Peter Senge "Õppiv kool", osa 4 - ja muu elu

Kogu aeg toimub põnevaid ja vahvaid asju. Kuna ei raatsinud Tallinna sõita, et osaleda e-Õppe Arenduskeskuse korraldatud autoriõigustealasel seminari, siis vatasin ettekandeid eile oma arvuti tagant. Oligi tegelikult mõnusam, vaata ka: http://wiki.e-uni.ee/vorgustikud/doku.php?id=21._mai_2009. Tegin oma kooli rahvale sellest ka väikse kokkuvõtte, selle leiab siit: http://husamu.havike.eenet.ee/wordpress/?p=84
Nii palju on lahedaid inimesi, see on nii tore ...
Sain haisu ninna REKKi korraldatavast sisehindamise nõustamise nõunike tasuta koolitusest, ma tahan ka minna, vaata: http://www.ekk.edu.ee/programmid/programm-oppe-kvaliteedi-parendamine-oppeasutustes/sisehindamise-koolitused/nounike-koolitus
No ja siis loen ikka tasapisi Senge raamatut ja ei jõua ära imestada, kui palju tarkust sealt leida võib. Otsustage ise:

• Industriaalajastu kool on oma aja äraelanud - demograafilised tingimused on muutunud (mõlemad vanemad käivad tööl), pere- ja kogukonnamudelid on teisenenud (pole kodus ootavaid vanavanemaid, kes koolist tulevaid lapsi tervitaksid). Koolidel tuleb üle võtta ka lastehoiu roll ja vestlused vanematega keskenduvad sageli vanemate stressi leevendamisele mitte laste akadeemilisele aitamisele.
• Ajaloolise tähtsusega on kooli kui info jagaja monopoolse rolli kadumine. Tänapäeval on tüüpilisel teismelisel vähemalt samasugune juurdepääs maailma kohta käivatele teadmistele kui vanematel ja õpetajatel. Meediatehnoloogiadpakuvad lõbu ja õppimise segu viisidel, millega koolitunnid ei suuda võistelda.

Olen nüüd diplomeeritud mentor

Osalesin juba eelmise aasta detsembrist alates Tartu Ülikooli korraldatud mentorkoolituses. Moodulid toimusid üldjuhul korra kuus ja viimane, tagasivatav ja ennastanalüüsiv moodul toimus 15. mail. Peale oma mentorimapi tutvustamist, teiste mappidega tutvumist ja mentori käsulaudade koostöö korras ülesreastamist, andis meie kursuse koordinaator metoodik Piret Hion Tartu Kutsehariduskeskusest meile pidulikult Tartu Ülikooli diplomid.

Hea tunne on küll, sest õppida on nii mõnus. Kuigi diplomid ja tunnistused ei ole minu jaoks esmatähtsad (kuna mul neid nii palju juba on), siis on ikkagi hea neid saada, sest see annab tunnistust sellest, et mingi asi on taas lõpusirgeni viidud.

Kuidas edasi ... ?? Ma peaks nüüd uuest õppeaastast saama endale juhendatava (või nn mentii, moodsamalt, ahahaa!).

Mure füüsika õpetamise pärast

Värske Horisont tõi minuni Jaan Kalda artiklis "Kõige huvitavam ja kasulikum õppeaine" ühe muresõnumi.
Nimelt kirjutab autor:
"Lõpetuseks ühest muret tekitavast asjast. Tulemuste protokollist selgub, et nii põhikooli kui ka gümnaasiumi 30 parema õpilase hulgas on kummaski vaid kaks venekeelsete koolide õpilast. Veel mõned aastad tagasi vastas nende esindatus olümpiaadi laureaatide hulgas enam-vähem Eesti rahvastiku rahvuslikule koosseisule. Pole võimalik üheselt öelda, milles on põhjus - kas venekeelsete koolide õppeprogrammi muutustes, üksikute tippõpetajate väljalangemises või hoopis milleski muus. Igatahes pole põhjus eestikeelsete koolide füüsikaõppe paranemine. Seda kinnitab fakt, et tänavusel lahtisel füüsikavõistlusel oli üks ülesanne täpselt sama, mis 12 aastat tagasi Eesti füüsikaolümpiaadi lõppvoorus, täislahenduste protsent oli aga toonasest märksa madalam. Nii ehk teisiti, tegemist on probleemiga, mida tuleks hariduspoliitika kujundamisel hoolsalt silmas pidada."

