Aianduskooli oma Mubarak

Lugesin just Postimehe 10. veebruari artiklit Rapina Aianduskoolist, millega saab tutvuda siin. Tegemist on jarjekordse tosise probleemi pustitusega opilaste vaarkohtlemise ja nende oiguste jalge alla tallamise vallas, millest olen ka ise eelnevalt kirjutanud Opetajate Lehes (vt siit).

Palju raagitakse hetkel Egiptusest. Sattusin kuulama CNNi tipp poliitika vaatlejate ja analuutikute Wolf Blitzeri ja Anderson Cooperi arvamusavaldust Egiptuse nuudseks endise presidendi Hosni Mubaraki paev enne lahkumist peetud kone kohta. Mubarak puudis meeltavaldavat Egiptuse rahvast talitseda lubadustega tegeleda kriisiga ja taastada hea rahulik endine olukord nende riigis. Diktaator Mubarak on troonil olnud 30 aastat ja selle ajaga on ta rahvast sedavord kaugenenud, et ei suutnud moista, et tema ise see kriis just ongi ja seetottu ei saa ta seda teps mitte lahendada ega leevendada. Rahulikult aga jarjekindlalt oma meelt avaldav Egiptuse rahvas sai mida nad nii vaga olid igatsenud - Mubarak on tanaseks troonilt lahkunud ja Egiptuse vaba ning demokraatlik areng voib taas jatkuda. Kas Rapina Aianduskooli opilased on varsti sama onnelikud? Mina ei oska sellele tana kull vastata, aga teen koik selleks, et vabanemisele kaasa aidata.

Huvitav oili lugeda sadu kommentaare, mida too artikkel lausa kutsus kirjutama. Enamus sonavotvatest opilastest noustuvad artikli sisuga, sest nad on voi on olnud samas olukorras. Igas organisatsioonis on probleeme, see on elu osa. Organisatsiooni edukus soltub paljuski sellest, kuidas osatakse nendega tegeleda ja mida neist opitakse. Mulle torkas aianduskoolis tootatud aja jooksul vaga teravalt silma see, et seal puuti probleemide lahendamise asemel neid olematuks siluda ja siis korvale lukata. "Aianduskooli direktor Heino Luiga imestas eile, miks tõstatavad õpilased probleemi, millele ta on enda arvates just lahenduse leidnud."

- see on ilmseks kinnituseks sellele, et sama olukord jatkub endises varvikuses.

Minister Lukas soovitas oma kommentaaris probleemid kooli sees ara lahendada. Kuidas aga lahendada direktoriga seonduvaid probleeme kooli sees, jaab mulle kull arusaamatuks. Artiklist saab lugeda, et opilased olid kaitunud viisakalt ja eelnevalt oma murega direktori poole poordunud. Ei ole vaja olla selgeltnagija, et moista et see neid kuhugi ei viinud. Nende probleemi tabas ilmselt sama saatus mis mind minu luhikese aga meeldejaava karjaari jooksul aianduskoolis: loendamatutele ettepanekutele ja soovitustele aina halveneva olukorra parandamise osas lihtsalt keelduti reageerimast ja ma olin sunnitud poorduma kooli noukogu poole. Mitmete tegemata toode parast ministeeriumi hetteheiteid ara teeninud kooli noukogu aga osutus olema direktoriga, ja kahjuks mitte opilastega, uhes paadis.

Oma kogemusest saan oelda, et aianduskooli opilased on opihimulised ning huvitatud oma edasisest saatusest. See sunnibki neid aeg-ajalt rumalustele vastu hakkama ja meelt avaldama. Nad on teadlikud oppekavadest ja tunnevad kaugelt ara head opetajad, kes neist hoolivad. Rapina Aianduskool on riigikool ja aianduskooli opelastel on oigus riigi kodanikena teda, kuidas seda kooli juhitakse ja oiglus kindlustundele, et kooli esmaseks funktsiooniks on neile parima hariduse ja tooeluks ettevalmistuse andmine.

Viimasel paaril aastal on aianduskooli opetaja tunnis tulistanud, opilased voidelnud nugadega ning kuritarvitanud opilaskodus alkohooli ja narkootikume, opilane on opilaskodu aknast alla kukkunud, opilaste osalemine oppetoos on juhuslik ja meeletult on pohjuseta puudumisi, kooli tootaja on seadnud opilased otsesesse murgistusohtu. Mul on lugupeetud harra ministrile ja kooli noukogu liikmetele kusimus: kuidas saab direktor jatkata oma ametipostil?

Õdus õhtu raamatutega

Ma olen ennegi kiitnud meie laste praegust kooli, aga eile toimus taas uks vaga vahva uritus, mis jallegi kajastamist vaarib. Lumetormi tottu edasilukatud raamatulugemisohtu toimus koolimajas. Nn Dress code oli pidzaama ja hommikumantlid ning pakuti kupsiseid ja kakaod. Aga koige tahtsam oli see, et opetajad ja teisedki kooli tootajad, naiteks med ode, lugesid klassitubades lastele igasugu ponevaid ja armsaid raamatuid ette. Koolimajja sisenedes jaotati meile katte leht, kus oli kirjas milliseid jaamu (Cozy Station) meil kulastada tuleb. Neid jaamu oli ule 20 ja koik kulalised olid nende vahel ara jaotatud, et tekiksid vaiksed ruhmad. Kokku oli kolm sessiooni, koik 20 minutit pikad ja nende vahele pakuti fuajees kupsiseid ja kakaod.
Loeti vaga erinevaid raamatuid, muinasjutte ja legende, tutvustati kaugeid maid ja opetajate endi lemmikraamatuid. Soltus opetajast, kui palju ta odususe loomisse panustas, aga meeldiv oli klassist kalssi kaia ja endale ette lugeda lasta. Ja vaatamata sellele, et nii opilastel kui ka opetajatel tuli jargmisel hommikul taas vara kohal olla, olid koik roomsad, et said koos aega veeta ka ohtutundidel. Ma ei usu, et seda igal ohtul tehtaks, aga tore on, et kool on see kuhu tahetakse minna.

Head uut oppeaastat, kallid kooli inimesed!

Nuud on mul oma auto kasutada! Juhuu, rattad all ja piiritu vabadus (peaaegu)!

Meie peres hakkas kool eile, esmaspeaval, 30. augustil. Puhapaeval kaisime Joshi vennal Justinil kulas ja jaime muidugi liiga kauaks, sest nad elavad jarve aares ja seal oli vahva lebotada ning sugulasi oli ka kogu ou tais, nii et kurb oli lahkuda. Joshi isa pidi andma meile uhe oma kolmest autost kasutada. Sellega soitsime ka kolm aastat tagasi - suur vana Ameerika auto, kus esiistmeks on diivan, millel legaalselt kolm kohta ja mis ootsub soites kui laev. Pikkust pea meeter rohkem kui muidu. Laiust ikka ka ...

