! Oi-Oi, kogu meie põllulapp oli metssigadest must. Raske oli neid nii täpselt loendada, aga kuuekümne ringis võis neid vabalt olla. Vaat see oli ikka võimas vaatepilt!
Tuesday, April 20, 2010
Mina, maniakk!
Üks endine kolleeg, ise samuti ülimalt värvikas kuju, kirjeldab mind kui maniakaalset inimest. Algul see arvamus šokeeris mind pisut, aga mida rohkem ma selle üle mõtteid heietan, seda rohkem ma hakkan selle arvamusega nõustuma. Olen maniakaalselt täpne ja maniakaalselt järjekindel, samuti on mul maniakaalselt null-tolerants igasugu lauslolluse ja rumaluse suhtes. Samuti on mul maniakaalselt tugev tahtejõud. Nii mõnigi mu lähedastest ilmselt nõustub kahel käel tolle endise kolleegi arvamusega, et ma olen kaugel tavalisest ja kui see ulatub väga kaugele, siis võib seda ju ka maniakaalsuseks nimetada.
Thursday, April 15, 2010
Mida arvab Delfi rahvas
Minu Õpetajate lehte saadetud artikkel on ka Delfi lugejatele kätte saadav. Kuna seal keskkonnas on oluliselt lihtsam kommenteerida kui Õpetajate lehe veebibersioonis, siis on seda ka usinalt tehtud (tänaseks on kogunenud lausa 17 kommentaari). Kommentaare saab lugeda http://www.delfi.ee/news/kultuur/uudised/article.php?id=30372973&com=1. On nii anonüümseid kui ka nimelisi kommentaare, mul oli neid kõiki huvitav lugeda.
Aina huvitavamaks läheb. 18. aprillil on veel lisandunud mõningaid (kahjuks küll anonüümseid) arvamusi, millega võiks juba vabalt haridusministri poole küsimuste ja ettepanekutega pöörduda.
Üks kommentaator kirjutab:
"Selliseid haridusandvaid asutusi on Eestis palju alustades juba lasteaedadest,kus juhataja on jumal.Keegi ei või oma arvamust avaldada,siis tehakse temast kohe jube inimene.Juhataja käib majas ringi ja koob intriige ja ajab töötajate kohta lolle jutte.Õpetajad on lolliks löödud ja madalamad kui muru.Et sa tõesti hea ja tubli õpetaja oled see ei huvita kedagi.Kui arvamust avaldad siis koondatakse.Haridusasutuste juhtide valimine 5 aastaks on igati õigustatud ja üle 10-ne aasta ei saa olla sama asutuse juht.Muututakse ülbeks ja asutuse areng pidurdub ja töö muutub rutiinseks.Asetäitjateks valitakse endale inimesed,kel puudub juhtimiskogemus ja inimesed,kes ei julge või ei oska teha edasiviivaid ettepanekuid,nad täidavad ainult käsku.Vahetage välja lasteaedade,koolide juhid,kes on olnud sama asutuste juhid üle 10-ne aasta.Nende asutuste töö on seiskunud ja roiskunud.Uus toob uut energiat ja edukust.Haridusministeerium peab tõhustama kontrolli haridust andvate asutuste juhtide töö üle.Kontrollid ei või olla äraostetavad vaid objektiivsed ja huvitatud olukorra parandamisest."
Teine kommentaator kirjutab:
"Täiesti nõus sinu [eelmise] kommentaariga. Õpetajatele on nõudmised oi kui suured ja järjest suuremaks lähevad, direktoritele pole neid ollagi. Piisab sellest, kui on sõnakuulelikud kohaliku omavalitsuse juhile. Mis puutub kontrolli direktori üle, siis kontrollivateks isikuteks peaksid olema hästi läbinägelikud ja inimesi tundvad isikud, sest ülbed asutuste juhid on tavaliselt ka osavad manipulaatorid ja asi see neil kontrolli ära petta ja puudujäägid mõnede nende jaoks ebasümpaatsete alluvate kraesse keerata. "
Anonüümseks eelistavad inimesed jääda ilmselt sel lihtsal põhjusel, et minu näol on tegemist kõigile arusaadava ja küllalt ilmeka ebamugavast töötajast lahti saamise näitega: ei maksa suud lahti teha ja olukorda kritiseerida, olgu see kui tahes sürreaalne või idiootlik.
