Kududa ja maailma parandada

Veriora Valla Vaatlejas ilmus täna, 16. septembril 2011 minu artikkel. Kes seda meie kohaliku elu kuulutajat lugema ei trehva, see saab seda teha siin:

"Minu keskiga on kätte jõudnud ning ilmselt paljuski just seetõttu olen juba tükk aega mõtteid mõlgutanud selle üle, et välja mõelda mis on see asi, mida ma ülekõige teha sooviksin. Kuskilt on kõrvu kumisema jäänud ütlemine, et kes oma hobiga leiba teenib, see ei tööta ühtegi päeva oma elus. See annab töö tegemisele küll pisut kohustuse laadi varjundi, aga minu jaoks just rõhutab seda kui mõnus võib olla sellise töö tegemine, mille tegemist üdini naudid.

Kudumine ja heegeldamine on mind varajasest lapsepõlvest peale ümbritsenud. Nii ema kui ka vanaema olid kõvad käsitöötegijad ja see tuntus pisikesele minule nii vahva tegevus, et veel enne kooli minekut kudumise selgeks õppisin. Mulle ei meenu, kelle abiga sai ostetud, aga mul oli üks tohutu suur tokk hästi kärtsu sünteetilist rohelist lõnga, ja sellega ma oma esimesed ja ka rohked järgmised katsed korda saatsin. Seda jätkus kõikidele nukkudele hilpudeks ja pajalappideks. Seda briljantrohelist lõnga oli kohe nii palju, et veel aastaid hiljem oli selle jääke kõikvõimalikest kohtadest leida.

Vanaema Liisa oli väga hea kuduja; ta varustas kogu meie peret sokkide ja kinnastega, ta müüs neid oma sõbrannadele, tuttavatele ja turu pealgi. Mu ema Ivi oli samuti väga hea kuduja kuid targa naisena ei hakanud oma ämmaga võistlema. Seega spetsialiseerus ta hoopis oma kahele tütrele kampsikute, kleidikeste ja pluuside kudumisele ning need olid tõepoolest kaunid ja pitsilised. Ema Ivi viitsis nokitseda ja uusi huvitavaid mustreid ning lõikeid proovida. Need vardad, mida ma praegu kasutan, on vanaema pärandus mulle ja nende igapäevane käes ja töös hoidmine teeb mu meele alati pisut magushärdaks, kui selle peale mõtlen. See on just see järjepidevus, mida ma kalliks pean ja hoida tahan.

Seega olen kudunud kogu oma elu ja pealkirja esimene pool on ära seletatud. Paar talve tagasi juhtusid mulle Räpina raamatupoes silma Aino Praakli kirikinnaste vihikud ja miski sundis mind neid ostma. Kuigi me elamine on endiselt enam kui poole ulatuses kastidesse pakitud ja ootab maja täielikku valmimist, siis vardad on mul kindlalt ja teada peaaegu et padja all, et oleks igal hetkel käepärased võtta. Proua Praakli kogutud mustrid ees, valisin kohe koju jõudes lõngakorvist välja mehe kampsunist ülejäänud pruuni ja punase lõnga ning asusin silmi üles looma. Ilus kinnas tuli! Lapsed olid ka uudistades ümber ja kiitsid kena mustrit ning värve. Nüüd tahtsid ka nemad endale omavalitud mustri ja värvidega kirikindaid.

Sellest paari talve tagusest ajast saadik on nii jäänud, et olen palju kirikindaid kudunud ja nendega paljude kiitusi ära teeninud. Viisin neid näha Veriora käsitööringi prouadele ja võtsin kaasa Ameerikasse, kui saatus meid sinna eelmisel aastal päris mitmeks kuuks elama viis.

