Eile istutasin liiliate ja gladioolide sibulaid

Tartu Maamessilt sain soodsa hinnaga liiliate ja gladioolide sibulaid. Liiliatekohta ütles müüja, et need on head lollikindlad taimed, kasvavad enam-vähem ise ja talveks ei tule sibulaid maa seest välja ka võtta. See on suur eelis.

Gladioolid meeldivad mulle väga, mu pruudikimpki oli valgetest gldioolidest. Nende kohta ütles müüja, et gladioolisibulad tuleks küll sügisel välja kaevata, kuivatada ja jahedaasse talvituma viia. Aga kuna need on tänapäeval nii odavad (mina sain 5-6 sibulat pakis 29 krooniga), siis enamik kasvatajatest ostvat kevadeti uued sibulad nii või naa.

Proovime ja vaatame, aga lilleherned külvasin siiski kasetti, siis pidid hakkama varem õitsema. Kuigi külanaised rääkisid, et see on asjata, parem panna kohe praegu otse mulda. Kiiresti-kiiresti, kuni muld veel väga ära kuivanud pole.

Longus rebashein idanes jällegi üle ootuste kiiresti ja koos nagu üks vägi kergitasid peale pandud papp-kaane üles. Kardan, et nad on seetõttu suts välja vevninud, aga jälgin praegu nende arengut ja midagi ette ei võta. Peiulillega juhtus see sama asi, aga ma potistasin nad ära, nii et istutasin idulehtedeni mulda ja nüüd tundub, et taimed kasvavad mõnuga ja ei ole neil häda midagi.

Kuna paar päeav on olnud väga soe, siis rohi, oh õnnetust, on hakanud kasvama ja mõnest kohast peaks varsti juba niitma. See niitmine on küll paras needus ....

Anti Kirdon "122 õpetamistarkust" (2. osa)

Jätkan Kidroni raamatust mõtteterade välja noppimist ja laia avalikkuse ette paiskamist. Avastasin seda tehes, et mulle endale jäävad asjad nii paremini meelde ja see innustab.

Õpetajaametile esitatud nõuded on muutunud. Õpetamisel hakkab üha tähtsamaks kujunema ärksa õpihuvi kujundamine, õppijate varasemate kogemuste ja ootustega arvestamine ning efektiivsete õpioskuste kättejuhatamine. Nii teiseneb õpetaja lektori ja infoandja rollist üha enam iseõppimise soodustajaks ja juhendajaks.

Mingi õpetamismeetodi valdamiseks ei piisa võtete teadmisest, nende rakendamiseks tuleb enne soodus pind ettevalmistada ning omandada uusi oskusi (meeskonnatöö juhtimine, näiteks). Ükski meetod ei asenda esmatähtsaid eeldus ja oskusi nagu usaldusliku õhkkonna loomine, enesekehtestamine, keeruka mõistetavaks muutmine või õppija tüüpvigade tundmine.

Tuimalt ettekantud loeng paneb kuulajad igavlema, kahandab nende õpihuvi ning muudab nad passiivseks. Nagu ütles Vello Kukk, siis loengut pidama ei saa enne minna, kui pole seda mitu kuud harjutatud ja kui see pole särav nagu Vana-Kreeka näidend. Pikkadele loengutele tuleb eelistada lühikesi, sest inimese tähelepanu suudab järjest ergas olla vähem kui 20 minutit. Pikema teema käsitlemise puhul tuleb sisse tuua vaheldust väitluse, iseseisvatöö või rühmatööga.

Uueaja õpilased ja nendele keskkonna loomine

Jõudsin ära oodata ...
Juba paar nädalat tagasi käsid osad meie kooli õpetajad Tartus ühe hollandlase koolitusel. See oli nii vinge koolitus, et selle järelkajad levisid kiiresti üle kogu kutsehariduse süsteemi Eestis. Täna hommikul saime ka meie pisut seal räägitust kuulda Räpina Aianduskooli õppealajuhi Koidula suu läbi.

Sellest mõneminutilisest ettekandest jäid minu kõrvu kajama see, et õpilased on muutunud ja nad suudavad teha mitut ajs korrada. Haudvaikus ei pruugi nende puhul soodustada süvenemist. Neid tuleb tunis kaasata ja neid tuleb suunata tööle omavahel. Probleeme tuleb lasta neil endil lahendada, valmis näritud lahendused ei motiveeri.