Aina huvitavamaks läheb. 18. aprillil on veel lisandunud mõningaid (kahjuks küll anonüümseid) arvamusi, millega võiks juba vabalt haridusministri poole küsimuste ja ettepanekutega pöörduda.
Üks kommentaator kirjutab:
"Selliseid haridusandvaid asutusi on Eestis palju alustades juba lasteaedadest,kus juhataja on jumal.Keegi ei või oma arvamust avaldada,siis tehakse temast kohe jube inimene.Juhataja käib majas ringi ja koob intriige ja ajab töötajate kohta lolle jutte.Õpetajad on lolliks löödud ja madalamad kui muru.Et sa tõesti hea ja tubli õpetaja oled see ei huvita kedagi.Kui arvamust avaldad siis koondatakse.Haridusasutuste juhtide valimine 5 aastaks on igati õigustatud ja üle 10-ne aasta ei saa olla sama asutuse juht.Muututakse ülbeks ja asutuse areng pidurdub ja töö muutub rutiinseks.Asetäitjateks valitakse endale inimesed,kel puudub juhtimiskogemus ja inimesed,kes ei julge või ei oska teha edasiviivaid ettepanekuid,nad täidavad ainult käsku.Vahetage välja lasteaedade,koolide juhid,kes on olnud sama asutuste juhid üle 10-ne aasta.Nende asutuste töö on seiskunud ja roiskunud.Uus toob uut energiat ja edukust.Haridusministeerium peab tõhustama kontrolli haridust andvate asutuste juhtide töö üle.Kontrollid ei või olla äraostetavad vaid objektiivsed ja huvitatud olukorra parandamisest."
Teine kommentaator kirjutab:
"Täiesti nõus sinu [eelmise] kommentaariga. Õpetajatele on nõudmised oi kui suured ja järjest suuremaks lähevad, direktoritele pole neid ollagi. Piisab sellest, kui on sõnakuulelikud kohaliku omavalitsuse juhile. Mis puutub kontrolli direktori üle, siis kontrollivateks isikuteks peaksid olema hästi läbinägelikud ja inimesi tundvad isikud, sest ülbed asutuste juhid on tavaliselt ka osavad manipulaatorid ja asi see neil kontrolli ära petta ja puudujäägid mõnede nende jaoks ebasümpaatsete alluvate kraesse keerata. "
Anonüümseks eelistavad inimesed jääda ilmselt sel lihtsal põhjusel, et minu näol on tegemist kõigile arusaadava ja küllalt ilmeka ebamugavast töötajast lahti saamise näitega: ei maksa suud lahti teha ja olukorda kritiseerida, olgu see kui tahes sürreaalne või idiootlik.
Friday, April 9, 2010
Õpetaja arvamus ei huvita kedagi
Kui koolijuhi tööleping muutus tähtajatuks, toodi põhjenduseks, et nii saab ta pikemalt ja põhjalikumalt koolile pühenduda. Paraku on juba näiteid, kus tähtajatu tööleping võimaldab ennast hoopis lõdvaks lasta ja pühendumisest pole juttugi.
Kahjuks võib juhtuda nii ka heas koolis. Ei pea olema Räpina aianduskooli lõpetanu ega õpetaja, et teada legendaarseid õpetajaid Otto Tigast ja Adolf Vaiglat. Samalaadseid kuulsusi on aianduskoolis tööl ka praegu: mitme raamatu autorid Tiina Paasik, Jaan Kivistik , Reet Palusalu ja Reti Randoja-Muts, dendroloog Andres Vaasa ja teisigi. Kooli vilistlane Ants Bender on koostanud põhjaliku kirjutise teadlastest, kes on Räpina aianduskoolist sirgunud, ja sellega saab kooli kodulehel tutvuda. Ajakirjanik ja vilistlane Madis Jürgen on mahlakalt kirjeldanud oma õpinguaega Räpinas.
Mis jääb fassaadi taha?
Samas toimub Räpina aianduskooli paraadkülje varjus ka midagi muud. Kurb on pärast põhikooli Räpinasse tulnud noorte saatus. Mõnedki neist õpivad selles koolis eelkõige jooma, suitsetama kindlasti. Õpilaste küsitlustest selgub, et ka narkootikume on Räpinas kerge kätte saada. E-koolist on näha, et põhjuseta puudumisi on sadade tundide kaupa.
