Minu mehe uus missioon

Minu kallis Ameerika mees Joshua on eestlane. Vähemalt meeldib talle mõelda, et ta on eestlane. Sest ta elab ju Eestis. Meile, kes me oleme elanud siin pisut kauem kui 10 aastat, tundub kummaline, et inimene sellise asja peale tuleb. Aga kui mõelda Ameerika Ühendriikide peale, siis on ilmselt enamus selle riigi elanikkudest selle väitega nõus ja peavad ennast Ameerikas elades automaatselt ameeriklasteks. Sest teist moodi olekski imelik ja keeruline: millal kukub kell ja sa hakkad järsku ameeriklaseks? Kas alati on keeleoskus otsustav? Kas loeb võõrsil veedetud aeg ja kui kokkulepitud (kellega?) aeg täis, siis oledki kohe ameeriklane? Kas loeb ametlik kodakondsus? Ei usu, ma arva, et inimese sisetunne loeb ja selle järgi arvestades on Joshil igati õigus ennast eestlaseks pidada.

Josh on väga Eesti-meelne ja talle meeldib Eestis elada. Meeldib kohe nii palju, et ta on nõus ka teistele, veel kahtlejatele, Eestist ilusaid (ja tõestisündinud) lugusid vestma, et neile Eesti elu headust kirjeldada. Nii ongi mul mõningaid "sündinud eestlastest" tuttavaid, kes oma meestele Joshi telefoninumbri annavad, et Josh saaks neid veenda koos perega eestisse kolima.

Ja nagu me teame, siis siirus on see, mille vastu ei saa ega olegi mõtet võidelda.

Ei usu, et Joshua Ameerikas elades oleks eriti midagi teadnud välipeldikust või kaevust vee vinnamisest. Ja ega nüüdsel ajal ka enamik Eestlasi enam neid termineid igapäevaselt kasuta. Aga tema ja minu ühine elu viimase pari aasta jooksul maailma kõige ilusamas kohas Kagu-Eesti nurgakeses on meid positiivselt mõjutanud. Ja kui Josh vahest Ameerikas käib, siis hakkab ta isegi neid proosalisi asju taga igatsema. Sest need on olulised osad tema ilusast elust Eestis ....

Söögijahil kobras Kirmsis

Sõitsin eile mööda Võru maanteed Räpinast kodupoole. Vaatasin aknast välja kui järsku käis läbi pea küsimus, et mis imelik puu see seal oli, pole enne märganudki - altpoolt niimoodi imelikult paks. Kuna tee oli tühi ja suur valge väljas, tagurdasin paarsada meetrit tagasi ja oma suureks imestuseks nägin usinat kobrast kõvasti puu kallal ametis. Ja seda kõike ca 20 meetrit maanteest Kirmsi kandis. Möödasõitvad autod ei häirinud teda sugugi.

Helistasin kohe fotohuvilisele naabrimehele, kes kiirelt kakaotassi tagant sündmuskohale kiirustas ja need teile näha olevad pildid tegi. Kahjuks käis auto uks liiga suure mürakaga kinni, nii et kallis kobras ehmatas, oma töö jättis ja teetruupi varju põgenes.

Mina ei ole kobrast enne elusana näinud ja olen väga rõõmus, et teda 15 minutit töö ajal jälgida sain. Alguses arvasin, et loom on, vaeseke, eksinud ja asjata ojast nii kauge puu langetamise ette võtnud. Loodusetundja naaber selgitas, et ta seda sugugi tammi tegemiseks ei langeta, vaid et ta sööb hoopis puu õrnemaid oksakesi, mida ta muidu kätte ei saaks.

Samuti sain selgeks, et kobras on taimetoitlane ja saarmas on see, kes sööb kalu. Kobras ehitab tamme vee piiri kaugemale nihutamiseks. See on tema turvalisuse huvides, sest maismaal on ta väga aeglane ja kohmakas käija ning langeb seal vaenlaste saagiks. Kuigi tema teravate ja tugevate hammastega mitte iga kiskja rammu katsuma ei kipu. Kui kopral vesi ojas laiemaks paisutatud on, siis on tal julgust rohkem ja sööki rohkem.

Veriora - minu kodukant

Töötuna, nagu ma nüüd olen, on mul palju rohkem vallamajja asja. Mitte just sellepärast, et seal tööd pakutaks või rahalist abi, aga just seetõttu, et sealses uues külakeskuses on hea olla. Uue maja planeerijad on teinud oma tööd südamega. Kiidan südamest Veriora vallavalitsuse töötajaid, et nad on nii inimesekesksed ja abivalmid.

