Tondirabas loodud sidemed ainult tugevnevad ajaga (alapealkiri "Lood lödiga")

Kui midagi toimub juba kolmandat aastat järjest, siis on tegu juba tõelise traditsiooniga. Ja kindlalt nagu hommikune päikesetõus, olid minu kallid õpetajannad, sõbrad Tondiraba Keskkoolis õpetajamise päevilt, ka sel suvel meie Leppoja talu hoovis. Sel aastal pidi neid kaua ootama, sest augustisse pole trehvunks veel lükkunud. Ja see ei olnud kerge ootamine, sest igatsus kippus hinge ja ooteaeg tundus pikk.
Aga siis nad tulid - päike hakkas heledamalt ja kuumemalt hõõguma, naeru ja nalja oli kõik kohad täis, ja see ei lõppenud enne kui augustikuine sume öö oli juba hea mitu tundi meie üle oma pehmet tekki laotanud.
Kuna kõik teised olid ka aasta jooksul korduvalt kokku saanud, siis meie pere lood ja tegemised olid alguses teadagi vestluste tulipunktis. Eelkõige me pereisa, mu kalli abikaasa juhtumised kaugel Ameerikamaal. Ja meie, ülejäänute, hakkama saamine kolmekesti sel raskel ja lumerohkel talvel. Mul ei jäänud muud üle kui tänada aianduskooli direktorit, et ta mind jaanuaris töölt lahti laskis ja lastega koosolemist ja -elamist võimaldas. Muide, ta on jälle üleriigilises meedias Räpina aianduskooli kohta kirjutise üllitanud (vt 10. augusti Postimehe Peipsiveere erist).

Aga meite pool oli hea ja mõnus olla ning kui ma teistele oma hetke lemmikut Mihaly Csikszentmihalyi "Kulgemise" raamatut ja selle sisu tutvustasin, siis ei jäänudki muud üle kui vaid nentida, et meie just seda teemegi - kulgeme, nimelt. Ja seetõttu venisid kõik söögikorrad 3-tunnisteks ja vähemalt 2-3 korda tuli kohvi juurde keeta, sest seda pidevalt ei jätkunud söögikorra lõpuni (mõni ime siis).

===
Üks vanamees loeb köögilaua taga ajalehe ja järsku lausub oma prouale:
"Oi, naabri Aino on ära surnud".
"Millesse?" küsib naine.
"Ei ole pandud," vastab mees.
"Issake, kas siis sellesse ka surdakse. Mul on siis ju varsti minek, kallis!" karjatab naine ehmunult.
===

Selle aasta kokkutuleku suureks uuenduseks oli see, et me kõik koos Männisalust mõne päeva pärast Peipsi äärde Kurule suundume ja seal veel oma kolm päevakest üheskoos õhtusse veeretame. Kahjuks pidid paar võitluskaaslast teisest etapist loobuma, aga selle eest oli minu pere in corpore kaasa tulemas, et mitte hetkeksi sellest lustist ja rõõmust kaugele jääda.

Joshua oli mulle oma Ameerika kooli kolleegiumiga kolmapäeva õhtuks Skype kaudu töövestluse kokku leppinud, nii et kui ülejäänud suundusid Kurule saabudes randa, siis meie läksime Iisakule, et siis selle Wifi alas Internetiühendus luua ja tööintervjuuks valmistuda. Peab ütlema, et tehnoloogia sellesisuline areng oli tõeliselt nauditav ja vabastav, sest 50-minutine intervjuu sujus ilma igasuguste tehnika tõrgeteta ja lõi tänu restorani terassile ja ilusale suve ilmale äärmiselt vaba ja muretu atmosfääri, mis ei andnud sugugi mahti ärevuse tekkimiseks. Näis, mis saab olema nende otsus minu töölevõtmise asjus, aga mitteametlikus tagasisides Joshile kiideti mind ja mu profesionaalsust, hmm!!??

