3. nädal Ameerikas: Labor Day

Selleks korraks on siis suvi mitteametlikult otsas. Ameerikas on nimelt suve alguseks Memorial Day maikuus ja suve lopuks Labor Day septembri esimesel esmaspaeval. Kohalikelt kusides, et mida see puha oieti tahendab, vastati, et see on kogu toorahva ehk siis tootava elanikkonna puha. No umbes nagu 1. mai siis vist meie kandis. Meid oli igatahes kutsutud Joshi isa naabrite poole Thompsoni valda Connecticuti osariigis. Kolm naabrit, kel koigil majad jarve aares, on juba 20 aastat seda pidu vaga suurejooneliselt pidanud. Selle peo koige tahtsamaks komponendiks on toit ja sugugi mitte ameerikalik kiirtoit voi saastalaadne krops ja koka. Vaid gurmaanne ja armastusega kupsetatud/valmistatud hiiglama pikk menuu heast ja paremast laiast ilmast. Selle menuu kokku panemiseks peetakse juba mitu kuud enne pidu salajasi koosolekuid, kus osalevad vaid korraldajad ja seda menuud hoitakse suures saladuses. Osalevad vaid valitud ja tunnustatud kokad ja tulemus oli toesti suureparane. Korval oleval pidil on uhe pere tutred Stacy ja Mandy serveerimas rooga Cobb Salad - Seaha style. Vaga maitsev segu rohelistest lehtedest, peekonist ja fetajuustust kreemja kastega. Menuusse ei panda roogasid, mis igal aastal on laual niikuinii: suur kauss puuviljakokteiliga, Paula maapahklipallid ja muud horgutised, mida kulalised juba teavad kindla peale oodata. Toitude vahepeal serveeriti ka karastavaid alkohoolseid jooke, nagu naiteks Sex-on-the-Beach ja Ice Tea with Vodka (menuus Eliza's Ice Tea Elixir).

Peole ei tohtinud kaasa votta soolaseid toite, kull aga julgustati tooma magustoite. Ma siis soovisin ka pisut oma oskusi naidata ja leidsingi selle urituse jaoks just sobiva retsepti uhest kokaraamatust, mille olin just raamatukogust laenutanud. Ma nimelt kupsetasin tagurpidi ananassikoogi. Jube palju suhkrut pidi kull sisse panema (pea pool kilo) ja nuud tagant jarel targana tean, et voib vabalt poole vahem panna, aga vaga hea tuli kull valja. Ananassid olid kenasti voi ja pruuni suhkru sees labi kupsenud ja sain kuulda palju kiirusonu oma horgutise eest.

Kogu pidu toimus jarve aares terassil ja vahva oli, et lapsi oli mitmeid, kes siis monusalt uksteisega mangida said, kostuume vahetasid, ujusid ja kala puudsid. Sook jai kahjuks nende jaoks teise- kui mitte kolmandajarguliseks. Selle-eest aga pugisid koik taiskasvanud end kurguni tais ja jarele palju ei jaanud.

Tondirabas loodud sidemed ainult tugevnevad ajaga (alapealkiri "Lood lödiga")

Kui midagi toimub juba kolmandat aastat järjest, siis on tegu juba tõelise traditsiooniga. Ja kindlalt nagu hommikune päikesetõus, olid minu kallid õpetajannad, sõbrad Tondiraba Keskkoolis õpetajamise päevilt, ka sel suvel meie Leppoja talu hoovis. Sel aastal pidi neid kaua ootama, sest augustisse pole trehvunks veel lükkunud. Ja see ei olnud kerge ootamine, sest igatsus kippus hinge ja ooteaeg tundus pikk.
Aga siis nad tulid - päike hakkas heledamalt ja kuumemalt hõõguma, naeru ja nalja oli kõik kohad täis, ja see ei lõppenud enne kui augustikuine sume öö oli juba hea mitu tundi meie üle oma pehmet tekki laotanud.
Kuna kõik teised olid ka aasta jooksul korduvalt kokku saanud, siis meie pere lood ja tegemised olid alguses teadagi vestluste tulipunktis. Eelkõige me pereisa, mu kalli abikaasa juhtumised kaugel Ameerikamaal. Ja meie, ülejäänute, hakkama saamine kolmekesti sel raskel ja lumerohkel talvel. Mul ei jäänud muud üle kui tänada aianduskooli direktorit, et ta mind jaanuaris töölt lahti laskis ja lastega koosolemist ja -elamist võimaldas. Muide, ta on jälle üleriigilises meedias Räpina aianduskooli kohta kirjutise üllitanud (vt 10. augusti Postimehe Peipsiveere erist).

