Good Schools - Strong Community

In Põlvamaa, the county we live, education has always been an important topic to locals. Most of our schools are strong and child friendly and parents are interested in their children's education. A famous old time Estonian teacher and school innovator Johannes Käis was born in Rosma. In the exact building where currently is located a Waldorf kinderkarten 'Täheke' ('Starlet'). Next to it is located an alternative Waldorf School (based on Rudolf Steiner's idealogy) called Johhannese Kool. To those who have not heard about Steiner, I refer a web page http://www.steinerwaldorf.org.uk/whatissteinereducation.html, where Steiner Education is nicely described.

Steiner education...

◦Works for all children irrespective of academic ability, class, ethnicity or religion;
◦Takes account of the needs of the whole child – academic, physical, emotional and spiritual;
◦Is based on an understanding of the relevance of the different phases of child development;
◦Develops a love of learning and an enthusiasm for school;
◦Sees artistic activity and the development of the imagination as integral to learning;
◦Is tried and tested and is part of state funded, mainstream provision in most European countries;
◦Is respected worldwide for its ability to produce very able young people who have a strong sense of self and diverse capacities that enable them to become socially and economically responsible citizens.

Already third year in May Johannese Kool is organizing an alternative educational conference 'Good Choices in Education'. It is a place with great vibes, good energy and powerful thoughts. People from all over Estonia are coming together, lots of parents from the same Joahannese school and other families from vicinity. All families are welcomed, as there are activities for parents and children. The catering has always been an art like experience in its own: health food, clean tasting and full of energy. This year it was provided by a little company called Setu Sõsarõ consisting of three Setu sisters. Setu is a different cultural region, part of Põlvamaa, but they have different religion and traditions.

Viluste Kool, the elementary and middle shool of our town where our children go, is also a very good school. It is an old school, founded in 1769 as part of many Räpina Parish schools which were founded that year. In 2001 a new school building was finished and it looks and acts beautifully. The teachers are active and ignite the students to participate in all kinds of after school actuvities. They have a drama group, several folk dancing groups, two choirs and a boys ansamble, art club and declamation club. Several times in a year school puts on grand concerts. The annual spring concert just happened, lasting the usual two hours and most of the students on the stage several times taking part in different activities. I really appreciate the energy our teachers are putting into getting the students to be active. Thank you!

Aianduskooli oma Mubarak

Lugesin just Postimehe 10. veebruari artiklit Rapina Aianduskoolist, millega saab tutvuda siin. Tegemist on jarjekordse tosise probleemi pustitusega opilaste vaarkohtlemise ja nende oiguste jalge alla tallamise vallas, millest olen ka ise eelnevalt kirjutanud Opetajate Lehes (vt siit).

Palju raagitakse hetkel Egiptusest. Sattusin kuulama CNNi tipp poliitika vaatlejate ja analuutikute Wolf Blitzeri ja Anderson Cooperi arvamusavaldust Egiptuse nuudseks endise presidendi Hosni Mubaraki paev enne lahkumist peetud kone kohta. Mubarak puudis meeltavaldavat Egiptuse rahvast talitseda lubadustega tegeleda kriisiga ja taastada hea rahulik endine olukord nende riigis. Diktaator Mubarak on troonil olnud 30 aastat ja selle ajaga on ta rahvast sedavord kaugenenud, et ei suutnud moista, et tema ise see kriis just ongi ja seetottu ei saa ta seda teps mitte lahendada ega leevendada. Rahulikult aga jarjekindlalt oma meelt avaldav Egiptuse rahvas sai mida nad nii vaga olid igatsenud - Mubarak on tanaseks troonilt lahkunud ja Egiptuse vaba ning demokraatlik areng voib taas jatkuda. Kas Rapina Aianduskooli opilased on varsti sama onnelikud? Mina ei oska sellele tana kull vastata, aga teen koik selleks, et vabanemisele kaasa aidata.

Huvitav oili lugeda sadu kommentaare, mida too artikkel lausa kutsus kirjutama. Enamus sonavotvatest opilastest noustuvad artikli sisuga, sest nad on voi on olnud samas olukorras. Igas organisatsioonis on probleeme, see on elu osa. Organisatsiooni edukus soltub paljuski sellest, kuidas osatakse nendega tegeleda ja mida neist opitakse. Mulle torkas aianduskoolis tootatud aja jooksul vaga teravalt silma see, et seal puuti probleemide lahendamise asemel neid olematuks siluda ja siis korvale lukata. "Aianduskooli direktor Heino Luiga imestas eile, miks tõstatavad õpilased probleemi, millele ta on enda arvates just lahenduse leidnud."

- see on ilmseks kinnituseks sellele, et sama olukord jatkub endises varvikuses.