No nii, ei jäägi muud üle kui vaid kirjeldada viimast õhtut Kurul. Kuna meie pere liikmeid oli kõige rohkem, siis saime magamiseks suure toa. Minu lapsed ja mees läksid juba magama, kui meie teised veel, loomulikult, terassil, täpselt suure toa ukse taga kõkutasime ja lõkerdasime. Ja nii ikka edasi ja edasi, tundide kaupa. Hommikul oli Zoe imestus suur kui ta mind voodist ei leidnud, sest kuna Joshi madrats läks õhust tühjaks, hõivas ta minu koha Zoe kõrval, aga Zoe kui kõige varasem magamamineja, hõivas taas Janeki voodi, siis lõpeks magasid Josh ja Janek hoopis koos ja mulle ei jäänudki ruumi ....

Igatahes, kui Zoe hommikul kööki piilus ja uuris, et kus ma võiksin olla, siis vastati talle, et ema magab ... ühes kohas. Ja see oli perenaise abieluvoodi, kus oli tõeliselt hea ja turvaline 4-tunnisest naerumaratonist toibuda. See, et see kestis just vähemalt 4 tundi, oli Joshi arvamus, kes selle saatel uinuda püüdis ja kes ei oleks uskunud, et selline asi üldse võimalik on kui ta poleks seda ise pealt kuulanud.

Ütleme siis nii, et just selliste tõeliste hetkede nimel me ikka ja jälle kokku saamegi. Viva, sõpruskond!

Ekstreemselt 50-ndatesse: jalutuskäik Misso vallas

Meie aastakäik saab sel aastal kõik 40 täis. Igaüks vananeb isemoodi, see ongi vahva. Üle-eelmisel nädalavahetusel käisin sõbranna Lee juubelil Tallinnas ja oli tohutult lõbus. Läinud nädalavahetus möödus Võru lähistel, kus klassiõde Erika tähistas oma juubelit väga eriliselt. Pidustused algasid GPS-mängu aarde toimetamisega Eesti-Läti-Venemaa ühisesse piiripunkti. Matka algul oli reisiseltskond veel väga rõõmsameelne:


Pildilt puudub vaid peretütar Laura, kes tegi pilti.

Nii, too nimetatud piiripunkt asub Misso vallas, Pedetse jõe kallastel ja kõige lähem asustatud koht on Parmu küla. Vt kaarti siit. Kahjuks on küll lähim talu varemeis, aga tee on suve ajal täitsa olemas. Nagu me teame, ei ole hetkel suvi ja kuna on üle aastate üks lumerohkemaid talvi, siis oli karta, et külateed sealkandis on raske lumekatte all. Juubilar pereema ja tema abikaas olla seal käinud, just talvel, ja siis oli neil vaja läbi lume kahlata ca 1,5 km. Laupäeval, 6. veebruaril, selgus kurblik tõsiasi, et sel talvel ja sel laupäeval nii kaugele autoga siiski ei pääse. GPS näitas sihtkohani 4,7 km ja see põhjustas teatava tuju languse. Kaasas oli peale täiskasvanute ja peaaegu täiskasvanute ka veel kaks 7-aastast poissi ja üks 4-aastane tüdruk.

Sitatorn ja muud talvised skulptuurid

Küll nüüd on ikka seda lumekest! Me oleme oma õuele kaevanud terve labürindi: maja juurest lähevad teed puukuuri, peldikusse, kaevu juurde, sauna ja autoni. Saunast ka jälle autoni ja maja teise otsa. Puukuuri tee hargneb vahepeal kaheks ja teine ots viib meid kompostihunniku juurde, sest ka sinna on vahest harva asja. Kui lund on palju, siis on vaja teda ju kühveldada. Seega on lumekuhjad teede kõrval veel kaks korda kõrgemad kui mujal. Tõeliselt kena vaatepilt, millest peaks lausa video meisterdama!