Samuti mainis Koidula, et loovust ei saa arendada. Loovust on vaja soosida ja tema arnemiseks on vaja luua tingimused. Täpselt sama ütlen mina õppimise ja õpetamise kohta. Õpetamise ülim eesmärk on luua õppimisele soodus keskkond. Iga inimene tahab õppida ja täiustuda. See on Maslow järgi üks instinktilaadsetest põhivajadustest. Kas meie oleme valmis oma õpilastele, kes on meie kooli austanud sellega, et nad on selle valinud oma kooliks, pakkuma sellist keskkonda, kus nad saaksid tulemuslikult luua ja õppida?

Küll oleks vaja nendel äärmiselt tähtsatel teemadel kõikide õpetajatega koos vestelda ja arutada mooduste üle, mida me kõik teha saaksime kohe praegu, et me õpilastel oleks parem areneda.

Arutasime Irmeniga seda asja ja kuna ta ka käis sellel koolitusel, siis lisas veel paar mõtet: iga inimene areneb erineva kiirusega ja erineval moel. Õpetaja ülesanne, püha kohus, on arusaada kus asub tema õpilane hetkel ja siis sealt koos edasi minna. Iga inimene võistleb ainult iseendaga. Sellest, kui kauget tuleviku inimene ette näeb, olenev see missugune töö talle kõige paremini sobib. Tööandjal on lõpetajale palju kergem pakkuda inimesele sobivat töökohta kui ta saaks koolilt adekvaatset infot selle kohta, milline see inimene on ja kui suurt vastutust ta suudab kanda.

Nüüd siis mõned mõtted koolitaja jagatud slaididelt.

• Viis meelt tekitavad närviimpulsse, mis põhjustavad ajurakkude ühendumist, moodustades ahelaid ja võrgustikke. Seetõttu seo teooria tunnetusliku kogemusega, kaasa kõik meeled õppimisse.
  
• Toetu asjadele mida õpilased juba teavad, palu õpilastel korrastada materjal tähendusega üksusteks.
• Kasuta projektitööd, probleemide lahendamist, teenindusõpet (service learning), avastusõpet ja esinemist.
• Küsitle, paku valikuid, aksepteeri vastutust.
• Mälu tegevuses hoidmine aitab meil omandada oskusi ja neid automaatseks muuta.
• Ajus, mis saab pidevalt negatiivset tagasisidet, tekivad hälbinud reageeringuahelad. Heitunud aja välistab mõistuspärasuse.
• Muuda oma tund kohaks, kus õpilased tunnevad end väärtustatutena, tunnustatutena ja seotuna kaaslastega, kes neid austavad.
• Et mälu oleks erk ja rikkumata, korda olemasolevat ja värskenda seda. Kasuta visuaalseid materjale, laule, salme ja simulatsioone, et mälu värskendada.
• Viis tulevikumeelt: distsiplineeritud meel, sünteesiv meel (süsteemne mõtlemine), loov meel, lugupidav meel, eetiline meel.
• Distsiplineeritud meel - järjekindel töö enda täiustamisel, räägi sellest mis on oluline, paku õpilastele võimalus avastada distsipliini tegelik tähendus. Püüdle olema ekspert alal, millega soovid tegeleda.
  
• Sünteesiv meel (süsteemne mõtlemine) - anna infole hinnang ja tähendus.
  
• Loov meel - mõelda erinevatest seisukohtadest lähtudes. Kui suudad näha kogu rada, siis oled ilmselt valel teel.
  
• Lugupidav meel - erinevused on elu tõsiasi. Ära arvusta pidevalt seda mis on sinu mõttemallist erinev.
  
• Eetiline meel - Mida ma võin/saan panustada teiste arendamiseks? Mida tähendab olla kogukonna liikmeks/partneriks? Juhenda õpilasi, kuidas nemad saavad anda midagi ühiskonnale, milles nad elavad. Muuda õpitu jätkusuutlikuks ja koolita inimesi nende homseks ametiks. Eetiline inimene mõtleb oma kohustustele.
  