Joshi too algab 7:45 ja laste kool 8:30. Seega, kuigi nad asuvad uhes suunas, peaks lapsed vaga vara kooli minema, et Josh ka oigeks ajaks jouaks, kui uhe autoga minna. Nii otsustasimegi, et mina viin nad ise kooli. Siis ma saan ikka neid korralikult kallistada ja mutsutada, et nad terve paeva vooras keskkonnas hakkama saaksid.
Koik oli harjumatu - ise roolis, uus kool, tundmatud teed, vooras auto jne. Uhe sonaga, loin verest valja, et seda laeva juhtida ja vahetasin ta esimeseks paevaks Joshi ema vaikse Honda vastu. Nende kahe auto bensiinitarbimine on muidugi katastroofiliselt erinev. Kui vaike Hondake joob 32 miili labimiseks 1 galloni (ca 3,7 liitrit), siis too paat saab 1 galloniga hakkama vaid 13 miiliga. Onneks on Ameerikas bens suht odav, aga siiski, niikui ampsaks tuki rahakotist valja.

Kena Eesti kombe kohaselt tahtsime ka siin opetajatele esimesel koolipaeval lilli viia. Laksime hommikul vara poodi lilli valima. Upsti, valik oli väägadi kentsakas: saadaval olid ainult kahtlase kaunidusega buketid, uks neoonim kui teine. Aga lastele need meeldisid ja tundus, et ka opetajatele, nii et mis mulgi nuriseda. Kooli uksed avanevad opilastele tapselt kell 8:30; ma ei saagi aru, mis kell tunnid algavad, aga koik on suhteliselt vaba - hommikul lihtsalt saabutakse, lobisetakse ja ma ei ole marganud mingit ranget kella helina peale tormamist.
Enamik saabub koolibussidega, aga paljusid siiski tuuakse ka autodega. Ja autoga laste katte saamisel on oma nipp: autod asetuvad jarjekorda ja siis soidetakse reas kooli ukse ette ja kooli tootajad toovad lapsed oma vanemate autodesse. See vottis terve igaviku aega ning lapsed peavad sel ajal vaguralt treppidel oma perekonnanime algustahe margi all kenasti ootama. Oi,oi, vaesed vasinud lapsed!

Aga esimese paeva muljed olid vaga head. Nii Zoe kui Janek kiitsid sobralikke klassikaaslasi ja ponevat paeva. Kahjuks jaid molemad esimesel paeval ilma sooja kooli soogita, ilmselt mingi keeleline arusaamatus. Nimelt peavad nad votma kaasa oote, mida suuakse klassiruumis paar tundi enne sooja toidu soomist kooli sooklas. Zoel on lausa kaks snaki korda. Sooja soogi eest tuleb maksta 2 dollarit peavas ja koik seda sugugi ei soo. Meie maksime ette terve kuu eest ja nuud tuleb lastel sooklas vaid oma nimi oelda ja see voetakse nende arvelt maha. Ilmselt ei saanud nad sellest susteemist aru, aga nuud ma selgitasin neile veel ule ja molemad opetajad on ka teadlikud, et nad vajavad alguses sooklas pisut abi.

Peale esimest kooli paeva ja pidulikku kolmekaigulist lounasooki kodus lakisme ujuma, sest meil on siin paris kuumad ilmad, 28 kraadi vilus.

4. päev Ameerikas: sôit koolibussiga

1. september ei ole Ameerikas mingi eriline Teadmiste paev. Siin kandis hakkab kool sugisel taas peale taitsa suvalisel paeval - moned koolid on juba alustanud, meie lastel ja ka pereisal hakkab kool jargmisel esmaspaeval, 30. augustil. Seega oli vaja minna ja lapsed kooli kirja panna. Kuna Josh oli juba kevadel eeltood teinud ja pinda sondeerimas kainud, siis meid teati ja oodati.

Kevadel juhtus laste kooliga seoses jargmine huvitav seik. Josh helistas kooli kanseleisse, aga toru vottis hoopis kooli med ode, kes vabandas, et koik muud liinid on katki. Josh siis selgitas, et ta pere tuleb sugisel ja kaks last jne. Tavaliselt pidi ta peale Eesti mainimist veel pikal selgitama, et kus see Eesti siis oigupoolest asub, Euroopa ja Soome ja nii edasi ... kuid mitte sel korral. Peale Eesti mainimist kiljatas proua teisel pool toru, et tema on ka eestlane. Tuli valja, et tema on kull sundinud juba Ameerikas, kuid molemad vanemad olid soja ajal emigreerunud ja ta neiupolvenimi oli Paju.

Ilmselt tanu ka sellele vahejuhtumile oli kogu koolipere upris ponevil meie saabumise ule. Ja kui me siis kanseleisse sisenesime, saime toesti osaks aarmiselt sobralikule kohtlemisele. Kuigi nende inimestega pisut kauem raakides olen paris veendunud, et nad ongi sobralikud, koikide vastu. Janek sai endale klassiopetajaks mrs Robbinsi ja Zoe sai mrs Bailey. Kuna koiki klasse oli vahemalt 4-5 paralleeli, siis ma arvan, et Joshi kommentaar, et Janekile oleks vaja sellist rangemat opetajat, laks sekretarile hasti kohale ja mrs Robbins jattis meile molemile vaga "soodsa" mulje.

Eile oli koik eelkooli lasped ja lapsevanemad kutsutud opetajate ja kooliga tutvuma. Nagu juba mainitud, siis eelkooli klasse oli 5. Koguneti voimlas, meie saabudes oli see juba rahvast vaga tais, lapsed kinnisest hapnikuvaesest ruumist hullumas OMIGOD! Millegiparast jai urituse algus ka ca 10 minutit hiljaks, nii et ma olin sutsu ullatunud ja segaduses. Aga siis vottis uks opetajatest sona ja teatas, et nuud lahevad koik lapsed koos oma opetajatega kooli bussidega soitma, et bussis olemise reegleid oppida. Vanematel paluti lahkelt maha jaada, sest juba jargmisel nadalal hakkavad ju koik 5-aastased eelkooli opilased ilma nendeta koolibussiga kooli ja koju soitma. Ma ikkagi toppisin ennast peale, akki vaja Zoele midagi tolkida voi nii. Aga eks ma olnud ise ka parajalt ahmi ja ponevust tais ... ja millal ma veel Ameerika koolibussiga soita saaksin kui mitte nuud. Taitsa tore oli - REEGEL nr 1: tagumik peab kogu aeg tooli puutuma; REEGEL nr 2: suua ja juua ei tohi kaasa votta. Koolibussis kamandab bussijuht ja tema sona peab kuulama, voi siis jargmisel hommikul jalutad kooli.

Peale busiisoitu kutsuti meid klassi ja koik lapsed pidid oma nime jargi oma koha ules otsima. Zoe 6-ses lauas on veel Summer ja Annika ja William ja veel kaks last, kelle nime ma ei maleta. Seinad olid 100% ulatus kaetud koiksugu piltide ja plakatitega, interaktiivne tahvel oli ka nurgas. Mrs Bailey oli usna nooruke ja hasti sudamlik naine. Ta oli kull pisut mures, kuidas Zoe inglise keeles hakkama saab, aga ma lohutasin teda, et Zoe on vaga seltskondlik ja kiire oppija. Selle kinnituseks uks lugu tana hommikust: kaisime lastega kodu lahedal pargis jalutamas. Seal polnud kedagi peale meie. Siis saabus uks Zoest aasta vanem poiss oma isaga. Isa jai pisut eemale, aga poiss tuli valjakule, kuid jai meie lastest kaugemalt. Mina kuulen kuidas meie lapsed arutavad, et peaks ta mangima kutsuma. Otsustatakse, et Zoe laheb poisi juurde. Zoe marsib poisi juurde ja toimub dialoog:
Zoe:"Want to play?"
Poiss:"Yes."
Zoe:"Come!"
Zoe poorab jarsult umber ja jalutab tagasi Janeki juurde, poiss kannul. Edasi laheb sobralikuks ja vahvaks manguks, millesse lisanduvad mone aja parast ka poisi emaga saabunud koer ja lopuks ka tuulelohedega varustatud isa.