Teine vahva vaatepilt avanes mulle ühel hommikul peldiku august. Kaant kergitades lausa võpatasin, sest august piilus mulle vastu midagi, mille kohta ma ei osanud esialgu öelda oli see elus või mitte. Lähemal vaatlusel sai selgeks, et tegu oli eelmises elus elusa organismi jäädetega ehk siis maakeeli sitaga. See oli midagi juuresolevate piltide sarnast: suhteliselt detailirohke ja samas äärmiselt stabiilne - ta ei reageerinud mitte mingitele kergematsorti ümberlükkamiskatsetele.

Meie kandi Vana-Võro keeles kirjutatakse ja antakse välja Uma Lehte: http://www.umaleht.ee/. Seal kirjutab energeetik Ruitlasõ Olavi nii: "Talv om hää asi. Illos kah, saa pildimassinaga postkaartõ tetä, aknidõ pääl ijälille imehtellä ja peldikun sitatorni kaia, miä teküs tuust, et väläpeldikun ütstõsõ otsa sadanu junni är külmäse ja nii tekkünü torn varsti mulgust vällä kaema nakkas."

Sitatorn näitab ka tegelikult seda kui kinni inimesed oma harjumustes on. Kes käsib iga jumala kord täpselt samas kohas istuda. Võiks ju ahtrit pisut siia või sinnapoole nihutada, ette või tahapoole upitada, aga ei - väike salajane autist minus võtab täpipealt sama positsiooni ja nii see torn kerkib ja külmub ja kerkib omasoodu. Praegu ei täi veel kirvest sitaseks teha, aga küla pealt kuulsin, et ega muud suurt väljapääsu polegi kui et talle üks kõva hoop anda.

Soovin Teilegi üllatuslikke talveelamusi!

Räpina Aianduskooli porrod võistlevad Leppoja talu kasvandikega

Tere taas!
Aedniku aasta 2009 on ammu läbi. Varsti saab ka astronoomiline aasta läbi ja algab uus. Seda sama uut aastat ootavad ka kõik aednikud knnatamatult: kes seemneid tellides, kes arvutades, kes niisama mõnusalt soojal lesol mõtteid mõlgutades ja uuest vegetatsiooni perioodist unistades.

Õppevideote kursusel, kus osalesin, sain viimaks ka oma üllitise valmis. Lõpputööks valminud videot saab vaadata YouTubes http://www.youtube.com/watch?v=bew5N0fYiYM



Nüüd jääb vaataja otsustada, kus kasvavad Põlvamaa kõige vägevamad porrulaugud! Soovin Teile terast silma ja sooja südant!

Kuidas saada endale hea tuju kui meel on kurb?

Ilmselt on neid võimalusi rohkem kui üks. Mina sattusin vaatama üht videot http://www.youtube.com/watch?v=AmY3A_BzBWk , ja see mitte ainult ei pannud mind vähemalt kolmel korral turtsatama ja ühe korral valjuhäälselt naerma, vaid muutis ka minu suhtumist kultuskokka Jamie Oliveri. Ta on ikka tõsiselt andekas!

Söögitegemine on tõeliselt vahva tegevus. Seetõttu soovin fännidele palju sööjaid, sest see on üks eeltingimus, et söök õnnestuks.

Kagu-Eest rahvaarv väheneb kiiresti

Lõunaleht kirjutab oma artiklis http://www.lounaleht.ee/?l=334&n=3513&p=1, et 8 aastaga vähenes rahvaarv Kagu-Eesti kolmes maakonnas enam kui 9700 inimese võrra. Üks olulisi maapiirkondade tühjenemise põhjusi on kehv ettevõtluskeskkond.


See pilt on tehtud Männisalu külas. Mul on uhke tunne väita, et just selle sama postkastide rivi lõppu paigaldasime meie eelmise aasta juunis omaenda tuliuue postkasti ja tänaseni pole sellest reast ühtegi tühjaks jäänud. Elame veel ...