Minister Lukas soovitas oma kommentaaris probleemid kooli sees ara lahendada. Kuidas aga lahendada direktoriga seonduvaid probleeme kooli sees, jaab mulle kull arusaamatuks. Artiklist saab lugeda, et opilased olid kaitunud viisakalt ja eelnevalt oma murega direktori poole poordunud. Ei ole vaja olla selgeltnagija, et moista et see neid kuhugi ei viinud. Nende probleemi tabas ilmselt sama saatus mis mind minu luhikese aga meeldejaava karjaari jooksul aianduskoolis: loendamatutele ettepanekutele ja soovitustele aina halveneva olukorra parandamise osas lihtsalt keelduti reageerimast ja ma olin sunnitud poorduma kooli noukogu poole. Mitmete tegemata toode parast ministeeriumi hetteheiteid ara teeninud kooli noukogu aga osutus olema direktoriga, ja kahjuks mitte opilastega, uhes paadis.

Oma kogemusest saan oelda, et aianduskooli opilased on opihimulised ning huvitatud oma edasisest saatusest. See sunnibki neid aeg-ajalt rumalustele vastu hakkama ja meelt avaldama. Nad on teadlikud oppekavadest ja tunnevad kaugelt ara head opetajad, kes neist hoolivad. Rapina Aianduskool on riigikool ja aianduskooli opelastel on oigus riigi kodanikena teda, kuidas seda kooli juhitakse ja oiglus kindlustundele, et kooli esmaseks funktsiooniks on neile parima hariduse ja tooeluks ettevalmistuse andmine.

Viimasel paaril aastal on aianduskooli opetaja tunnis tulistanud, opilased voidelnud nugadega ning kuritarvitanud opilaskodus alkohooli ja narkootikume, opilane on opilaskodu aknast alla kukkunud, opilaste osalemine oppetoos on juhuslik ja meeletult on pohjuseta puudumisi, kooli tootaja on seadnud opilased otsesesse murgistusohtu. Mul on lugupeetud harra ministrile ja kooli noukogu liikmetele kusimus: kuidas saab direktor jatkata oma ametipostil?

Lastega Bostoni lastemuuseumis lustimas

Vaat see on kena koht: http://www.bostonchildrensmuseum.org/

Nii roomsat ja lastesobralikku, ponevat ja vaheldusrikast, tegevusi tais ja esteetiliselt nauditavat kohta pole ammu nainud. Suure aatriumi keskel korgub labi nelja korruse vorguga kaetud vertikaalne ronimislaburint. See koosneb lainelistest vineerplaatidest, mis on kenasti mistraga ule loodud ja hooti nii teineteise lahedal, et lapsed peavad nende vahelt korgustesse purgimiseks lausa labi roomama. Paris tosine tegemine on, et tippu jouda, ja siis alla tagasi, sest turvalisuskaalutlustel on sel vaid uks avaus. Meie suurtele lastele oli lihtne selgeks teha, et minge siit alt sisse ja siis uleval naeme. Aga paariaastaste vanematel on kindlasti parem, kui nad peavad ainult uhe valjapaasu ees passima. Eriti kui on tegemist vaid uhe vanemaga.

Jargmisena sisenesime vete- ja liivamaailma. Janek on taiesti veevalas ja seal sai ta sulistada ja sahmerdada nii palju kui tahtis: tamme ehitada, luuse paigutada, kopsikuid taita ja kallata, laineid tekitada jpm. Zoe jalle rullis ja soelus liiva suure monuga. Interjoor oli varvikas, hooti maheda kohtvalgusega, kohati taas valguskullane - soltuvalt vajadusest.
Siis sattusime taas esimesele korrusele, kus asus pisike korvpalliplats, kus korvilauad olid huvitavalt erilisteks pindadeks keeratud. Samuti asus seal laste joujaam: vandates ja tommates, tirides ja lukates pidi igasugu mehanisme toole panema. Magironijate treeningukohti meenutavaid seinu pidi sai proovida kui hea tasakaal ja kaeramm Sul on. Samuti vois vaikseid punne pidi mooda seina liikuda.
Siis oli seal veel joonistamis ruum ja nukumajade saal ja lasteaia tuba ja kooli klassituba, ehitustandrit meenutav mangusaal, pood koos sadade toiduainetega, juuksurisalong ja muusikatuba, jne jne. Me veetsime seal peaaegu neli tundi ja siis hakkasime vasima. Aga koiki asju uurida kull ei joudnud, nii et on pohjust tagasi minna.