Läks nii, et Ameerikas ma tööd teha ei tohtinud – selleks puudus luba. Nii jäid minu ülesanneteks laste kodu ja kooli vahet sõidutamine, perele söögi tegemine ja muud kodutööd ning kudumine. Kuu aja möödudes teatas pereisa kurblikult, et minu valmistatud road on küll äärmiselt keerukad ja maitsed suurpärased, aga toidueelarve on lõhki mis lõhki. Peale seda kulus toidutegemisele palju vähem aega ja raha, sellevõrra jäi jälle rohkem aega kududa. Ühel hetkel said lõngavarud otsa ja tuli kohalike lõngamüüjatega tutvust teha. See läks kergesti, sest õnneks oli üpsris laste kooli lähedal üks kena väike lõngapood. Sealne müüja imetles mu kätetööd ja kutsus õhtuse kudumisringiga liituma. Tema ise, Dorothy on ta nimi, ei teagi kui saatuslikuks ja määravaks minu edaspidises ettevõtja elus too kutse sai. Seal kudumisringis kohtusin paljude toredate kohalikega, veetsin mitme kuu jooksul kümneid tunde ja sain innustust selleks, mida mu hing ihkab ja mis hästi välja tuleb. Seal koos teistega kududes sain aimu sellest kui oluline ja vahva on koos teistega kududa ja maailma ning iseenese probleeme lahata ja arutada. Seda sama mõnusat ja vaba õhkkonda, täis loomingut ja loomist, kus käed käivad ja suu käib, tahan ma ka Veriorale tuua. Nii vahva kokkusattumus oli minu jaoks sel samal talvel Veriora Perenaiste Selti taaselustamine. See on ju samalaadse filosoofiaga ettevõtmine. Ilmselt on paljude naiste loomuses, et käed käivad nobedamalt ja rõõmsamalt, kui ka suu saab sinna kõrvale jahvatada.

Nii ma siis olen oma elu suure muutuse lävel, kus olen otsustanud oma enese tööandjaks hakata. Ja mitte ainult ... soovin ka teisi kunstkudujaid palgata, et kaunis ja maagiline Eesti kirikinda kunst talveunest äratada ja laia maailma paisata. Just nagu proua Aino Praakli on juba algust teinud ja mustrid sinna teele saatnud. Sinna juurde soovin huvilistele käsitöötegijatele pakkuda müügiks villast lõnga, mida hangin Eesti erinevatelt tegijatelt.

Vanasti tehti ikka pikkadel ja pimedatel talveõhtutel palju käsitööd. See hoidis vaimu virge ja koos tehes lahutas kindlasti ka hästi meelt. Lubage mul soovida meie kandi tegusatele naistele ja meestele kena saabuvat talvist käsitööhooaega ja kohtumiseni minu kontoris, kus loodan, et nii mõnigi probleem leiab üheskoos lahenduse ja maailmast saab parem paik. Infot käsitöö koostegemise aja ja koha kohta saab telefonilt 50 34 386 või kirjutades kulli.jacobson@gmail.com."

Good Schools - Strong Community

In Põlvamaa, the county we live, education has always been an important topic to locals. Most of our schools are strong and child friendly and parents are interested in their children's education. A famous old time Estonian teacher and school innovator Johannes Käis was born in Rosma. In the exact building where currently is located a Waldorf kinderkarten 'Täheke' ('Starlet'). Next to it is located an alternative Waldorf School (based on Rudolf Steiner's idealogy) called Johhannese Kool. To those who have not heard about Steiner, I refer a web page http://www.steinerwaldorf.org.uk/whatissteinereducation.html, where Steiner Education is nicely described.

Steiner education...

◦Works for all children irrespective of academic ability, class, ethnicity or religion;
◦Takes account of the needs of the whole child – academic, physical, emotional and spiritual;
◦Is based on an understanding of the relevance of the different phases of child development;
◦Develops a love of learning and an enthusiasm for school;
◦Sees artistic activity and the development of the imagination as integral to learning;
◦Is tried and tested and is part of state funded, mainstream provision in most European countries;
◦Is respected worldwide for its ability to produce very able young people who have a strong sense of self and diverse capacities that enable them to become socially and economically responsible citizens.

Already third year in May Johannese Kool is organizing an alternative educational conference 'Good Choices in Education'. It is a place with great vibes, good energy and powerful thoughts. People from all over Estonia are coming together, lots of parents from the same Joahannese school and other families from vicinity. All families are welcomed, as there are activities for parents and children. The catering has always been an art like experience in its own: health food, clean tasting and full of energy. This year it was provided by a little company called Setu Sõsarõ consisting of three Setu sisters. Setu is a different cultural region, part of Põlvamaa, but they have different religion and traditions.

Viluste Kool, the elementary and middle shool of our town where our children go, is also a very good school. It is an old school, founded in 1769 as part of many Räpina Parish schools which were founded that year. In 2001 a new school building was finished and it looks and acts beautifully. The teachers are active and ignite the students to participate in all kinds of after school actuvities. They have a drama group, several folk dancing groups, two choirs and a boys ansamble, art club and declamation club. Several times in a year school puts on grand concerts. The annual spring concert just happened, lasting the usual two hours and most of the students on the stage several times taking part in different activities. I really appreciate the energy our teachers are putting into getting the students to be active. Thank you!

