Friday, October 29, 2010

Hirmus, hirmus Halloween!

Halloween on ametlikult 31. oktoobril, aga kuna ta on koigi poolt vaga armastatud ja oodatud puha, siis hakatakse teda tegelikult palju varem tahistama ja igasugu kostuumipidusid korraldatakse juba paar-kolm nadalat enne paris paeva.
Ja otse loomulikult, tegu poleks paris ameeriklastega kui nad ei kasutaks voimalust osta igasugu trana ja seda oma aedadesse ja kodudesse rohkelt-rohkelt ules ei riputaks. Seega on juba ule kuu aja treppide naha korvitsaid ja olekubujusse, mis on nende moistes hernehirmutised. Kes on vaga innuga asja juures, see riputab plasitikust ja paberist korvitsanagusid ja tonte ja muud lehvivat akende kulge ja katuseraastasse. Koik mis on must ja oraanz on vaga 'in'.
Oigel paeval kaiakse meie moistes Marti jooksmas: lapsed panevad kostuumid, mida hirmsam ja koletum, seda kihvtim, selga ja hakkavad kaima ukselt uksele oeldes "Trick-or-Treat". See tahendab, et inimene saab teoreetiliselt valida, kas annab mingit maiust (treat) voi laseb endale mingi vingerpussi mangida (trick). Ega ma paris hasti aru ei saanud, et mis vingerpuss see siis olla voiks, sest seda ilmselt tuleb vahe ette ja koik ikka jagavad lastele ohtralt kommi muid maiusi. Kusisin siis oma kalli mehe kaest, et mida too 'trick' tahendada voiks. Tal ei lainud kaua kui mulle kirjeldas, et see voiks olla midagi upris vastikut, naiteks loobid kogu toa vetsupaberit tais - rull teatavasti lendab hasti ja jaab monusalt moobli kulge kinni. Ameeriklased on leidlikud!
Aga tana, see on siis viimane toopaev enne puha, on Putnamis (vaike linnake kus ma kudumas kain) oodata rekordarv lapsi, kes koik kostumeeritult pealelounal linna aritanavale tulevad ja kohalikke kaupluseid kulastavad ja sealt kommi saavad. Ma lahen seda hullust kohe oma silmaga kaema, sest oma silm on kuningas ja mina ei taha sellest elamusest ilma jaada. See aga tahendab, et mul on vaja minna kiiremas korras endale parukat hankima, sest mis Halloweeni kostitaja see ilma kostuumita on!

Thursday, October 28, 2010

Kudujad, kogunege!

SISSEJUHATUS
Koik algas sellest, et ma votsin siin Ameerikas vardad valja ja hakkasin meelelahutuseks ja ajaviiteks kindaid kuduma. See on super hea ravim igasuguse ootamise vastu. Enam mind ei hairi, kui keegi saabub pisut hiljem voi mokutab kuskil minekuga, ma lihtsalt votan vardad valja ja koon kuni saabub paras aeg midagi muud teha. Ja vaike kudumiskotke on mul alati igal pool kaasas, seega on pooled mured ja arritumisallikad valistatud. Ja elu seega kaks korda kenam.
Ma koon traditsioonilisi Eesti kirikindaid ja need on just sellised monusalt vaiksed, mida on mugav koikjale kaasa votta ja mis valmivad suht kiiresti. Tuleb aga valja, et ameeriklaste jaoks on need peaaegu et 8. maailmaimed. Alates minu armsast ämmast ja lopetades suvalise pealtvaatajaga, on nad koik tohutus vaimustuses ja ohivad ning ahetavad imetlusest. Et kui peen too ja missugune vilumus ja kui kunstiparaselt kenad varvid jne jne.
Ma siis motlesin, et kuna nad neile siin nii vaga meeldivad, akki mul onnestub neid neile lausa muua.

