Hirmus hala ja nutt kaotatud muru ule

Oh, Issake, vaadake nuud ise. Mu kolme suve too ja vaev on vastu taevast. Sober Reet, ise aiandusguru, aga vaitis, et ta ei tea paremat tahtagi - saabki mulle korraliku muru rajada. Hea seegi, et keegi nii positiivselt suudab motelda.

Aga jah, ilmselt saabus siis see 60-pealine metssea kari, keda ma kevadel pollu peal nagin, meie hoovile ja tulemus on selline: muru pole ollagi. Tundub, et lillepeenrad on alles ja terved, hea seegi!

Nuud meenub mulle, kuidas ma naabri Ainile kevadel elutargalt utlesin, et mis teha - kitsed on palju elupuude oksi soonud ... aga mis siis ikka, see on ju osa loodusest. Vaat nuud enam nii leebelt ei utleks selle looduse "loomulikkuse" kohta.

Huvitav, mida nad sealt siis nii suures koguses leidsid, kas voilillejuuri, voi vihmausse voi veel midagi kolmandat? Aga too on korralik ja hea meel on voilillede vahenemise ule. Aga ma vist ei kujuta ette mis too mind ees ootab, oi oi oi!

Spagetikorvits a la Külli

Lugu selline, et ameeriklased on kohutavad kogujad. Neil on isegi uus TVshow Hoarders, mis naitab taitsa haiglaslikke juhte sellest kogumiskirest. Enamus inimestel on majad asju pungil tais ja kapid on ammu vaikseks jaanud. Kel on vaiksem maja, neil tuleb osa asju hoida eraldi laoruumides (mida saab raha eest rentida spets laofirmadest, mida olen mitmel pool tee aares nainud), teised kasutavad vabu tube ladustamiseks. Ilmselt sellest isearasusest tingituna toimub mitmes kohas regulaarselt täikasid. See annab voimaluse osast taagast vabaneda, aga annab ka ideaalse voimaluse odavat träni juurde soetada. Mina kahjuks olen pisut sellesse viimasesse kategooriasse langenud ja hoian meeleheitlikult äärest kinni, et mitte taiesti ara uppuda.

Seega, puhapaeval kaisime Hubbardstoni täikal. Parast pisukest jokutamist ämma pool joudsime kohale umbes keskpaevaks, et siis kurbdusega avastada, et pooled muujatest on juba lainud. Tuli valja, et see on koht kuhu muujad saabuvad juba varavalges 5 ajal ja esimesed ostjad tulevad parimaid palasid noolima juba 6st. Seega olime lootusetult hiljaks jaanud, aga ... koik teavad, et turu lopus on tehingud ostjale soodsamad, ja seetottu polnudki eriti hada.

Jalutasin laudade vahel kui jarku markasin, et uks vana naine seisab uhe laua juures ja nutab. Kaubitseja hakkas teda lohutama ja tuli valja, et vanatadi oli eksinud. Tundus, et ta oli ka pisut vaimuhaige, seega oli tema arritus ja mure vaga suur. Kuna muuja ei saanud oma kauba juurest lahkuda, siis olin lahkelt valmis vanatadiga korraldajate juurde jalutama ja teda lohutama, et siis valjuhaaldi abil ta ligimesi ules otsida.

Taika korraldajad olid vaga abivalmid, aga kahjuks ei osanud vanatadi palju oma olukorda kirjeldada. Ilmselt suvendas tema pabin ta puuet veelgi, ta vaitis vaid, et tuli sinna koos oma isa Jake'iga. Aga ta oli ise ca 70-80 aastat vana, nii et vota kinni! Igatahes ei ilmunud uhtki Jake'i korduva kutsumise peale valja ja mina muudkui uurisin ja puurisin, et kus ta elab ja kellega ja kas ta tuli sinna esimest korda voi on ennegi kainud. Lopuks saime teada, et ta on koos uhe muujaga, kes muub juurvilja ja muud talukaupa. Josh laks siis platsi peale otsima, sest seal ei olnud selliseid palju, vaid moni uksik. Enamus muus ikkagi asju. Ja tuligi tagasi koos Jake'iga, kes tanutaheks abi eest andis meile kaks muskaatkorvitsat, uhe Hubbard korvitsa (vt pilti) ja uhe spagetikorvitsa. See, kuidas seda sinakat Hubbardit valmistada, pean ma veel uurima, aga spagetikorvitsa jaoks on mul teile kull kohe uks maiuspala jagada.