Sõnum minu isale

Kallis Taat!
Saadan Sulle ühe Toomas Pauli mõtte, mille leidsin värske Horisondi (5/2009) artiklist, milles Toomas Paul meenutab oma õpetajat Uku Masingut.
Toomas Paul: "Elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkevemal eilsest. See tähendab, et elu mõte on elu enda kvaliteedis ega ole mis tahes eluavalduste kvantiteedi suurendamises."

Ma loodan, et see aitab sul elada.

Isesugused inimesed: perekond Jacobson Vikerraadios

Vaata, aga vaata ... nüüd oleme siis üleriigiliselt kuulsaks tehtud. Tore oleks, kui see saade innustaks noori ja vanu peresid linnast maale kolima. Sest üks on kindel - elu maal on väga ilus. Kui me selle sõnumi Vikerraadio abiga kellenigi viia suutsime, siis minu missioon on täidetud.

Saadet saab järelkuulata Vikerradio kodulehelt http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1195181

Johnny Cash "American V: A Hundred Highways"

Nagu mu abikaasa Joshua ütleb, siis on olemas kahte sorti inimesi - need, kellele juba meeldib Johnny Cash ja need, kellele ta kohe meeldima hakkab. Mina kuulun esimest sorti inimeste hulka ja mu absoluutne favoriit on ta peale surma välja antud plaat "American V: A Hundred Highways", mille nimigi viitab sellele, et see on ta Ameerika seeria viies plaat.



Sellel plaadil on äärmiselt südamlikud laulud. Paar laulu on nii traagiliste sõnadega ja hingelise meloodiaga, et neid ei saa üldse igal ajal kuulata. Pead olema väga kõva vaimse tervisega ja stabiilne, et neid nautida.

Emakeel on ilus

Mul oli paar päeva tagasi oma kakskeelse tütrega, kes saab varsti, oktoobris, nelja aastaseks, vahva jutuajamine.
Zoe palus mind, et ma räägiksin midagi ingliskeeles. Tegin seda. Selle peale ütles Zoe: "Niimoodi räägib issi. Ma räägin issiga inglise keeles."
Emme: "Õige."
Zoe: "Sinuga ma räägin eesti keeles."
Emme: "Õige, eesti keel on sinu emakeel."
Zoe: "Emakeel on ilus."

Sattusin sugupuu koostamise võrku

Käisin eile külas oma ammusel sõbrannal Jõelähtmes. Neil on seal väga kena elamine ja tohutult suur aed ... aga see selleks, sest ma olen ikkagi Tallinnas veebidisaini koolitusel, mitte aiandusreisil.
Sõbranna nimi on Kaja ja tema on üks väga eriline inimene. Talle meeldivad raamatud ja teaduslik lähenemine probleemidele. Selles mõttes oleme sarnased ja eks see meid on ka läbi mitme aasta liitnud. Mõned aastad tagasi nakatas Kaja mind Jaapani mõistatuste lahendamise haigusesse ja eile andis ta mulle uue "pisiku". Nimelt kutsus ta mind http://www.geni.com/ liituma ja oma sugupuud koostama.
Ja, üllatus-üllatus, täna hommikul ei ole ma saanud teha mitte midagi muud peale oma sugulaste sisestamise Geni andmebaasi. Tore on, et tegemist taas vabavaraga. Kuigi Kaja ütles, et tal neist tarkvara arendajatest kahju hakkas ja ta liitus Pro programmiga, mis annab uued võimalused, aga on väikse raha eest.

Küll on maal ilus elada ja kasvada ...

Ega ma ju täpselt ei tea kas lastele siin üldse meeldib ja kas neile meeldib tegelikult maal rohkem kui linnas või vastupidi. Ma tean, et neile meeldib olla koos meiega - vanematega, aga kui nad saaksid valida, kas olla koos maal või linnas, siis ...

On siiski hetki, mil ma olen üpris veendunud, et neil ka ikkagi meeldib maal elada. See on siis kui nad tühja kõhuga lähevad ja söövad marju või herneid, tõmbavad naeri või porgandi välja ja näksivad seda. Siis ka kui saab loomi paitada ja puu otsa ronida. Ja neid hetki on tegelikult päris palju, nii et ma väga ei muretse.