Muna küla Vahe-Maidu talu on taas toreda Eesti pere maakoduks

Oli meil vast sõit!
Kui oled kasvanud ja elanud laugel maal, siis küngaste ja kuplite vahel autoga sõitmine teeb esiotsa südame alt õõnsaks.
Aga just selliste kuplite vahel Rõuge vallas paikneb üks väike küla, Muna küla. Sealt leidsid minu sõbrad perekond Liivakud, koosseisus Kai, Lauri, Emma ja Ants, ühe hiljuti mahajäetud talu, kus nemad (eelkõige vanemad) soovivad oma ülejäänud elupäevi veeta.
Vanasti ei olnud prügivedu vist väga popp tegevus. Ei tea kas oli hea olla, kui kõik omatehtud prügi oli ilusti lähedal pilgu all? Mitu autokoormat kõige ehtsamat prügi oleme meie oma talu maadelt ära vedanud. Sama saatus ootab Liivakuid, sest kui me eile neil külas käisime, siis avanesid maapõue "leiud" meile väga eredalt.
Vahe-Maidu elumaja on väga vahvalt poolenisti palgist ja poolenisti maakividest. Maakivi osa vuuk on kunstipäraselt kivitükikestega kaunistatud. Krundi keskelt voolab ojake ja kui võsa sai maha saetud, siis avanes ojale kena vaade. Maja taga päikese käes ajasid omi pakse pungi pojengid.
Soovin oma sõpradele palju jõudu!

Jürituli Männisalus

Eile oli mõnusalt soe õhtu. Seega ei mallanud toas istuda, vaid pidin terve kontoritööjärgse aja aias kraapima. Mul sai sügisel üks uue lillepeenar kaevatud, aga ma ei jõudnud seda siis umbrohust ära puhastada. Sellega eile tegelesingi. Kui päike hakkas juba madalamale vajuma ja laps tühja kõht kurtis, siis hakkasin otsi kokku tõmbama. Endal ikka pisut kahju, et ei saanud edasi tühnitseda ... valgust pisut veel oli.

Aga toale lähenedes kuulsin telefoni helisemas. Oli naabrinaine Külli, kes teatas, et nemad teevad külalõkkeplatsil jürituld, tulgu meie ka. Oli see vast sobiv pakkumine ja muidugi olime rõõmuga nõus.

Ma olen seda ennegi mõelnud, et meil on külarahvaga väga vedanud. Nad on nii tublid ja toredad, kõigi aiad oleks nagu just äsja presidendi aukirja saanud. Kui lõkkeplatsile/kiigeplatsile jõudsime, siis oli pidu juba täies hoos. Olid Eha ja Väino, Külli ja Ain lastega ning Riina ja Kalmer. Võeti sööki ja võeti jooki ja tehti ohtrasti nalja. Lapsed Janke, Helen ja Indrek kiikusid meeletult ja torkisid tuld.

Kuna oli neljapäeva õhtu, siis ei saanud väga kauaks jääda, sest järgmisel hommikul vaja jälle vara ärgata. Aga nii tore oli koos olla.

Kui täna hommikul tööle sõites lõkkeplatsist möödusime, siis Väino ja Kalmer istusid tossava tule ääres. Hm, kas nad olid ikka veel seal või juba jälle?

Saavutasin uue taseme istikute ettekasvatamises

Pikeerisin juba kolmandaid taimi ja oli tunne, nagu juba natuke oskaksin. Healt meelt tundsin õigete töövõtete üle - tundus kohe, et palju kergem oli õigete võtetega tööd teha kui omaenese leiutatud meetodil.

Mis taimi ma pikeerisin, ei oska sel korral öelda, sest naabrilt saadud taimed jäid tundmatuks. Tore seegi, on põnevuse moment asjal juures.

Kurb hakkas siis, kui vaatasin hindaval pilgul toas ringi ja avastasin, et ruum valguse lähedal on ammendatud. Ega midagi, tuli appi võtta keerukamad lahendused (vaata pilti) ja liikuda uuele tasemele.

Minu kohalik kasvuhoone

Mul on tekkinud seoses maal elamisega tugev sisemine sund ilmade soojenemisel seemneid külvama hakata. Kuna elame ikka veel saunas, siis osutus mu kontori suur aknalaud päästjaks ja sinna ma oma väikse kasvulava sisse seadsingi.

Seoses abikaasa komandeeringuga on ka tema töölaud pisut oma ilmet muutnud.


Ni, mis mul siin siis kasvavad? Kolleg Irmenilt sain väiksed petuunia ja lobeelia istikud, mille pikeerisin kassettidesse (pildil on juba pealt näpistatud petuuniad). Ise külvasin lilledest peiulille ja salveid. Köögiviljadest külvasin tomatit, mis on hästi tõusnudja näevad välja nagu tomati istikud ikka. Kui ettekujutada neid ca 20 korda suurematena, siis on pilt nagu turul.