Asusin Räpina aianduskooli haridustehnoloogina tööle 1. septembril 2008. Kuna kuulusin algusest peale juhtkonna koosseisu, sattusin kohe koolielu igapäevategemiste keskele. Ja kohe üllatas mind koolijuhi ja juhtkonna suhtumine eelmainitud probleemidesse. Neist eelistati mööda vaadata ja kui mõni probleem osutus liiga vintskeks, üritati seda kõigest väest siluda ja osalistele selgitada, miks on võimatu midagi ette võtta.
Ka minuga samal ajal tööle asunud õppedirektorit üllatas päevaste õpilaste käitumine. Ta püüdis olukorda parandada, hakates hilinejatelt hilinemise põhjust küsima. Kahjuks kooli juhtkond teda ei toetanud, pidades tema tegevust „liigseks usinuseks”, üksinda ei muuda aga kõige võimekamgi õppedirektor suurt midagi.
Hiljem sain teada, et õppedirektori kohale kandideeris mitu inimest, kuid valituks osutus millegipärast see, kes töölevõtu vestlusel puhtsüdamlikult tunnistas, et tal puuduvad suure kooli õppedirektori tööks vajalikud kogemused. Teiste kandidaatide seas jäi ukse taha kooli oma töötaja, Lõuna-Eestis tuntud koolitaja ja tugev metoodik, kellel oleks reaõpetajale pedagoogika vallas palju anda olnud. Miks eelistati ebakompetentset inimest? Nõrk juht eelistab endast nõrgemaid alluvaid?
Kuue õpetaja avalik kiri
Möödunud sügisel ei tahtnud kuus õpetajat enam senise olukorraga leppida. Neile tegi muret mitme aine õpetamise ebaühtlane ja madal tase, halvasti korraldatud praktika, õpilaste süstemaatiline puudumine, nende murede eitamine ja mahasalgamine, algajate õpetajate ebapiisav toetamine, kooli kutse- ja sotsiaalnõustaja ebapädevus, logopeedi, eripedagoogi, psühholoogi puudumine kooli personali hulgas ja mitmed muud koolikorralduse elulised probleemid. Tänaseks on leitud psühholoog, kes käib mõni kord kuus Räpina aianduskoolis, aga ebapädev sotsiaalnõustaja keerab endiselt õpilasi õpetajate vastu üles.
Need kuus õpetajat, keda õpilased armastavad ja aktustel ovatsioonidega tervitavad, kirjutasid kooli nõukogule ühise kirja, milles kirjeldasid detailselt probleeme, millega kooli direktor ja õppedirektor peaksid tegelema. Kooli nõukogu soovitas direktoril kirjas toodud probleemidega tegelema hakata, kuid kujunenud olukorras kaassüüdlastena ründasid nõukogu liikmed ühtlasi ka kirja kirjutanud õpetajaid.
Ka ministeerium näeb puudusi
Võib-olla õpetajad liialdasid? Vaatame aiandusliidu ning haridus- ja teadusministeeriumi eelmise kevade ümarlaua protokolli. Seal märgitakse, et iluaianduse eriala lõpetanutega ei saa rahule jääda. Vaatame maastikuehituse kutseeksami tagasisides jaanuaris 2010. REKK-i esindaja osutab seal, et õpilaste juures annab tunda vähene praktiline töökogemus ja elementaarsete töövõtete puudulik valdamine. Haridus- ja teadusministeeriumi jaanuaris läbi viidud teenistusliku järelevalve õiendis märgitakse, et Räpina aianduskoolis tuleb teha ümberkorraldusi, et tagada õppe- ja kasvatustegevuse tulemuslik juhtimine. Samast õiendist, mis ripub igaühele lugemiseks ministeeriumi kodulehel, osutatakse, et õppenõukogu koosolekutel pole analüüsitud õppe- ja kasvatustöö paremaks muutmise võimalusi. Muide, samale vajakajäämisele osutas 2006. aastal läbiviidud järelevalve. Mis võib olla põhjus, et nelja aastaga ei ole midagi muutunud?