Lillekesed Leppojal

Lilli on meil palju: osad kasvavad rahulikult peenras ja õitsevad vaataja rõõmuks. Osad on väga aktiivsed ja räägivad palju.

Mõõdame aiasaadusi

Tundub, et suvi hakkab vaikselt asju kokku pakkima. Tunne südames on aga sel aastal hoopis teistsugune. Ei ole sellist tavalist kurblikku südamepakistust, et soe suvi on jälle kord möödas ja peab hakkama ebameeldiva talve üleelamiseks valimistuma. Üsna vastupidi: meel on rõõmus kordaläinud kasvuaja üle ja pigem on hinges teatav ärevus, kas oskan kasvatatud köögiviljad korralikult keldrisse ladustada. ... et talvel oleks võtta purgist ja salvest.

Ma olen pisut väsinud ka - eks sai ikka mehemoodi aias rahmeldatud ja on isegi pisut hea meel, et ilmad on suts jahedamad, taimed ei voha enam nii hullusti ja saab rahulikus tempost toimetada meeldivate asjadega.

Enne puhkust hakkasin veel ühte istutusala rajama, loodetavasti saab selle sügiseks ikka valmis. Mitmeid taimi on kottidest peenrasse istutamata. Pole veel õiget kohta leidnud ei neljale jugapuule ega ka valgele astilbele. Äädikapuu on olemas ja kohtki valmis vaadatud, aga istutamata on seegi.

Nüüd aga kelgiks natukene: nimelt on mul tõeline häda kohutavalt saaki kandvate tomatitega. Järgmisel aastal olen kohe tublisti targem ja ehitan endale tõsise rakise tomatite jaoks. Ikka sellise korraliku puusti ja tugeva, et saaksin kõik harud kenasti selle külge siduda. Sest hetkel valitseb mul tomatipeenras väike kaos ja osad roomavad, pisut küll üht teist taime meenutades, mööda maad.

Mul on tomateid kahte sorti. Naabrinaise Ele antud neli taime kannavad punaseid vilju. Enda külvatud 'Tumblibg Tom' on kollane kirsstomat. Need on täitsa padrikuks kasvanud, mis näitab seda, et ma olen nad ilmselt liiga lähestikku istutanud. Aga pole hullu, ongi põnev neid tumekollaseid väikseid kuulikesi okste vahelt otsida. Õnneks polnud neid vaja üldse ei siduda ega neil võrseid näpistada. Ja saaki kannavad rohkelt ...

Nüüd paprikast. Kui ma neid alles hiljuti õitsemas nägin, siis ütlesin, et ega nemad küll sel aastal valmis ei saa. Ilmselt nad kuulsid ja tahtsid tõestada, et ma, alagaja, ei saa ikka millestki aru. Ühesõnaga, kui ma neid paar nädalat hiljem tähelepanelikult uurisin, siis avastasin rõõmsa üllatusena, et neil on täitsa kopsakad viljad küljes, ja mitte vähe.

Kurvema poole pealt peab teatama, et kapsaste vahele istutatud saialilled õitsevad hoogsalt, aga varajased kapsad nende vahel on 70% ulatuses ära söödud. Seega, ilus on aga tolku ilmselt mitte piisavalt. Kuu aega tagasi ma jälgisin neid väga teraselt ja korjasin kõik röövikud lehtedelt ära, aga siis tulid mingid pakilisemad tegevused ja see regulaarne seire jäi vähemaks. Kui nädala aega tagasi avastasin, siis olid suured augud kuni kapsa südamikuni välja sisse söödud ja paharetid ise muidugi liblikateks moondunud ja ära lennanud. Seevastu hilise sordi pead on kõvad ja enam-vähem terved.

Naeris on üllatavalt vahva taim ja maitseb meile kõigile väga. Ta on nagu magus juust kui ära koorida. Kõiki külalisis tervitan ka väikase naeriviiluga ja kuulen ainult häid sõnu. Soovitan soojalt.