Meie kandi, Eestis ikka, Soome proua Leena opetas mind seda keetma. See kaib nii: loigata korvits pooleks, suruda potti, loikepinnad ules poole ja keeta 30 minutit. Siis kraapida kogepealt seemned valja ja visata ara. Siis eemaldada lusikaga viljaliha (ettevaatust, vaga kuum!) ja valmistada sellest meeleparane toit.

Tukelda 5-6 tomatit ja sibul/küüslauk, keeda neid ca 20 minutit ja votta tulelt. Lisada eelnevalt valmistatud (praetud voi grillkana) ja tukeldatud kanakuubikud, riivjuust ja spagetikorvitsasisu. Maitsestada soola, pipra ja basiilikuga. Viib keele alla!

Sügis käes: maisi labürindis Ameerika ajalugu oppimas

Nuud langeb lehti juba taies hoos ja tekkimas on kenad varvilised kuhjad. Ohus on tunda tugevalt sugist ja ilmad on pisut vihmasemad. Koik kohad on tais ilusaid prunnakaid korvitsaid ja krüsanteemid oitsevad taies oies. Maarajoonides, nagu meie siin nuud elame, on talunikel sugiseti kombeks rahva lobustuseks oma maisipoldude sisse labürinte loigata. Meie kaisime uht sellist paris pirakat uudistamas Ekonki kalkunitalus. Neil on seal tsirka 2 tuhat kalkunit kasvamas/kosumas, et neid siis Tänupuha "altari" ette heita ja ara lasta suua koos miljonite ja miljonite teistega.

Peale eluga laburindist paasemist kaisime linde ka uudistamas ja mul on tohutu suur tahmine katsuda mone kalkuni vaga erilist nahast sarve, mis neil koigil noka kohal silmade vahel kasvab. See on selline 3-4 cm pikkune ja sulgedeta löts pikuke ja ma ei oska kuidagi selle otstarvet selgitada. Aga ma ei soendanud seda siiski katsuda, sest nende lindude kiirus oli uskumatult suur ja nokk paris pirakas ja jouline.
Nii, nuud aga siis maisipolluatraktsioonist. Sisse paases uhest servast ja liikuda sai mooda radu. Nagu laburindis ikka, oli pidevalt voimalik kuhugi poorata. Nende enda aerofotolt on naha, et tegu polnud mingi lapsiku ja labinahtava koridoriga. Halloweeni ohtul pidavat too labutint lahti olema ka pimeda ajal ja pean utlema, et seal oleks pimedas upris kôhe olla. Et kulastajatel oleks ponevam, siis oli pusasse ara peidetud kumme kusimust. Kes koigile oigesti vastas, see sai talu jäätisekohvikust uhe palli kodusvalmistatud jaatist. Kusimused olid Ameerika ajaloo ja praegusaja militaarteemadel. Naiteks, kes kirjutas Ameerika Iseseisvusdeklaratsiooni (vastus: Thomas Jefferson) voi Mitu punast triipu on Ameerika lipul? Kusiti ka Ameerika sojavae alluksusi (Navy, Army, Marine, Air Force ja Coast Guard) ja nende deviise. Ma pean ausalt tunnistama, et ei oleks kull uksinda oigeid vastuseid teadnud, aga mu kallis ämm Sharon ja meheode Eliza olid hammastavalt nutikad. Nii et vaikse abiga Eliza mobiiltelefonikonekaugusel asuvalt peikalt saime 9 oiget vastust katte. Valesti vastasime kusimusele, mitu Ameerika 44st presidendist on armees teeninud. Oige oleks vist olnud 31.

Vôitlus ôigluse eest jäägu kestma

Meil kodus Eestis telekat teatavasti ei olnud. Kunagi, kui me veel lastetutena Tallinnas Kreutzwaldi tanaval elasime, siis oli ja see oli uks igavene needus, sest sinna ette konutama jaada oli nii lihtne. Ma ei tea kuidas ma kull nii iseloomutu oli, endal mul ju selline hull raudne tahe, ehehee!

No igatahes, kui sai Liivalaia tanavale kolitud, siis telekat pohimotteliselt kaasa ei votnud ja ka maale Mannisallu pole seda soetatud.