Zoe tähelend baleriinina Ameerikas

Vaiksed tudrukud seostuvad ju ikka millegi nunnuga ja baletitunnid koos koige oma atribuutikaga on just see, mis Ameerikas uhe vaikese tudruku sterotuupselt nunnuks teeb. Ka meie langesime selle loksu ja nuud kaib Zoe juba neljandat kuud baletitunnis ja jouluajal oli sel tantsukoolil etendus kavas. Selle tarbeks oppisid lapsed juba mitu kuud enne kava ja lapsevanematele oli antud karm kask riietada tudrukukesed etenduse ajaks uleni valgesse. Samuti olid antud tapsed juhtnoorid selle kohta, kuidas tohtis valja naha lapse pea: juuksed pidid olema tiritud hobusesabasse ja mingit tukka ei tohtinud naha olla. Selle saavutamiseks pidime poest ostma zeleed, et siis Zoe juuksed sellega kokku voida ja tukk taha kleepida. Soovitati kasutada ka ripsmedussi, silmapliiatsit ning punast huulepulka. Kuna tegemist on siiski 5-aastase tudrukuga, mitte 15, siis sellest nimekirjast valisime Zoe tungival noudmisel huulepulga, aga ulejaanud iluained jatsime kasutamata. Trahvi selle eest onneks ei saanud. Aga Zoet ara ka ei olnud voimalik tunda. Kui ma poleks teadnud, et see on see inimene, kelle ma enne etendust lava taha viisin, siis poleksin ma oma kallist Zoet aare pealt ara tundnun. Vaadake ise! Lavafotodel on Zoe vasakult kolmas ja pildil, mis on tehtud peale esinemist, on ta vasakult teine.

4. nädal Ameerikas: meelsus ja patriotism

New Yorgi WTC kaksiktorni kokkukukkumise aastapaev 9/11 moodus ilma intsidentideta, aga siinset meediat jalgides oli tunda, et pisut ikka kardeti ka. Keegi totu Floridas, ise veel mingi vaikse kiriku pastor, lubas sel paeval ara poletada terve hunniku koraane. Nagu Ameerikas ikka, tiriti see ettepanek meedia abil koigi ette ja siis hakati hakseldama. Paljud avaliku elu tegelased, presidendini valja, olid selle motte vastu, aga ara keelata ka ei saa, sest Ameerika on vaba maa - tee ja raagi mida tahad.

Kardeti, et see tseremoonia voib ohtu seada paljud ohukolletes aegateenivad sojavaelased ja ka valismaal reisivad voi elavad ameeriklased. Uks telekommentaator arutles, et sojavaelased just seda vaba Ameerikat ja seda ameerikalikku mottelaadi seal Lahis-Idas just kaitsevatki ju. Mille vilju siis too koraanipoletaja kodumaal maitseb. Ma ei tea, kas ma seda paris usun. Ma arvan kull, et Ameerika age sekkumine Lahis-Ida asjadesse on ikka rohkem nafta parast. Aga puhakirja poletada on ka minu meelest vaga vale.

Ameerikalikku mottelaadi aga kultiveelrib Ameerika kool kull. Patriotism on kindlalt oppekavas sees ja igas klassis lehvib uhkelt lipp. Tunni alguses on igas klassis labi kolarite eetris kooli raadio, kus uks armas lapsehaal teadustab, mis tana sooklas suua on. Siis poorduvad koikide naod lipu suunas, parem kasi laheb sudamele ja koik pobisevad kaasa: "I pledge allegiance to my Flag and to the Republic for which it stands one Nation indivisible, with Liberty and Justice for all."

Maakeeli oleks see Google'i tolketeenust kasutades nii: "Ma luban truudust mu lipp ja Vabariigi mille eest ta seisab üks rahvas jagamatuks ning vabadus ja õigus kõigi jaoks." Vaat nii!

Karta on, et mitte koik lapsukesed aru ei saa, mida nad kaasa raagivad. Ei ole hullu midagi, selleks ju lapsevanemad ongi. Aga kui ma otsisin selle truudusevande tapset teksti Internetist, siis leidsin uhe humoorika lehekulje, kus iga vanuseruhma jaoks on toodud vahva lapsemeelne tolgendus tollele samale vandele. Kes inglikeelt natuke valdab, see vaadaku siit.

See 's' ei olnud eelmises lauses puudu, vaid see oli meelega. Kaisin nimelt eelmisel nadalal oma kasuvanematel taas kulas. Kui ma Ameerikas omal ajal koolis kaisin, siis kaks valiseestlast, Tiiu ja Ulo, votsid mu oma kaitsva tiiva alla ja aitasid, kui abi vaja ja noustasid, kui nou oli vaja. Nende abiga ostsin oma esimese auto Ameerikas ja mu vanemad said nendega suurteks sopradeks kui nad mul ulikooli lopetamisel kulas kaisid.
Neil on ka tutar, Lea, kes on minust kummekond aastat vanem. Ta suhtleb oma vanematega ainult eesti keeles, mis on vaga hea ja peaaegu aktsendivaba. Tema sonavara on niivord rikas, et raske on uskuda, et ta pole kunagi Eesti kainud. Vaat see naitab meelsust ja patriotismi, et niimoodi oma last kodumaast eemal kasvatada. Muts maha Tiiu ja Ulo ees, elagu Eesti!