Punapeeti ootan suure õhinaga. See on peaaegu et mu lemmik köögivili. Peedipirukas (Anni Arro raamatust leitud retsepti järgi) ja grillpeet ja peedisalat ja muud on kulinaarselt äärmiselt nauditavad ja kõditavad meeldivalt maitsemeeli. Armas on vaadata, kuidas peakesed aina suuremaks paisuvad. Järgmisel aastal panen ka nemad kindlasti peenrasse mitmesse ritta kõrvuti kasvama nagu naerid sel aastal. Ma arvan, et järgmise aastal ma vagusid üldse ei teegi.

Mis veel ... ja muidugi, kõrvitsalised. Kurgist ikkagi ei saanud asja, aga kabatšokid on see-eest võimsad nagu muiste. Nad kasvavad nii kiiresti, et isegi meie - hullud kabagrillijad, ei jõua temaga võistu hakseldada. Mul on hea meel, et ka kaks kõrvitsat on juba päris parajad pesapallid.

Hernega on sama lugu mis tomatiga, minu keritud nöör mulda surutud tokkide ümber oli väga hea mõte, aga tokid andsid järgi ja kogu hernes on nüüd peenra peal kuhjas nagu hein. Väike soovitus järgmiseks aastaks mulle endale, et tokid tuleb põikpuuga fikseerida. Dah!

Ääre pealt oleksin unustanud kartuli. Mulle tundub, et me vähe sööme seda mugulat ja seetõttu ei rutanud värsket kartulit üles kaevama. Ühel päveal ma siiski otsustasin kaevata ja keeta. Ja mis ma näen ... kasvanud on hiiglaslikud kartulid. Olen neid nüüd mitmeid kordi keetnud ja kogu me pere lausa jumaldab neid. Eriti kui serveerida rohke hapukoore ja rohelise sibulaga, mmmmmm!

Jazzmuusika Hansaplantis võttis jalad nõrgaks

Olen Hansaplantis ennegi käinud ja alati ahhetades lahkunud, sest neil on seal nii ilus. Mitte lihtsalt ilus, vaid stiilselt ja peenetundeliselt kokkupandud ja hooldatud ilus. Sinna minnes on hoobilt tunda, et inimesed, kes selle nimel töötavad, teevad seda südamega nagu teeksid kodus.

Eile oli põhjust Hansaplanti minna veelgi. Nimelt, seal toimus Aiajazz, kus esinesid "PÕHJALA SAARTE HÄÄLED 3" TIIT KALLUSTE, VILLU VESKI. Muusika vahele luges Viidingu ja Arderi luulet näitleja GUIDO KANGUR. Peale jalutuskäiku fantastiliselt valgustatud aias esines HELIN-MARI ARDERI KVINTETT, kes pakkus lummavat muusikat oma viimaselt plaadilt.

Tallinna Tondiraba Keskkool elab edasi

Minu kallid mutid, nagu ma hellitavalt oma läehdasemaid Tondiraba kolleege nimetan, tulid meile ka sel aastal külla.

Ju see jutt vahvast kohast levib, või olid mõned muud tegurid mängus, aga sel aastal olid kohale ilmunud ka mõned eelmise aasta puudujad. Ühe sonaga, peaaegu in corpore olime ja lõbutsesime ja trotsisime vihma.

Tänu sajule saime tutvuse tehtud Räpina Aianduskooli aedadega ning Setu Talumuuseumiga. Kui lõpuks Palusalude aeda jõudsime, siis lasti taevaluugid päris valla ja me nautisime seda ilu läbi tiheda vihmaseina.

Kuna ilm oli väljas pidutsemiseks liiga ettearvamatu, siis lükkasin ma meie koli tagatoas pisut kokku poole ja me mahtusime kogu selle pundiga katuse alla. Tunne oli nagu vanasti ühikaaegadel, tundsid sõbra õlga ja puusa ja jalga ja muud väga oma kere lähedal, aga seda kiiremad tuurid võttis pidu ja meil oli kohutavalt lõbus.