Õpilaste motiveerimine

Eve Eisenschmidt on koostanud väga vajaliku brožüüri "Õpetaja kutse". Seal ta väidab, et distsipliiniprobleemid tunnis on eelkõige tingitud madalast õpihuvist, üle jõu käivast õpematerjalist või üksluisest meetodist. Õpilase madal enesehinnang viib õpilased kõrvaliste tegevustega tegelema.

Õppijate õpimotivatsiooni toetamine on õpetajatöö üks keerulisemaid aspekte. Soovist õppida saab alguse tee teadmiste juurde.

Uuenev ja avatud ühiskond vajab oluliselt muutunud rollipildiga ja uuenenud pädevusega õpetajat. Õpetaja tegevuse tulemuslikkuse näitajaks saab õppija areng. Õpe nõuab üha enam iga üksiku õpiolukorra hoolikat analüüsi ja õppijate motiveerimist. Selleks ta

• selgitab välja õppijate taseme,. võimed ja huvi ning arvestab nendega;
• kasutab kaasahaaravaid, õppijaid aktiveerivaid õppemeetodeid;
• julgustab õppijaid isiklikke eesmärke seadma;
• tunnustab õppijate pingutusi, et tagada eduelamus;
• suunab õppijaid ennast analüüsima, et neil kujuneks õpositiivne enesehinnang ja adekvaatne minapilt;
• annab õppijatele järjepidevalt nende arengut analüüsivat tagasisidet.
  

HORISONT - hästi mõnus lugemine

Sõitsin rongiga Tartust koju ja lugesin Horisonti. Nii hea vanaaegne tunne oli ja Verioral väljusin palju targemana. Selle aasta 3. numbrist meeldis väga intervjuu Aleksander Loitiga. Tegemist on minu koolivennaga Reaalkoolist, kes sõja keerises sattus Rootsi. Rootsis lõpetas Aleksander Loit 1950. aastal Uppsala ülikooli ning töötas aastail 1955-1981 samas õppejõuna. Aastail 1981-1993 töötas Aleksander Loit professorina Stockholmi ülikoolis ja juhatas Rootsi Riigipäeva eriotsusega Stockholmi ülikooli juurde loodud Balti uurimiskeskust.

Kärt Jänes-Kapp küsis: "Kuidas tollal Uppsalas ajalugu õpiti ja õpetati? Kas tänaseks on palju muutunud?"

Aleksander Loit vastas: "Palju on muutunud. Tollal oli väga palju loenguid, nüüd peetakse ka kursusloenguid, aga põhiraskus on seminaridel. Põhiline on ikka diskussioon ja probleemiarutus."

K.J-K: "Milline oleks Teie sõnum eesti humanitaaridele?"

A.L: "Ma ütleksin, et Eesti ajalooteaduses on toimunud suur areng positiivse poole. Üks märgatavamaid nihkeid on see, et ajalugu pole enam üksnes kirjeldav. Toonitaksin siin, et see pole muidugi olnud vaid sovetiaegne viis ajalugu kirjutada, vaid ulatub ajas kaugemale tagasi ja seda on tehtud ka teistes maades.

Kahtlemata on ajalugu vaja ka kirjeldada. Ajaloos kui aines ja kui teaduses on mitu žanri. Aga kraaditööd - doktoritöö ja magistritöö - on midagi erilist. Neis ei piisa kronoloogilisest ülevaatest, tuleb problematiseerida. Ja seda on hakatud tegema hoopis rohkem.

Paneb ka imestama, et kui 1990. aastatel huvi vähenes, siis nüüd tuleb ajaloohuvilisi järjest juurde. Kuigi ajaloolase palk pole ehk väga suur, tullakse ajalugu õppima, lisaks koolile töötavad ajaloolased ajakirjanduses, kultuurisektoris jm. See teeb rõõmu, sest tuleb ju tulevikule ka mõelda."

Anti Kirdon "122 õpetamistarkust" (3. osa)

= Vestlus on juba aastatuhandeid olnud hinnatud õpetamismeetod. Selle käigus saab õpetaja kiire ülevaate sellest, mida õpilased teavad, millised on ootused. Vestlus haarab õppijad kiiresti kaasa, nad on elavamad. Vestluse käigus saab korrigeerida hoiakuid, anda kiiresti tagasisidet. Vestlus annab õpetajale arendada kursusega tihedamat koostööd, ületada rolli barjäärid.

= Väitluse kõige lihtsamaks juhtumiks on see, kui õpetaja esitab õpilasele küsimuse ja asub vastust kommenteerides temaga vaidlusesse. Dialoog areneb tõeliseks väitluseks siis, kui väidetele esitatud vastuargumendid vaieldavaks muudetakse.