Ja nuud, heausklikuna Ameerikasse saabununa, leidsin eest paev labi non-stop telekat vaatava vanaonu. Oi Issake, seda ei ole ju voimalik mitte kuulata. Vaadata kull, sest lahen lihtsalt teise tuppa, aga kuulmisest pole paasu, sest kova kuulmisega vanainimesel on see maksimumi peale keeratud. Sellest siis johtuvadki minu moningased paevakajalised pajatused, et ma paeval kududes voi suua tehes lihtsat olen paevauudistele pidevalt avatud.

Ega ma palju kodus pole; kain raamatukogus ja poes, viin ja toon lapsi, kaime nendega pargis ja kulas. Ja koige parem selle asja juures on see, et onuke laheb onneks vara magama ja tihti touseb ules ka alles peale meie hommikust lahkumist.

Aga eelmisel nadalal olin kull igal ohtul selle "helesinise ekraani" ees, sest AMC kanal naitas terve nadala jooksul Clint Eastwoodiga peaosas filme seeriast Dirty Harry, kus Clint Eastwood mangib San Francisco politseinikku. Head filmid olid, sellised vanemad 1970-ndatest, just minu ajajarku. Ja ta, vaene mees, oli pidevalt oma bossidega riius, sest nimetas neid pidevalt "oigete nimedega" ja vottis ilma nende heakskiiduta ette riskantseid operatsioone, et kaitsta oiglust ja seadust.

See viis mind mottele oma enese toisest karjaarist, mis pole olnud muud kui uks pidev kaklus ja voitlus. Aga ma ei tunnista tanase peavani, et milles eriti suures eksinud oleksin. Inimene on ekslik, aga pohimotted, mida ma kaitsnud olen, on ikka olnud ausad. Koige toredam nende paljude erinevate tooandjate puhul on see, et olen endale suure hulga haid sopru leidnud, kellega ikka ja jalle kokku saada nii vaga tore on. Nagu naiteks sellel pidil, kus meie revolutsiooniline grupeering Räpina Aianduskooli paevilt Andrese iluaeda imetlemas kais.

Tôelised Ameerika mäed

Lobustuspark on lahe!

Ma maletan juba noorusaegadest, et lobustuspark on uks vahva asi, mis siis et vahest on ikka paris hirmus. Ma ei tea kui vana ma olin, aga ema ja oega laksime Tshehhi lobustusparki, mis ikka igal aastal Tallinna kulastas. Ma noudsin kangekaelselt, et mind lastaks minna nende autodega autodroomile soitma, mis vardaga laest elektrit saavad. Emme arvas kull, et ma liialt noor olen ja mul raske nendega soita on, aga ma ei jatnud jonni. Siis ta laskis mul minna - oh, oudust! - ma ei suutnud seda uldse roolida, kogu aeg porkasin teistega kokku ja laksin tagurpidi ega osanud ennast uldse umberpoorata. Aga Ameerika maed olid vahvad, neid ma ei kartnud juba siis.

Ja kui ma esimest korda Ameerikasse tulin, siis laksime sopradega New Jerseysse, kus asub lobustuspark nimega Six lags. Oh Issake, kull see oli suur ja kui palju seal oli igasugu karusselle ja Ameerika magesid. Ma maletan, et viisin ka oma "vaesed" vanemad sinna. Ema onneks keeldus, aga meie isaga laksime sellise atraktsiooni juurde, kus sind viiakse konkuga korgele, vaga korgele, ja siis lastakse lihtsalt lahti - viuhh! vaba langemine mitu sekundit. See oli jube! Ema parast utles, et isa oli sealt valjunud vaga, ikka vaga halli jumega.

No nii, eelmisel nadalavahetusel laksime siis terve perega taas lobustusparki. Ka siia lahemale, Springfieldi MA on uks Six Flags ehitatud. See oli toesti vaga tore: kettkarussellid, keerlevad teetassid, hiigelkiiged ja muu. Ja Ameerika maed on viidud taiesti uuele tasemele, sest sind seotakse kohutavalt kovasti metalsete harmetega tooli kulge ja siis haatakse igas suunas keerutama. Ja seda koike vaga suurel kiirusel.