Tondirabas loodud sidemed ainult tugevnevad ajaga (alapealkiri "Lood lödiga")

Kui midagi toimub juba kolmandat aastat järjest, siis on tegu juba tõelise traditsiooniga. Ja kindlalt nagu hommikune päikesetõus, olid minu kallid õpetajannad, sõbrad Tondiraba Keskkoolis õpetajamise päevilt, ka sel suvel meie Leppoja talu hoovis. Sel aastal pidi neid kaua ootama, sest augustisse pole trehvunks veel lükkunud. Ja see ei olnud kerge ootamine, sest igatsus kippus hinge ja ooteaeg tundus pikk.
Aga siis nad tulid - päike hakkas heledamalt ja kuumemalt hõõguma, naeru ja nalja oli kõik kohad täis, ja see ei lõppenud enne kui augustikuine sume öö oli juba hea mitu tundi meie üle oma pehmet tekki laotanud.
Kuna kõik teised olid ka aasta jooksul korduvalt kokku saanud, siis meie pere lood ja tegemised olid alguses teadagi vestluste tulipunktis. Eelkõige me pereisa, mu kalli abikaasa juhtumised kaugel Ameerikamaal. Ja meie, ülejäänute, hakkama saamine kolmekesti sel raskel ja lumerohkel talvel. Mul ei jäänud muud üle kui tänada aianduskooli direktorit, et ta mind jaanuaris töölt lahti laskis ja lastega koosolemist ja -elamist võimaldas. Muide, ta on jälle üleriigilises meedias Räpina aianduskooli kohta kirjutise üllitanud (vt 10. augusti Postimehe Peipsiveere erist).

Aga meite pool oli hea ja mõnus olla ning kui ma teistele oma hetke lemmikut Mihaly Csikszentmihalyi "Kulgemise" raamatut ja selle sisu tutvustasin, siis ei jäänudki muud üle kui vaid nentida, et meie just seda teemegi - kulgeme, nimelt. Ja seetõttu venisid kõik söögikorrad 3-tunnisteks ja vähemalt 2-3 korda tuli kohvi juurde keeta, sest seda pidevalt ei jätkunud söögikorra lõpuni (mõni ime siis).

===
Üks vanamees loeb köögilaua taga ajalehe ja järsku lausub oma prouale:
"Oi, naabri Aino on ära surnud".
"Millesse?" küsib naine.
"Ei ole pandud," vastab mees.
"Issake, kas siis sellesse ka surdakse. Mul on siis ju varsti minek, kallis!" karjatab naine ehmunult.
===

Selle aasta kokkutuleku suureks uuenduseks oli see, et me kõik koos Männisalust mõne päeva pärast Peipsi äärde Kurule suundume ja seal veel oma kolm päevakest üheskoos õhtusse veeretame. Kahjuks pidid paar võitluskaaslast teisest etapist loobuma, aga selle eest oli minu pere in corpore kaasa tulemas, et mitte hetkeksi sellest lustist ja rõõmust kaugele jääda.

Joshua oli mulle oma Ameerika kooli kolleegiumiga kolmapäeva õhtuks Skype kaudu töövestluse kokku leppinud, nii et kui ülejäänud suundusid Kurule saabudes randa, siis meie läksime Iisakule, et siis selle Wifi alas Internetiühendus luua ja tööintervjuuks valmistuda. Peab ütlema, et tehnoloogia sellesisuline areng oli tõeliselt nauditav ja vabastav, sest 50-minutine intervjuu sujus ilma igasuguste tehnika tõrgeteta ja lõi tänu restorani terassile ja ilusale suve ilmale äärmiselt vaba ja muretu atmosfääri, mis ei andnud sugugi mahti ärevuse tekkimiseks. Näis, mis saab olema nende otsus minu töölevõtmise asjus, aga mitteametlikus tagasisides Joshile kiideti mind ja mu profesionaalsust, hmm!!??

No nii, ei jäägi muud üle kui vaid kirjeldada viimast õhtut Kurul. Kuna meie pere liikmeid oli kõige rohkem, siis saime magamiseks suure toa. Minu lapsed ja mees läksid juba magama, kui meie teised veel, loomulikult, terassil, täpselt suure toa ukse taga kõkutasime ja lõkerdasime. Ja nii ikka edasi ja edasi, tundide kaupa. Hommikul oli Zoe imestus suur kui ta mind voodist ei leidnud, sest kuna Joshi madrats läks õhust tühjaks, hõivas ta minu koha Zoe kõrval, aga Zoe kui kõige varasem magamamineja, hõivas taas Janeki voodi, siis lõpeks magasid Josh ja Janek hoopis koos ja mulle ei jäänudki ruumi ....

Igatahes, kui Zoe hommikul kööki piilus ja uuris, et kus ma võiksin olla, siis vastati talle, et ema magab ... ühes kohas. Ja see oli perenaise abieluvoodi, kus oli tõeliselt hea ja turvaline 4-tunnisest naerumaratonist toibuda. See, et see kestis just vähemalt 4 tundi, oli Joshi arvamus, kes selle saatel uinuda püüdis ja kes ei oleks uskunud, et selline asi üldse võimalik on kui ta poleks seda ise pealt kuulanud.

Ütleme siis nii, et just selliste tõeliste hetkede nimel me ikka ja jälle kokku saamegi. Viva, sõpruskond!

Õpiobjektide repod, osa 4

Küsimus: Milline on temaatika, millega sa igapäevaselt tegeled? Kuidas süstematiseerida selle valdkonna informatsiooni? Kuidas on mõistlik loodud süsteemi visualiseerida? Kirjelda lühidalt milline klassifitseerimise ja visualiseerimise meetod sobib kõige paremini sinu info süstematiseerimiseks ning esitamiseks. Kui võimalik, siis illustreeri oma kirjeldust staatiliste või interaktiivsust võimaldavate illustratsioonidega.

Paljud kursuslased on valinud temaatikaks haridustehnoloogia ... selge see, haridustehnoloog sellega ju tegelebki. Et õppejõul ei läheks väga üksluiseks, siis ma võtan temaatikaks hoopis aianduse. See on lai valdkond ja ma süstematiseerin seda oma nägemust mööda (mis ei pruugi ju kattuda mõne teise nägemusega), arvestades pisut meie koolis hetkel pakutavaid erialasid ja ka võimalikke tuleviku erialasid.
Kõigepealt väike ekskurss teooriasse. Materjalide süstematiseerimise eesmärgil loodud hierarhilisi ja jäiku liigendusi nimetatakse taksonoomiateks. Alternatiivse meetodina on olemas tavakasutajate poolt loodav klassifikatsioon – folksonoomia.