= Kiirõppe võte Quick-and-Dirty ütleb, et lahenda kõik ülesanded ära nii kiiresti kui suudad. Kui annad endale käsu harjutus veerand tunniga ära teha, märkad üllatusega, et see on täiesti mõeldav. Sugestiivõppe asjatundjad on arvamusel, et tavaliselt rakendame vaimsel tööl ja õppimisel vaid 4% oma aju ja intellekti võimsusest.
Sama väidab ka mu abikaasa Joshua, kes ütleb, et alustada on kõige raskem. Oma õpilastele kirjutamist õpetades palub ta neid hakata lihtsalt kirjutusvahendiga mööda paberit liikuma. Pastakas ei tohi üldse paigale jääda. Üllatuseks märkad varsti, et kirjutad teksti - oma mõtteid.

= Sugestiivõpe. Bulgaaria õpetlane Georgi Lozanov leidis, et täiskasvanute õpivõime järsuks tõstmiseks tuleks neis õppetunni ajal luua "lapsemeelselt" usaldav ja innustuv ning uue info ärksaks vastvõtmiseks valmis seisund. Keskendumise ja lõõgastuse sihikindel vaheldamine aitab kaua, ilma et väsiks. Kiire õppimise kindlustamiseks peab õpetaja läbi murdma kuuest õppimistõkkest:

1. Madal enesehinnang
2. Kartus karistuse ees
3. Kriitikameele kaitsevall
4. Loogika kaitsevall
5. Afektiivne kaitsevall
6. Eetiline kaitsevall

Mitmed tõsiasjad kinnitavad, et inimese koolis ja iseseisval tööl rakendust leidnud õpivõime ei vasta nende taibu, märkamismeele, õppimisvõime ja loovuse tegelikele võimalustele. Ilmselt oleme täiskasvanutena omandanud rea pärssivaid "aeglase õppimise harjumusi", mis väikelapsi ei näi kammitsevat. Tegelikult takistab paljusid inimesi elus edu saavutamast mingi "keskmise kodaniku kompleks" - end keskpäraseks pidavad inimesed ei söenda ega viitsi elus lennukaid ja edasiviivaid eesmärke seada. Neis puudub suurejoonelisus, loov kujutlusvõime ja vaimne avatus ning uute hoiakute, väärtuste ja teadmiste kiire omandamise oskus.

= Karismaatilist õpetajat iseloomustavad järgmised tunnused:

1. Ta on vahetu ja sundimatu.
2. Ta jätab endast laheda, siira ja loomuliku isiku mulje.
3. Ta on ise innustunud oma tegevusest.
4. Ta on sütitavalt energiline.
5. Tal on kõrge empaatiavõime.
6. Ta on õppijale autoriteediks.

= Õppimistõkkeid aitab ületada "üle võimete õppimise" põhimõte. G. Lozanov on kirjeldanud katset, kus alla 100 sõna õppimisel päevas saavutati tulemuseks 92%, 100-200 sõna korral aga 97%. Edu saab seletada sellega, et õnnestus loogiline kaitsevall edukalt ületada. 200-500 sõna omandamisel tekkis uus tõrge - afektiivne kaitsevall täiesti uue ja ennekuulmatu õppimiskogemuse ees. Üle 1000 sõna päevas omandada püüdes aga tulemused paranesid: õpilastele hakkas tunduma, et nad kasutavad sõnade õppimisel mingit täiesti uut mäluliiki.

= B. Prashningi järgi mäletab suur hulk inimesi seda, mida saab taktiilselt tunda: puudutada, käsitseda või kombata. Teiseks suureks rühmaks on kineetilised õppijad, kes tingimata ihkavad õpitavat mingil moel kogeda. Paljud õpivad kõige tõhusamalt siis kui nad midagi teevad - uurivad ja katsetavad, mängivad ja matkavad, ehitavad või valmistavad toitu, reisivad ja suhtlevad üksteisega.Paljud täiskasvanud ihkavad õppides "tunnetuslikku mõnu" saada. Meeldejätmiseks mõeldu peab meeldima.

Peter Senge "Õppiv kool", osa 3

* Ehkki õppimisprotsess haarab kogu keha, põhineb traditsiooniline arusaam klassis tehtavast tööst eeldusel, et õppimine on puhtalt mõistuslik tegevus. Selleks on vaja ainult pead, ülejäänud keha võib ukse taha jääda.