Veriora Flea Market

Already second time in May a market or a fair took place in Veriora center. Last year there was also a fall market day, so one can easily say that fairs happen in Veriora. They are all organized by a voluntary citizens group called Veriora Mõttekoda, which unites active and outgoing people in the east side of Veriora town. There is a very active village in the west side of the town as well, in Leevi.
The point of the spring market day is to create a opportunity for locals and visitors to sell, buy and exchnahge unused items in their households. Also give local small businesses chance to show others what they do and sell their production.
Last year was blessed with a sunny warm weather. This year we were not that lucky - day stayed chilly and windy, sun was out for a glimps. I might have felt better if I had dressed myself wizer, but the chill attacked me by surprise.
You never know how many visitors event like that would attract. We had decent amount of sellers, luckily even more buyers.
Our family arrived early to help setting up the cafe. Around 8:30 AM the first sellers started to arrive. The market was not even officially open when I made my first and only big purchase. An older dude (standing in the center on the picture) was selling his own welded hand plow and that is exactly what I have been missing and eyeing already for couple of years to buy. But nobbody seems to sell those anymore, so I was very happy that I was there at the right time to make my offer.
Lots of kids were selling pastries, one girl was selling home made spruce needle scented soap her family is making. There were different plant sellers - tomatoes, straberrys, cabbage, all kind of summer flowers etc. Some sold home made bread and beer, some lamb meat. There was a woman, who has her own wool mill, selling her yarn and socks. Some of her yarn was died with different plants and the shades were just breath takingly beautiful.
There was also a little harmonica band playing and a second hand clothes fashion show.
People had good time and hang out even after the crowds were gone.

Patrioodid pühitsesid vabariigi sünnipäeva

Mulle pole see tunne vooras: ka aastate eest tundisin suurt koduigatsust, mis sundis mind jatma hea tookoha New Yorgis, kallima ja poneva elu suures linnas ning tagasi koju minema. Eesti asi ja eestlased on mu sudames erilisel kohal ja ma ei saa sinna midagi parata.

Nuud on aastad lainud, on mees ja lapsed ja oma kodu suure aiaga, ning pole siis imestada, et tomme koju tagasi on veelgi suurem.

Ei tekkinud kahtlustki, et Connecticuti eestlastega 19. veebruaril Eest Vabariigi sunnipaeva tahistama on vaja minna. Siin pole ju 24. veebruar vaba paev nagu Eestis, nii et soltuvalt osariigist pidi pidu pidama paratamatult kas siis enne voi tagant jargi, et koik saaksid tulla ja osaleda.

Connecticuti osariigi eestlased kogunesid Willimanticu Ukraina Klubis, kus mina 15 aastat tagasi, olles siis University of Connecticuti magistrant, tegin oma esimese debüüdi väliseesti seltskonnas. Sellest ajast saadik on mul siinkandis palju haid tuttavaid ja sopru, aga osaledes paari kuu eest monel korral Eesti koolis, olen saanud ka mitmeid uusi tutvusi kohalike eestlaste seas.

Ohtu programmis oli pidulik aktus konede ja kontserdiga. Sellele jargnes ohtusook, mille ajal hakkas juba mangima kahemehe Saksa punt orginaal Lederhosen'ites ja nad mangisid hiljem ka tantsuks. Meie sattisime ennast Martinsonide lauda. Kohal oli nende perest kolm generatsiooni eestlasi - ja nad koik lobisesid omavahel vabalt ja uhkusega eesti keeles. Lapsed, 12 ja 4-aastased ning ka nende ema on koik Ameerikas sundinud, aga pohimote kodus eesti keelt raakida ei ole muutunud.

Aktus algas Ameerika humniga ja loppes Eesti humniga. Vahele mahtusid peakonsuli kone ja veteranite autasustamine, Eesti kooli opilaste isamaalised laulud ja rahvatantsud. Enn Worgu Lipulaul vottis nagu ikka klombi kurku ja pisara silma.

Lapsi oli palju, nad sagisid ja keksisid koikjal ja nautisid tantsumuusikat vaat et rohkem kui nende vanemad voi vanavanemad. Oli tore ja meeldejaav pidupaev.

Ameerikas on koik suurem

Ja kui ei ole suurem, siis on seda rohkem. Ja kui rohkem ka ei saa olla, siis on seda kauem. Uhesonaga, olen kull selle teemaga pisut hiljaks jaanud, aga ikkagi - Ameerikas joulutas juba keset novembrit. Tanupuha, mis on alati novembri neljandal neljapaeval, oli pakkapikkudest ja Jouluvanadest pohjapotradel pungil. Kuigi kalkun ja korvits oleks pidanud olema ainuvalitsejad. Aga ei, ameeriklased armastavad Joulusid ja sellega kaasnevat hullust nii vaga, et ei malda oodata isegi aega mil advent saabub.