Õpetaja Martin Sillaotsa materjalidest loen, et erinevaid võimalusi folksonoomiate ja taksonoomiate atraktiivsemaks esitamiseks kirjeldab ajakirjas A&A avaldatud artikkel. Repositooriumide arengu uus trend on muutuda andmebaasis stiilis üles ehitatud infosüsteemidest intuitiivselt kasutatavateks visuaalselt atratiivseteks keskkondadeks.

Vaatame, missuguseks muutub meie maastikuehituse õppekava, kui see märksõnapilvena esitada:Väga imelik, ma oleksin küll oodanud enam eriala terminoloogiat. Aga võta näpust - õppekava on ikka oskamise ja tundmise peale üles ehitatud.

Nüüd siis pisut aianduse klassifitseerimisest:

• aiasaaduste tootmine
• puukoolimajandus
  
• maastikuehitus
• floristika
  
• aiasaaduste töötlemine

Nende valdkondade edasiseks detailseks kirjeldamiseks sobib minu meelest kõige paremini puu mõningase mööndusega alamate harude osalise seotuse kohta või siis mõistekaart, kus osad lõppharud on seotud:

Õpiobjektide repod, osa 3

Avalda repositooriumis üks õppematerjal. Repositooriumiks võib olla näiteks Koolielu2, LeMill või mõni sinu poolt leitud keskkond. Tähtis on see, et keskkond võimaldaks sisestada metaandmeid, sest lihtsalt faili üleslaadimisest ei piisa.

Avaldasin Tarmo Evestuse koostatud materjali Eesti kaladest, mille leiab siit. http://www.koolielu.ee/pg/waramu/view/1-b2568006b31f56a2e7f643468c1fa2357ad605f9

Kommenteeri lühidalt, millised keskkonna poolt küsitud metaandmed olid sinu meelest vajalikud, mis üleliigsed ja mis on sinu arvates puudu. Võrrelge oma vajadusi IMS LOM (Instructional Management Systems Learning Object Metadata) või LRE LOM (Learning Resource Exchange Learning Object Metadata) spetsifikatsioonidega. Hinnake, millised teie jaoks olulised andmed (andmeväljad, fikseeritud sõnavara) on olemas, millised puuduvad.

Koolielu küsis minu käest õppematerjali sisestamisel minu meelest asjalikke metaandmeid: pealkiri, kirjeldus, võtmesõnad, õpilugu, keel, õppematerjali tüüp, autor, link, litsents, aine, vanuse alam- ja ülempiir, kas sobib õpilasele? jah/ei. Täitmata neist jäi mul õpilugu, sest kuna ma pole autor ega ka selle materjali järgi õpetanud, siis ei osanud esialgu sinna midagi panna. Hiljem küsisin autori käest ja temalt sain järgneva kirjelduse: "Antud õppematerjal on põhiliselt mõeldud loengu näitlikustava materjalina. Kuid oluline on ka praktilistes labori tundides abimaterjalina õpilastele (nt kahe kala perekonna sigimise võrdlemisel) ja kalade määramise õppimisel."

Samuti oli hea Koolielusse metaandmete sisestamisel see, et ta laskis valida mitu tüüpi, et kirjeldada seda õppematerjali.

Ülesande teine osa tundus algul keeruline, sest lühendid iseenesest ajasid pisukese judina peale, kuna ei tähendanud minu jaoks midagi. Seda ma tean, mida tähendavad metaandmed. Metaandmed on lisaandmed mingi esialgse andmehulga, näiteks õpiobjekti kohta, mis neid algseid andmeid kirjeldavad. Sellest teise taseme andmete kihist tuleb sõna meta: algsed e esimese taseme andmed kirjeldavad olukorda ennast, teise taseme andmed kirjeldavad algseid andmeid. Lihtne, eks ...

Aga nüüd läheb pisut keerulisemaks ...
Kursuse õpetajat Martin Sillaots kirjutab oma materjalides , et IMS on teinud kõik oma spetsifikatsioonid väga põhjalikul moel kõikidele huvilistele interneti vahendusel kättesaadavaks. Kuna IMS LOM on siiski vaid raamistik metaandmete kirjeldamiseks ja LRE (Learning Resource Exchange) keskkonna jaoks loodud LOM edasiarendus (Application Profile) pakub konkreetsemaid kasutusjuhendeid, siis uuringi pisut viimast keskkonda.

Kohe torkab silma, et osade väljade jaoks on kasutatav vaid fikseeritud sõnavara. See on minu meelest igati positiivne, sest just need "lõputud" väiksed erinevused otsingusõnade ja võtmesõnade vahel ei ole minu kogemuse põhjal andnud otsingule soovitud tulemust.

Võrreldes Koolielu metaandmete välju LRE LOM kohustuslike ja soovituslike väljadega märkan, et need on praktiliselt identsed.

Õpiobjektide repod, osa 2

Tere!
Sel korral pidin tutvuma portaalidega (nt Koolielu, LeMill, LRE), mille üheks osaks on õpiobjektide repositoorium. Katsetasin õppematerjalide otsimist. Koostasin huvitavamatest materjalidest kogumikud.

Minu kogumikke näeb http://www.koolielu.ee/pg/waramu/collections/kyllikoppo

Selle ülesande sooritamisel süvenesin soome keele õppematerjalide otsimisele. Kuna elu on võtnud hetkel huvitavad pöörded, siis õpetan hetkel matemaatika asemel hoopis soome keele ja projektide kirjutamise kursusi.

Ma olen eelnevalt mitmel korral põgusalt tutvunud LeMilliga ja alati millegi pärast saanud sama emotsiooni osaliseks. Nimelt, materjale leidub igal pool, aga LeMill on huvitav selle poolest, et seal on valdkonnad MEETODID ja VAHENDID. Sinna ma alati satun ja siis imestan, et enamus neist meetoditest on kas poolikud, ealselt sobimatud või võõrkeeles. Ja ikka ja jälle nii ... Seega jätsin ma LeMilli sel korral torkimata ja asusin uudistama uut Koolielu2 portaali.

See meeldis mulle kohe väga. Soome keele materjale oli lihtne otsida, enamus neist vastas minu nõudmistele ja vajadusele ning seetõttu läheb osa neist kohe käiku. Et mul oleks endal kergem hiljem orienteeruda, koostasin koheselt kolm kogumikku. Materjale on kogumikkudes lihtne ümberpaigutada, kui peaks see tahmine hiljem tekkima. Samuti on uusi kogumikke lihtne luua.

Otsides endale asju, leidsin ka teisi vahvaid õppematerjale, millest kohe teisi oma kooli õpetajaid teavitasin.

Lähen ja uurin nüüd LRE'd, et homseks ka sellega kursis olla.
Tervisi,

Õpiobjektide repod, osa 1

Mul hakkas uus e-kursus, Martin Sillaots Tallinna Ülikoolist tutvustab õpiobjektide repositooriume ja õpetab neid kasutama.

Ülesanne1: Postitage käesolevale aruteluteemale kommentaar, kus tutvustate lühidalt oma huvi repositooriumide kursuse vastu ning püstitate enesele eesmärgi, mida soovite täita kursuse jooksul.