Kui Lea oli vaike, siis ta alati kusis ema kaest kui keegi kulla tuli, kas tema raagib inglikeelt voi paris keelt. 5-aastasena kooli minnes oskas ta vaid 3 sona inglise keeles, aga juba 6 kuu parast, meenutab ta, lohutas ta uut uustulnukat "It's gonna be all right!"

Tondirabas loodud sidemed ainult tugevnevad ajaga (alapealkiri "Lood lödiga")

Kui midagi toimub juba kolmandat aastat järjest, siis on tegu juba tõelise traditsiooniga. Ja kindlalt nagu hommikune päikesetõus, olid minu kallid õpetajannad, sõbrad Tondiraba Keskkoolis õpetajamise päevilt, ka sel suvel meie Leppoja talu hoovis. Sel aastal pidi neid kaua ootama, sest augustisse pole trehvunks veel lükkunud. Ja see ei olnud kerge ootamine, sest igatsus kippus hinge ja ooteaeg tundus pikk.
Aga siis nad tulid - päike hakkas heledamalt ja kuumemalt hõõguma, naeru ja nalja oli kõik kohad täis, ja see ei lõppenud enne kui augustikuine sume öö oli juba hea mitu tundi meie üle oma pehmet tekki laotanud.
Kuna kõik teised olid ka aasta jooksul korduvalt kokku saanud, siis meie pere lood ja tegemised olid alguses teadagi vestluste tulipunktis. Eelkõige me pereisa, mu kalli abikaasa juhtumised kaugel Ameerikamaal. Ja meie, ülejäänute, hakkama saamine kolmekesti sel raskel ja lumerohkel talvel. Mul ei jäänud muud üle kui tänada aianduskooli direktorit, et ta mind jaanuaris töölt lahti laskis ja lastega koosolemist ja -elamist võimaldas. Muide, ta on jälle üleriigilises meedias Räpina aianduskooli kohta kirjutise üllitanud (vt 10. augusti Postimehe Peipsiveere erist).

Aga meite pool oli hea ja mõnus olla ning kui ma teistele oma hetke lemmikut Mihaly Csikszentmihalyi "Kulgemise" raamatut ja selle sisu tutvustasin, siis ei jäänudki muud üle kui vaid nentida, et meie just seda teemegi - kulgeme, nimelt. Ja seetõttu venisid kõik söögikorrad 3-tunnisteks ja vähemalt 2-3 korda tuli kohvi juurde keeta, sest seda pidevalt ei jätkunud söögikorra lõpuni (mõni ime siis).

===
Üks vanamees loeb köögilaua taga ajalehe ja järsku lausub oma prouale:
"Oi, naabri Aino on ära surnud".
"Millesse?" küsib naine.
"Ei ole pandud," vastab mees.
"Issake, kas siis sellesse ka surdakse. Mul on siis ju varsti minek, kallis!" karjatab naine ehmunult.
===

Selle aasta kokkutuleku suureks uuenduseks oli see, et me kõik koos Männisalust mõne päeva pärast Peipsi äärde Kurule suundume ja seal veel oma kolm päevakest üheskoos õhtusse veeretame. Kahjuks pidid paar võitluskaaslast teisest etapist loobuma, aga selle eest oli minu pere in corpore kaasa tulemas, et mitte hetkeksi sellest lustist ja rõõmust kaugele jääda.

Joshua oli mulle oma Ameerika kooli kolleegiumiga kolmapäeva õhtuks Skype kaudu töövestluse kokku leppinud, nii et kui ülejäänud suundusid Kurule saabudes randa, siis meie läksime Iisakule, et siis selle Wifi alas Internetiühendus luua ja tööintervjuuks valmistuda. Peab ütlema, et tehnoloogia sellesisuline areng oli tõeliselt nauditav ja vabastav, sest 50-minutine intervjuu sujus ilma igasuguste tehnika tõrgeteta ja lõi tänu restorani terassile ja ilusale suve ilmale äärmiselt vaba ja muretu atmosfääri, mis ei andnud sugugi mahti ärevuse tekkimiseks. Näis, mis saab olema nende otsus minu töölevõtmise asjus, aga mitteametlikus tagasisides Joshile kiideti mind ja mu profesionaalsust, hmm!!??

No nii, ei jäägi muud üle kui vaid kirjeldada viimast õhtut Kurul. Kuna meie pere liikmeid oli kõige rohkem, siis saime magamiseks suure toa. Minu lapsed ja mees läksid juba magama, kui meie teised veel, loomulikult, terassil, täpselt suure toa ukse taga kõkutasime ja lõkerdasime. Ja nii ikka edasi ja edasi, tundide kaupa. Hommikul oli Zoe imestus suur kui ta mind voodist ei leidnud, sest kuna Joshi madrats läks õhust tühjaks, hõivas ta minu koha Zoe kõrval, aga Zoe kui kõige varasem magamamineja, hõivas taas Janeki voodi, siis lõpeks magasid Josh ja Janek hoopis koos ja mulle ei jäänudki ruumi ....