Moned majaomanikud kaotavad igasuguse reaalsustaju ning kuhjavad oma aeda terved koormataied igasugu temaatilist padajanni. Valges on see pisut ehmatav, aga peab tunnistama, et pimedas on neid taitsa vahva vaadata.

Vaga populaarne on Ameerikas enne Joulu vaike Jeesuslapse sünnistseen oma aeda paigaldada. Seda teevad mitmed kirikud ning uhte sellist kulastasime meie oma perega teel Joshi ema juurde joululounale. Mina ei tea kiriklikest kommetest kuigi palju ja alles hiljem saime teada, et jeesuke paigaldatakse soime alles Joululaupaeval. Sel paeval, kui meie seda ilu kaemas kaisime, oli soim alles tuhi ja kogu harras ohustik lausa kutsus seda pehmet aset proovima.

Töö tulemus

Ma olen kovasti pingutanud - hommikul toustes esimene asi ja ohtul enne magamaminekut viimane - need on mu sukavardad. Kotikene longa ja varrastega on mul koikjal kaasas. Tihti peale veedan mitu tundi peavas longapoes kududes ja "vorgustikku luues". Ja seda tegevust on saatnud teatav edu, voin ma kinnitada. Olen muunud juba 5 paari kenasid kindaid erinevates Eesti mustrites ja tanu minu toole on paljud kaaskudujad saanud innustust ja soetanud endale Aino Praakli "Eesti labakindad ilma laande laiali" raamatu, mida on voimalik siinpool lompi amazon.com'ist osta voi Nancy Bushi veebilehe kaudu.

Ja vaadake nuud ning imetlege ise, sest oma silm on kuningas. Kuigi antud juhul tahaks kindlasti katsuda, aga seda saab teha hiljem.

Hingedepäevaks

Halloween sai just labi. Omal ajal New Yorgis vallalisena ringi kaies ja tegusi tehes sai ikka igal aastal ennast tosiselt kostumeeritud ja sellest on head malestused. Sel aastal aga kogesin Halloweeni laste seisikohast. Ja see on pisut teine. Vist ilmselt ka selleparast, et meie lastele on alati vaga meeldinud kostuume kanda ja nad on seda aastaringselt ka teinud. Seetottu oli see Ameerika suurim kommi ja kostuumipuha meil eelkoige kommipuha.

Aga siiski, paris Halloweeni eelohtul, ehk siis 30. oktoobril soitsime kulla Joshi lapsepolve sobrale Salemisse, Massachusettsi osariigis. See asub paris Atlandi ookeani aares pisut Bostonist pohjapool. Boston on vaga suur linn ja Salem, mis asub sellele nii lahedal, on samuti tihedalt asustatud. Ta on vana sadamalinn ja kaubavahetuspunkt ning seetottu voib sealt leida palju vaga kenasid villasid ja endisaegseid kaptenite/kaupmeeste moisaid.

Aga Salemiga seostub enamik ameeriklastel noiad ja noidused, sest kuulsad protsessid noidade ule - umbes nagu meie Libahundi Tiina - on joudnud raamatutesse ja filmidesse. Seetottu on tanapaeva Salemist saanud Halloweeni keskus ja rahvast tuleb terve oktoobri kuu jooksul tuhandete kaupa kokku ule kogu maa. Eks seal ole ka muudel aastaaegadel noiduste ja oudustega, naiteks Frankenstein, seotud kauplusi ja muuseume. Aga oktoobris on asi saanud enneolematud mootmed ja kogu linnake on muutunud uheks ouduste ja jubeduste kantsiks. Igal pool on kummitusmaju ja verd tarretama panevaid naitusi. Nadalavahetustel on peatanav lausa umbes koigist neist, kes seda naitemangu vaatama on tulnud ja neid, kes ennast (ja oma uhkeid kostuume) on naitama tulnud.

Ja kostuume oli toepoolest igasuguseid: armsaid kassikorvakesi ja -sabakesi ning mereroovleid ja filmitegelasi. Aga oli ka toelisi hirmutisi (vt kasvoi toda naist paremal), kes oma fantastiliselt keeruka kogu keha katva kostuumi eest lausa raha votsid. St et kui tahtsin nendega pilti teha, siis pidid pisut 'rohelist' nende purgikesse poetama.