See oli hasti vahva koht kogu perega mnemiseks, sest esiteks, seal oli vaga palju atraktsioone ja pidevalt oli korvuti jubedamaid, vahem oudseid ja siis paris titekaid lobustusi. Me votsime soogid/joogid kaasa, sest kohapeal oleks vaga kallis. Me hoidsime selle koha peal kokku, aga selleeest ostsime Flash Pass'i. See on selline vidin, mis voimaldab reserveerida aegu populaarsemate magedel. Sest jarjekorrad on tohutult pikad ja mond soitu void paar tundi oodata. Selle eest pidi kull juurde maksma, aga ei pidanud vahemalt kuskil ootama ja niisama passima. Nii et kokku vottes hoidsime ikka raha kokku.

Seal oli ka uks kuulus atraktsioon, nimeks Superman. See oli vahemalt 9-kordse maja korgune ja ullatavalt pikk Ameerika magi. Oudne! Uks kord kaisin ja teist korda enam ei julgenud. Koige oudsem oli see, kuidas ta vaikselt, toka-toka, sind sinna korgustesse karutas: ikka korgemale ja korgemale. Juba oli koik kui peo peal, aga ikka edasi. Suda pidi seisma jaama ja tahtsin lahkud, aga ei, ikka edasi!

Ja siis tuli esimene langus, pauhh, suda huppas peaagu rinnust valja, ja siis kohe teine magi - ules ja alla. Teise mae tipus oli selline tunne, nagu lendaksid. Tapselt nagu Superman!

Selle mae nimeks on tegelikult nuud Bizarro, vt ka kodulehte siit. Max kiirus on 77 miili tunnis ehk 124 km/h, suurim langus ametlikel andmeil ca 70 meetrit.

4. nädal Ameerikas: meelsus ja patriotism

New Yorgi WTC kaksiktorni kokkukukkumise aastapaev 9/11 moodus ilma intsidentideta, aga siinset meediat jalgides oli tunda, et pisut ikka kardeti ka. Keegi totu Floridas, ise veel mingi vaikse kiriku pastor, lubas sel paeval ara poletada terve hunniku koraane. Nagu Ameerikas ikka, tiriti see ettepanek meedia abil koigi ette ja siis hakati hakseldama. Paljud avaliku elu tegelased, presidendini valja, olid selle motte vastu, aga ara keelata ka ei saa, sest Ameerika on vaba maa - tee ja raagi mida tahad.

Kardeti, et see tseremoonia voib ohtu seada paljud ohukolletes aegateenivad sojavaelased ja ka valismaal reisivad voi elavad ameeriklased. Uks telekommentaator arutles, et sojavaelased just seda vaba Ameerikat ja seda ameerikalikku mottelaadi seal Lahis-Idas just kaitsevatki ju. Mille vilju siis too koraanipoletaja kodumaal maitseb. Ma ei tea, kas ma seda paris usun. Ma arvan kull, et Ameerika age sekkumine Lahis-Ida asjadesse on ikka rohkem nafta parast. Aga puhakirja poletada on ka minu meelest vaga vale.

Ameerikalikku mottelaadi aga kultiveelrib Ameerika kool kull. Patriotism on kindlalt oppekavas sees ja igas klassis lehvib uhkelt lipp. Tunni alguses on igas klassis labi kolarite eetris kooli raadio, kus uks armas lapsehaal teadustab, mis tana sooklas suua on. Siis poorduvad koikide naod lipu suunas, parem kasi laheb sudamele ja koik pobisevad kaasa: "I pledge allegiance to my Flag and to the Republic for which it stands one Nation indivisible, with Liberty and Justice for all."

Maakeeli oleks see Google'i tolketeenust kasutades nii: "Ma luban truudust mu lipp ja Vabariigi mille eest ta seisab üks rahvas jagamatuks ning vabadus ja õigus kõigi jaoks." Vaat nii!

Karta on, et mitte koik lapsukesed aru ei saa, mida nad kaasa raagivad. Ei ole hullu midagi, selleks ju lapsevanemad ongi. Aga kui ma otsisin selle truudusevande tapset teksti Internetist, siis leidsin uhe humoorika lehekulje, kus iga vanuseruhma jaoks on toodud vahva lapsemeelne tolgendus tollele samale vandele. Kes inglikeelt natuke valdab, see vaadaku siit.