Igatahes, kui Zoe hommikul kööki piilus ja uuris, et kus ma võiksin olla, siis vastati talle, et ema magab ... ühes kohas. Ja see oli perenaise abieluvoodi, kus oli tõeliselt hea ja turvaline 4-tunnisest naerumaratonist toibuda. See, et see kestis just vähemalt 4 tundi, oli Joshi arvamus, kes selle saatel uinuda püüdis ja kes ei oleks uskunud, et selline asi üldse võimalik on kui ta poleks seda ise pealt kuulanud.

Ütleme siis nii, et just selliste tõeliste hetkede nimel me ikka ja jälle kokku saamegi. Viva, sõpruskond!

Mida arvab Delfi rahvas

Minu Õpetajate lehte saadetud artikkel on ka Delfi lugejatele kätte saadav. Kuna seal keskkonnas on oluliselt lihtsam kommenteerida kui Õpetajate lehe veebibersioonis, siis on seda ka usinalt tehtud (tänaseks on kogunenud lausa 17 kommentaari). Kommentaare saab lugeda http://www.delfi.ee/news/kultuur/uudised/article.php?id=30372973&com=1. On nii anonüümseid kui ka nimelisi kommentaare, mul oli neid kõiki huvitav lugeda.

Aina huvitavamaks läheb. 18. aprillil on veel lisandunud mõningaid (kahjuks küll anonüümseid) arvamusi, millega võiks juba vabalt haridusministri poole küsimuste ja ettepanekutega pöörduda.

Üks kommentaator kirjutab:
"Selliseid haridusandvaid asutusi on Eestis palju alustades juba lasteaedadest,kus juhataja on jumal.Keegi ei või oma arvamust avaldada,siis tehakse temast kohe jube inimene.Juhataja käib majas ringi ja koob intriige ja ajab töötajate kohta lolle jutte.Õpetajad on lolliks löödud ja madalamad kui muru.Et sa tõesti hea ja tubli õpetaja oled see ei huvita kedagi.Kui arvamust avaldad siis koondatakse.Haridusasutuste juhtide valimine 5 aastaks on igati õigustatud ja üle 10-ne aasta ei saa olla sama asutuse juht.Muututakse ülbeks ja asutuse areng pidurdub ja töö muutub rutiinseks.Asetäitjateks valitakse endale inimesed,kel puudub juhtimiskogemus ja inimesed,kes ei julge või ei oska teha edasiviivaid ettepanekuid,nad täidavad ainult käsku.Vahetage välja lasteaedade,koolide juhid,kes on olnud sama asutuste juhid üle 10-ne aasta.Nende asutuste töö on seiskunud ja roiskunud.Uus toob uut energiat ja edukust.Haridusministeerium peab tõhustama kontrolli haridust andvate asutuste juhtide töö üle.Kontrollid ei või olla äraostetavad vaid objektiivsed ja huvitatud olukorra parandamisest."

Teine kommentaator kirjutab:
"Täiesti nõus sinu [eelmise] kommentaariga. Õpetajatele on nõudmised oi kui suured ja järjest suuremaks lähevad, direktoritele pole neid ollagi. Piisab sellest, kui on sõnakuulelikud kohaliku omavalitsuse juhile. Mis puutub kontrolli direktori üle, siis kontrollivateks isikuteks peaksid olema hästi läbinägelikud ja inimesi tundvad isikud, sest ülbed asutuste juhid on tavaliselt ka osavad manipulaatorid ja asi see neil kontrolli ära petta ja puudujäägid mõnede nende jaoks ebasümpaatsete alluvate kraesse keerata. "

Anonüümseks eelistavad inimesed jääda ilmselt sel lihtsal põhjusel, et minu näol on tegemist kõigile arusaadava ja küllalt ilmeka ebamugavast töötajast lahti saamise näitega: ei maksa suud lahti teha ja olukorda kritiseerida, olgu see kui tahes sürreaalne või idiootlik.

Õpetaja arvamus ei huvita kedagi

Kui koolijuhi tööleping muutus tähtajatuks, toodi põhjenduseks, et nii saab ta pikemalt ja põhjalikumalt koolile pühenduda. Paraku on juba näiteid, kus tähtajatu tööleping võimaldab ennast hoopis lõdvaks lasta ja pühendumisest pole juttugi.

Kahjuks võib juhtuda nii ka heas koolis. Ei pea olema Räpina aianduskooli lõpetanu ega õpetaja, et teada legendaarseid õpetajaid Otto Tigast ja Adolf Vaiglat. Samalaadseid kuulsusi on aianduskoolis tööl ka praegu: mitme raamatu autorid Tiina Paasik, Jaan Kivistik , Reet Palusalu ja Reti Randoja-Muts, dendroloog Andres Vaasa ja teisigi. Kooli vilistlane Ants Bender on koostanud põhjaliku kirjutise teadlastest, kes on Räpina aianduskoolist sirgunud, ja sellega saab kooli kodulehel tutvuda. Ajakirjanik ja vilistlane Madis Jürgen on mahlakalt kirjeldanud oma õpinguaega Räpinas.

