Keskaegsed vidinad keset Uut Maailma

Ameerikas oli ja on palju rikkaid. Nagu enamus ilmselt teab, siis viisakas on mitte kusida esimese miljoni dollari parituolu ule. Kull aga voib hakata koigile opetusi jagama siis, kui on onnestunud sellest esimesest mitu jargmist tekitada. Nii juhtus Carnegi ja Rockefelleri ja J P Morgani ja teiste kuulsate toosturite/pankuritega.

Ma tapselt ei tea hr Higginsi tausta, aga temanimeline ja temaalgatatud Higgins Armory ehk maakeeli Higginsi relvamuuseum on Worcesteri linnas olemas. Monel rikkal on ka teistele surelikele kasulikud huvid. Higginsi kirge viis meie pereisa meid eelmisel nadalavahetusel vaatama - nii nagu tema ema teda kunagi poisina viis. See on vahva koht: hr Higginsile meeldis raud. Kes teab milliseid rauast tooteid tema tehased valmistasid, aga teda ennast huvitasid igasugu nikerdused alates Itaalia gondli ilusast ninaraskusest kuni keskaegsete raudruude ja relvadeni. Omal ajal, ilmselt ka II maailma soda ja selle olusid ara kasutades, onnestus tal kokku koguda markimisvaarne kollektsioon, mida nuud Higginsi relvamuuseumis eksponeeritakse.

Muuseumis oli pood, otse loomulikult, ja laste mangutuba, onneks, ja kaks korrust igasugu peamiselt sojateemalisi metallkonstruktsioone ja relvi. Saali sisenemisel huppasid koheselt meile ligi oma abi pakkuvad muuseumitootajad ja palusid meil museaalidega tutvuda ning kusimuste tekkides nende poole poorduda. Uks entusiast ei suutnud siiski ara oodata, millal me oma kusimustega valmis saame ja lahenes meile omapoolsete kommentaaridega. Olime just seisatanud uhe raudruu ees, mis oli teistest erinev selle pooolest, et raudruu kulge oli kubeme piirkonda kinnitatud uks kruusi meenutav metallist kopsik. Tootaja vastas meiepoolsele aruparimisele, et selline asi oli koikide kuljes viitamaks meeste vastavale organile, kuni uks idioot need 40-ndatel aastatel koikide teiste kuljest teadmata (aga aimatavatel) pohjustel eemaldas. Ta utles veel, et raudruu disain peegeldab vaga otseselt tolle aja moevoole ja et mood on neis koigis vaga eredalt margatav.
Kuidagi tekkis meil Joshiga diskusioon teema, et kas meeste vastav organ laheb lausa sinna kopsikusse sisse. Mulle tundus see jabur, sest et ta oleks seal kergesti haavatav ja kulma kaes. Millegi parast oli Josh veendunud vastupidises ja kogu see lugu tegi meile palju nalja. Muuseumis peabki nii kaima, muidu hakkab lihtsalt igav.
Parast otsis Janek endale muuseumipoest oma isikliku raha eest suure pluusist mao. Vot nii on lood.

Sügis käes: maisi labürindis Ameerika ajalugu oppimas

Nuud langeb lehti juba taies hoos ja tekkimas on kenad varvilised kuhjad. Ohus on tunda tugevalt sugist ja ilmad on pisut vihmasemad. Koik kohad on tais ilusaid prunnakaid korvitsaid ja krüsanteemid oitsevad taies oies. Maarajoonides, nagu meie siin nuud elame, on talunikel sugiseti kombeks rahva lobustuseks oma maisipoldude sisse labürinte loigata. Meie kaisime uht sellist paris pirakat uudistamas Ekonki kalkunitalus. Neil on seal tsirka 2 tuhat kalkunit kasvamas/kosumas, et neid siis Tänupuha "altari" ette heita ja ara lasta suua koos miljonite ja miljonite teistega.