Uks kuradiks moondunud mees oli nii jube oma sinaka peanaha ja valgete silmadega, et Janek oli taiesti toeliselt hirmunud ja puges mulle seljataha, et too koletis teda ei vaataks. Ja see oli koik paeva ajal, nii et voite ainult ettekujutada missuguseks molluks seal veel pimeduse katte all laheb ...

Peatanaval oli ka uks lett, kus tootasid profid filmi make-up kunstnikud ning nende kaest sai kohe kohapael endale tellida kuulihaava laubale voi vampiirihammustused kaelale voi verenired voi veel midagi muud vastavalt oma maitsele.

Aga tore oli, nii et jargmisel korral kui Halloweeni ajal Ameerikasse satun, siis votan ka oma kortuumi palju tosisemalt, sest sel aastal oli mul vaid kuradi punaste juuste ja sarvedega parukas.

Muide, Halloweeni nimi tuleb wikipedia andmetel sellist rada pidi: "The word Halloween is first attested in the 16th century and represents a Scottish variant of the fuller All-Hallows-Even ("evening"), that is, the night before All Hallows Day. Although the phrase All Hallows is found in Old English (ealra hālgena mæssedæg, mass-day of all saints), All-Hallows-Even is itself not attested until 1556."

Paris oigel paeval panime endid korralikult ja soojalt riidesse: Zoe moondus loviks, Janek voidusoitjaks, mina kuradiks ja Josh kandis koletise maski. Ja koos paari sugulasega hakkasime naabrite uksetaguseid kulastama. Lapsed aga muudkui koputasid ja avasid kotisuid, kuhu kogunes kopsakas kogus maiusi, ja vanemad turvasid tanaval. Liikvel oli palju rahvast ja meeleolu oli ulev. Eriti vahvaks ja pisut jubedaks laks pimeduse saabudes, kui koik aedadesse ules pandud atraktsioonid uued mootmed votsid. Valja loigatud nagudega korvitsad muutusid kuidagi koletuslikumaks ja valgusefektid veriste nagude ja hauakividega panid sipelgad mooda selga jooksma. Oli monusalt jube ...

Hirmus, hirmus Halloween!

Halloween on ametlikult 31. oktoobril, aga kuna ta on koigi poolt vaga armastatud ja oodatud puha, siis hakatakse teda tegelikult palju varem tahistama ja igasugu kostuumipidusid korraldatakse juba paar-kolm nadalat enne paris paeva.

Ja otse loomulikult, tegu poleks paris ameeriklastega kui nad ei kasutaks voimalust osta igasugu trana ja seda oma aedadesse ja kodudesse rohkelt-rohkelt ules ei riputaks. Seega on juba ule kuu aja treppide naha korvitsaid ja olekubujusse, mis on nende moistes hernehirmutised. Kes on vaga innuga asja juures, see riputab plasitikust ja paberist korvitsanagusid ja tonte ja muud lehvivat akende kulge ja katuseraastasse. Koik mis on must ja oraanz on vaga 'in'.

Oigel paeval kaiakse meie moistes Marti jooksmas: lapsed panevad kostuumid, mida hirmsam ja koletum, seda kihvtim, selga ja hakkavad kaima ukselt uksele oeldes "Trick-or-Treat". See tahendab, et inimene saab teoreetiliselt valida, kas annab mingit maiust (treat) voi laseb endale mingi vingerpussi mangida (trick). Ega ma paris hasti aru ei saanud, et mis vingerpuss see siis olla voiks, sest seda ilmselt tuleb vahe ette ja koik ikka jagavad lastele ohtralt kommi muid maiusi. Kusisin siis oma kalli mehe kaest, et mida too 'trick' tahendada voiks. Tal ei lainud kaua kui mulle kirjeldas, et see voiks olla midagi upris vastikut, naiteks loobid kogu toa vetsupaberit tais - rull teatavasti lendab hasti ja jaab monusalt moobli kulge kinni. Ameeriklased on leidlikud!

Aga tana, see on siis viimane toopaev enne puha, on Putnamis (vaike linnake kus ma kudumas kain) oodata rekordarv lapsi, kes koik kostumeeritult pealelounal linna aritanavale tulevad ja kohalikke kaupluseid kulastavad ja sealt kommi saavad. Ma lahen seda hullust kohe oma silmaga kaema, sest oma silm on kuningas ja mina ei taha sellest elamusest ilma jaada. See aga tahendab, et mul on vaja minna kiiremas korras endale parukat hankima, sest mis Halloweeni kostitaja see ilma kostuumita on!

Kudujad, kogunege!