Paljud olid pisut nördinud, ma tean, et ei saanud käsi mullaseks ja kõik porgandis jäid harvendamata jne, aga mis teha, puhkus tuli meile kõigile kasuks ja ega siis igakord saa nii täpselt plaani järgi elada.


Igatahes oli meil Jacobsonidel nii suur rõõm teie tuleku üle, et te lahkumisel muutus pereema pisut imelikuks:

Aedniku rõõmud

Isegi kui ma jõuan töölt koju hilja või on mõni muu põhjus, et pole saanud päeval aias toimetada, ikka teen enne magamaminekut läbi oma aia väikse jalutuskäigu, et taimi tervitada ja neid kiita selle kena kasvamise eest.

Tohutu on see rõõm, kui näed kuidas taimed vohavad või avastad mõne uue õitseja. Eriti ilus on aed muidugi siis, kui muru on värsket niidetud ja peenra ääred kõik kenasti sirged ja rohuta. Ja ärgem salakem, tore on kuulda külaliste kiitust, et küll on ilus või et meil küll lehtsalat nii suur pole.

Naabrinaise Ele abiga, kes taimed ette kasvatas, olen ka tomatikasvatamise kunsti proovinud. Järgmisel aasta olen targem ja varun kohe alguses hea pikad ja tugevad tokid, sest tomat läheb tippajal oma koorma alla väga-väga raskeks. Ilma katmata on mul õnnestunud kas sel niiskel ja jahedal suvel kasvatada väga edukalt avamaal rohkelt vilja kandvaid taimi.

Janeki sünnipäev - koolipoiss valmis niikui naksti!

Kui teist korda midagi teed, siis võib seda ju traditsioniks nimetada, eks? Seega toimus meil tradistiooniliselt suve suursündmusena Janeki sünnipäeva tähistamine. Kutsustud olid Piirid, nagu ikka, ja sünnipäevalapse soovi kohaselt ka kolm tema lasteaiakaaslast Räpina lasteaiast. Üks neist, Stefan, on ka meie küla poiss ja meil ennegi mängimas käinud. Teine, Andry, on väga vahva ja asjalik poiss Räpinast. Tema on lisaks ka veel Zoe suurim sõber ja mängukaaslane lasteaiapäevilt.

Piiri pere oli tulnud traditsiooniliselt paljukesi: eelmisel aastal oli meil külas ka Aini õde Krista. Sel aastal tutvustati meile nooremat venda Elarit ja tema pere, kes Noarootsist olid lapsepõlve radadele külla tulnud.

Soojenduseks korraldas Josh külalistele sabamängu. Peale esimest vooru, mis lastele tohutult nalja pakkus, ei suutnud ka täiskasvanud end tagasi hoida ja sukeldusid mängu. Selle osa finaaliks osutus pereisa ja peretütre tandem, mis lõpuks ainsana sabaga jäid:
Loomulikult oli ka laste lemmikvoor - koogivoor. Sel aastal võisime tänada usinaid kondiitreid Külli Piiri ja Helenit, kes meile lisaks poekookidele ka isevalmistatud maiuse kohale tõid.

Reaalkooli 103. lennu klassikokkutulek

Sel suvel sai meil 21 aastat keskkooli lõpetamisest ja aktiivsed tüdrukud Ann, Katri ja Külli otsustasid seda väärikalt tähistada. Kuna meie olime just "hiljuti" maale kolinud, siis oli koht ju olemas. Nüüd oli vaja klassikaaslased kuidagi kohale toimetada. Ann saatis üleskutsetega kirju laiali, Katri kasseeris raha ja mina olin lihtsalt kena inimene ja tervitasin saabujaid.

