Ülistuskiri Õpetajate Lehele

Olen juba paar kuud Õpetajate Lehe tellija ja aina rõõmsamaks muutun, et see olen. Reeded on muutnud oma tähendust: nüüd ei saa enam kunagi postkastist reedel nii mööduda, et sealt lehte ei looda leida. Jätan lehelugemise õhtul viimaseks asjaks, sest enne magama minemist on kõige paremad lugemishetked - hambad pestud, lapsed magama pandud, teki all soojas. Ja tihti muutuvad reede õhtud pikaks just see tõttu, et ei täi lehete käest panna.
Autorid on enamuses sellised, kes on ka minu jaoks paljudes küsimustes autoriteedid. Huvitav on lugeda tarkade inimeste mõtteid, isegi siis kui nad minu omadega ei ühti. Tihti olen sunnitud haarama pastaka (vanast harjumustest ikka punase), et pärlid alla joonida ja siin Teiega jagada.

KOOLIREFORM
Agu Ojasoo ei mõista kadedaid kurtmisi, et eliitkoolid "roobitsevad andekad endale" ja jätavad särades nn piirkonnakoolid kaugele maha nii riigieksamite kui ka olümpiaaditulemuste pinnal. Ta leiab, et mitte õpilane ei pea andma koolile sära, vaid kool peab olema selleks, et anda õpilasele parimad arenguvõimalused.

Seda sama väidab ka Toivo Maimets, et Eesti hariduse üheks suurimaks probleemiks on muu hulgas erineva tasemega koolid.

Aga miks on nii, et paljude aastate jooksul on lahendamata see põhiseaduslik konflikt saada ühtlaselt head haridust igas Eesti koolis!?!??

Ekstreemselt 50-ndatesse: jalutuskäik Misso vallas

Meie aastakäik saab sel aastal kõik 40 täis. Igaüks vananeb isemoodi, see ongi vahva. Üle-eelmisel nädalavahetusel käisin sõbranna Lee juubelil Tallinnas ja oli tohutult lõbus. Läinud nädalavahetus möödus Võru lähistel, kus klassiõde Erika tähistas oma juubelit väga eriliselt. Pidustused algasid GPS-mängu aarde toimetamisega Eesti-Läti-Venemaa ühisesse piiripunkti. Matka algul oli reisiseltskond veel väga rõõmsameelne:


Pildilt puudub vaid peretütar Laura, kes tegi pilti.

Nii, too nimetatud piiripunkt asub Misso vallas, Pedetse jõe kallastel ja kõige lähem asustatud koht on Parmu küla. Vt kaarti siit. Kahjuks on küll lähim talu varemeis, aga tee on suve ajal täitsa olemas. Nagu me teame, ei ole hetkel suvi ja kuna on üle aastate üks lumerohkemaid talvi, siis oli karta, et külateed sealkandis on raske lumekatte all. Juubilar pereema ja tema abikaas olla seal käinud, just talvel, ja siis oli neil vaja läbi lume kahlata ca 1,5 km. Laupäeval, 6. veebruaril, selgus kurblik tõsiasi, et sel talvel ja sel laupäeval nii kaugele autoga siiski ei pääse. GPS näitas sihtkohani 4,7 km ja see põhjustas teatava tuju languse. Kaasas oli peale täiskasvanute ja peaaegu täiskasvanute ka veel kaks 7-aastast poissi ja üks 4-aastane tüdruk.

Daniel Goleman "Emotsionaalne intelligentsus"

Olen saanud taas maha ühe suure teosega. Ise ma seda loomulikult ei kirjutanud, aga ka selle lugemine oli paras katsumus. Kokkuvõtteks ütlen, et Goleman veenis mind selles, et emotsioonid määravad palju, viha ja rõõmu kogus inimese elus ei ole lõplikult geenide poolt ära otsustatud ja et lastele tuleks juba maast madalast tunnetega tegelemist õpetama.
Goleman räägib palju sellisest asjast, mida ta nimetab emotsionaalseteks oskusteks. Otse loomulikult on kõiki tundeid lubatud tunda ja ega keegi ei saakski neid ära keelata, sest see lihtsalt ei õnnestuks. Oluline on see, kuidas nendele tunnetele reageeritakse ja see on juba õnneks arendatatav oskus. Vajalik on osata oma tundeid ära tunda, aga sama oluline on ka teiste tundeid tajuda ja neile reageerida. See on EMPAATIA.