LONGAPROBLEEM
Seoses "tootmise suurenemisega" tekkis longaprobleem. Oma suureks ullatuseks olin kolm aastat tagasi kuskilt aiamuugilt soetanud paari dollari eest terve suure kotitaie villast longa, millest mul polnud vaiksematki malestust. Aga kui ma seda "varandust" toanurgas nagin, siis olin vaga rahul, et olin taibanud vardad kohvrisse pakkida.
Kahjuks oli varvivalik kotis tagasihoidlik, kuigi olemasolevad toonid olid koik vaga ilusad. Nuud oli vaja juurde saada eredamaid ja kontrastsemaid varjundeid ja seega sugavale Interneti avarustesse longapoode otsima minna.
Leidsin siinsete mastaapide jaoks suhteliselt lahedal uhe poe ja suundusin sinna. Putnami linnakeses asuv Woolworks oli valjast vaadates kena armas poeke. Astusin sisse ja asusin uurima. Poemuujaks oli vanem proua, kes ei lennanud mulle sugugi agressiivselt peale, vaid andis mulle voimaluse ise omatahtsi seal uurida ja sobrada ilma liigse abipakkumiseta. Ja siis kui ta lopuks lahenes, ma otsustasin, et naitan talle ka oma pooleliolevaid kindaid ... noh et saada monda head soovitust sobiva longa osas. No otse loomulikult oli ka tema vaimustuses ja ma loodan, et sellest ajendatuna utles, et nende poes kogunevad kudujad neljapaeva ohtuti, et koos olla ja kududa.
Oli vist teisipaev ja aega neljapaeva ohtu vabaks planeerida kull ja veel.

KUDUMISOHTU
Saabusin vaikse varinaga sudames neljapaeva ohtul longapoodi. Kogunenud oli juba 6-7 naist, kes koik umber laua monusasti istusid ja varrastel kaia lasid. Hiljem tuli neid mitmeid veel juurde. Mind tervitati soojalt, soovitati tagatoast tool tuua, tommati ennast koomale ja voeti mind ringi.
"Noh, mis Sina siis kood?" oli jargmine kusimus.
Votsin arglikult kudumiskoti polvedele ja seal valja ilusa rohe-valge labakinda. Jarsku jai ruumis vaikseks ... ja siis tahtsid koik neid katsuda ja imetleda, nimetades mind kohutavalt andekaks ja osavaks ja mida veel koik. Ma siis votsin kotist valja koik oma 5-6 paari, mis mul valmis oli ja lasin ringlusesse. Nad satitatis neid lauale lehvikutesse ja hunnikutesse ja tegid pilti ja proovisid katte. Nad olid siiralt vaimustuses. Ja see oli nii hea tunne. Nad olid mind omaks votnud.

Wednesday, October 6, 2010

Peaaegu nagu viimane mohikaanlane

Me elame Ameerikas sellises kohas, mille lähedal kolm osariiki kokku saavad: Massachusetts, Connecticut ja Rhode Island. Piirkonna nimi on New England, eks maakeeli siis Uus-Inglismaa. Siia Altlandi ookeani rannikule saabusid (palve)rändurid Inglismaalt ja hakkasid seda kanti asustama. Selle kaigus kasutasid nad rohkesti oma endise isamaa kohanimesid. Nii ongi, et igas Uus-Inglismaa osariigis on oma Manchester ja Oxford ja Concord ja Cambridge ja nii edasi ...
Eriline on meie praegune kodukant veel selle poolest, et siin asub Viimane Roheline Org e The Last Green Valley, mida lendurid on ilmekalt kirjeldanud kui öösel pimedat ja paeval rohelist oaasi keset Time Square'i meenutavat tihedalt asustatud ja ulevalgustatud piirkonda Ameerika idaranniku pohjaosas.

Tegemist on kahe joe - Quinebaugi joe ja Shetucketi joe umbrusega. Siin viljeldakse palju pollumajandust, on mitmeid rahvusparke ja ka lihtsalt metsa oma loomulikkuses. Traditsiooniks on saanud, et oktoobris korraldatakse mitmeid organiseeritud jalutuskaike loodusesse ja ka huvipakkuvatesse ajaloolistesse paikadesse. Seda on tehtud juba 20 aastat. Minusuguse vooramaalase jaoks on see aarmiselt monus ja hariv voimalus tutvuda selle piirkonna, aga ka Ameerika ajalooga uldisemalt ja pohjalikumalt kui ma seni seda arvan teadvat.
Ja kuna jalakaimisega on siin toelisi raskusi, sest igale poole lihtsalt peab autoga soitma, siis on need matkad ka monusaks voimaluseks varskes ohus koos lastega jalutada.