Peale eluga laburindist paasemist kaisime linde ka uudistamas ja mul on tohutu suur tahmine katsuda mone kalkuni vaga erilist nahast sarve, mis neil koigil noka kohal silmade vahel kasvab. See on selline 3-4 cm pikkune ja sulgedeta löts pikuke ja ma ei oska kuidagi selle otstarvet selgitada. Aga ma ei soendanud seda siiski katsuda, sest nende lindude kiirus oli uskumatult suur ja nokk paris pirakas ja jouline.
Nii, nuud aga siis maisipolluatraktsioonist. Sisse paases uhest servast ja liikuda sai mooda radu. Nagu laburindis ikka, oli pidevalt voimalik kuhugi poorata. Nende enda aerofotolt on naha, et tegu polnud mingi lapsiku ja labinahtava koridoriga. Halloweeni ohtul pidavat too labutint lahti olema ka pimeda ajal ja pean utlema, et seal oleks pimedas upris kôhe olla. Et kulastajatel oleks ponevam, siis oli pusasse ara peidetud kumme kusimust. Kes koigile oigesti vastas, see sai talu jäätisekohvikust uhe palli kodusvalmistatud jaatist. Kusimused olid Ameerika ajaloo ja praegusaja militaarteemadel. Naiteks, kes kirjutas Ameerika Iseseisvusdeklaratsiooni (vastus: Thomas Jefferson) voi Mitu punast triipu on Ameerika lipul? Kusiti ka Ameerika sojavae alluksusi (Navy, Army, Marine, Air Force ja Coast Guard) ja nende deviise. Ma pean ausalt tunnistama, et ei oleks kull uksinda oigeid vastuseid teadnud, aga mu kallis ämm Sharon ja meheode Eliza olid hammastavalt nutikad. Nii et vaikse abiga Eliza mobiiltelefonikonekaugusel asuvalt peikalt saime 9 oiget vastust katte. Valesti vastasime kusimusele, mitu Ameerika 44st presidendist on armees teeninud. Oige oleks vist olnud 31.

Feminism ja Ameerika tegelikkus

Ma teadsin seda oodata, aga kui see kiri saaabus, siis olin ikkagi shokeeritud ... Ma selgitan oma arritust pisut pikemalt. Kui ma abiellusin, siis kadus minu omaseks saanud perekonnanimi Kôppo. See oli kull minu vaba valik, aga tegin selle otsuse traditsioonidele toetudes. Eks selles ole mingi uba, et pere liikmed on sama nimega - vanemad ja lapsed ka. Aga mulle jai mu eesnimi ja vahest tunnen ennast ikkagi rohkem Kulli Koppona kui Kulli Jacobsonina. Kuid Ameerikas on pisut teised kombed. Nimelt, kui pisut lahemalt seda kirja vaadata, siis selgub, et kadunud on ka minu eesnimi ja abielus olles on siin viisakas minu poole poorduda kui proua Joshua Jacobson.
Utleme siis nii, et see on ikka liig mis liig. Kuid ega traditsioonide vastu ei saa. Aga arusaadavamaks muutub kull, miks feminism Ameerikas hoo sisse sai. Sest asi pole mitte abielunaise tiitlis ega selles, kuidas tema poole poordutakse. Asi on ikka suhtumises ja naisesse suhtumine oli Ameerikas alles natuke aega tagasi kull kui teisejargulisse. Ja ma ei utle, et see on tanaseks kadunud, aga palju vahemaks on seda kull jaanud.
Kuna onu Harry vaatab paevad otsad telekat, siis olen sunnitud paris palju kuulma, mida seal raagitakse. Eriti just vanad Ameerika filmid on tais ikka taitsa laus seksuaalset diskrimineerimist. Otse oeldakse valja, ei mingit vihjamist, et naised ei ole enamikuks asjadeks suutelised, et neil pea ei vota voi mingit muud samalaadset jaburust.

Ma ei pea kaugeltki loomulikuks, et naised voistlevad tostmises ja poksimises. Olen taitsa nous, et on olemas ameteid, kuhu sobivad rohkem mehed. Samas meeldib mulle kull naha meesalgklassiopetajaid ja meesmedodesid (voi kudas neid nuud kutsudagi?). Ma moistan, et minu arvamine pole mingi etalon, aga kuskil peaks ju olema mingi piir (voi siis vahemalt hagune ala) kust ule minnes laheb asi ebaloomulikuks. Voi soltub koik siiski haljumustest ja tavadest??