Vastus: Ma olen repositooriumidest õppematerjale otsinud, aga tulemused pole mulle sugugi rahuldust pakkunud. Mul on jäänud tunne, et seal on kahtlase väärtusega asjad, mida keegi on oma väga kitsa tarbe rahuldamiseks koostanud. Siiski olen leidnud ka mõningaid vahvaid asju, aga need pole hetkel olnud nendel teemadel, mida mul oli vaja leida.

Hans Põldoja tutvustas oma viitamiskursuses 4-5 repositooriumi, ma tegin neist oma kooli õpetajatele väikse ülevaate siin http://husamu.havike.eenet.ee/wordpress/?p=109

e-VÕTI projekti raames koostatud e-materjale leidsin e-Õppe Arenduskeskuse uuest repositooriumist ja olen mõnda ka juba oma õppetöös kasutanud. Näiteks, arvutialgõpetuse materjale.

Minu eesmärk selle kursuse läbimisel on, et ma õpin repositooriumitest vajalikke õppematerjale otsima ja leidma.

Kas koolis on vaja ametiühingut või usaldusisikut?

Viimasel ajal olen järjest rohkem mõtlema hakanud selle küsimuse peale. See on pisut imelik tunne, sest omal ajal Ameerikas University of Connecticutis magistratuuris õppides oli mu magistritöö teema just nimelt ametiühingute majanduslik mõju ettevõttele/riigile. Ja tol korral ei suutnudki ma tuua ühest järeldust, sest mõjusid oli nii positiivseid kui ka negatiivseid.

Eestis on hetkel kehtivad kaks seadust, mis selle teemaga tegelejale huvi võiks pakkuda:

• Töötajate usaldusisiku seadus - https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13125354
• Ametiühingute seadus - https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13149209

Kui ma rääkisin oma mõttest kolleegile, siis ütles ta, et tema eelmises töökohas oli usaldusisik olemas ja see oli hea. Ta ei uskunud, et töötaja ja tööandja vahelised vaidlused sellest isikust tingituna kuidagi teisiti oleksid lõppenud, aga ta väitis, et selle isiku olemasolu oli töötajatele toeks raskel hetkel, kui õigust otsimas käidi.

Eesti õpetajate ametiühinguna tegeleb Eesti Haridustöötajate Liit.

MS SilverLight veebidisaini koolitus Tallinnas

Terve see nädal on täidetud õppimisega. Olen Mustamäe mändide vahelt kolinud Tallinna kesklinna moodsasse ärirajooni Ahtri tänavale BCS Koolituse ruumidesse. Veedan siin selle nädala viimased tööpäevad ja ka järgmise nädala paar päeva.

Alguse tegi Tallinna Ülikooli õppejõud Andrus Rinde, kes mängis meile maha ka Saksamaa MS Designer Marketing Manager Michael Kösteri video tervituse, kuna ta ei saanud ise kohale tulla.
Mõningad mõtted Michael Kösteri videost kasutaja kogemuse kohta:

• User eXperience (UX) is an artistic part of Software Development.
• Important blocks of UX are functionality, beauty (form), affinity (creating the bond b/w the product and the user), story.
• UX, if designed well, differentiates a product or service, opens new business opportunities and improves efficiency. UX advances business! vt http://www.nike.com/
• Tutvu http://www.microsoft.com/ lehel paljude firmade veebidisainimise protsessidega.

Tundub, et kogu me kool, kaasaarvatud õpetajate koduarvutid, saavad aasta jooksul tasuta installida Windiws 7 oma arvutitesse ja selle kasutamise õigus jääb kestma lõpmatult. See on küll hea uudis, sest ega me ilmselt oma OP-süsteemi radikaalselt muutma ei hakka.

Veel mõningaid märksõnu:

• multi-touch ekraanid ja muud seadmed;
• mõtetelugemise mütsike;
• hääletuvastusseade;
• Microsoft .NET platform ja selle kolm osa: ASP.NET, Windows Presentation Foundation ja Silverlight;
• MS Expression Blend ja MS Expression Design (disaineritele) ja MS Visual Studio (tarkvara arendajatele).

Saabus Jaana Metsamaa ja hakkas kohe rakendustega pihta. Vaadata saab siit: http://www.silverlight.net/GetStarted ja isegi prooviversioonid 30-60 päevaks tasuta installida.

Vt deep-zoom näidet siit: http://memorabilia.hardrock.com/ ja see võtab pahviks. Tutvu sellega lähemalt liveID abil http://silverlight.live.com/.

ControlStoryboardAction mõjub vaid animatsioonidele.

Haridustehnoloogid rokivad täiega Mustamäe mändide vahel

e-Õppe Arenduskeskus on taas endast parima andnud ja kõik Eesti ülikoolide ja kutsekoolide haridustehnoloogid kokku kutsunud, et neid harida. Selle suvekooli teemaks on Web 2.0 ja õppejõud on kutsutud Belgia Leuveni Ülikoolist.


Esmaspäev, 10. august oli suht teoreetiline, aga täna, teisipäeval, läks lahti tõeline möll. Meid jaotati nelja rühma, kõigile anti sama ülesanne: luua veebi suhtluskommuun, mis koondaks kogu olemasoleva ja uue loomingu kastutades enamasti Web 2.0 vahendeid.

Näidati olemasolevaid näiteid ja tutvustati ka pisut võimalikke veebipõhiseid vahendeid, näiteks ning.com, groupsite.com, miks mitte ka netvibes või muu. Ise võis valida ja lasti olla nii loominguline kui sooviti.

Meie rühm, mille me kohe tabavalt Pinus Team'iks nimetasime, otsustas suunduda Mustamäe männimetsa loomingulisele jahile ja hakata orininaal audiot ja vieot salvestama. Töö käigus muutus ind suureks ja tulemus oli ka super lahe. Algust saab vaadata http://www.youtube.com/watch?v=WtHXD-J6CV8 ja picasaweb.google.com/sirle.budris/pinusteam.

Jätkuks saab tutvuda tõelise šedrööviga võrgustiku töö põhimõtetest: http://www.youtube.com/watch?v=s8b_XTaPS_Y

Mõningaid märksõnu koolituselt:
Xtranormal.com

• ning.com
• Elluminate (virtual classroom)
• http://www.twitvid.com/
• mindmeister (koostöös ajurünnak)

Olemasolu õigustuseks

Viimases e-Õppe Uudiskirjas http://portaal.e-uni.ee/uudiskiri/sisukord/e-oppe-uudiskiri-nr-12-1 kirjutab Peeter Normak, Tallinna Ülikooli Informaatika Instituudi direktor:"Hariduses oleks vajalik kardinaalne pedagoogiline innovatsioon, eesmärgiks õppurites eelkõige probleemlahendus- ja meeskonnatööoskuste kujundamine. Vähe sellest, formaalharidus peaks õppurites kujundama ka tänapäevases teadmuspõhises infoühiskonnas kodanikult ja töötajalt eeldatavad hoiakud ja harjumused:

• vajadus pidevaks enesearendamiseks
• osalus teadmusloomes
• aktiivsus osalusdemokraatia realiseerumises jne.