Tiina Paasiku raamatust "Moodne köögiviljaaed" sain innustust külvata sellist eksootikat nagu on artišok. Tiina jutu järgi pidi ta olema nii ilus taim, et teda on vaja lausa lillepeenras kasvatada. Kui taime alumine osa külmade saabudes ilusti kuuseokste teki alla panna, siis saavat sellest taimest ka meie kliimavöötmes püsik. Vaatama, kas see mul ka õnnestub. Tõusmed näevad igal juhul välja sellised (vasak pilt).


Ja siis veel peiulill, mileta ei saa läbi ükski aednik, kui ta soovib ilu abil kahjureid peletada. Peiulillega juhtus mul järgmine kummaline lugu. Külvasin ühel teisipäeval, sest teadsin, et idanemine võtab ikka mõned päevad aega. Ja kuna mul oli selle sama nädala kolmapäevast reedeni üks konverents, siis plaanisingi esmaspäeval tööle tagasi tulles hakata idude tärkamist jälgima.
Suur oli mu üllatus, kui 6 päeva pärast avastasin papitüki ja kile alt 5-6 cm pikkused tõusmed. Kuna mul neid ei olnud võimalust neid kohe idulehtedeni ümber istutada, siis polnudgi nende veninud solakateda muut teha kui saata looduse ringkäiku. Aga nüüd on mul uued ja pontsakamad.

Õpivõtted

Õppimise õpetamine kuulub eraldi ainena vaid väheste koolide programmi. Vajadus selle järel on aga äärmiselt suur. Õpetajad kurdavad, et õpilased ei oska õppida. Õppijad on ise hädas ja tunnevad, et seda oleks vaja eraldi õppida. Enamiku ainete õpetamisel avaneb mitmeid võimalusi erinevate õpitehnikate tutvustamiseks ja läbiproovimiseks.

Anti Kidroni raamatus "122 õpetamistarkust" (Mondo 1999) on õpivõtteid tutvustatud järgmiselt:

1. Individuaalsete õpieesmärkide püstitamine toimub õppetsükli või kursuse alguses. Eesmärgi raskusastme õige valik määrab selle saavutamise tõenäosuse. Võttes arvesse, et kõige rokem innustavad tegutsema jõukohased, ent enda kättevõtmist eeldavad eesmärgid, tuleb õpetajal aidata õpilastel sobivad sihid seada, arvestades individuaalseid võimeid ja püüdlikkust.
2. Õpingu laiema ajakava paikapanekuga tuleb juurutada harjumust kavandada endale iga päev sobivaks kellajaks konkreetsed tegevused. Ainus viis ajaplaneerimisest kasu saada on kindlaks ajaks kindlad kohustused võtta.
3. Õppimise üldstrateegia kättenäitamine toimub õpetlike eeskujude ja iseloomulike vigade kaudu. Usina harjutamiseta ei saa vilunuks, vilumus mõnes ajsas aitab elus kätte võita need kompetentsusalad, kus me teistest peajagu üle oleme.
4. Unustamiskõver tuleb üle kavaldada! Kasulik on rakendada äsjaõpitu süstemaatilist meeldetuletamist. Mahuka ja raske materjali selgeks õppimisel tuleb pidepunktid järgmisel päeval üle korrata. Sellega tagame nende meeldejäämise umbes nädalaks. Nädala möödudes tuleb materjal uuesti üle korrata. Ühe kuu pärast on taas aeg kordama asuda ning aasta möödudes uuesti (Ringom).
   
5. Sihikindel eneseorganiseerimine aitab igapäevaseid sihte seada ega tegevuses keskenduda. Iseõppimise korraldamine eeldab enesejuhtimist, laiskushetkede ülekavaldamist.
6. Õpivõimete tundmaõppimine selleks ettenähtud testide abil.
7. Loo endale enne üksikasjade õppimist tervikust ülevaade. Üldpildi puudumine või hägusus takistab mõistmast, miks üht või teist üksikküsimust ülepea vaja on. Mõistagi alandab see õpihuvi.
8. Esita küsimusi mis seostuvad käsitletava probleemi või teemaga. Loengu käigus formuleeri küsimused selle kohta, mis sind huvitab. Iga oluline küsimus osutab ajutiselt kõrgenenud õpivalmidusele.
   