* Hoolimata sellest, et haridustöötajad on vägagi tuttavad intelligentsuse eri vormide ja eri õppimisviisidega, ei sobitu need teooriad peaaegu üldse konveierina töötavasse klassiruumi. Õpetajad on lõksus: ühel pol on standardse õppekava ja haridusprotsessi nõuded, teisel aga nende ees istuvate inimolendite erinevused. Tulemus on traagiline kõigi jaoks: õpetajad kas loobuvad või põlevad läbi, ning suur hulk lapsi kas heidetakse kõrvale või neid sunnitakse õppima viisil, mis suretab igasuguse loomuliku õpihimu.

* Konveieri-mõtlemine sunnib meid inimeste loomulikku erinevust käsitlema kui mingit kõrvalekallet, sest nad ei vasta masina vajadustele. Ed Joyner:"Need meie seast, kes on õpetanud teavad, et kuitahes hästi te ka ei tunneks oma ainet, ei suuda te seda edasi anda kui te ei tunne hästi lapsi."

* Tähtis on otsida vastust küsimusele, missugune oleks lapsi ja täiskasvanud tulvil klass siis, kui see oleks tõepoolest loodud õppimiseks ja seda nähtaks ainult ühena paljudest keskkondadest, kus õppimine aset leiab.

* Enamik koole upub sündmustesse. Iga sündmus näib eeldavat kohest reaktsiooni (nt laps saab vigastada -> võetakse järelvaataja; ühe õpetaja vanem sureb -> määratud eksam lükatakse edasi kuna asendajat pole jne). Iga kord teeb juht probleemi lahendamisel ära kangelasliku töö, andes võimalikult kiire diagnoosi ja leides vahetuima lahenduse. Kuid on väga reaalne võimalus, et pikemas perspektiivis toob kiire parandus rohkem kahju kui kasu. Enamgi veel, kohe igale sündmusele reageerimine ja probleemide lahendamine pea sama kiiresti kui need tekivad, aitab koolisüsteemis areneda omamoodi "tähelepanuvaeguse kultuuril".

* Elus süsteem kontrollib end ise, masinat kontrollib operaator.

* Kui lapse esmane mure koolis on olla õpetajale meele järele, siis juhib selline hoiak tähelepanu kõrvale rangema enesehinnangu võime arenemiselt. Samas on aga võime ennast objektiivselt hinnata elukestva õppe nurgakiviks - võime ise otsustada selle üle kui hästi sul läheb.

Kogupere konverents „Head valikud hariduses“ Rosmal

Teen pisut reklaami hariduspäevale, mis toimub Johannese koolis Rosmal, Põlvamaal 30. mail 2009. Esinejate seas on ka Tiiu Kuurme ja Ülo Vooglaid. Täpsemat ajakava ja lisainfot konverentsi kohta vaata kutselt.

Rosma kooli koduleht on http://www.rosma.edu.ee/

Peter Senge "Õppiv kool", osa 2

- Raamatut "Õppiv kool" läbib kolm suhtumist õpetajasse. Esiteks, iga kool peab põhieesmärgi kõrval tunnustama oma õpetajate tähtsust, neid edutama ja arendama, hoolitsema nende ja nende turvalisuse eest. Teiseks, õpetajad peavad olema kõigi õpilaste hooldajad, tugevdama nende omavahelisi suhteid ja nende suhteid teadmiste allikaga. See tähendab pühendumist terve kooli õpikogukonnale, mitte ainult õpilastele, keda õpetatakse. Kolmandaks, õpetajad ise on pidevad õppijad, kelle ainetundmine ja õpetajameisterlikkus täienevad kogu elu.

- Organisatsioonid töötavad just nii, nagu nad töötavad seetõttu, et sinna kuuluvad inimesed töötavad nii. Poliitika ja reeglid ei ole tekitanud tänapäeva klassiruumide või koolide probleeme, ja nendega ei saa neid probleeme ka kõrvaldada. Koolide eest seisavad raskused on alati sügavalt mõjutatud süsteemis üldisemalt valistevatest vaimsetest eeskujudest ja suhetest - igal tasandil, alates õpetajast ja klassi õpilastest kuni riikliku poliitika juhtorganiteni, kes jälgivad kõiki koole. Kui te soovite koolisüsteemi parandada, siis reeglite muutmist vaadake esmalt, kuidas inimesed koos mõtlevad ja tegutsevad. Muidu uus poliitika ja struktuur lihtsalt haihtub ja organisatsioon vajub mõne aja pärast tagasi endistesse rööbastesse.

