Didaktikaprintsiibid

Anti Kidroni raamatus "122 õpetamistarkust" (Mondo 1999) on need toodud järgmiselt:

TEADLIKKUSE PRINTSIIP - nõuab õppijalt õpitava ühest mõistmist, otstarbe ja mõttekuse taipamist.
ÕPITU ELLUVIIMISE PÕHIMÕTE - tähendab puhtteoreetilise teabe võimalikult kiiret katsetamist ja rakendamist tekelike probleemide uurimisel ja lahendamisel.
JADAPRINTSIIP - püstitab õpitava järjestikuse esitamise nõude.
SÜSTEMAATILISUSE PÕHIMÕTE - tähendab õppekava ja -korralduse kujundamist üheks tegusaks süsteemiks.
AKTIIVSUSE PRINTSIIP - nõuab õppijates ärksuse, omaalgatuse ja toimekuse kujundamist.
EAKOHASUSE PÕHIMÕTE - eeldab õpetamise sisu ja meetodite vastavusse viimist õpilaste eakohaliste iseärasustega.
KONSENTREERIMISPRINTSIIP - nõuab õppimise keskendamist teatud õppeainele, põhiprobleemile või teemale.
PUHKEPAUSIDE PIDAMISE PÕHIMÕTE - nõuab õppetunnis sageli värskendavate puhkepauside pidamist, et saavutada korralik lõdvestus ja värske meeleseisund.
INDIVIDUAALSUSE PRINTSIIP - nõuab õppurite eripära arvestamist koolitamisel.
JÕUKOHASUSE PÕHIMÕTE - soovitab õpitava kujundada õppija arengutasemele, teadmiste- ja kogemusvarule vastavaks.
NÄITLIKKUSE PRINTSIIP - nõuab õpitava esitamist kujundlikult (puust ette ja punaseks).
LIHTSAMALT KEERUKALE ÜLEMINEKU PÕHIMÕTE - tähendab õppuse järkjargulist raskemaks ja keerulisemaks minekut.
JÄRJEPIDEVUSE PÕHIMÕTE - selle abil tagatakse pideva juurdeõppimise ja kordamisega inimeste jätkuv õpivalmidus.
ÜLEÕPPIMISE PRINTSIIP - ehk teadmiste püsivuse tagamise põhimõte tähendab õppimise suunamist õpitud nähtustest arusaamiselt nende sügavama mõistmiseni ja õpitu pikemaks ajaks mällu talletamiseni.
TEADMISTE JA KOGEMUSTE ÜHENDAMISE PRINTSIIP - sellega arvestamine seisneb abstraktseile ja teoreetilistele teadmistele kogemusliku vaste leidmises ning juhuslikult kujunenud ja süsteemitu individuaalsete kogemuste varu lahtimõtestamises ja süstematiseerimises.

Õpetajad, palun rakendage neid otstarbekaid ja häid tagajärgi andvaid õpetamispraktika aspekte.