Kõigeks selleks pakuvad IKT vahendid juba praegu suurepäraseid võimalusi. Kuidas neid võimalusi suudetakse realiseerida, sõltub eelkõige õpetaja professionaalsusest.
Nagu lugeja võib veenduda, on eespool toodud soovitused väga üldised. Aga selles ju loovus ja innovaatilisus ju seisnevadki, et ei järgita niivõrd kellegi teise pakutud lahendusi, kuivõrd püütakse ise leida konkreetsetele tingimustele ja eesmärkidele vastavad lahendused.
Haridusinnovatsioni edendamiseks oleks oluline, et haridusasutustes töötaksid professionaalsed innovaatorid, kes toimiksid uuenduste katalüsaatorite ja tugiisikutena. Selline amet on olemas - haridustehnoloogid!"

Küll oli tore hr Normaku sõnumit lugeda. Ma hakkasin juba arvama, et ma olen oma revolutsiooniga Räpina Aianduskoolis nagu Don Quijote, aga tuleb välja, et see on lausa mu kohustus.

Head valikud hariduses ja Rosma hariduskonverents

Laupäeval, 30. mail toimus Rosmal kogupere konverents, kus arutleti hariduse hetkeseisu üle ja ka selle üle, mis paljudele lapsevanematele muret teeb seoses Eesti preaguse koolisüsteemiga. Koos töötati välja pöördumine Eesti olulistele institutsioonidele, et pakkuda koostööd kooli paremaks muutmisel.
Rosmal kokkutulnud arvasid, et

• Hea kool saab alguse meist endast
• Hea kool pakub lapse loomulikku arengut toetavat kasvamise keskkonda
• Hea kool hakkab õitsema vanemate, laste ja õpetajate koostöös
• Hea kool lähtub perekonna ja kogukonna vajadusest ning traditsioonidest
• Hea kool soodustab nii laste kui õpetajate iseseisvust, isetegemist ja kogemist
• Hea kool kiirgab armastust ning arendab loovust ja koostööd nii lastes, õpetajates kui vanemates
• Hea kool tähtsustab hinnete asemel lapse hingelist tasakaalu ja terviklikku arengut
• Hea kool keskendub lapse vaimsele, hingelisele, sotsiaalsele ja füüsilisele arengule
• Hea kool pöörab rõhku laste tervisele, mis paneb aluse elujõule, elurõõmule ja elus edasijõudmisele
• Hea kool loob eeldused selleks, et ellu astuksid sotsiaalselt küpsed noored inimesed
• Hea kool elab ja tegutseb riigi, omavalitsuse, laste ja nende vanemate toel ning koostöös
• Hea kool kindlustab lastele ökoloogiliselt puhta kodumaise toidu
• Hea kool võimaldab noorele inimesele valikuvabadust õppe- ja kasvatusprotsessis
• Hea kool peab oluliseks nii õpitulemust kui õppeprotsessi
• Hea kool suunab ühiskonna arengut uutmoodi kasvatustegelikkuse kaudu
• Hea kool tähendab rohkemat kui tavakool täna pakkuda suudab
• Hea kool eeldab avatud, teadlikku ja õppimisvõimelist õpetajat ning lapsevanemat
• Hea kooli õppekava rajaneb teadmisele loodusest ja inimesest ning tema arengu seaduspärasustest

Üks Rosma kooli õpetajatest Külli Volmer väitis, et liiga palju teadmisi teeb inimese rumalaks. Emeriitprofessor Ülo Vooglaid:"Õppida saab kas huvi äratades või sundusega. Kui huvi ei ärata, siis peab sundusega. Kui õpetad sundusega, siis pärast laku panni."
Tiiu Kuurme valgustas kokkutulnuid erinevatest alternatiivpedagoogika suundadest. Päris mitme puhul pidi ta nentima, et Eesti ei teata sellest midagi, kuid nõudlust oleks eri tüüpi koolide järgi küll ja veel. Kooli pidamisel on oluline, et koolil oleks oma pedagoogiline kontseptsioon. Kahjuks pidi pr Kuurme tunnistama, et paljud koolid tegutsevad preagu eestis ilma igasuguse kontseptsioonita ja pedagoogika on hakanud koolist ära kaduma.

Õpilaste motiveerimine

Eve Eisenschmidt on koostanud väga vajaliku brožüüri "Õpetaja kutse". Seal ta väidab, et distsipliiniprobleemid tunnis on eelkõige tingitud madalast õpihuvist, üle jõu käivast õpematerjalist või üksluisest meetodist. Õpilase madal enesehinnang viib õpilased kõrvaliste tegevustega tegelema.

Õppijate õpimotivatsiooni toetamine on õpetajatöö üks keerulisemaid aspekte. Soovist õppida saab alguse tee teadmiste juurde.

Uuenev ja avatud ühiskond vajab oluliselt muutunud rollipildiga ja uuenenud pädevusega õpetajat. Õpetaja tegevuse tulemuslikkuse näitajaks saab õppija areng. Õpe nõuab üha enam iga üksiku õpiolukorra hoolikat analüüsi ja õppijate motiveerimist. Selleks ta

• selgitab välja õppijate taseme,. võimed ja huvi ning arvestab nendega;
• kasutab kaasahaaravaid, õppijaid aktiveerivaid õppemeetodeid;
• julgustab õppijaid isiklikke eesmärke seadma;
• tunnustab õppijate pingutusi, et tagada eduelamus;
• suunab õppijaid ennast analüüsima, et neil kujuneks õpositiivne enesehinnang ja adekvaatne minapilt;
• annab õppijatele järjepidevalt nende arengut analüüsivat tagasisidet.
  

HORISONT - hästi mõnus lugemine

Sõitsin rongiga Tartust koju ja lugesin Horisonti. Nii hea vanaaegne tunne oli ja Verioral väljusin palju targemana. Selle aasta 3. numbrist meeldis väga intervjuu Aleksander Loitiga. Tegemist on minu koolivennaga Reaalkoolist, kes sõja keerises sattus Rootsi. Rootsis lõpetas Aleksander Loit 1950. aastal Uppsala ülikooli ning töötas aastail 1955-1981 samas õppejõuna. Aastail 1981-1993 töötas Aleksander Loit professorina Stockholmi ülikoolis ja juhatas Rootsi Riigipäeva eriotsusega Stockholmi ülikooli juurde loodud Balti uurimiskeskust.

Kärt Jänes-Kapp küsis: "Kuidas tollal Uppsalas ajalugu õpiti ja õpetati? Kas tänaseks on palju muutunud?"

Aleksander Loit vastas: "Palju on muutunud. Tollal oli väga palju loenguid, nüüd peetakse ka kursusloenguid, aga põhiraskus on seminaridel. Põhiline on ikka diskussioon ja probleemiarutus."

K.J-K: "Milline oleks Teie sõnum eesti humanitaaridele?"

A.L: "Ma ütleksin, et Eesti ajalooteaduses on toimunud suur areng positiivse poole. Üks märgatavamaid nihkeid on see, et ajalugu pole enam üksnes kirjeldav. Toonitaksin siin, et see pole muidugi olnud vaid sovetiaegne viis ajalugu kirjutada, vaid ulatub ajas kaugemale tagasi ja seda on tehtud ka teistes maades.