SISSEJUHATUS
Koik algas sellest, et ma votsin siin Ameerikas vardad valja ja hakkasin meelelahutuseks ja ajaviiteks kindaid kuduma. See on super hea ravim igasuguse ootamise vastu. Enam mind ei hairi, kui keegi saabub pisut hiljem voi mokutab kuskil minekuga, ma lihtsalt votan vardad valja ja koon kuni saabub paras aeg midagi muud teha. Ja vaike kudumiskotke on mul alati igal pool kaasas, seega on pooled mured ja arritumisallikad valistatud. Ja elu seega kaks korda kenam.
Ma koon traditsioonilisi Eesti kirikindaid ja need on just sellised monusalt vaiksed, mida on mugav koikjale kaasa votta ja mis valmivad suht kiiresti. Tuleb aga valja, et ameeriklaste jaoks on need peaaegu et 8. maailmaimed. Alates minu armsast ämmast ja lopetades suvalise pealtvaatajaga, on nad koik tohutus vaimustuses ja ohivad ning ahetavad imetlusest. Et kui peen too ja missugune vilumus ja kui kunstiparaselt kenad varvid jne jne.
Ma siis motlesin, et kuna nad neile siin nii vaga meeldivad, akki mul onnestub neid neile lausa muua.

LONGAPROBLEEM
Seoses "tootmise suurenemisega" tekkis longaprobleem. Oma suureks ullatuseks olin kolm aastat tagasi kuskilt aiamuugilt soetanud paari dollari eest terve suure kotitaie villast longa, millest mul polnud vaiksematki malestust. Aga kui ma seda "varandust" toanurgas nagin, siis olin vaga rahul, et olin taibanud vardad kohvrisse pakkida.
Kahjuks oli varvivalik kotis tagasihoidlik, kuigi olemasolevad toonid olid koik vaga ilusad. Nuud oli vaja juurde saada eredamaid ja kontrastsemaid varjundeid ja seega sugavale Interneti avarustesse longapoode otsima minna.
Leidsin siinsete mastaapide jaoks suhteliselt lahedal uhe poe ja suundusin sinna. Putnami linnakeses asuv Woolworks oli valjast vaadates kena armas poeke. Astusin sisse ja asusin uurima. Poemuujaks oli vanem proua, kes ei lennanud mulle sugugi agressiivselt peale, vaid andis mulle voimaluse ise omatahtsi seal uurida ja sobrada ilma liigse abipakkumiseta. Ja siis kui ta lopuks lahenes, ma otsustasin, et naitan talle ka oma pooleliolevaid kindaid ... noh et saada monda head soovitust sobiva longa osas. No otse loomulikult oli ka tema vaimustuses ja ma loodan, et sellest ajendatuna utles, et nende poes kogunevad kudujad neljapaeva ohtuti, et koos olla ja kududa.
Oli vist teisipaev ja aega neljapaeva ohtu vabaks planeerida kull ja veel.

KUDUMISOHTU
Saabusin vaikse varinaga sudames neljapaeva ohtul longapoodi. Kogunenud oli juba 6-7 naist, kes koik umber laua monusasti istusid ja varrastel kaia lasid. Hiljem tuli neid mitmeid veel juurde. Mind tervitati soojalt, soovitati tagatoast tool tuua, tommati ennast koomale ja voeti mind ringi.
"Noh, mis Sina siis kood?" oli jargmine kusimus.
Votsin arglikult kudumiskoti polvedele ja seal valja ilusa rohe-valge labakinda. Jarsku jai ruumis vaikseks ... ja siis tahtsid koik neid katsuda ja imetleda, nimetades mind kohutavalt andekaks ja osavaks ja mida veel koik. Ma siis votsin kotist valja koik oma 5-6 paari, mis mul valmis oli ja lasin ringlusesse. Nad satitatis neid lauale lehvikutesse ja hunnikutesse ja tegid pilti ja proovisid katte. Nad olid siiralt vaimustuses. Ja see oli nii hea tunne. Nad olid mind omaks votnud.

Sügis käes: maisi labürindis Ameerika ajalugu oppimas

Nuud langeb lehti juba taies hoos ja tekkimas on kenad varvilised kuhjad. Ohus on tunda tugevalt sugist ja ilmad on pisut vihmasemad. Koik kohad on tais ilusaid prunnakaid korvitsaid ja krüsanteemid oitsevad taies oies. Maarajoonides, nagu meie siin nuud elame, on talunikel sugiseti kombeks rahva lobustuseks oma maisipoldude sisse labürinte loigata. Meie kaisime uht sellist paris pirakat uudistamas Ekonki kalkunitalus. Neil on seal tsirka 2 tuhat kalkunit kasvamas/kosumas, et neid siis Tänupuha "altari" ette heita ja ara lasta suua koos miljonite ja miljonite teistega.