See 's' ei olnud eelmises lauses puudu, vaid see oli meelega. Kaisin nimelt eelmisel nadalal oma kasuvanematel taas kulas. Kui ma Ameerikas omal ajal koolis kaisin, siis kaks valiseestlast, Tiiu ja Ulo, votsid mu oma kaitsva tiiva alla ja aitasid, kui abi vaja ja noustasid, kui nou oli vaja. Nende abiga ostsin oma esimese auto Ameerikas ja mu vanemad said nendega suurteks sopradeks kui nad mul ulikooli lopetamisel kulas kaisid.
Neil on ka tutar, Lea, kes on minust kummekond aastat vanem. Ta suhtleb oma vanematega ainult eesti keeles, mis on vaga hea ja peaaegu aktsendivaba. Tema sonavara on niivord rikas, et raske on uskuda, et ta pole kunagi Eesti kainud. Vaat see naitab meelsust ja patriotismi, et niimoodi oma last kodumaast eemal kasvatada. Muts maha Tiiu ja Ulo ees, elagu Eesti!

Kui Lea oli vaike, siis ta alati kusis ema kaest kui keegi kulla tuli, kas tema raagib inglikeelt voi paris keelt. 5-aastasena kooli minnes oskas ta vaid 3 sona inglise keeles, aga juba 6 kuu parast, meenutab ta, lohutas ta uut uustulnukat "It's gonna be all right!"

Moned lihtsad kuid mugavad asjad

Need kooli soidud lahevad ikka pikapeale pisut tuutuks, pool tundi sinna, pool tagasi. Ja kui ohtul Joshil on kuhugi minekut voi kauem koolis olekut, siis toon lapsed veel pealelounat koju ka. Mitte et mul midagi erilist teha oleks, aga lihtsalt natsa uksluine. Kui lapsed on ka auto peal, siis on palju toredam: saab nendega lobiseda voi laulda, aga uksi soites on motisklemine uks hea vaheldus. Teine on erinevate marsruutide kasutamine ja kuna ma ostsin endale terve New Englandi (5 kirdenurga osariiki kokku: CT, RI, MA, VT, ME. Voi akki on NY State ka, sel juhul on 6)) kaardi, siis on mul pilt umbruskonnast usna selge.

Tana motlesin nende asjade peale, mis Ameerikas on hasti.

1. Mulle meeldib, et saab osta terve galloni e 3,7 liitrit piima. See on sangaga suures potskus ja sealt on hea valada. Ma niikuinii ostsin alati Eestis poest 4 liitrit korraga, nuud on see palju lihtsam.
2. Teine asi, koikidel teedel on nimi, isegi maal keset poldusid ja see teeb algaja liikleja, nagu mina olen, elu vaga palju lihtsamaks, sest ma ei tea ju neid kohti ega maamarke, mida kohalikud orienteerumiseks ja eksinule tee juhatamiseks kasutavad.
3. Siin kandis on inimesed vaga viisakad, samas mitte peale tukkivad. Nad alati teretavad ja kusivad, kuidas mul laheb. See teeb voimalikuks ka pisut pikema lobisemise, kui mul peaks selleks tahtmist olema. Samas, kui suhtlemiseks hetkel vajadust pole, siis pole keegi solvunud kui vastad vaid, et hasti ja rohkem ei raagigi.
4. Raamatukogus on koik tasuta: raamatute ja filmide laenutamine, arvuti kasutamine. See on vaga monus, sest siin on hea vaikne ja jahe olla, ka kuuma paevaga.
5. Mones bensukas tuleb tootaja ja tangib su auto ara. Super monus, eriti vihma ja kulmaga.

Uks tuutus, mis on nuud autoga soitmise juures silma hakanud on see, et nad peaagu uldse ei kasuta "Anna teed" marki (va kiirteele sisenemisel). Koikjal on STOPP margid, ka seal, kus voiks vabalt olla Anna teed, sest molemas suunas on hasti naha. Ja eriti tiheda asustuse korral on neid STOPPe ikka vaga palju ja see noksutamine on taitsa totter. Onneks on mu Markiis automaatkaigukastiga, ja see teeb selle pideva peatumise pisut sujuvamaks.