- Liiga sageli keskenduvad tunnid, professionaalne areng koolis ja teised organisatsiooni vormid, vanemate harimiseks tehtav töö ja õpetajatele või kooli juhtkonnale mõeldud ettevalmistusprogrammid ainult kahele õppimisega seotud faktorile: mida läbi võetakse ja kuidas seda materjali esitatakse. Kurb on selle suures asjaolu, et haridustöötajad teevad selega oma töö raskemaks nign arvatavasti ka vähem tõhusaks. Head õpetajad toovad õpilased elavasse ühendusse õpitava ainega.

- Väikeste laste innukus uue omandamisel tuleneb eesmärgi ja visiooni olemasolust. Kuid kui lapsed lähevad kooli, püstitab süsteem neile tihti uusi ülesandeid, mis pole nende endi soovide ega taotlustega seotud - olla õpetajale meele järgi, saada häid hindeid koduste ülesannete eest jne. Need uued eesmärgid kinnistuvad aastate jooksul hinnete ja teiste väliste motivaatorite üha suurema tähtsustamisega, mis mõjub õpilasele nii, et katkeb side nende endi soovidega.

- Mõned võivad karta, et visioonisträäkides kooli kontekstis tähendab lasta inimestel teha, mida nad iganes soovivad, igasugust rangust hüljates ja haridusstandardeid madaldades. Mitte miski ei saa olla tõesti kaugemal. Kui koolijuhid ja õpetajad keskenduvad kitsastele ja pragmaatilistele küsimustele, nagu klassiruumis korra tagamine, tegelvad puudumiste, lõpetajate arvuga ja testitulemustega, võivad õpilased need pisenenud visioonid sisemiselt omaks võtta ja eladagi tarbetult madalate väljavaadetega.

- Kuigi konveierliini koolisüsteem suurendas muljeltavaldavalt haritud inimeste arvu, siis pani see aluse ka paljudele kõige raskemini käsitletavatele probleemidele, millega õpilased, õpetajad ja lapsevanemad maadlevad siiani. See süsteem jaotas lapsed tarkadeks ja rumalateks. Need, kes ei õppinud konveierliini kiirusega, kas langesid välja või pidid järjel püsimiseks pidevalt võitlema; nad arvati õpiraskustega laste hulka. See süsteem püstitas ühesuguse toote ja protsessi nõude suisa normina, eeldades seejuures naiivselt, et kõik lapsed õpivad ühtemoodi. See tegi õppimise pigem õpetaja kui õpilase keskseks, motivatsiooni eest hakkas vastutama pigem õpetaja kui õpilane. Distsipliin tähendas pigem õpetaja kehtestatud reeglitest kinni pidamist kui enesedistsipliini. Hindamine keskendus pigem õpetaja heakskiidu saavutamisele kui enda võimete objektiivsele mõõtmisele. Õpilastest said passiivsed pbjektid, keda vormis haridusesaamise protsess, mille juures neil enestel ei olnud suuremat sõnaõigust.

- Need, kes pole kunagi töötanud haridusasutuses, ei saa pahatihti aru, kui jõuetuna pedagoogid ennast tunnevad.

- Lastevanematel on väga kindel ettekujutus sellest kuidas lapsed õpivad. Selles peitubki haridussüsteemi kõige problemaatilisem erijoon uuenemise ja kohandumise vaatevinklist. Me kõik oleme koolis käinud.

- Väike laps elab koolis läbi traumasi (Ära laula, saa ei pea viisi! Sa ei oska joonistada! Sa ei ole matemaatikas tubli!), sest üheülbalisus on industriaalajastu põhiväärtus:niisugust konveierliini, mis oleks pidevalt tootnud erisugusust, poleks peetud tõhusaks. Selline väärtushionnang toob kaasa selle, et lapsi nähakse kehva "toormena", millest koolisüsteem vormib haritud lõpp-produkti. Ed Joyner nimetab seda "vajakajäämise perspektiiviks" - mõeldes selle all nii haridustöötajate kui ka vanemate hoiakut, kes usuvad, et koolide ülesanne on kompenseerida õpilaste loomupäraseid puudusi.

Aedniku unistus - Davidi budleja

Minu töökaaslane Irmen kõrvalkabinetist rääkis, et toob mulle mingi imelise taime istikuid. Selle õied pidid kasvama 60 cm suuruseks. Täna hommikul sain need imeistikud kätte ja kasvatamise juhendil oli kirjas, et see on Davidi budleja - Buddleia davidii. See nimi on mulle tuttav, sest aianduskoolis on ka neid põõsaid.