Mis jääb fassaadi taha?
Samas toimub Räpina aianduskooli paraadkülje varjus ka midagi muud. Kurb on pärast põhikooli Räpinasse tulnud noorte saatus. Mõnedki neist õpivad selles koolis eelkõige jooma, suitsetama kindlasti. Õpilaste küsitlustest selgub, et ka narkootikume on Räpinas kerge kätte saada. E-koolist on näha, et põhjuseta puudumisi on sadade tundide kaupa.
Asusin Räpina aianduskooli haridustehnoloogina tööle 1. septembril 2008. Kuna kuulusin algusest peale juhtkonna koosseisu, sattusin kohe koolielu igapäevategemiste keskele. Ja kohe üllatas mind koolijuhi ja juhtkonna suhtumine eelmainitud probleemidesse. Neist eelistati mööda vaadata ja kui mõni probleem osutus liiga vintskeks, üritati seda kõigest väest siluda ja osalistele selgitada, miks on võimatu midagi ette võtta.
Ka minuga samal ajal tööle asunud õppedirektorit üllatas päevaste õpilaste käitumine. Ta püüdis olukorda parandada, hakates hilinejatelt hilinemise põhjust küsima. Kahjuks kooli juhtkond teda ei toetanud, pidades tema tegevust „liigseks usinuseks”, üksinda ei muuda aga kõige võimekamgi õppedirektor suurt midagi.
Hiljem sain teada, et õppedirektori kohale kandideeris mitu inimest, kuid valituks osutus millegipärast see, kes töölevõtu vestlusel puhtsüdam­likult tunnistas, et tal puuduvad suure kooli õppedirektori tööks vajalikud kogemused. Teiste kandidaatide seas jäi ukse taha kooli oma töötaja, Lõuna-Eestis tuntud koolitaja ja tugev metoodik, kellel oleks reaõpetajale pedagoogika vallas palju anda olnud. Miks eelistati ebakompetentset inimest? Nõrk juht eelistab endast nõrgemaid alluvaid?

Kuue õpetaja avalik kiri
Möödunud sügisel ei tahtnud kuus õpetajat enam senise olukorraga leppida. Neile tegi muret mitme aine õpetamise ebaühtlane ja madal tase, halvasti korraldatud praktika, õpilaste süstemaatiline puudumine, nende murede eitamine ja mahasalgamine, algajate õpetajate ebapiisav toetamine, kooli kutse- ja sotsiaalnõustaja ebapädevus, logopeedi, eripedagoogi, psühholoogi puudumine kooli personali hulgas ja mitmed muud koolikorralduse elulised probleemid. Tänaseks on leitud psühholoog, kes käib mõni kord kuus Räpina aianduskoolis, aga ebapädev sotsiaalnõustaja keerab endiselt õpilasi õpetajate vastu üles.
Need kuus õpetajat, keda õpilased armastavad ja aktustel ovatsioonidega tervitavad, kirjutasid kooli nõukogule ühise kirja, milles kirjeldasid detailselt probleeme, millega kooli direktor ja õppedirektor peaksid tegelema. Kooli nõukogu soovitas direktoril kirjas toodud probleemidega tegelema hakata, kuid kujunenud olukorras kaassüüdlastena ründasid nõukogu liikmed ühtlasi ka kirja kirjutanud õpetajaid.