Peale eluga laburindist paasemist kaisime linde ka uudistamas ja mul on tohutu suur tahmine katsuda mone kalkuni vaga erilist nahast sarve, mis neil koigil noka kohal silmade vahel kasvab. See on selline 3-4 cm pikkune ja sulgedeta löts pikuke ja ma ei oska kuidagi selle otstarvet selgitada. Aga ma ei soendanud seda siiski katsuda, sest nende lindude kiirus oli uskumatult suur ja nokk paris pirakas ja jouline.
Nii, nuud aga siis maisipolluatraktsioonist. Sisse paases uhest servast ja liikuda sai mooda radu. Nagu laburindis ikka, oli pidevalt voimalik kuhugi poorata. Nende enda aerofotolt on naha, et tegu polnud mingi lapsiku ja labinahtava koridoriga. Halloweeni ohtul pidavat too labutint lahti olema ka pimeda ajal ja pean utlema, et seal oleks pimedas upris kôhe olla. Et kulastajatel oleks ponevam, siis oli pusasse ara peidetud kumme kusimust. Kes koigile oigesti vastas, see sai talu jäätisekohvikust uhe palli kodusvalmistatud jaatist. Kusimused olid Ameerika ajaloo ja praegusaja militaarteemadel. Naiteks, kes kirjutas Ameerika Iseseisvusdeklaratsiooni (vastus: Thomas Jefferson) voi Mitu punast triipu on Ameerika lipul? Kusiti ka Ameerika sojavae alluksusi (Navy, Army, Marine, Air Force ja Coast Guard) ja nende deviise. Ma pean ausalt tunnistama, et ei oleks kull uksinda oigeid vastuseid teadnud, aga mu kallis ämm Sharon ja meheode Eliza olid hammastavalt nutikad. Nii et vaikse abiga Eliza mobiiltelefonikonekaugusel asuvalt peikalt saime 9 oiget vastust katte. Valesti vastasime kusimusele, mitu Ameerika 44st presidendist on armees teeninud. Oige oleks vist olnud 31.

4. nädal Ameerikas: meelsus ja patriotism

New Yorgi WTC kaksiktorni kokkukukkumise aastapaev 9/11 moodus ilma intsidentideta, aga siinset meediat jalgides oli tunda, et pisut ikka kardeti ka. Keegi totu Floridas, ise veel mingi vaikse kiriku pastor, lubas sel paeval ara poletada terve hunniku koraane. Nagu Ameerikas ikka, tiriti see ettepanek meedia abil koigi ette ja siis hakati hakseldama. Paljud avaliku elu tegelased, presidendini valja, olid selle motte vastu, aga ara keelata ka ei saa, sest Ameerika on vaba maa - tee ja raagi mida tahad.

Kardeti, et see tseremoonia voib ohtu seada paljud ohukolletes aegateenivad sojavaelased ja ka valismaal reisivad voi elavad ameeriklased. Uks telekommentaator arutles, et sojavaelased just seda vaba Ameerikat ja seda ameerikalikku mottelaadi seal Lahis-Idas just kaitsevatki ju. Mille vilju siis too koraanipoletaja kodumaal maitseb. Ma ei tea, kas ma seda paris usun. Ma arvan kull, et Ameerika age sekkumine Lahis-Ida asjadesse on ikka rohkem nafta parast. Aga puhakirja poletada on ka minu meelest vaga vale.

Ameerikalikku mottelaadi aga kultiveelrib Ameerika kool kull. Patriotism on kindlalt oppekavas sees ja igas klassis lehvib uhkelt lipp. Tunni alguses on igas klassis labi kolarite eetris kooli raadio, kus uks armas lapsehaal teadustab, mis tana sooklas suua on. Siis poorduvad koikide naod lipu suunas, parem kasi laheb sudamele ja koik pobisevad kaasa: "I pledge allegiance to my Flag and to the Republic for which it stands one Nation indivisible, with Liberty and Justice for all."

Maakeeli oleks see Google'i tolketeenust kasutades nii: "Ma luban truudust mu lipp ja Vabariigi mille eest ta seisab üks rahvas jagamatuks ning vabadus ja õigus kõigi jaoks." Vaat nii!

Karta on, et mitte koik lapsukesed aru ei saa, mida nad kaasa raagivad. Ei ole hullu midagi, selleks ju lapsevanemad ongi. Aga kui ma otsisin selle truudusevande tapset teksti Internetist, siis leidsin uhe humoorika lehekulje, kus iga vanuseruhma jaoks on toodud vahva lapsemeelne tolgendus tollele samale vandele. Kes inglikeelt natuke valdab, see vaadaku siit.