Mihkel Saar Hansaplantist ütleb budlejade kohta nii:
"Davidi budleia on pärit Hiinast. Euroopas kasvab budleja vabalt, kasvades kuni 3 m kõrguseks ja laiuseks põõsaks. Davidi budleia on heiteline, püstise kasvuga, roheliste vastakate lehtedega kiirekasvuline põõsas, mis meenutab enam püsilille kui põõsast.

Eestis käitubki budleia rohkem püsilille kui põõsana. Igal talvel külmub põõsas kuni maani tagasi, kuid kasvab ühe suve jooksul uuesti 1–1,5 m kõrguseks ja laiuseks põõsaks tagasi.

Davidi budleia väärtus seisneb hilises õitsemisajas ning erakordselt pikkades ja silmatorkavates õisikutes. Budleiad õitsevad juuli lõpust kuni esimeste külmadeni ja on ühed dekoratiivsemad õitsvad põõsad üldse. Iga kevadel puhkenud võrse tippu moodustab Davidi budleia erakordselt pika ja võimsa õisiku.

Tavaliselt on õisikud 20–30 cm pikkused, mõnedel sortidel isegi kuni 50 cm pikkused. Peale esimese õisiku moodustamist kasvab võrse külgpungadest uusi harusid, mille otsa moodustuvad uued õisikud. Nii jätkub õisikute moodustamine kuni külmadeni.

Meelitab liblikaid

Budleia õied lõhnavad magusalt ja meelitavad ligi kõiksugu putukaid. Eriti meeldib bud-leiade lõhn liblikatele. Päiksepaistelisel päeval on kindlasti mõni liblikas õitel puhkamas või põõsa ümber tiirutamas.

Kuna budleiad õitsevad suve lõpu poole, võib põõsastel kohata ainult ilusaid kirju tiivavärviga liblikaid. Kapsaliblikad on selleks ajaks oma lendamised juba lõpetanud. Liblikalembuse tõttu kutsutakse saksa keeles budleiat liblikapõõsaks.

Paljudest budleia sortidest võib esile tõsta kolme: “Black Knight”, “Pink Delight” ja “White Profusion”. “Black Knight” on varajase õitsemisega, tumelillade kuni 30 cm pikkuste õisikutega sort. “Black Knightile” vastukaaluks on valgete väga pikkade (30–40 cm) õisikutega “White Profusion”. “Pink Delight” on aga massiivsete säravroosade õisikutega tippsort.

Kasvatada nagu roose

Budleiad vajavad aias päikeselist sooja kasvukohta. Mullastiku suhtes meeldivad budleiadele kergemad ja kuivemad mullad. Raske ja liigniiske muld neile ei sobi. Igal aastal külmuvad põõsad tagasi, kuid taastuvad kännuvõsudest kiiresti ja õitsevad rikkalikult.

Isegi kui põõsad talvel tagasi ei külmuks, soovitatakse ka soojemates maades neid varakevadel mõnekümne sentimeetri kõrguselt tagasi lõigata. Mida tugevamalt põõsaid tagasi lõigata, seda võimsam on taimede kasv ja pikemad õisikud.

Talveriskide maandamiseks võiks budleiadega käituda nagu peenraroosidega. Sügisel lõigata põõsas 20 cm kõrguselt tagasi, veidi mullata ja katta kuuseokstega. Varakevadel eemaldada kuuseoksad ja mullatud muld ning lõigata vajadusel oksad terve kohani tagasi.

Budleiad sobivad väga hästi nii pargi- kui peenraroosidega, üksikult või rühmana murusse, püsilillepeenrasse ja istumiskohtade lähedusse. Davidi budleia on põnev põõsas, mille katmise ja lõikamise vaev tasub end kuhjaga ära."

Peter Senge "Õppiv kool"

Tuleb välja, et ma suudan ka mitut raamatut korraga lugeda. On ilmnenud, et erinevad õhtud sobivad erinevate raamatutega hästi kokku. Seega on hea kui on valida, millega täita mõnusaid õhtutunde, kui lapsed magavad ja kogu aeg on Sinu päralt.

Alles 2009 aastal ilmunud Peter Senge raamat "Õppiv kool" on juba palju kõmu tekitanud (ja see on väga positiivne). Hakkasin seda eile sirvima ... ja just nii võibki seda lugeda, sest tegemist on tõelise hariduspiibliga, mis peaks olema iga koolitöötaja lauaraamat ... ja juba kolmandal lehel tekkis tohutu tahtmine seda oma kooli juhtidele tsiteerima hakata.