Kidron toob leotelu 20 õpitehnikast, mida ta soovitab klassis kasutada. Kui me suudame mõne tehnika rakendavust sobival hetkel tõestada, siis selle tehnika iseseisev kasutamine õpilaste poolt kasvab mitmekordseks.

• mälutehnikad;
• 20 min keskendumise põhimõte;
• minutiliste puhkepauside pidamine;
• sirutus- ja hingamisharjutuste tegemine;
• "algaja vaimu" loov rakendamine: lase õpilastel enne teoreetilisi selgitusi probleemi iseseisvalt uurida;
• silmava lugemise põhimõte;
• vahetu kordamise põhimõte;
• õppekavast spikri tegemise põhimõte;
• ideeskeem;
• probleemi "settida laskmise" põhimõte;
• õpiringi moodustamine;
• juhtnööride järgmise kogemus.

Tähelepanu mobiliseerimise võtted

Anti Kidroni raamatus "122 õpetamistarkust" (Mondo 1999) on need toodud järgmiselt:

1. Oska oma õppetund köitvalt eesmärgistada.
2. Kasuta uue teema või probleemi avamisel nn "lassovõtet": leia mingi ere näide, rabav fakt, mahavaikitud tõsiasi, mis uuritava nähtuse õppijatele huvitavaks teeks.
3. Järgi 20 minuti reeglit: tee loengus iga 20 minuti tagant väike paus ja esita kuulajaile tähelepanu virgutav küsimus või paku kõigile võimalus minutiks tukastada ja välja lülitada.
4. Kasuta õppetunnis kontrasti põhimõtet: rääki osa aega rõhutatult vaikselt, teine osa valjult, mängi vastakaid rolle, too ruumi vahelduseks muusikat ja täielikku vaikust.
5. Oska kulajais tundeid äratada. Tunnete elavdamise eesmärgiks on viia auditoorium emotsionaalse etteaste või empaatilise suhtlemisega välja tüütavalt tõsimeelsest, ratsionaalsest vaimsest seisundist.
6. Taga õppurite füüsiline aktiivsus. Pikema paigalistumise loidust aitab kõige paremini kõrvaldada liikumine, samuti sirutus- või virgutusharjutuste tegemine.
7. Hoolitse pidevalt tagasiside eest. Esita kuulajaile küsimusi, palu neil rääkida oma kogemusest jne.
   

Didaktikaprintsiibid

Anti Kidroni raamatus "122 õpetamistarkust" (Mondo 1999) on need toodud järgmiselt:

TEADLIKKUSE PRINTSIIP - nõuab õppijalt õpitava ühest mõistmist, otstarbe ja mõttekuse taipamist.
ÕPITU ELLUVIIMISE PÕHIMÕTE - tähendab puhtteoreetilise teabe võimalikult kiiret katsetamist ja rakendamist tekelike probleemide uurimisel ja lahendamisel.
JADAPRINTSIIP - püstitab õpitava järjestikuse esitamise nõude.
SÜSTEMAATILISUSE PÕHIMÕTE - tähendab õppekava ja -korralduse kujundamist üheks tegusaks süsteemiks.
AKTIIVSUSE PRINTSIIP - nõuab õppijates ärksuse, omaalgatuse ja toimekuse kujundamist.
EAKOHASUSE PÕHIMÕTE - eeldab õpetamise sisu ja meetodite vastavusse viimist õpilaste eakohaliste iseärasustega.
KONSENTREERIMISPRINTSIIP - nõuab õppimise keskendamist teatud õppeainele, põhiprobleemile või teemale.
PUHKEPAUSIDE PIDAMISE PÕHIMÕTE - nõuab õppetunnis sageli värskendavate puhkepauside pidamist, et saavutada korralik lõdvestus ja värske meeleseisund.
INDIVIDUAALSUSE PRINTSIIP - nõuab õppurite eripära arvestamist koolitamisel.
JÕUKOHASUSE PÕHIMÕTE - soovitab õpitava kujundada õppija arengutasemele, teadmiste- ja kogemusvarule vastavaks.
NÄITLIKKUSE PRINTSIIP - nõuab õpitava esitamist kujundlikult (puust ette ja punaseks).
LIHTSAMALT KEERUKALE ÜLEMINEKU PÕHIMÕTE - tähendab õppuse järkjargulist raskemaks ja keerulisemaks minekut.
JÄRJEPIDEVUSE PÕHIMÕTE - selle abil tagatakse pideva juurdeõppimise ja kordamisega inimeste jätkuv õpivalmidus.
ÜLEÕPPIMISE PRINTSIIP - ehk teadmiste püsivuse tagamise põhimõte tähendab õppimise suunamist õpitud nähtustest arusaamiselt nende sügavama mõistmiseni ja õpitu pikemaks ajaks mällu talletamiseni.
TEADMISTE JA KOGEMUSTE ÜHENDAMISE PRINTSIIP - sellega arvestamine seisneb abstraktseile ja teoreetilistele teadmistele kogemusliku vaste leidmises ning juhuslikult kujunenud ja süsteemitu individuaalsete kogemuste varu lahtimõtestamises ja süstematiseerimises.