Otsisin Internetist midagi emotsionaalse intelligentsuse kohta ja leidsin ühe Äripäeva raamatu, Stephen Neale, Lisa Spencer-Arnell, Liz Wilson "Emotsionaalse intelligentsuse treening". Seal oli sissejuhatuses selline lugu:

Õnnelik aednik
Charlie oli õnnetu aednik. Kogu oma elu oli ta unistanud täiuslikust lilleaiast, kuid igal aastal nägi ta taas enda ümber närtsinud lilli, koltunud muru ja lokkavat umbrohtu. Isegi loomad ja linnud hoidusid tema aiast eemale.
Masendatuna järjekordsest ebaõnnestumisest, otsustas Charlie minna jalutama oma lemmikkohta jõe äärde. Tavaliselt oli seal vaikne ja ta sai üksi mõelda oma murede üle, kuid seekord nägi ta jõe kaldal istumas tarka. Charlie ütles võõrale tere.
Tark pööras aeglaselt pead ja ütles: „Mulle tundub, et sa oled õnnetu, mu sõber. Sinu silmad on nukrad, sinu õlad on längus. Ma näen kurbust sinu näos ja sa tundud olevat väsinud.” See tabas ootamatult Charliet, kes oli oodanud lihtsat viisakust. Ta üllatus, kui täpne oli targa hinnang,
ja pidi endale tunnistama, et see kõik oli tõsi.
„Kuidas te seda teate?” küsis ta. „Te isegi ei tunne mind.”
„Et näha inimese tundeid, ei pea teda tundma,” vastas tark.

... Edasi loe juba veebist aadressilt http://www.raamatuklubi.aripaev.ee/images/toode/excerpt_b4b25b48-b33e-4fa8-9a63-68558001d3cf.pdf

Sitatorn ja muud talvised skulptuurid

Küll nüüd on ikka seda lumekest! Me oleme oma õuele kaevanud terve labürindi: maja juurest lähevad teed puukuuri, peldikusse, kaevu juurde, sauna ja autoni. Saunast ka jälle autoni ja maja teise otsa. Puukuuri tee hargneb vahepeal kaheks ja teine ots viib meid kompostihunniku juurde, sest ka sinna on vahest harva asja. Kui lund on palju, siis on vaja teda ju kühveldada. Seega on lumekuhjad teede kõrval veel kaks korda kõrgemad kui mujal. Tõeliselt kena vaatepilt, millest peaks lausa video meisterdama!

Teine vahva vaatepilt avanes mulle ühel hommikul peldiku august. Kaant kergitades lausa võpatasin, sest august piilus mulle vastu midagi, mille kohta ma ei osanud esialgu öelda oli see elus või mitte. Lähemal vaatlusel sai selgeks, et tegu oli eelmises elus elusa organismi jäädetega ehk siis maakeeli sitaga. See oli midagi juuresolevate piltide sarnast: suhteliselt detailirohke ja samas äärmiselt stabiilne - ta ei reageerinud mitte mingitele kergematsorti ümberlükkamiskatsetele.

Meie kandi Vana-Võro keeles kirjutatakse ja antakse välja Uma Lehte: http://www.umaleht.ee/. Seal kirjutab energeetik Ruitlasõ Olavi nii: "Talv om hää asi. Illos kah, saa pildimassinaga postkaartõ tetä, aknidõ pääl ijälille imehtellä ja peldikun sitatorni kaia, miä teküs tuust, et väläpeldikun ütstõsõ otsa sadanu junni är külmäse ja nii tekkünü torn varsti mulgust vällä kaema nakkas."

Sitatorn näitab ka tegelikult seda kui kinni inimesed oma harjumustes on. Kes käsib iga jumala kord täpselt samas kohas istuda. Võiks ju ahtrit pisut siia või sinnapoole nihutada, ette või tahapoole upitada, aga ei - väike salajane autist minus võtab täpipealt sama positsiooni ja nii see torn kerkib ja külmub ja kerkib omasoodu. Praegu ei täi veel kirvest sitaseks teha, aga küla pealt kuulsin, et ega muud suurt väljapääsu polegi kui et talle üks kõva hoop anda.

Soovin Teilegi üllatuslikke talveelamusi!

Onu Heino hakkas virgaks

ONU HEINO HAKKAS VIRGAKS
Jaanus Vaiksoo
("Ilus emakeel" 1. kl eesti keele õpik Koolibrilt 2005)

Uuel aastal varavalges
onu Heinol rutt on jalges.
"Nüüdsest olen virk ja kraps
nagu tubli koolilaps."

Otsekohe asus tööle.
Pani püksirihma vööle.
Sättis valmis mõõdulindi,
sulepea ja musta tindi.

Hakkas mõõtma, rihtis, märkis.
Vaikselt endamisi kärkis:
"Ma ei ole küllalt virk
nagu näiteks väle nirk."

Heino mõõtis siit ja sealt,
mõõtis alt ja mõõtis pealt.
Mõõtis kõrgust, laiust, pikkust,
väljamõeldist, tegelikkust.

Mõõtis triipe, mõõtis täppe,
käsi, jalgu, varbaid, näppe,
nuge, kahvleid, potte, panne,
raamatuid ja mängukanne.

Mõõtis nuttu, mõõtis naeru,
otra, nisu, rukist, kaeru.
Mõõtis, mõõtis, mõõtis, mõõtis,
mõõtis, mõõtis - mõõt sai täis.

-------------*-*-*--------------
... ja lasi haridustehnoloogi lahti, sest tema on kõige kurja juur.