Enne veel kui hakkan oma meeliskohti tutvustama, toon katke Maret Ahoneni magistritööst:

PEAMISED TEOREETILISED SEISUKOHAD
Teoreetikute hinnanguil moodustab kaasaegsete organisatsioonide väärtusest aina olulisema osa tema inimkapital. Töötajate pädevuse garantiiks on aga organisatsiooni kui terviku ja tema liikmete pidev õppimine, mille käigus suurendatakse oma võimet midagi luua. Õppiva ja traditsioonilise organisatsiooni peamised erinevused seisnevad visiooni edastamise viisis, struktuuris ja suhtumises personali arendamisse. Õppiva organsatsiooni käsitluste keskmeks on kujutluspilt ideaalsest organisatsioonist ja sellele omastest tunnustest. Ideaali poole püüdlemisel peetakse oluliseks eesmärgipäraseid tegevusi, mis soodustavad organisatsiooni liikmete arengut viisil, kus üksikisikute intelligents muutub organisatsiooniliseks. Lõppsihiks on luua jätkusuutlik konkurentsieelis, mida on raske jäljendada ja mis säilib ka pärast üksikisikute asendumist. Võtmeküsimuseks õppimisvõime suurendamise seisukohalt on oskus mõista süsteemide ja inimeste vastastikust koostoimet püstitatud eesmärkide kontekstis ja uurida organisatsioonikultuuri soodustavat või takistavat mõju.
Eeltoodu kehtib ka õpetust andva organisatsiooni kohta. On ekslik arvata, et vaid koolis töötavate inimeste formaalne haridustase ja oma tööks vajaminevate oskuste õppimine muudab kooliorganisatsiooni automaatselt õppivaks organisatsiooniks. Paralleelselt tähelepanu suunamisega sellele, mida õpetada ja kuidas õpilasi õpetada, õpitakse õppivas kooliorganisatsioonis tundma ka omavahelisi koostööprotsesse ja neis protsessides esinevaid takistavaid ja edasiviivaid tegureid. Tulemuslik koostöö sõltub aga suuresti juhi pädevusest organisatsiooni määratlemisel õppiva organisatsioonina ja soovist muuta iganenud mõtteviise.
Senge teooria eripära seisneb selles, et ta rõhutab fundamentaalset muutust mõtteviisis, mille kohaselt peaksid kõik organisatsiooni liikmed läbima isikliku transformatsiooni juhindudes viie distsipliini (isiklik meisterlikkus, mõttemudelid, meeskondlik õppimine, jagatud visioon ja süsteemne mõtlemine) kooslusest, mille omandamine ja harjutamine suurendab eduelamusi nii indiviidi kui ka organisatsiooni kui terviku seisukohalt.

Hakkan peale päris algusest:

• On saanud selgeks, et kooli kui institutsiooni saab värskendada, praktilise eluga siduda ning jätkusuutlikult uuendada vaid õppimisele orienteerituse najal, mitte ametliku korralduse või käsu korras ega seaduse survel. See tähendab, et iga süsteemi kuuluja haaratakse kaasa väljendama oma püüdlusi, täiendama oma teadmisi ja arendama oma võimeid. Õppivas koolis tunnevad inimesed ühist huvi koolisüsteemi tuleviku ja selle vastu, mida nad üksteiselt võivad õppida.
• Paari viimase aasta jooksul on paljudes firmades kutsutud töötajaid üles tegutsema rohkem omapäi, tegema omaenda järeldusi, niihästi juhtima kui järgima, keerukaid teemasid turvaliselt käsitlema ja riskima läbikukkumisega, et kujundada pädevusi, mis tulevikus toovad edu. Need on oskused, mida nõuavad õppimisega tegelevad organisatsioonid ja kogukonnad.
  