Järelevalveõiendis on ka ülevaade õpilaste küsitlustest. 42% neist ei nõustu väitega, et õpetajad on neile eeskujuks. Põhjusi ei pea kaugelt otsima.Näiteks suitsetas kooli IT-spetsialist oma kabinetis. Juhtisin sellele direktori tähelepanu ja ilmselt tegid seda teisedki, sest suits levis klassidesse ja õpetajate tuppa. Direktor aga leidis, et suitsetamine on haigus, ja küsis: „Mis ma siis peaks tegema, kas inimese töölt ära ajama?” Kui nägin rasedat töötajat siniseks suitsetatud ruumi sisenemas, otsustasin midagi ette võtta ja teavitasin Räpina piirkonna tervisekaitse talitust. Mõneks ajaks olukord paranes, kuid direktor oli minu peale väga pahane ja küsis, kellele ma järgmisena kätte maksan. Tundus, et ta ei mõista, et seadust tuleb täita ja et kodanik võib ka südamevalust seadusevastasele tegevusele vastu astuda. Seejuures on suitsetamise lubamine vaid jäämäe tipp. Haridus- ja teadusministri 18. veebruaril kinnitatud Räpina aianduskooli teenistusliku järelevalve õiendis on seaduste eiramise näiteid kümneid. Kui kooli juhtkond ise seadusi ei täida, siis ei üllata, et seda ei tee ka õpilased.
Probleeme palju, lootust vähe
Üllatab aga see, et oma kooli parimate õpetajate nõuannete ignoreerimine on seadusega kooskõlas. „Tänane koolijuht teeb ja otsustab, kõik teised on talle nõuandjad, kelle nõu ei pea kuulda võtma, kui ei meeldi,” kirjutas Ilmar Kopso Õpetajate Lehes (18.12.09). Tundub, et nii ongi.
Probleeme on palju ja lootust vähe, sest kust peaks Räpina aianduskooli direktor teadma, kuidas koolielu tänapäevaselt juhitakse, kui tema viimane tõend juhtimiskoolituse läbimise kohta pärineb aastast 1978, nagu märgitakse HTM-i järelevalveõiendis. Ka ei vasta enamik juhtkonna pedagoogidest kvalifikatsiooninõuetele ning juhtõpetajatel puudub ettevalmistus osakonna töö juhtimiseks. Jõudsime ringiga tagasi – nõrk juht eelistab endast nõrgemaid alluvaid.
Aga keda minu arvamus huvitab? Mida saan mina kodanikuna teha, et Räpina aianduskooli sellest taagast päästa?
Avaldatud Õpetajate lehes 9. aprilli 2010 aastal koos mitmete kommentaaridega:
Kas konfliktist saab õppida? /Raivo Juurak/
Räpina aianduskoolis on juba palju ära tehtud /Heino Luiga/
Samal teemal / Indrek Naudi/
Samal teemal / Raivo Külasepp /
Haridus- ja teadusministeeriumi kommentaar
Koolijuht tegeleb üksnes majandusega / Krista Loogma/
Kahjuks võib juhtuda nii ka heas koolis. Ei pea olema Räpina aianduskooli lõpetanu ega õpetaja, et teada legendaarseid õpetajaid Otto Tigast ja Adolf Vaiglat. Samalaadseid kuulsusi on aianduskoolis tööl ka praegu: mitme raamatu autorid Tiina Paasik, Jaan Kivistik , Reet Palusalu ja Reti Randoja-Muts, dendroloog Andres Vaasa ja teisigi. Kooli vilistlane Ants Bender on koostanud põhjaliku kirjutise teadlastest, kes on Räpina aianduskoolist sirgunud, ja sellega saab kooli kodulehel tutvuda. Ajakirjanik ja vilistlane Madis Jürgen on mahlakalt kirjeldanud oma õpinguaega Räpinas.
Mis jääb fassaadi taha?
Samas toimub Räpina aianduskooli paraadkülje varjus ka midagi muud. Kurb on pärast põhikooli Räpinasse tulnud noorte saatus. Mõnedki neist õpivad selles koolis eelkõige jooma, suitsetama kindlasti. Õpilaste küsitlustest selgub, et ka narkootikume on Räpinas kerge kätte saada. E-koolist on näha, et põhjuseta puudumisi on sadade tundide kaupa.
Asusin Räpina aianduskooli haridustehnoloogina tööle 1. septembril 2008. Kuna kuulusin algusest peale juhtkonna koosseisu, sattusin kohe koolielu igapäevategemiste keskele. Ja kohe üllatas mind koolijuhi ja juhtkonna suhtumine eelmainitud probleemidesse. Neist eelistati mööda vaadata ja kui mõni probleem osutus liiga vintskeks, üritati seda kõigest väest siluda ja osalistele selgitada, miks on võimatu midagi ette võtta.