Nagu sellisel puhul ikka, siis saabusid kohale kõik õiged inimesed ja need kes ei tulnud, neil oli midagi tähtsamat teha. Kõik kohalolijad nautisid täiest hingest õhustikku ja seltskonda, mis, peab mainima, oli ikkagi üle prahi hea.

Reedel andis loodus mis suutis ja etendas kohalolijatele terve saaga vihma tulemisest ja olemisest ja loodusjõudude stiihilisest loomusest. Õnneks oli inimene üle ja püstitatud telk kandis välja kogu temale paisatud veehunnikud ning telgis istujatele maitses serveeritud õlu ja vein hästi. Laupäevalka pühapäeval oli lihtsalt väga hea ilm, mis sundis kõiki mitmeid kordi Valge järve rüppe.

Pühapäval ei tathnud keegi hästi ära minna, aga minema pidi ning seega ka mindi. Aga me kohtume õige pea ...

Head valikud hariduses ja Rosma hariduskonverents

Laupäeval, 30. mail toimus Rosmal kogupere konverents, kus arutleti hariduse hetkeseisu üle ja ka selle üle, mis paljudele lapsevanematele muret teeb seoses Eesti preaguse koolisüsteemiga. Koos töötati välja pöördumine Eesti olulistele institutsioonidele, et pakkuda koostööd kooli paremaks muutmisel.
Rosmal kokkutulnud arvasid, et

• Hea kool saab alguse meist endast
• Hea kool pakub lapse loomulikku arengut toetavat kasvamise keskkonda
• Hea kool hakkab õitsema vanemate, laste ja õpetajate koostöös
• Hea kool lähtub perekonna ja kogukonna vajadusest ning traditsioonidest
• Hea kool soodustab nii laste kui õpetajate iseseisvust, isetegemist ja kogemist
• Hea kool kiirgab armastust ning arendab loovust ja koostööd nii lastes, õpetajates kui vanemates
• Hea kool tähtsustab hinnete asemel lapse hingelist tasakaalu ja terviklikku arengut
• Hea kool keskendub lapse vaimsele, hingelisele, sotsiaalsele ja füüsilisele arengule
• Hea kool pöörab rõhku laste tervisele, mis paneb aluse elujõule, elurõõmule ja elus edasijõudmisele
• Hea kool loob eeldused selleks, et ellu astuksid sotsiaalselt küpsed noored inimesed
• Hea kool elab ja tegutseb riigi, omavalitsuse, laste ja nende vanemate toel ning koostöös
• Hea kool kindlustab lastele ökoloogiliselt puhta kodumaise toidu
• Hea kool võimaldab noorele inimesele valikuvabadust õppe- ja kasvatusprotsessis
• Hea kool peab oluliseks nii õpitulemust kui õppeprotsessi
• Hea kool suunab ühiskonna arengut uutmoodi kasvatustegelikkuse kaudu
• Hea kool tähendab rohkemat kui tavakool täna pakkuda suudab
• Hea kool eeldab avatud, teadlikku ja õppimisvõimelist õpetajat ning lapsevanemat
• Hea kooli õppekava rajaneb teadmisele loodusest ja inimesest ning tema arengu seaduspärasustest

Üks Rosma kooli õpetajatest Külli Volmer väitis, et liiga palju teadmisi teeb inimese rumalaks. Emeriitprofessor Ülo Vooglaid:"Õppida saab kas huvi äratades või sundusega. Kui huvi ei ärata, siis peab sundusega. Kui õpetad sundusega, siis pärast laku panni."
Tiiu Kuurme valgustas kokkutulnuid erinevatest alternatiivpedagoogika suundadest. Päris mitme puhul pidi ta nentima, et Eesti ei teata sellest midagi, kuid nõudlust oleks eri tüüpi koolide järgi küll ja veel. Kooli pidamisel on oluline, et koolil oleks oma pedagoogiline kontseptsioon. Kahjuks pidi pr Kuurme tunnistama, et paljud koolid tegutsevad preagu eestis ilma igasuguse kontseptsioonita ja pedagoogika on hakanud koolist ära kaduma.