Ka ministeerium näeb puudusi
Võib-olla õpetajad liialdasid? Vaa­ta­me aiandusliidu ning haridus- ja teadusministeeriumi eelmise kevade ümarlaua protokolli. Seal märgitakse, et iluaianduse eriala lõpetanutega ei saa rahule jääda. Vaatame maastikuehituse kutseeksami tagasisides jaanuaris 2010. REKK-i esindaja osutab seal, et õpilaste juures annab tunda vähene praktiline töökogemus ja elementaarsete töövõtete puudulik valdamine. Haridus- ja teadusministeeriumi jaanuaris läbi viidud teenistusliku järelevalve õiendis märgitakse, et Räpina aianduskoolis tuleb teha ümberkorraldusi, et tagada õppe- ja kasvatustegevuse tulemuslik juhtimine. Samast õiendist, mis ripub igaühele lugemiseks ministeeriumi kodulehel, osutatakse, et õppenõukogu koosolekutel pole analüüsitud õppe- ja kasvatustöö paremaks muutmise võimalusi. Muide, samale vajakajäämisele osutas 2006. aastal läbiviidud järele­valve. Mis võib olla põhjus, et nelja aastaga ei ole midagi muutunud?
Järelevalveõiendis on ka ülevaade õpilaste küsitlustest. 42% neist ei nõustu väitega, et õpetajad on neile eeskujuks. Põhjusi ei pea kaugelt otsima.Näiteks suitsetas kooli IT-spetsialist oma kabinetis. Juhtisin sellele direktori tähelepanu ja ilmselt tegid seda teisedki, sest suits levis klassidesse ja õpetajate tuppa. Direktor aga leidis, et suitsetamine on haigus, ja küsis: „Mis ma siis peaks tegema, kas inimese töölt ära ajama?” Kui nägin rasedat töötajat siniseks suitsetatud ruumi sisenemas, otsustasin midagi ette võtta ja teavitasin Räpina piirkonna tervisekaitse talitust. Mõneks ajaks olukord paranes, kuid direktor oli minu peale väga pahane ja küsis, kellele ma järgmisena kätte maksan. Tundus, et ta ei mõista, et seadust tuleb täita ja et kodanik võib ka südamevalust seadusevastasele tegevusele vastu astuda. Seejuures on suitsetamise lubamine vaid jäämäe tipp. Haridus- ja teadusministri 18. veebruaril kinnitatud Räpina aianduskooli teenistusliku järelevalve õiendis on seaduste eiramise näiteid kümneid. Kui kooli juhtkond ise seadusi ei täida, siis ei üllata, et seda ei tee ka õpilased.

Probleeme palju, lootust vähe
Üllatab aga see, et oma kooli parimate õpetajate nõuannete ignoreerimine on seadusega kooskõlas. „Tänane koolijuht teeb ja otsustab, kõik teised on talle nõuandjad, kelle nõu ei pea kuulda võtma, kui ei meeldi,” kirjutas Ilmar Kopso Õpetajate Lehes (18.12.09). Tundub, et nii ongi.
Probleeme on palju ja lootust vähe, sest kust peaks Räpina aianduskooli direktor teadma, kuidas koolielu tänapäevaselt juhitakse, kui tema viimane tõend juhtimiskoolituse läbimise kohta pärineb aastast 1978, nagu märgitakse HTM-i järelevalveõiendis. Ka ei vasta enamik juhtkonna pedagoogidest kvalifikatsiooninõuetele ning juhtõpetajatel puudub ettevalmistus osakonna töö juhtimiseks. Jõudsime ringiga tagasi – nõrk juht eelistab endast nõrgemaid alluvaid.
Aga keda minu arvamus huvitab? Mida saan mina kodanikuna teha, et Räpina aianduskooli sellest taagast päästa?

Avaldatud Õpetajate lehes 9. aprilli 2010 aastal koos mitmete kommentaaridega:

Kas konfliktist saab õppida? /Raivo Juurak/
Räpina aianduskoolis on juba palju ära tehtud /Heino Luiga/
Samal teemal / Indrek Naudi/
Samal teemal / Raivo Külasepp /
Haridus- ja teadusministeeriumi kommentaar
Koolijuht tegeleb üksnes majandusega / Krista Loogma/

Kivilindad on taas tükiga valmis saanud

Lindakivi keskuses Tallinnas, Lasnamäel tegutseb juba mitmendat aastat õpetajate näitetrupp Kivilindad. Nende esimesel tegevusaastal olin isegi poole aasta võrra trupi liige, aga siis langesin elu sunnil välja, sest laps oli väike ja teised tegevused tundusid pakilisematena.

Sulle, lugeja kes sa Tallnna lähistel resideerud, soovitan küll etendusele minna:

VEIDI KUNSTI

(Wodehause´i ainetel)

kolmapäeval, 14.aprillil

kell 20.00

Lindakivi kultuurikeskuses

(Koorti 22).

Etendus on tasuta ja kestab tund aega.

Töövaidluskomisjonist sain täie laksuga vasta pükse

Eile käisin Töövaidluskomisjonis istungil, mis arutas minu kahte nõuet Räpina Aianduskooli vastu haridustehnoloogi ametikoha koondamise ja ebavõrdse kohtlemise asjus. Kuigi asetasin kurjade vaimude eemale peletamiseks just loetud Richard Pipes'i Kommunismi raamatu lauale, otsustas töövaidluskomisjon mõlemad avaldused rahuldamata jätta. Ebavõrdse kohtlemisena ei loetud minu mõnitamist ja mustamist kooli õppenõukogu ees. Seadus seda ei keela, Võrdse kohtlemise seaduse eesmärk on tagada isikute kaitse diskrimineerimise eest rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel.
Kuigi jah, kui ma olen veendunud, et kooli juht on ammendanud oma pagasi kooli arengu toetamisel ja tal oleks palju suuremaid eduelamusi oma elus loota otsides rakendust teistel elualadel, siis kas see on seaduse silmis piisavalt tugev veendumus, mille omamise eest seadus mind kaitseb?