Meie maja ja minu beez Kuninganna

Siin pildil on meie praegune kodu, see on Joshi vanaisa maja, kus hetkel elab peale meie veel ka Joshi onu Harry. Aga ostis selle maalapi ja ehitas maja pea sada aastat tagasi vanaisa Oscar Jacobson, kus ta oma naise Aldina ja viie lapsega elas. Krunt on raudselt piirkonna koige suurem ja seal on palju puid. Uks nurk on lausa vosastunud metsatukk suurusega ca 25x25 meetrit. Praegu on aed valdavalt muru all, aga Joshi jutu jargi oli neil siin ka usna suur pollulapp. Ta maletavalt nimelt, et onud on kurtnud, et nad pidanud paevad otsa seda suve ajal rohima. Uks hiiglama suur tamm on ka ja see on miljoneid torusid alla loopinud, nii et muru peal on palju jalu vaga valus kaia.
Maja kahes kuljes kulgeb terass: see on vanemat tuupi Ameerika majadele vaga omane ja aarmiselt mugav istumispaik vabal ajal. Seal on hea kohvi juua ja raamatut lugeda, voi siis nadalavahetusel kallimaga olut ruubata. Samuti meeldib meie lastele selle piiretel turnida ja kôôluda.
Valjast paistab majake usna vaike, aga ruumikasutus sees on niivord hea, et see on ullatavalt ruumikas. All korrusel on köök/söögituba, kööginurk, vannituba, elutuba ja televiisorituba. Nagisev valge trepp viib teisele korrusele, kus on kolm magamistuba - Harryl oma, meil Joshiga oma ja lastel oma.

Olen juba kiidelnud oma uhke autoga: siin ta on - Mercury Grand Marquis. Ilusat beezi varvi ja lai nagu leivaauto. Sattusin eelmisel nadalal ka uhte kohalikku kaltsukasse ja leidsin nii mondagi kobedat. Muuhulgas sattus nappu ka uks selle sama auto varvi ja samast ajastust mantel, nii ootan pisut isegi natsa kulmemaid ilmu, et saaksin seda iludust oma uhke mobiili roolis kanda. Ups, kui edev!

Milorad Pavic "Kasaari sõnastik"

Pavici raamat, mille lugemise just lõpetasin, aitas mind üle mu noorusaja mälestusest, et mulle ajalugu ei meeldi. Tegemist ei ole traditsioonilise ajaloolise jutustusega; väljamõeldis ja tegelikkus paistab olevat lootusetult sassis, aga mina seda ju ei tea, sest olen ajaloos üpris nõrk. Mulle meeldisid väga täiesti mõõdutundetult irreaalsed arutlused ja mõttekäigud, kus väga raske oli muiet tagasi hoida. Kõigi nende hullumeelsete asjade võimalikkuse ettekujutamine just oligi kõige mõnusam "Kasaari sõnastiku" lugemisel. Näiteks, pidevalt oli erinevates kehades liikvel Saatan. Otse loomulikult elas ta erinevatel ajastutel, aga teda sai ära tunda alati selle järgi, et tal oli mõlemal käel kaks pöialt ja seega ei saanud ta paremal ja vasakul käel vahet teha. Ning tal polnud kahe ninasõõrme vahel vaheseina ....

Konstantinoopoli ülikooli filosoofia professor Konstantinos Thessalonikest, kes Pavici järgi oli ristiusu eestkõneleja kasaari poleemikas, sai Filosoofi austava nimetuse just oma tänu oma erakordsele eruditsioonile. " ... [Ta] oli veendunud, nagu kõik arukad meremehed, et arukate kalade liha on kõvem ja vintskem kui rumalate kalade oma. Ainult lollid söövad nii lolle kui ka arukaid, samal ajal ki arukad valivad välja ja otsivad rumalaid."

Kommunism kui kohutav ilgus

Lõpetasin just Richard Pipes'i raamatu "Kommunism", mis ilmus Ilmamaa kirjastuse seerias 'Aken ilma', lugemise ja värisen siiani vastikusest ja vihast. Ma ei oska isegi täpselt kirjeldada, keda ma konkreetselt vihkan, aga nii kohutavalt kurb ja võimetu tunne hakkas.
Selle raamatu mitte vähem oluline osa on Peeter Tulviste kirjutatud järelsõna, kus ta veelkord rõhutab ja tsiteerib Pipes'i:"Venemaal, mis kommunismiga kõige kauem eksperimenteeris, on üks tulemustest see, et rahvalt on röövitud eneseusaldus. Et nõukogude korra ajal kõik korraldused, mis puudutasid ebaisikulisi asju, pidi tulema kõrgemalt poolt ja isiklikku alagatust käsitati kuriteona, on rahvas kaotanud otsustusvõime ükskõik kas suurtes või väikestes asjades (välja arvatud seal, kus loeb kriminaalne ettevõtlikkus); inimesed ootavad käske. [---] Rahvas on osutunud niihästi võimetuks kui ka soovimatuks seista oma jalgel ja oma saatuse eest välja astuda. [---] kommunism [---] on hävitanud neis ka tööeetika ja avaliku vastutustunde."