Õpetajad, palun rakendage neid otstarbekaid ja häid tagajärgi andvaid õpetamispraktika aspekte.

Anti Kirdon "122 õpetamistarkust"

Otsustasin selles uues rubriigis "Lugemispäevik" hakata märkmeid tegema (enda ja teiste jaoks) raamatutest, mis on köitnud minu tähelepanu.

Pole õpetajat, kellest ei saaks veelgi paremat õpetajat, kui ta ise sama hoogsalt õppimisega tegeleb kui ta õpilased. Siit ka minu lootus ärgitada ja õhutada oma kolleege õppima ja muutuma.

Õppimine jääb nii mõnelegi just seetõttu vähe viljakaks, et tarka teejuhti pole käepärast. Kidroni raamat otsib vastust sellele, kuidas õpetamine tõhusamaks ja hõlpsamaks muuta. (Ülo Vooglaid)

Edasipidi on toodud tsitaadid Kirdoni raamatust. Minu kommentaarid on märgistatud (KJ:...).

• Õpetamisest olulisem on olulise õpetamine
• Kes ma olen? Õpetajal pole tarvis kogu aeg olla Ilmeksimatu positsioonis. Vahel võib õpetaja olla Mõistvaks Kaaslaseks, Mängusõbraks, Õpilaseks. Samal kombel saab loengupidaja rolli täiendada rühmatöö korraldaja, toetaja, julgustaja või kogemuste vahetaja osaga.
• Õpetamisel on edu loota vaid nendest sihtidest ja eesmärkidest juhindudes, mida õppijadki tunnistavad ja tähtsaks peavad ning mille saavutamise nimel on nad nõus jõudu pingutama. Eesmärkide seadmine eeldab tahtekindlat tegutsemist.
• Ruumi ümberkujundamise võib võtta sihiteadlikult appi sääraseks manuaalseks tegevuseks, mis võimaldab pingest vabastavat kehalist liikumist ning arendab õpilaste koostööd.
• Õppimine on pingeline protsess, mis sunnib tähelepanu teritama, pikema aja vältel keskenuma, tüdimuse ja väsimusega võitlema. Tekkiva stressi leevendamisel on tähtis osa õpetaja emotsionaalsel toetusel ja julgustaval sõnal.
• Õppijate individuaalseid iseärasusi tuleb arvestada. Mõni väsib sirge seljaga istumisest, erksuse tagamiseks tuleb lasta õpilastel vabamalt käituda ja ennast liigutada. Paljud noored tunnevad ennast heledast valgusest häirituna, vanemas eas õppijad hakkavad üha enam heledat vagust nõudma. Nii mõnigi õppur keskendub paremini sobva taustamuusika saatel. Samuti suudavad mõned inimesed märksa kauem keskenduda kui nad midagi joovad (KJ: koolitaja Viigi Viil soovitas haridusliku kinesioloogia koolitusel õppimise ajal pidevalt vett lonksata, sest see taastab ja turgutab neuroloogilisi sidemeid ja elektrilisi impulsse. Elektrolüüdis on vaja vett).
• Hindamine võimaldab õpetajal oma pedagoogitöö tulemuslikkuse üle otsustada.
• 
  

Võhandu maraton

Oli see vast üks paadisõit!

Mu klassiõde Erika teavitas mind sellest sündmusest. Esialgu ei osanud midagi arvata, aga kui ma Internetist otsides aru sain, et see on paadimaraton, siis tekkis asja vastu huvi. Kuna koolitöö ja aianduse vahel on vahest päris kasulik aeg maha võtta, siis otsustasimegi poja Janekiga seda hullust vaatama minna.