3. nädal Ameerikas: Labor Day

Selleks korraks on siis suvi mitteametlikult otsas. Ameerikas on nimelt suve alguseks Memorial Day maikuus ja suve lopuks Labor Day septembri esimesel esmaspaeval. Kohalikelt kusides, et mida see puha oieti tahendab, vastati, et see on kogu toorahva ehk siis tootava elanikkonna puha. No umbes nagu 1. mai siis vist meie kandis. Meid oli igatahes kutsutud Joshi isa naabrite poole Thompsoni valda Connecticuti osariigis. Kolm naabrit, kel koigil majad jarve aares, on juba 20 aastat seda pidu vaga suurejooneliselt pidanud. Selle peo koige tahtsamaks komponendiks on toit ja sugugi mitte ameerikalik kiirtoit voi saastalaadne krops ja koka. Vaid gurmaanne ja armastusega kupsetatud/valmistatud hiiglama pikk menuu heast ja paremast laiast ilmast. Selle menuu kokku panemiseks peetakse juba mitu kuud enne pidu salajasi koosolekuid, kus osalevad vaid korraldajad ja seda menuud hoitakse suures saladuses. Osalevad vaid valitud ja tunnustatud kokad ja tulemus oli toesti suureparane. Korval oleval pidil on uhe pere tutred Stacy ja Mandy serveerimas rooga Cobb Salad - Seaha style. Vaga maitsev segu rohelistest lehtedest, peekonist ja fetajuustust kreemja kastega. Menuusse ei panda roogasid, mis igal aastal on laual niikuinii: suur kauss puuviljakokteiliga, Paula maapahklipallid ja muud horgutised, mida kulalised juba teavad kindla peale oodata. Toitude vahepeal serveeriti ka karastavaid alkohoolseid jooke, nagu naiteks Sex-on-the-Beach ja Ice Tea with Vodka (menuus Eliza's Ice Tea Elixir).

Peole ei tohtinud kaasa votta soolaseid toite, kull aga julgustati tooma magustoite. Ma siis soovisin ka pisut oma oskusi naidata ja leidsingi selle urituse jaoks just sobiva retsepti uhest kokaraamatust, mille olin just raamatukogust laenutanud. Ma nimelt kupsetasin tagurpidi ananassikoogi. Jube palju suhkrut pidi kull sisse panema (pea pool kilo) ja nuud tagant jarel targana tean, et voib vabalt poole vahem panna, aga vaga hea tuli kull valja. Ananassid olid kenasti voi ja pruuni suhkru sees labi kupsenud ja sain kuulda palju kiirusonu oma horgutise eest.

Kogu pidu toimus jarve aares terassil ja vahva oli, et lapsi oli mitmeid, kes siis monusalt uksteisega mangida said, kostuume vahetasid, ujusid ja kala puudsid. Sook jai kahjuks nende jaoks teise- kui mitte kolmandajarguliseks. Selle-eest aga pugisid koik taiskasvanud end kurguni tais ja jarele palju ei jaanud.

Feminism ja Ameerika tegelikkus

Ma teadsin seda oodata, aga kui see kiri saaabus, siis olin ikkagi shokeeritud ... Ma selgitan oma arritust pisut pikemalt. Kui ma abiellusin, siis kadus minu omaseks saanud perekonnanimi Kôppo. See oli kull minu vaba valik, aga tegin selle otsuse traditsioonidele toetudes. Eks selles ole mingi uba, et pere liikmed on sama nimega - vanemad ja lapsed ka. Aga mulle jai mu eesnimi ja vahest tunnen ennast ikkagi rohkem Kulli Koppona kui Kulli Jacobsonina. Kuid Ameerikas on pisut teised kombed. Nimelt, kui pisut lahemalt seda kirja vaadata, siis selgub, et kadunud on ka minu eesnimi ja abielus olles on siin viisakas minu poole poorduda kui proua Joshua Jacobson.
Utleme siis nii, et see on ikka liig mis liig. Kuid ega traditsioonide vastu ei saa. Aga arusaadavamaks muutub kull, miks feminism Ameerikas hoo sisse sai. Sest asi pole mitte abielunaise tiitlis ega selles, kuidas tema poole poordutakse. Asi on ikka suhtumises ja naisesse suhtumine oli Ameerikas alles natuke aega tagasi kull kui teisejargulisse. Ja ma ei utle, et see on tanaseks kadunud, aga palju vahemaks on seda kull jaanud.
Kuna onu Harry vaatab paevad otsad telekat, siis olen sunnitud paris palju kuulma, mida seal raagitakse. Eriti just vanad Ameerika filmid on tais ikka taitsa laus seksuaalset diskrimineerimist. Otse oeldakse valja, ei mingit vihjamist, et naised ei ole enamikuks asjadeks suutelised, et neil pea ei vota voi mingit muud samalaadset jaburust.