Kui Eesti maaelu on totalitaarselt mingi kriminaalse süsteemi poolt hävitatud, siis ei saa loota, et see nüüd järsku iseenesest ellu ärkab ja lokkama lööb. Just selle sama asja pärast, et inimene on muserdatud ja murtud, ning ta polegi enam võimeline tahtma ja omaalgatuslikult tegutsema. Maaelu ellu äratamiseks on vaja teha tõelisi ja mahukaid jõupingutusi riiklikul tasemel, et seda paha mis kollektiviseerimine talunikele ja teistele maaelanikele tegi, kuidagigi leevendada. Et maaelanikele usku elusse tagasi anda ... Minusuguseid on Eestis vähe, paljud noortest (ja vanadestki) siiski kahjuks lahkuvad maalt, sest tööd ei ole. Elu aitaks parandada ettevõtlikud inmesed, aga kuidas neid leida või luua kui aastakümneid tegutseti vastupidises suunas ja seda tehti äärmiselt jõuliselt? Ei aita mõnest aktiivsest hullust, sest nendegi jaks raugeb kui tuge ei tule.

Nüüd ma tean, mida ma järgmiseks loen - see on maaelu arengukava. Ma ei saa ju enne öelda, et midagi ei tehta, kui ma pole riiklike sihtidega kursis. Ja seejärel 2009 aasta Eesti inimarengu aruanne. Kahjuks oli selle nädala Õpetajate Lehes just palju juttu sellest Eesti inimarengu aruandest 2009 (vt kokkuvõtet http://www.kogu.ee/public/eia2009/EIA_kokkuvote09.pdf), mis võimendas veelgi mu ängi. Ma tean ju juba küll, et õpilastele ei meeldi koolis: õppimine ei paku ei huvi ega rõõmu, neil on ülimadal heaolutunne, aga ühel hetkel ei saa enam lihtsalt vaiki olla.

Haridusloolane Ilmar Kopso arvab, et meil on edasipüüdleva idealismi defitsiit

Üks minu täiskasvanud õppijatest kirjutab mulle oma kodutöös, et " ... ilma võitluseta ei muutu väärastunud väärtushinnangud iial!"

Kui ma seda lugesin, siis mõtlesin, et õpetaja on ikka õnn olla. Mis see väike võitlus suure ürituse nimel ikka on, elame üle ja peame vastu! Tulevik on ju nii helge kui õpilased juba niisugused idealistid on.

Samas stiilis võitlusmõtted tekkisid mul Õpetajate Lehest haridusloolase Ilmar Kopso artiklit "Ajalugu ei õpeta, kuid ajaloost võib õppida" lugedes (http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=2627). Eriti tunnen hetkel puudus sellisest haridusjuhist, kelle kohta käib hr Kopso lõik: "Rahast rohkem on Eesti haridusellu vaja liidrit, kes ärataks inimesed talveunest, tuleks vahel välja ka niisuguse jutuga, mille puhul ei saadagi algul aru, miks seda on vaja rääkida. Oleks vaja esinemisi, millest sünnib dialoog, mida arutataks pikalt."

Samuti olen hr Kopsoga ühel meelel selles osas, et õpetajad ei ole piisavalt jõuliselt otsustamisse kaasa löönud. On tõesti vaid vaikne nurin, aga oma häält kuuldavaks teha ei julgeta või ei õnnestu leida seda õiget kanalit. Õnneks on meie koolis terve pande selliseid, kes koondusid ja ütlesid välja, mis nad arvavad hetke olukorrast ja missugusena nad näevad kooli tulevikus. Oleks nüüd vaid vajalikel inimestel piisavalt idealisti ja visionääri võimeid, siis toimub murrang õiges suunas.

Sattusin sugupuu koostamise võrku

Käisin eile külas oma ammusel sõbrannal Jõelähtmes. Neil on seal väga kena elamine ja tohutult suur aed ... aga see selleks, sest ma olen ikkagi Tallinnas veebidisaini koolitusel, mitte aiandusreisil.
Sõbranna nimi on Kaja ja tema on üks väga eriline inimene. Talle meeldivad raamatud ja teaduslik lähenemine probleemidele. Selles mõttes oleme sarnased ja eks see meid on ka läbi mitme aasta liitnud. Mõned aastad tagasi nakatas Kaja mind Jaapani mõistatuste lahendamise haigusesse ja eile andis ta mulle uue "pisiku". Nimelt kutsus ta mind http://www.geni.com/ liituma ja oma sugupuud koostama.
Ja, üllatus-üllatus, täna hommikul ei ole ma saanud teha mitte midagi muud peale oma sugulaste sisestamise Geni andmebaasi. Tore on, et tegemist taas vabavaraga. Kuigi Kaja ütles, et tal neist tarkvara arendajatest kahju hakkas ja ta liitus Pro programmiga, mis annab uued võimalused, aga on väikse raha eest.