Uues külakeskuses on minusuguse maanaise jaoks väga mugavad olud loodud: kuna elamine Männisalus toimub meil päevast päeva 10 A suuruse peakaitsemega, siis on külakeskuse pesumasin ja kuivataja kui Jumala kingitus. Kasutan seda pea iga nädal. Et ei peaks pesumasina kõrval niisama passima, siis kasutan raamatukogu ja sealset Avalikku Interneti Punkti (AIP), kuna siis pole koju Internetti vajagi. See on mul justkui kontor, kõik asjad saan aetud äärmiselt meeldivas ja sõbralikus õhkkonnas. Hommikud kuluvad peaasjalikult tööotsimisele ja siis ongi raamatukogus rahulik. Kui on vaja lastele kooli-lasteaeda järgi minna, siis on mul aeg raamatukogu arvutisaalist lahkuda, sest saabuvad pisut lärmakamad kooli-jõmmid ja asuvad omi asju arvutis ajama. Meil kõigil on ju oma elu elada.

Ja et ei läheks liialt töiseks, siis on külakeskusel ka köögike, kus saab teed ja kohvi keeta ning külmkapis lõunasöögiks varutud toite hoida. Vallatöötajad pakuvad seal oma pauside ajal meeldivat seltskonda. Kui töötu elu on nii kena, siis väga tööle ei kipugi ....

OI-OI, aianduskool!

Tere, inimesed!
Leidsin Haridusministeeriumi kodulehelt Eesti koolides läbi viidud välishindamise õiendid. Muude hulgas on ka Räpina Aianduskooli tulemused:
http://www.hm.ee/index.php?popup=download&id=10032

Sealt võib lugeda, et aianduskoolis ei ole täidetud mitmeid haridusministri määrusi. Näiteks,

• nr 10 "Kutseõppeasutuse nõukogu tegutsemise kord"
• nr 65 "Pedagoogide kvalifikatsiooninõuded"
• nr 265 "Eesti Hariduse Infosüsteemi asutamine ning põhimäärus"
• nr 13 " Kutseõppeasutuste pedagoogide vabade ametikohtade täitmiseks korraldava konkursi tingimused ja kord"
• nr 69 "Pedagoogide atesteerimise tingimused ja kord"
• nr 90 "Kutseharidusstandard"
• nr 16 "Kutseõppeasutuses peetavate õppetegevuse alaste kohustuslike dokumentide loetelu, nende vormid ja täitmise kord"
• nr 69 "Kutseõppes kasutatav ühtne hindamissüsteem"
• nr 33 "Õpilaste kutseõppeasutusse vastuvõtu kord"
• nr 40 "Riigiasutuse ühiselamute kasutusse andmise tingimused ja kord"

On ka seadusi, mida on rikutud. Näiteks:

• "Haldusmenetluse seadus"
• "Kutseõppeasutuse seadus"
• "Täiskasvanute koolituse seadus"

Minu jaoks oli kõige šokeerivam lõik, kus järelvalve tuvastas, et kooli direktoril puudus dokument juhtmisalase koolituse läbimise kohta hilisemast ajast kui 1978. aasta. See selgitab kõik!

Lapsepõlve suhete määravast tähtsusest kogu edasiseks eluks

Olen saanud taas tangu tera võrra targemaks, sest Martti Paloheimo raamat "Lapsepõlve mõjud" on läbi loetud. See on karm raamat, mida nendele ei julge soovitada, kes ei ole vaimult valmis oma lapsepõlve traagikatega taas kohtumiseks.
Hr Paloheimo väidab nimelt, et peaaegu kõikide tõsiste psüühhiliste tervise probleemide taga on lapsepõlves kogetud väärkohtlemine - nii füüsiline kui ka vaimne. Selleks võivad olla peksmine, hülgamine, armastuse ja füüsilise kontakti puudus ja veel palju, palju teisi "vältimatute heade" puudumisi või "välditavate halbade" esinemisi peresuhetes. Need tekitavad normaalselt erineva meeleseisundi, näiteks hingevalu, kahtlustusluulu, sundmõtete käes kannatamine jne.
Autor väidab, et ka alkoholisimi põhjuseks on lapsepõlve traumad. Ta selgitab oma uskumist nii: inimene on esimest korda alkohooli tarvitades kogenud seda, et ta tunneb ennast siis vabana ängistusest ja see kannustab teda seda tunnet taastootma ikka uuesti ja uuesti alkohooli tarvitades. Neid inimesi jälitab mingi peidetud isiklik painaja, mille eemale peletamine joobe abil on vältimatu, et inimene võiks üldse hakkama saada. Teisedki alhoholismi uurijad tunnistavad, et selline isiklik paharett on olemas, aga nad ei ole leidnud sellele põhjendust.