Ka minuga samal ajal tööle asunud õppedirektorit üllatas päevaste õpilaste käitumine. Ta püüdis olukorda parandada, hakates hilinejatelt hilinemise põhjust küsima. Kahjuks kooli juhtkond teda ei toetanud, pidades tema tegevust „liigseks usinuseks”, üksinda ei muuda aga kõige võimekamgi õppedirektor suurt midagi.
Hiljem sain teada, et õppedirektori kohale kandideeris mitu inimest, kuid valituks osutus millegipärast see, kes töölevõtu vestlusel puhtsüdamlikult tunnistas, et tal puuduvad suure kooli õppedirektori tööks vajalikud kogemused. Teiste kandidaatide seas jäi ukse taha kooli oma töötaja, Lõuna-Eestis tuntud koolitaja ja tugev metoodik, kellel oleks reaõpetajale pedagoogika vallas palju anda olnud. Miks eelistati ebakompetentset inimest? Nõrk juht eelistab endast nõrgemaid alluvaid?
Kuue õpetaja avalik kiri
Möödunud sügisel ei tahtnud kuus õpetajat enam senise olukorraga leppida. Neile tegi muret mitme aine õpetamise ebaühtlane ja madal tase, halvasti korraldatud praktika, õpilaste süstemaatiline puudumine, nende murede eitamine ja mahasalgamine, algajate õpetajate ebapiisav toetamine, kooli kutse- ja sotsiaalnõustaja ebapädevus, logopeedi, eripedagoogi, psühholoogi puudumine kooli personali hulgas ja mitmed muud koolikorralduse elulised probleemid. Tänaseks on leitud psühholoog, kes käib mõni kord kuus Räpina aianduskoolis, aga ebapädev sotsiaalnõustaja keerab endiselt õpilasi õpetajate vastu üles.
Need kuus õpetajat, keda õpilased armastavad ja aktustel ovatsioonidega tervitavad, kirjutasid kooli nõukogule ühise kirja, milles kirjeldasid detailselt probleeme, millega kooli direktor ja õppedirektor peaksid tegelema. Kooli nõukogu soovitas direktoril kirjas toodud probleemidega tegelema hakata, kuid kujunenud olukorras kaassüüdlastena ründasid nõukogu liikmed ühtlasi ka kirja kirjutanud õpetajaid.
Ka ministeerium näeb puudusi
Võib-olla õpetajad liialdasid? Vaatame aiandusliidu ning haridus- ja teadusministeeriumi eelmise kevade ümarlaua protokolli. Seal märgitakse, et iluaianduse eriala lõpetanutega ei saa rahule jääda. Vaatame maastikuehituse kutseeksami tagasisides jaanuaris 2010. REKK-i esindaja osutab seal, et õpilaste juures annab tunda vähene praktiline töökogemus ja elementaarsete töövõtete puudulik valdamine. Haridus- ja teadusministeeriumi jaanuaris läbi viidud teenistusliku järelevalve õiendis märgitakse, et Räpina aianduskoolis tuleb teha ümberkorraldusi, et tagada õppe- ja kasvatustegevuse tulemuslik juhtimine. Samast õiendist, mis ripub igaühele lugemiseks ministeeriumi kodulehel, osutatakse, et õppenõukogu koosolekutel pole analüüsitud õppe- ja kasvatustöö paremaks muutmise võimalusi. Muide, samale vajakajäämisele osutas 2006. aastal läbiviidud järelevalve. Mis võib olla põhjus, et nelja aastaga ei ole midagi muutunud?
Järelevalveõiendis on ka ülevaade õpilaste küsitlustest. 42% neist ei nõustu väitega, et õpetajad on neile eeskujuks. Põhjusi ei pea kaugelt otsima.Näiteks suitsetas kooli IT-spetsialist oma kabinetis. Juhtisin sellele direktori tähelepanu ja ilmselt tegid seda teisedki, sest suits levis klassidesse ja õpetajate tuppa. Direktor aga leidis, et suitsetamine on haigus, ja küsis: „Mis ma siis peaks tegema, kas inimese töölt ära ajama?” Kui nägin rasedat töötajat siniseks suitsetatud ruumi sisenemas, otsustasin midagi ette võtta ja teavitasin Räpina piirkonna tervisekaitse talitust. Mõneks ajaks olukord paranes, kuid direktor oli minu peale väga pahane ja küsis, kellele ma järgmisena kätte maksan. Tundus, et ta ei mõista, et seadust tuleb täita ja et kodanik võib ka südamevalust seadusevastasele tegevusele vastu astuda. Seejuures on suitsetamise lubamine vaid jäämäe tipp. Haridus- ja teadusministri 18. veebruaril kinnitatud Räpina aianduskooli teenistusliku järelevalve õiendis on seaduste eiramise näiteid kümneid. Kui kooli juhtkond ise seadusi ei täida, siis ei üllata, et seda ei tee ka õpilased.