Ma ei pea kaugeltki loomulikuks, et naised voistlevad tostmises ja poksimises. Olen taitsa nous, et on olemas ameteid, kuhu sobivad rohkem mehed. Samas meeldib mulle kull naha meesalgklassiopetajaid ja meesmedodesid (voi kudas neid nuud kutsudagi?). Ma moistan, et minu arvamine pole mingi etalon, aga kuskil peaks ju olema mingi piir (voi siis vahemalt hagune ala) kust ule minnes laheb asi ebaloomulikuks. Voi soltub koik siiski haljumustest ja tavadest??

Meie maja ja minu beez Kuninganna

Siin pildil on meie praegune kodu, see on Joshi vanaisa maja, kus hetkel elab peale meie veel ka Joshi onu Harry. Aga ostis selle maalapi ja ehitas maja pea sada aastat tagasi vanaisa Oscar Jacobson, kus ta oma naise Aldina ja viie lapsega elas. Krunt on raudselt piirkonna koige suurem ja seal on palju puid. Uks nurk on lausa vosastunud metsatukk suurusega ca 25x25 meetrit. Praegu on aed valdavalt muru all, aga Joshi jutu jargi oli neil siin ka usna suur pollulapp. Ta maletavalt nimelt, et onud on kurtnud, et nad pidanud paevad otsa seda suve ajal rohima. Uks hiiglama suur tamm on ka ja see on miljoneid torusid alla loopinud, nii et muru peal on palju jalu vaga valus kaia.
Maja kahes kuljes kulgeb terass: see on vanemat tuupi Ameerika majadele vaga omane ja aarmiselt mugav istumispaik vabal ajal. Seal on hea kohvi juua ja raamatut lugeda, voi siis nadalavahetusel kallimaga olut ruubata. Samuti meeldib meie lastele selle piiretel turnida ja kôôluda.
Valjast paistab majake usna vaike, aga ruumikasutus sees on niivord hea, et see on ullatavalt ruumikas. All korrusel on köök/söögituba, kööginurk, vannituba, elutuba ja televiisorituba. Nagisev valge trepp viib teisele korrusele, kus on kolm magamistuba - Harryl oma, meil Joshiga oma ja lastel oma.

Olen juba kiidelnud oma uhke autoga: siin ta on - Mercury Grand Marquis. Ilusat beezi varvi ja lai nagu leivaauto. Sattusin eelmisel nadalal ka uhte kohalikku kaltsukasse ja leidsin nii mondagi kobedat. Muuhulgas sattus nappu ka uks selle sama auto varvi ja samast ajastust mantel, nii ootan pisut isegi natsa kulmemaid ilmu, et saaksin seda iludust oma uhke mobiili roolis kanda. Ups, kui edev!

2. nädal Ameerikas: loodusest ja liiklusest

Ilmad on superilusad, isegi pisut liiga kuumad, 27-30 kraadi ja paikselised. Onneks on mitmeid ujumisvoimalusi ja ka poodides on hea jahe olla. Poodidesse minna aga on lausa ohtlik, sest ajaviiteks void hakata mittevajalikke asju ostma.
Samuti olen hakanud harjuma oma koduperenaise rolliga; hommikuti viin lapsed autoga kooli, siis lahen poest labi ja ostan vajalikke toiduaineid ohtusoogi jaoks ja kui kell on saanud pool kumme, siis saab minna raamatukokku ja Internetis mollata. Kuskil 12 paiku lahen koju ja teen ettevalmistusi ohtusoogi jaoks. Olen hulgaliselt uusi retsepte varunud ja kuna aega on kullalt, siis ei pelga ka keerukamate toitudega massata. Umber kolmveerand kolm hakkan taas laste kooli poole soitma ja kella veerand viieks oleme kodus tagasi. Siis lukkan ettevalmistatud roa ahju ja kella poole kuue paiku on kogu pere taas koos ohtusoogi laua taga.