Kahtlemata on ajalugu vaja ka kirjeldada. Ajaloos kui aines ja kui teaduses on mitu žanri. Aga kraaditööd - doktoritöö ja magistritöö - on midagi erilist. Neis ei piisa kronoloogilisest ülevaatest, tuleb problematiseerida. Ja seda on hakatud tegema hoopis rohkem.

Paneb ka imestama, et kui 1990. aastatel huvi vähenes, siis nüüd tuleb ajaloohuvilisi järjest juurde. Kuigi ajaloolase palk pole ehk väga suur, tullakse ajalugu õppima, lisaks koolile töötavad ajaloolased ajakirjanduses, kultuurisektoris jm. See teeb rõõmu, sest tuleb ju tulevikule ka mõelda."

Peter Senge "Õppiv kool", osa 3

* Ehkki õppimisprotsess haarab kogu keha, põhineb traditsiooniline arusaam klassis tehtavast tööst eeldusel, et õppimine on puhtalt mõistuslik tegevus. Selleks on vaja ainult pead, ülejäänud keha võib ukse taha jääda.

* Hoolimata sellest, et haridustöötajad on vägagi tuttavad intelligentsuse eri vormide ja eri õppimisviisidega, ei sobitu need teooriad peaaegu üldse konveierina töötavasse klassiruumi. Õpetajad on lõksus: ühel pol on standardse õppekava ja haridusprotsessi nõuded, teisel aga nende ees istuvate inimolendite erinevused. Tulemus on traagiline kõigi jaoks: õpetajad kas loobuvad või põlevad läbi, ning suur hulk lapsi kas heidetakse kõrvale või neid sunnitakse õppima viisil, mis suretab igasuguse loomuliku õpihimu.

* Konveieri-mõtlemine sunnib meid inimeste loomulikku erinevust käsitlema kui mingit kõrvalekallet, sest nad ei vasta masina vajadustele. Ed Joyner:"Need meie seast, kes on õpetanud teavad, et kuitahes hästi te ka ei tunneks oma ainet, ei suuda te seda edasi anda kui te ei tunne hästi lapsi."

* Tähtis on otsida vastust küsimusele, missugune oleks lapsi ja täiskasvanud tulvil klass siis, kui see oleks tõepoolest loodud õppimiseks ja seda nähtaks ainult ühena paljudest keskkondadest, kus õppimine aset leiab.

* Enamik koole upub sündmustesse. Iga sündmus näib eeldavat kohest reaktsiooni (nt laps saab vigastada -> võetakse järelvaataja; ühe õpetaja vanem sureb -> määratud eksam lükatakse edasi kuna asendajat pole jne). Iga kord teeb juht probleemi lahendamisel ära kangelasliku töö, andes võimalikult kiire diagnoosi ja leides vahetuima lahenduse. Kuid on väga reaalne võimalus, et pikemas perspektiivis toob kiire parandus rohkem kahju kui kasu. Enamgi veel, kohe igale sündmusele reageerimine ja probleemide lahendamine pea sama kiiresti kui need tekivad, aitab koolisüsteemis areneda omamoodi "tähelepanuvaeguse kultuuril".

* Elus süsteem kontrollib end ise, masinat kontrollib operaator.

* Kui lapse esmane mure koolis on olla õpetajale meele järele, siis juhib selline hoiak tähelepanu kõrvale rangema enesehinnangu võime arenemiselt. Samas on aga võime ennast objektiivselt hinnata elukestva õppe nurgakiviks - võime ise otsustada selle üle kui hästi sul läheb.

Kogupere konverents „Head valikud hariduses“ Rosmal

Teen pisut reklaami hariduspäevale, mis toimub Johannese koolis Rosmal, Põlvamaal 30. mail 2009. Esinejate seas on ka Tiiu Kuurme ja Ülo Vooglaid. Täpsemat ajakava ja lisainfot konverentsi kohta vaata kutselt.

Rosma kooli koduleht on http://www.rosma.edu.ee/

Peter Senge "Õppiv kool", osa 2

- Raamatut "Õppiv kool" läbib kolm suhtumist õpetajasse. Esiteks, iga kool peab põhieesmärgi kõrval tunnustama oma õpetajate tähtsust, neid edutama ja arendama, hoolitsema nende ja nende turvalisuse eest. Teiseks, õpetajad peavad olema kõigi õpilaste hooldajad, tugevdama nende omavahelisi suhteid ja nende suhteid teadmiste allikaga. See tähendab pühendumist terve kooli õpikogukonnale, mitte ainult õpilastele, keda õpetatakse. Kolmandaks, õpetajad ise on pidevad õppijad, kelle ainetundmine ja õpetajameisterlikkus täienevad kogu elu.

- Organisatsioonid töötavad just nii, nagu nad töötavad seetõttu, et sinna kuuluvad inimesed töötavad nii. Poliitika ja reeglid ei ole tekitanud tänapäeva klassiruumide või koolide probleeme, ja nendega ei saa neid probleeme ka kõrvaldada. Koolide eest seisavad raskused on alati sügavalt mõjutatud süsteemis üldisemalt valistevatest vaimsetest eeskujudest ja suhetest - igal tasandil, alates õpetajast ja klassi õpilastest kuni riikliku poliitika juhtorganiteni, kes jälgivad kõiki koole. Kui te soovite koolisüsteemi parandada, siis reeglite muutmist vaadake esmalt, kuidas inimesed koos mõtlevad ja tegutsevad. Muidu uus poliitika ja struktuur lihtsalt haihtub ja organisatsioon vajub mõne aja pärast tagasi endistesse rööbastesse.

- Liiga sageli keskenduvad tunnid, professionaalne areng koolis ja teised organisatsiooni vormid, vanemate harimiseks tehtav töö ja õpetajatele või kooli juhtkonnale mõeldud ettevalmistusprogrammid ainult kahele õppimisega seotud faktorile: mida läbi võetakse ja kuidas seda materjali esitatakse. Kurb on selle suures asjaolu, et haridustöötajad teevad selega oma töö raskemaks nign arvatavasti ka vähem tõhusaks. Head õpetajad toovad õpilased elavasse ühendusse õpitava ainega.

- Väikeste laste innukus uue omandamisel tuleneb eesmärgi ja visiooni olemasolust. Kuid kui lapsed lähevad kooli, püstitab süsteem neile tihti uusi ülesandeid, mis pole nende endi soovide ega taotlustega seotud - olla õpetajale meele järgi, saada häid hindeid koduste ülesannete eest jne. Need uued eesmärgid kinnistuvad aastate jooksul hinnete ja teiste väliste motivaatorite üha suurema tähtsustamisega, mis mõjub õpilasele nii, et katkeb side nende endi soovidega.

- Mõned võivad karta, et visioonisträäkides kooli kontekstis tähendab lasta inimestel teha, mida nad iganes soovivad, igasugust rangust hüljates ja haridusstandardeid madaldades. Mitte miski ei saa olla tõesti kaugemal. Kui koolijuhid ja õpetajad keskenduvad kitsastele ja pragmaatilistele küsimustele, nagu klassiruumis korra tagamine, tegelvad puudumiste, lõpetajate arvuga ja testitulemustega, võivad õpilased need pisenenud visioonid sisemiselt omaks võtta ja eladagi tarbetult madalate väljavaadetega.