Probleeme palju, lootust vähe
Üllatab aga see, et oma kooli parimate õpetajate nõuannete ignoreerimine on seadusega kooskõlas. „Tänane koolijuht teeb ja otsustab, kõik teised on talle nõuandjad, kelle nõu ei pea kuulda võtma, kui ei meeldi,” kirjutas Ilmar Kopso Õpetajate Lehes (18.12.09). Tundub, et nii ongi.
Probleeme on palju ja lootust vähe, sest kust peaks Räpina aianduskooli direktor teadma, kuidas koolielu tänapäevaselt juhitakse, kui tema viimane tõend juhtimiskoolituse läbimise kohta pärineb aastast 1978, nagu märgitakse HTM-i järelevalveõiendis. Ka ei vasta enamik juhtkonna pedagoogidest kvalifikatsiooninõuetele ning juhtõpetajatel puudub ettevalmistus osakonna töö juhtimiseks. Jõudsime ringiga tagasi – nõrk juht eelistab endast nõrgemaid alluvaid.
Aga keda minu arvamus huvitab? Mida saan mina kodanikuna teha, et Räpina aianduskooli sellest taagast päästa?
Avaldatud Õpetajate lehes 9. aprilli 2010 aastal koos mitmete kommentaaridega:
Kas konfliktist saab õppida? /Raivo Juurak/
Räpina aianduskoolis on juba palju ära tehtud /Heino Luiga/
Samal teemal / Indrek Naudi/
Samal teemal / Raivo Külasepp /
Haridus- ja teadusministeeriumi kommentaar
Koolijuht tegeleb üksnes majandusega / Krista Loogma/
Kivilindad on taas tükiga valmis saanud
Lindakivi keskuses Tallinnas, Lasnamäel tegutseb juba mitmendat aastat õpetajate näitetrupp Kivilindad. Nende esimesel tegevusaastal olin isegi poole aasta võrra trupi liige, aga siis langesin elu sunnil välja, sest laps oli väike ja teised tegevused tundusid pakilisematena.
Sulle, lugeja kes sa Tallnna lähistel resideerud, soovitan küll etendusele minna:
Etendus on tasuta ja kestab tund aega.
Sulle, lugeja kes sa Tallnna lähistel resideerud, soovitan küll etendusele minna:
VEIDI KUNSTI
(Wodehause´i ainetel)
kolmapäeval, 14.aprillil
kell 20.00
Lindakivi kultuurikeskuses
(Koorti 22).
Etendus on tasuta ja kestab tund aega.
Töövaidluskomisjonist sain täie laksuga vasta pükse
Eile käisin Töövaidluskomisjonis istungil, mis arutas minu kahte nõuet Räpina Aianduskooli vastu haridustehnoloogi ametikoha koondamise ja ebavõrdse kohtlemise asjus. Kuigi asetasin kurjade vaimude eemale peletamiseks just loetud Richard Pipes'i Kommunismi raamatu lauale, otsustas töövaidluskomisjon mõlemad avaldused rahuldamata jätta. Ebavõrdse kohtlemisena ei loetud minu mõnitamist ja mustamist kooli õppenõukogu ees. Seadus seda ei keela, Võrdse kohtlemise seaduse eesmärk on tagada isikute kaitse diskrimineerimise eest rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel.
Kuigi jah, kui ma olen veendunud, et kooli juht on ammendanud oma pagasi kooli arengu toetamisel ja tal oleks palju suuremaid eduelamusi oma elus loota otsides rakendust teistel elualadel, siis kas see on seaduse silmis piisavalt tugev veendumus, mille omamise eest seadus mind kaitseb?