Aotoga soitmine on nuud taitsa kapas. Selle nadala jooksul olen kodu ja kooli vahel soitmiseks kolm erinevat teed avastanud ja selgeks soitnud. Kogu aeg kiirteed pidi kutta on pisut tuim. Ja loodus on siin kandis toepooles maaliline. Kulavaheteed on koik asfalteeritud ja vonklevad imeliselt majade ja kulade ja linnakeste vahel. "Maest ules ja alla viib vallatu tee ... " vottis koolitee tana hommikul Janekil alusa laulu lahti. Ja nii see toesti on. Aiad majade umber on aarmiselt heas korras: murud on niidetud ja palju on igasugu aiateid, treppe, müüre. Kuna maastik on reljeefne, siis on neid muurikesi ja trepikesi ka vaja ja need ilmestavad vaga kenasti umbrust. Lillepeenardega on pisut kehvemini, neid on vahe ja nad on usna nigelad siinkandis. Palju on kasutatud igasugu madalaid okaspuid ja -poosaid. Ja ulekoige meeldib Ameeriklastele multsh. Enim levinud varv on intensiivne pruunikas punane ja seda on palju. Lillepeenrad koosnevad 70% ulatuses sellest ja seda on iga puu umber pea meetri jagu ja soiduteede aares. Taimedest on esindatud hostad ja moningad kukeharjad, vahem on iiriseid, peiulilli ja salveid. Palju on aedhortensiat ja, nagu juba mainitud, erinevaid okaspoosaid. Lilled peenardes on minu jaoks kidurad. Siin on olnud vaga kuiv, aga tundub, et ka muld ei ole vaga viljakas ja ilmselt neid vaheseid peenraid eriti ei vaetata ka.

Ullatavalt palju on siinkandis metsa. Teede aares on alatihti uks lehtpuu padrik voi allee, uksikuid mande ja kuuski ja ebatsuugasid olen ka taheldanud. Palju on tammi, tôrusid on koik kohad tais. Uksikud puud hakkavad juba varvi vahetama. Ja kui autoga mooda neid kauneid teid soita, siis meenub mulle koik see Uus-Inglismaa ilu mida ma ka oma ulikooli ajast maletan.

Liiklejad on siin vaga viisakad. Kiirteel on omad reeglid ja kiirus on teadagi suurem. Uldjuhul on lubatud soita 65 miili tunnis e 110 km/h. Mina oma suure "paadiga" rohkem eriti valja ei pressigi, aga enamus soidab siiski 70-75'ga ehk siis ca 130 km/h. Aga teed on vaga head, laiad ja siledad, nii et selles ei peitu mingit ohtu. Kiirteele soiduks ja mahasoiduks on nagu Eestiski eraldi rajad. Kiirteele sisenejale tehakse kiirteel olijate poolt alati voimalusel rada vabaks, ehk siis voetakse teise ritta, et siseneja saaks sujuvalt liiklusega uhineda. Nii on viisakas.
Kulavahel on aga jalakaija kuningas. Igal pool on suured sildid selle kohta, et suured trahvid saab see, kes jalakaijat sebral ule ei lase. Samas jalle valgusfoori taga void ennast haigeks oodata enne kui jalakaija "roheline" ette loob. Siin on jalakaiate jaoks eraldi valgusfoor, kus ei ole ei punast ega rohelist. On vaid "Don't walk" ja "Walk".

Uldse on neil sildindusega ikka kohutavalt ule pingutatud ja vahe kasutatakse piktogramme. Enamus liiklusmarkidest on tekstina umber jutustatud. Naiteks, sissesoidukeeld e "telliskivi" asemel on neil tekst "Do not enter" voi siis "Wrong way". Kui mooda soita ei tohi, siis uhel poolt teed on "Do not pass" ja teiselpool teed kollane nool, millel kiri "No passing zone" ja keset teed on ka veel pidev (vahel ka kaks pidevat) joont. Kiirusepiirang pole lihtsalt number ringi sees, vaid sellel on ka kiri "Speed limit". Kui saabud uhesuunalisele teele, siis seda margib tekst noolel "One way street". Valgusfooride kuljes ripub mitmeid kirju. Koige absurdsem on kui vasakule suunatud noolekujulise tule korval on silt "Left turn signal". Moni paev varem kirjutasin, et paremale voib ka punase tulega poorata. Aga on ristmikke, kus seda teha ei tohi. Siis on selle kohta suur-pikk kiri, et "No turns on red". Kui aga vasakule pooramise jaoks on eraldi noolekujuline tuli, aga otsesoitmise rohelisega voiks ka poorata kui autosid vastu ei tule, siis on kiri, et "Yield on green"+roheline ring, mis tahendab, et kui rohelist noolt ei pôle, siis peab vastutulevad otsesoitjad labi laskma, OMYGOD!

Nii et kui te tahate Ameerikas autoga soita, siis peate inglise keele selgeks oppima, sest osad reeglid on teede aares kirjas.