- Kuigi konveierliini koolisüsteem suurendas muljeltavaldavalt haritud inimeste arvu, siis pani see aluse ka paljudele kõige raskemini käsitletavatele probleemidele, millega õpilased, õpetajad ja lapsevanemad maadlevad siiani. See süsteem jaotas lapsed tarkadeks ja rumalateks. Need, kes ei õppinud konveierliini kiirusega, kas langesid välja või pidid järjel püsimiseks pidevalt võitlema; nad arvati õpiraskustega laste hulka. See süsteem püstitas ühesuguse toote ja protsessi nõude suisa normina, eeldades seejuures naiivselt, et kõik lapsed õpivad ühtemoodi. See tegi õppimise pigem õpetaja kui õpilase keskseks, motivatsiooni eest hakkas vastutama pigem õpetaja kui õpilane. Distsipliin tähendas pigem õpetaja kehtestatud reeglitest kinni pidamist kui enesedistsipliini. Hindamine keskendus pigem õpetaja heakskiidu saavutamisele kui enda võimete objektiivsele mõõtmisele. Õpilastest said passiivsed pbjektid, keda vormis haridusesaamise protsess, mille juures neil enestel ei olnud suuremat sõnaõigust.

- Need, kes pole kunagi töötanud haridusasutuses, ei saa pahatihti aru, kui jõuetuna pedagoogid ennast tunnevad.

- Lastevanematel on väga kindel ettekujutus sellest kuidas lapsed õpivad. Selles peitubki haridussüsteemi kõige problemaatilisem erijoon uuenemise ja kohandumise vaatevinklist. Me kõik oleme koolis käinud.

- Väike laps elab koolis läbi traumasi (Ära laula, saa ei pea viisi! Sa ei oska joonistada! Sa ei ole matemaatikas tubli!), sest üheülbalisus on industriaalajastu põhiväärtus:niisugust konveierliini, mis oleks pidevalt tootnud erisugusust, poleks peetud tõhusaks. Selline väärtushionnang toob kaasa selle, et lapsi nähakse kehva "toormena", millest koolisüsteem vormib haritud lõpp-produkti. Ed Joyner nimetab seda "vajakajäämise perspektiiviks" - mõeldes selle all nii haridustöötajate kui ka vanemate hoiakut, kes usuvad, et koolide ülesanne on kompenseerida õpilaste loomupäraseid puudusi.

Uueaja õpilased ja nendele keskkonna loomine

Jõudsin ära oodata ...
Juba paar nädalat tagasi käsid osad meie kooli õpetajad Tartus ühe hollandlase koolitusel. See oli nii vinge koolitus, et selle järelkajad levisid kiiresti üle kogu kutsehariduse süsteemi Eestis. Täna hommikul saime ka meie pisut seal räägitust kuulda Räpina Aianduskooli õppealajuhi Koidula suu läbi.

Sellest mõneminutilisest ettekandest jäid minu kõrvu kajama see, et õpilased on muutunud ja nad suudavad teha mitut ajs korrada. Haudvaikus ei pruugi nende puhul soodustada süvenemist. Neid tuleb tunis kaasata ja neid tuleb suunata tööle omavahel. Probleeme tuleb lasta neil endil lahendada, valmis näritud lahendused ei motiveeri.

Samuti mainis Koidula, et loovust ei saa arendada. Loovust on vaja soosida ja tema arnemiseks on vaja luua tingimused. Täpselt sama ütlen mina õppimise ja õpetamise kohta. Õpetamise ülim eesmärk on luua õppimisele soodus keskkond. Iga inimene tahab õppida ja täiustuda. See on Maslow järgi üks instinktilaadsetest põhivajadustest. Kas meie oleme valmis oma õpilastele, kes on meie kooli austanud sellega, et nad on selle valinud oma kooliks, pakkuma sellist keskkonda, kus nad saaksid tulemuslikult luua ja õppida?

Küll oleks vaja nendel äärmiselt tähtsatel teemadel kõikide õpetajatega koos vestelda ja arutada mooduste üle, mida me kõik teha saaksime kohe praegu, et me õpilastel oleks parem areneda.

Arutasime Irmeniga seda asja ja kuna ta ka käis sellel koolitusel, siis lisas veel paar mõtet: iga inimene areneb erineva kiirusega ja erineval moel. Õpetaja ülesanne, püha kohus, on arusaada kus asub tema õpilane hetkel ja siis sealt koos edasi minna. Iga inimene võistleb ainult iseendaga. Sellest, kui kauget tuleviku inimene ette näeb, olenev see missugune töö talle kõige paremini sobib. Tööandjal on lõpetajale palju kergem pakkuda inimesele sobivat töökohta kui ta saaks koolilt adekvaatset infot selle kohta, milline see inimene on ja kui suurt vastutust ta suudab kanda.

Nüüd siis mõned mõtted koolitaja jagatud slaididelt.

• Viis meelt tekitavad närviimpulsse, mis põhjustavad ajurakkude ühendumist, moodustades ahelaid ja võrgustikke. Seetõttu seo teooria tunnetusliku kogemusega, kaasa kõik meeled õppimisse.
  
• Toetu asjadele mida õpilased juba teavad, palu õpilastel korrastada materjal tähendusega üksusteks.
• Kasuta projektitööd, probleemide lahendamist, teenindusõpet (service learning), avastusõpet ja esinemist.
• Küsitle, paku valikuid, aksepteeri vastutust.
• Mälu tegevuses hoidmine aitab meil omandada oskusi ja neid automaatseks muuta.
• Ajus, mis saab pidevalt negatiivset tagasisidet, tekivad hälbinud reageeringuahelad. Heitunud aja välistab mõistuspärasuse.
• Muuda oma tund kohaks, kus õpilased tunnevad end väärtustatutena, tunnustatutena ja seotuna kaaslastega, kes neid austavad.
• Et mälu oleks erk ja rikkumata, korda olemasolevat ja värskenda seda. Kasuta visuaalseid materjale, laule, salme ja simulatsioone, et mälu värskendada.
• Viis tulevikumeelt: distsiplineeritud meel, sünteesiv meel (süsteemne mõtlemine), loov meel, lugupidav meel, eetiline meel.
• Distsiplineeritud meel - järjekindel töö enda täiustamisel, räägi sellest mis on oluline, paku õpilastele võimalus avastada distsipliini tegelik tähendus. Püüdle olema ekspert alal, millega soovid tegeleda.
  
• Sünteesiv meel (süsteemne mõtlemine) - anna infole hinnang ja tähendus.
  
• Loov meel - mõelda erinevatest seisukohtadest lähtudes. Kui suudad näha kogu rada, siis oled ilmselt valel teel.
  
• Lugupidav meel - erinevused on elu tõsiasi. Ära arvusta pidevalt seda mis on sinu mõttemallist erinev.
  
• Eetiline meel - Mida ma võin/saan panustada teiste arendamiseks? Mida tähendab olla kogukonna liikmeks/partneriks? Juhenda õpilasi, kuidas nemad saavad anda midagi ühiskonnale, milles nad elavad. Muuda õpitu jätkusuutlikuks ja koolita inimesi nende homseks ametiks. Eetiline inimene mõtleb oma kohustustele.