• Isiklik meisterlikkus on suutlikkus sidusalt väljendada oma personaalset visiooni - tulemusi, mida kõige enam tahate oma elus saavutada - käsikäes oma praegus elutegeliskkuse realistliku hindamisega. See tekitad teatud sisemise pinge, mida kultiveerides suudate teha paremaid valikuid ja saavutada rohkem enda soovitud tulemusi.
• Jagatud visioon on kollektiivne visioon, mis seab fookusesse vastastikused eesmärgid. Inimesed, kel on ühine eesmärk, võivad õppida säilitama pühendumust grupis seeläbi, et kujundatakse oma soovidele vastav ühine tulevikuvisioon ning põhimõtted ning põhitegevused, mile kaudu seda loodetakse saavutada.
• Mõttemudelid on peegeldamise ja uurimisoskuste distsipliin, mis arendab teadlikkust suhtumistest ja tajudest suhetes - nii enda kui ka ümbritsevate inimeste puhul. Mõttemudelitega töötamine võib teid aidata selgemalt ja ausamalt määratleda praegust reaalsust. Kuna enamik mõttemudeleid ei kuulu hariduses sageli arutamisele, olles hoopis varjatud, on üheks õppiva kooli ees seisvaks otsustava tähtsusega ülesandeks arendada võimet rääkida ohtlikest ja ebamugavatest asjadest turvaliselt ning tulemuslikult.
• Meeskonnaõpe on koostoime distsipliin. Kasutades dialoogi ja oskusliku diskusiooni võtteid, muudavad väiksed rühmad oma kollektiivset mõtlemist, õppides mobiliseerima oma energiat ja tegevusi ühiste eesmärkide nimel, saavutamaks sellist intelligentsust ja suutlikkust, mis on suurem rühma liikmete individuaalsete annet kogusummast.
  
• Süsteemne mõtlemine aitab inimesi paremini mõistma omavahelist sõltuvust ja muutsi, ning suudavad tänu sellele tõhusamalt toime tulla jõududega, mis vormivad nende tegevuste tulemusi. Süsteemne mõtlemine põhinev areneval tagasisidekäitumise teoorial ja komplekssusel - need on süsteemi sisemised suundumused, mis aja jooksul toovad kaasa kasvu ja stabiilsuse.

Suur samm taluinimese imago suunas

Eile oli suurpäev. Külamees Ain, meie suur sõber ja toetaja, samas ümbruskonna loomaarst, ja ta poeg Indrek saabusid eile lausa kahe traktoriga. Algul oli vaja aiamaad veel pisut kultiveerida, et muld pehmemaks muutuks. Umbrohu juuri on muld ikkagi veel koledal kombel täis. Siis aga võttis Ain teise traktori ja lasi 8 vagu sisse. Tead, põld näeb nüüd täitsa asjalik välja, nagu elaksid meil ühed tõsised maainimesed. Ja seda me ju oleme!

Nüüd on vaja neid orasheina juuri kiirelt välja hakata võtma. Üks vagu on vaja kohe täna puhtaks saada, sest varajane kartuliseeme juba idaneb. Aegamööda katsun teised vaod ka kontrolli alla saada ja siis saab ka teise kotitäie kartulit ära istutada. Piiri pere arvas, et kui meil läheb õnneks ja kartul hakkab kasvama, siis suuremad lehed juba varjavad alusmaad nii palju, et umbrohul on seal kehva kasvada ja ta sureb lausa ise ära. Oht on see, et umbrohi saab enne kartulit suureks ja lämmatab kartuli ära. Hoiame pöialt ja rohime nobedalt!

Eile külvasin kõrvitsalisi: kurgi ja paari erineva sordi kõrvitsa seemned said pottidesse.

Väljas on nii ilus!

Minu Eesti - Tegin Ära!

Nii hea ja mõnus on intelligentsete inimestega arutleda ja väidelda! Uh, sain hinge pealt ära öelda. Ma ei ole 100% kindel, et nende koondatud ja vormitud mõtete ja ideedega midagi peale hakatakse, aga läinud reedestel mõttetalgutel oli see hea külg, et sai palju rääkida ja arutada teemadel, mis mul südamel on.

Ma olen seda varemgi tunnetanud, et hoolivaid inimesi on ümberringi palju. Reedel sain sellele veelkord kinnitust kui koos 6-aastase poja Janekiga Usuteaduste Instituudis toimuvas mõttekojas osalesime.

Ma ei suuda siinkohal taastada kõike seda, mida seal arutati. Minu küsimusele "Kuidas saada kooli rohkem õpetajaid, kes oma õpilastest hoolivad?" kogunes vastust otsima kuus inimest. Pakuti väga konkreetseid kiireid lahendusi, mida osalejad kohe järgmine nädal lubasid täide viima hakata. Samas leiti, et õpetajat on vaja usaldada, ta peb olema eeskujuks ja tuleb soosida õpetajate omavahelist koostööd ja enese analüüsimist.

Mina luban ära teha:

1. olen jätkuvalt eeskujuks kõiges selles, millesse usun.
2. muutun sallivaks ja hoolivaks.
3. aitan muuta Räpina Aianduskooli loovaks ja arengut soosivaks õpikeskkonnaks.

Ma lubasin seda teha 2. maiks ja ma olen tänaseks (4. mai) juba astunud suure sammu nende lubaduste täitmise suunas.