Mul on siiski hea meel, et ma Töö Inspektsiooni oma nõuded saatsin, sest nüüd ei saa ükski selle büroo ametnik väita, et haridustöötajate poolt pole töövaideid esitatud. Kurbusega peab tunnistama, et komisjoni juhataja ei olnud haridusasutuse valdkonnaga mitte väga kursis, sest pidi üle küsima, kas kooli õppenõukogu ja kooli nõukogu on erinevad asjad. Kuigi mõlemast institutsioonis oli ka minu avaldustes pikalt ja laialt juttu. Samuti pidi komisjoni esimees mulle selgitama ja tugeva joone vahele tõmbama probleemidele, millega nad tegelevad ja teisesisulistele probleemidele, mis ei kuulu nende valdusalasse. Nad tegelevad vaid Töölepingu Seadusest tulenevate vaietega ja ei kavatsegi arutada kooli juhtimisega seotud probleemide üle. Sellest saan ma aru ja seetõttu ei olegi üleliia kurb, et võitjaks ei osutunud. Kuna koolinõukogu kinnitas direktori ettepaneku koondada struktuurist haridustehnoloog ametikoht, siis oli minu töökoha ülesütlemine igati õige. Amen!

Seda, kuidas töötab kooli nõukogu iseseisvas ja demokraatlikus Eestis, arutame mõnes teises institutsioonis!

OI-OI, aianduskool!

Tere, inimesed!
Leidsin Haridusministeeriumi kodulehelt Eesti koolides läbi viidud välishindamise õiendid. Muude hulgas on ka Räpina Aianduskooli tulemused:
http://www.hm.ee/index.php?popup=download&id=10032

Sealt võib lugeda, et aianduskoolis ei ole täidetud mitmeid haridusministri määrusi. Näiteks,

• nr 10 "Kutseõppeasutuse nõukogu tegutsemise kord"
• nr 65 "Pedagoogide kvalifikatsiooninõuded"
• nr 265 "Eesti Hariduse Infosüsteemi asutamine ning põhimäärus"
• nr 13 " Kutseõppeasutuste pedagoogide vabade ametikohtade täitmiseks korraldava konkursi tingimused ja kord"
• nr 69 "Pedagoogide atesteerimise tingimused ja kord"
• nr 90 "Kutseharidusstandard"
• nr 16 "Kutseõppeasutuses peetavate õppetegevuse alaste kohustuslike dokumentide loetelu, nende vormid ja täitmise kord"
• nr 69 "Kutseõppes kasutatav ühtne hindamissüsteem"
• nr 33 "Õpilaste kutseõppeasutusse vastuvõtu kord"
• nr 40 "Riigiasutuse ühiselamute kasutusse andmise tingimused ja kord"

On ka seadusi, mida on rikutud. Näiteks:

• "Haldusmenetluse seadus"
• "Kutseõppeasutuse seadus"
• "Täiskasvanute koolituse seadus"

Minu jaoks oli kõige šokeerivam lõik, kus järelvalve tuvastas, et kooli direktoril puudus dokument juhtmisalase koolituse läbimise kohta hilisemast ajast kui 1978. aasta. See selgitab kõik!

Ülistuskiri Õpetajate Lehele

Olen juba paar kuud Õpetajate Lehe tellija ja aina rõõmsamaks muutun, et see olen. Reeded on muutnud oma tähendust: nüüd ei saa enam kunagi postkastist reedel nii mööduda, et sealt lehte ei looda leida. Jätan lehelugemise õhtul viimaseks asjaks, sest enne magama minemist on kõige paremad lugemishetked - hambad pestud, lapsed magama pandud, teki all soojas. Ja tihti muutuvad reede õhtud pikaks just see tõttu, et ei täi lehete käest panna.
Autorid on enamuses sellised, kes on ka minu jaoks paljudes küsimustes autoriteedid. Huvitav on lugeda tarkade inimeste mõtteid, isegi siis kui nad minu omadega ei ühti. Tihti olen sunnitud haarama pastaka (vanast harjumustest ikka punase), et pärlid alla joonida ja siin Teiega jagada.

KOOLIREFORM
Agu Ojasoo ei mõista kadedaid kurtmisi, et eliitkoolid "roobitsevad andekad endale" ja jätavad särades nn piirkonnakoolid kaugele maha nii riigieksamite kui ka olümpiaaditulemuste pinnal. Ta leiab, et mitte õpilane ei pea andma koolile sära, vaid kool peab olema selleks, et anda õpilasele parimad arenguvõimalused.

Seda sama väidab ka Toivo Maimets, et Eesti hariduse üheks suurimaks probleemiks on muu hulgas erineva tasemega koolid.

Aga miks on nii, et paljude aastate jooksul on lahendamata see põhiseaduslik konflikt saada ühtlaselt head haridust igas Eesti koolis!?!??