Mul on siiski hea meel, et ma Töö Inspektsiooni oma nõuded saatsin, sest nüüd ei saa ükski selle büroo ametnik väita, et haridustöötajate poolt pole töövaideid esitatud. Kurbusega peab tunnistama, et komisjoni juhataja ei olnud haridusasutuse valdkonnaga mitte väga kursis, sest pidi üle küsima, kas kooli õppenõukogu ja kooli nõukogu on erinevad asjad. Kuigi mõlemast institutsioonis oli ka minu avaldustes pikalt ja laialt juttu. Samuti pidi komisjoni esimees mulle selgitama ja tugeva joone vahele tõmbama probleemidele, millega nad tegelevad ja teisesisulistele probleemidele, mis ei kuulu nende valdusalasse. Nad tegelevad vaid Töölepingu Seadusest tulenevate vaietega ja ei kavatsegi arutada kooli juhtimisega seotud probleemide üle. Sellest saan ma aru ja seetõttu ei olegi üleliia kurb, et võitjaks ei osutunud. Kuna koolinõukogu kinnitas direktori ettepaneku koondada struktuurist haridustehnoloog ametikoht, siis oli minu töökoha ülesütlemine igati õige. Amen!
Seda, kuidas töötab kooli nõukogu iseseisvas ja demokraatlikus Eestis, arutame mõnes teises institutsioonis!
Kuigi jah, kui ma olen veendunud, et kooli juht on ammendanud oma pagasi kooli arengu toetamisel ja tal oleks palju suuremaid eduelamusi oma elus loota otsides rakendust teistel elualadel, siis kas see on seaduse silmis piisavalt tugev veendumus, mille omamise eest seadus mind kaitseb?
Mul on siiski hea meel, et ma Töö Inspektsiooni oma nõuded saatsin, sest nüüd ei saa ükski selle büroo ametnik väita, et haridustöötajate poolt pole töövaideid esitatud. Kurbusega peab tunnistama, et komisjoni juhataja ei olnud haridusasutuse valdkonnaga mitte väga kursis, sest pidi üle küsima, kas kooli õppenõukogu ja kooli nõukogu on erinevad asjad. Kuigi mõlemast institutsioonis oli ka minu avaldustes pikalt ja laialt juttu. Samuti pidi komisjoni esimees mulle selgitama ja tugeva joone vahele tõmbama probleemidele, millega nad tegelevad ja teisesisulistele probleemidele, mis ei kuulu nende valdusalasse. Nad tegelevad vaid Töölepingu Seadusest tulenevate vaietega ja ei kavatsegi arutada kooli juhtimisega seotud probleemide üle. Sellest saan ma aru ja seetõttu ei olegi üleliia kurb, et võitjaks ei osutunud. Kuna koolinõukogu kinnitas direktori ettepaneku koondada struktuurist haridustehnoloog ametikoht, siis oli minu töökoha ülesütlemine igati õige. Amen!
Seda, kuidas töötab kooli nõukogu iseseisvas ja demokraatlikus Eestis, arutame mõnes teises institutsioonis!
Thursday, April 8, 2010
Kommunism kui kohutav ilgus
Lõpetasin just Richard Pipes'i raamatu "Kommunism", mis ilmus Ilmamaa kirjastuse seerias 'Aken ilma', lugemise ja värisen siiani vastikusest ja vihast. Ma ei oska isegi täpselt kirjeldada, keda ma konkreetselt vihkan, aga nii kohutavalt kurb ja võimetu tunne hakkas.
Selle raamatu mitte vähem oluline osa on Peeter Tulviste kirjutatud järelsõna, kus ta veelkord rõhutab ja tsiteerib Pipes'i:"Venemaal, mis kommunismiga kõige kauem eksperimenteeris, on üks tulemustest see, et rahvalt on röövitud eneseusaldus. Et nõukogude korra ajal kõik korraldused, mis puudutasid ebaisikulisi asju, pidi tulema kõrgemalt poolt ja isiklikku alagatust käsitati kuriteona, on rahvas kaotanud otsustusvõime ükskõik kas suurtes või väikestes asjades (välja arvatud seal, kus loeb kriminaalne ettevõtlikkus); inimesed ootavad käske. [---] Rahvas on osutunud niihästi võimetuks kui ka soovimatuks seista oma jalgel ja oma saatuse eest välja astuda. [---] kommunism [---] on hävitanud neis ka tööeetika ja avaliku vastutustunde."