Teadsin, et Leevakul pakutakse võistlejatele süüa. See tundus olevat paras koht võistluse vaatamiseks. Perekond Joonaste süst nr 93 pidi sinna jõudma orienteeruvalt 11, st et 40 km peale olid nad endale aega andnud 4 tundi, sest start oli Tamula järvelt kell 7 hommikul.

Jõudime kohale ja kahjuks jõudis meil ka külm hakata enne kui saabus meie kallis paatkond kooseisus Erika ja Eero. Ilm oli laupäeval, 18. aprillil parajalt külm. Kui me veel hommikusööki sõime, siis sadas akna taga vahelduva eduga vihma, rahet ja lund, kraadiklaas näitas vaid 3 kraadi sooja. Mul hakkas soojas toas (saunas tegelikult) istudes paadisõitjatest päris hale. Aga eks need sportlased olegi pisut imelikud ja kindlasti isemoodi rahvas.

No nii, Leevakul oli ilus olla ja oodata, ca 11:30 saabus süst 93. Soe supp keres ja piss väljas, võisid nad jätkata oma katsumust. Nüüd pidi hakkama kõige raskem ja vaatajatele huvitavam osa - kärestikud. Viira ja Süvahavva jne, uh, õudne!

Meil oli vaja korraks Võrus käia ja siis võisime taas rahulikult sõitjaid jälitada, sest mis seal salata, sportlik hasart oli ka meid haaranud ja me pidime seda kõike oma silmaga nägema. Pisut enne kella 2 jõudsime Süvahavva veski juurde ja seal võiseime oma silmaga jälgida kuidas paadid järjest siuh-sauh veskitammist alla lasid. Kaldalt oli seda äärmiselt põnev jälgida. Ei oska öelda, kas sama mõnu tundsid ka need, kes selles vetemöllus paadiga ümber käisid. Ja neid oli ikka palju. Üks kummipaat sõideti päris ribadeks. Süstadel oli kergem, sest põll võttis suurema ve kinni. Kanuud pidid aga kõik ikka kalda pealt läbi käima ja vee kanuust välja valama.

Olime Võrus liiga kaua mökutanud ja süst 93 oli sela enne meid läbi tuhisenud. Järgmisena läksime Reo silla alla Põlva-Värska maantee peal. Ilm oli soojenenud ja mõnus oli seal jõe ääres luhal soojal murumättal lebotada ning sõudjaid ja aerutajaid vaadata ning nii mõnegagi paar sõna nalja visata. Meel oli kõigil ülev. Aga süst 93 oli kadunud????

Sõitsime autoga Pääsnasse, seal teeb Võhandu toreda täieliku S-kujulise kurvi. Kuna kohalikud on piraka palgi üle jõe vedanud, siis pidid kõik võistlejad paadid üle S viimase pauna vedama ja said jalgu sirutada. Ka seal sai võistlejate ja kaasaelajatega lobisetud, aga süst 93 jäi kadunuks. Siis ma taipasin helistada ja Eero ütles, et nad on kohe varsti Ruusal. Kihutasime sinna, aga ei midagi. Telefonist öeldi, et nad on juba Leevakult läbi, näeme Räpinas. Oh seda vale arvestust, nii kaua olime valede kohtade peal jokutanud.

Räpinasse me aga veel ei läinud. Jaama-Rahumäe teel on ka Võhandu jõe sild ja seal all passides me nägime jälle oma kalleid aerutajaid. Nii Erika kui ka Eero olid heas tujus ja nende süst läks vaatamata läbitud 80 km sujuvalt ja mõnuga.

Räpina Paberivabriku tammi juures pidi paadid taas käsitsi üle tammi vedama. Kuna oli juba päris hilja, kell võis olla vast 7, siis hakkas minema ka viluks. Võistlejad saabusid, aga vastutuul oli võtnud nende võhma ja näost võis välja lugeda pisukest väsimust. Jäänud oli veel vaid 9 km.

Finish oli Võõpsus, enne Lämmijärve ohtlikke laineid. Ootasime seal ja külmetasime. Võidukas süst 93 ja kangelased Erika ja Eero jõudsid finishisse umbes 70-ndatena. Fantastika! Oli vahva päev!