Janeki sünnipäev - koolipoiss valmis niikui naksti!

Kui teist korda midagi teed, siis võib seda ju traditsioniks nimetada, eks? Seega toimus meil tradistiooniliselt suve suursündmusena Janeki sünnipäeva tähistamine. Kutsustud olid Piirid, nagu ikka, ja sünnipäevalapse soovi kohaselt ka kolm tema lasteaiakaaslast Räpina lasteaiast. Üks neist, Stefan, on ka meie küla poiss ja meil ennegi mängimas käinud. Teine, Andry, on väga vahva ja asjalik poiss Räpinast. Tema on lisaks ka veel Zoe suurim sõber ja mängukaaslane lasteaiapäevilt.

Piiri pere oli tulnud traditsiooniliselt paljukesi: eelmisel aastal oli meil külas ka Aini õde Krista. Sel aastal tutvustati meile nooremat venda Elarit ja tema pere, kes Noarootsist olid lapsepõlve radadele külla tulnud.

Soojenduseks korraldas Josh külalistele sabamängu. Peale esimest vooru, mis lastele tohutult nalja pakkus, ei suutnud ka täiskasvanud end tagasi hoida ja sukeldusid mängu. Selle osa finaaliks osutus pereisa ja peretütre tandem, mis lõpuks ainsana sabaga jäid:
Loomulikult oli ka laste lemmikvoor - koogivoor. Sel aastal võisime tänada usinaid kondiitreid Külli Piiri ja Helenit, kes meile lisaks poekookidele ka isevalmistatud maiuse kohale tõid.

HORISONT - hästi mõnus lugemine

Sõitsin rongiga Tartust koju ja lugesin Horisonti. Nii hea vanaaegne tunne oli ja Verioral väljusin palju targemana. Selle aasta 3. numbrist meeldis väga intervjuu Aleksander Loitiga. Tegemist on minu koolivennaga Reaalkoolist, kes sõja keerises sattus Rootsi. Rootsis lõpetas Aleksander Loit 1950. aastal Uppsala ülikooli ning töötas aastail 1955-1981 samas õppejõuna. Aastail 1981-1993 töötas Aleksander Loit professorina Stockholmi ülikoolis ja juhatas Rootsi Riigipäeva eriotsusega Stockholmi ülikooli juurde loodud Balti uurimiskeskust.

Kärt Jänes-Kapp küsis: "Kuidas tollal Uppsalas ajalugu õpiti ja õpetati? Kas tänaseks on palju muutunud?"

Aleksander Loit vastas: "Palju on muutunud. Tollal oli väga palju loenguid, nüüd peetakse ka kursusloenguid, aga põhiraskus on seminaridel. Põhiline on ikka diskussioon ja probleemiarutus."

K.J-K: "Milline oleks Teie sõnum eesti humanitaaridele?"

A.L: "Ma ütleksin, et Eesti ajalooteaduses on toimunud suur areng positiivse poole. Üks märgatavamaid nihkeid on see, et ajalugu pole enam üksnes kirjeldav. Toonitaksin siin, et see pole muidugi olnud vaid sovetiaegne viis ajalugu kirjutada, vaid ulatub ajas kaugemale tagasi ja seda on tehtud ka teistes maades.

Kahtlemata on ajalugu vaja ka kirjeldada. Ajaloos kui aines ja kui teaduses on mitu žanri. Aga kraaditööd - doktoritöö ja magistritöö - on midagi erilist. Neis ei piisa kronoloogilisest ülevaatest, tuleb problematiseerida. Ja seda on hakatud tegema hoopis rohkem.

Paneb ka imestama, et kui 1990. aastatel huvi vähenes, siis nüüd tuleb ajaloohuvilisi järjest juurde. Kuigi ajaloolase palk pole ehk väga suur, tullakse ajalugu õppima, lisaks koolile töötavad ajaloolased ajakirjanduses, kultuurisektoris jm. See teeb rõõmu, sest tuleb ju tulevikule ka mõelda."