See 's' ei olnud eelmises lauses puudu, vaid see oli meelega. Kaisin nimelt eelmisel nadalal oma kasuvanematel taas kulas. Kui ma Ameerikas omal ajal koolis kaisin, siis kaks valiseestlast, Tiiu ja Ulo, votsid mu oma kaitsva tiiva alla ja aitasid, kui abi vaja ja noustasid, kui nou oli vaja. Nende abiga ostsin oma esimese auto Ameerikas ja mu vanemad said nendega suurteks sopradeks kui nad mul ulikooli lopetamisel kulas kaisid.
Neil on ka tutar, Lea, kes on minust kummekond aastat vanem. Ta suhtleb oma vanematega ainult eesti keeles, mis on vaga hea ja peaaegu aktsendivaba. Tema sonavara on niivord rikas, et raske on uskuda, et ta pole kunagi Eesti kainud. Vaat see naitab meelsust ja patriotismi, et niimoodi oma last kodumaast eemal kasvatada. Muts maha Tiiu ja Ulo ees, elagu Eesti!

Kui Lea oli vaike, siis ta alati kusis ema kaest kui keegi kulla tuli, kas tema raagib inglikeelt voi paris keelt. 5-aastasena kooli minnes oskas ta vaid 3 sona inglise keeles, aga juba 6 kuu parast, meenutab ta, lohutas ta uut uustulnukat "It's gonna be all right!"

3. nädal Ameerikas: Labor Day

Selleks korraks on siis suvi mitteametlikult otsas. Ameerikas on nimelt suve alguseks Memorial Day maikuus ja suve lopuks Labor Day septembri esimesel esmaspaeval. Kohalikelt kusides, et mida see puha oieti tahendab, vastati, et see on kogu toorahva ehk siis tootava elanikkonna puha. No umbes nagu 1. mai siis vist meie kandis. Meid oli igatahes kutsutud Joshi isa naabrite poole Thompsoni valda Connecticuti osariigis. Kolm naabrit, kel koigil majad jarve aares, on juba 20 aastat seda pidu vaga suurejooneliselt pidanud. Selle peo koige tahtsamaks komponendiks on toit ja sugugi mitte ameerikalik kiirtoit voi saastalaadne krops ja koka. Vaid gurmaanne ja armastusega kupsetatud/valmistatud hiiglama pikk menuu heast ja paremast laiast ilmast. Selle menuu kokku panemiseks peetakse juba mitu kuud enne pidu salajasi koosolekuid, kus osalevad vaid korraldajad ja seda menuud hoitakse suures saladuses. Osalevad vaid valitud ja tunnustatud kokad ja tulemus oli toesti suureparane. Korval oleval pidil on uhe pere tutred Stacy ja Mandy serveerimas rooga Cobb Salad - Seaha style. Vaga maitsev segu rohelistest lehtedest, peekonist ja fetajuustust kreemja kastega. Menuusse ei panda roogasid, mis igal aastal on laual niikuinii: suur kauss puuviljakokteiliga, Paula maapahklipallid ja muud horgutised, mida kulalised juba teavad kindla peale oodata. Toitude vahepeal serveeriti ka karastavaid alkohoolseid jooke, nagu naiteks Sex-on-the-Beach ja Ice Tea with Vodka (menuus Eliza's Ice Tea Elixir).

Peole ei tohtinud kaasa votta soolaseid toite, kull aga julgustati tooma magustoite. Ma siis soovisin ka pisut oma oskusi naidata ja leidsingi selle urituse jaoks just sobiva retsepti uhest kokaraamatust, mille olin just raamatukogust laenutanud. Ma nimelt kupsetasin tagurpidi ananassikoogi. Jube palju suhkrut pidi kull sisse panema (pea pool kilo) ja nuud tagant jarel targana tean, et voib vabalt poole vahem panna, aga vaga hea tuli kull valja. Ananassid olid kenasti voi ja pruuni suhkru sees labi kupsenud ja sain kuulda palju kiirusonu oma horgutise eest.

Kogu pidu toimus jarve aares terassil ja vahva oli, et lapsi oli mitmeid, kes siis monusalt uksteisega mangida said, kostuume vahetasid, ujusid ja kala puudsid. Sook jai kahjuks nende jaoks teise- kui mitte kolmandajarguliseks. Selle-eest aga pugisid koik taiskasvanud end kurguni tais ja jarele palju ei jaanud.