Kui Eesti maaelu on totalitaarselt mingi kriminaalse süsteemi poolt hävitatud, siis ei saa loota, et see nüüd järsku iseenesest ellu ärkab ja lokkama lööb. Just selle sama asja pärast, et inimene on muserdatud ja murtud, ning ta polegi enam võimeline tahtma ja omaalgatuslikult tegutsema. Maaelu ellu äratamiseks on vaja teha tõelisi ja mahukaid jõupingutusi riiklikul tasemel, et seda paha mis kollektiviseerimine talunikele ja teistele maaelanikele tegi, kuidagigi leevendada. Et maaelanikele usku elusse tagasi anda ... Minusuguseid on Eestis vähe, paljud noortest (ja vanadestki) siiski kahjuks lahkuvad maalt, sest tööd ei ole. Elu aitaks parandada ettevõtlikud inmesed, aga kuidas neid leida või luua kui aastakümneid tegutseti vastupidises suunas ja seda tehti äärmiselt jõuliselt? Ei aita mõnest aktiivsest hullust, sest nendegi jaks raugeb kui tuge ei tule.
Nüüd ma tean, mida ma järgmiseks loen - see on maaelu arengukava. Ma ei saa ju enne öelda, et midagi ei tehta, kui ma pole riiklike sihtidega kursis. Ja seejärel 2009 aasta Eesti inimarengu aruanne. Kahjuks oli selle nädala Õpetajate Lehes just palju juttu sellest Eesti inimarengu aruandest 2009 (vt kokkuvõtet http://www.kogu.ee/public/eia2009/EIA_kokkuvote09.pdf), mis võimendas veelgi mu ängi. Ma tean ju juba küll, et õpilastele ei meeldi koolis: õppimine ei paku ei huvi ega rõõmu, neil on ülimadal heaolutunne, aga ühel hetkel ei saa enam lihtsalt vaiki olla.
Selle raamatu mitte vähem oluline osa on Peeter Tulviste kirjutatud järelsõna, kus ta veelkord rõhutab ja tsiteerib Pipes'i:"Venemaal, mis kommunismiga kõige kauem eksperimenteeris, on üks tulemustest see, et rahvalt on röövitud eneseusaldus. Et nõukogude korra ajal kõik korraldused, mis puudutasid ebaisikulisi asju, pidi tulema kõrgemalt poolt ja isiklikku alagatust käsitati kuriteona, on rahvas kaotanud otsustusvõime ükskõik kas suurtes või väikestes asjades (välja arvatud seal, kus loeb kriminaalne ettevõtlikkus); inimesed ootavad käske. [---] Rahvas on osutunud niihästi võimetuks kui ka soovimatuks seista oma jalgel ja oma saatuse eest välja astuda. [---] kommunism [---] on hävitanud neis ka tööeetika ja avaliku vastutustunde."
Kui Eesti maaelu on totalitaarselt mingi kriminaalse süsteemi poolt hävitatud, siis ei saa loota, et see nüüd järsku iseenesest ellu ärkab ja lokkama lööb. Just selle sama asja pärast, et inimene on muserdatud ja murtud, ning ta polegi enam võimeline tahtma ja omaalgatuslikult tegutsema. Maaelu ellu äratamiseks on vaja teha tõelisi ja mahukaid jõupingutusi riiklikul tasemel, et seda paha mis kollektiviseerimine talunikele ja teistele maaelanikele tegi, kuidagigi leevendada. Et maaelanikele usku elusse tagasi anda ... Minusuguseid on Eestis vähe, paljud noortest (ja vanadestki) siiski kahjuks lahkuvad maalt, sest tööd ei ole. Elu aitaks parandada ettevõtlikud inmesed, aga kuidas neid leida või luua kui aastakümneid tegutseti vastupidises suunas ja seda tehti äärmiselt jõuliselt? Ei aita mõnest aktiivsest hullust, sest nendegi jaks raugeb kui tuge ei tule.
Nüüd ma tean, mida ma järgmiseks loen - see on maaelu arengukava. Ma ei saa ju enne öelda, et midagi ei tehta, kui ma pole riiklike sihtidega kursis. Ja seejärel 2009 aasta Eesti inimarengu aruanne. Kahjuks oli selle nädala Õpetajate Lehes just palju juttu sellest Eesti inimarengu aruandest 2009 (vt kokkuvõtet http://www.kogu.ee/public/eia2009/EIA_kokkuvote09.pdf), mis võimendas veelgi mu ängi. Ma tean ju juba küll, et õpilastele ei meeldi koolis: õppimine ei paku ei huvi ega rõõmu, neil on ülimadal heaolutunne, aga ühel hetkel ei saa enam lihtsalt vaiki olla.
Subscribe to:
Posts (Atom)