Aga meite pool oli hea ja mõnus olla ning kui ma teistele oma hetke lemmikut Mihaly Csikszentmihalyi "Kulgemise" raamatut ja selle sisu tutvustasin, siis ei jäänudki muud üle kui vaid nentida, et meie just seda teemegi - kulgeme, nimelt. Ja seetõttu venisid kõik söögikorrad 3-tunnisteks ja vähemalt 2-3 korda tuli kohvi juurde keeta, sest seda pidevalt ei jätkunud söögikorra lõpuni (mõni ime siis).

===
Üks vanamees loeb köögilaua taga ajalehe ja järsku lausub oma prouale:
"Oi, naabri Aino on ära surnud".
"Millesse?" küsib naine.
"Ei ole pandud," vastab mees.
"Issake, kas siis sellesse ka surdakse. Mul on siis ju varsti minek, kallis!" karjatab naine ehmunult.
===

Selle aasta kokkutuleku suureks uuenduseks oli see, et me kõik koos Männisalust mõne päeva pärast Peipsi äärde Kurule suundume ja seal veel oma kolm päevakest üheskoos õhtusse veeretame. Kahjuks pidid paar võitluskaaslast teisest etapist loobuma, aga selle eest oli minu pere in corpore kaasa tulemas, et mitte hetkeksi sellest lustist ja rõõmust kaugele jääda.

Joshua oli mulle oma Ameerika kooli kolleegiumiga kolmapäeva õhtuks Skype kaudu töövestluse kokku leppinud, nii et kui ülejäänud suundusid Kurule saabudes randa, siis meie läksime Iisakule, et siis selle Wifi alas Internetiühendus luua ja tööintervjuuks valmistuda. Peab ütlema, et tehnoloogia sellesisuline areng oli tõeliselt nauditav ja vabastav, sest 50-minutine intervjuu sujus ilma igasuguste tehnika tõrgeteta ja lõi tänu restorani terassile ja ilusale suve ilmale äärmiselt vaba ja muretu atmosfääri, mis ei andnud sugugi mahti ärevuse tekkimiseks. Näis, mis saab olema nende otsus minu töölevõtmise asjus, aga mitteametlikus tagasisides Joshile kiideti mind ja mu profesionaalsust, hmm!!??

No nii, ei jäägi muud üle kui vaid kirjeldada viimast õhtut Kurul. Kuna meie pere liikmeid oli kõige rohkem, siis saime magamiseks suure toa. Minu lapsed ja mees läksid juba magama, kui meie teised veel, loomulikult, terassil, täpselt suure toa ukse taga kõkutasime ja lõkerdasime. Ja nii ikka edasi ja edasi, tundide kaupa. Hommikul oli Zoe imestus suur kui ta mind voodist ei leidnud, sest kuna Joshi madrats läks õhust tühjaks, hõivas ta minu koha Zoe kõrval, aga Zoe kui kõige varasem magamamineja, hõivas taas Janeki voodi, siis lõpeks magasid Josh ja Janek hoopis koos ja mulle ei jäänudki ruumi ....

Igatahes, kui Zoe hommikul kööki piilus ja uuris, et kus ma võiksin olla, siis vastati talle, et ema magab ... ühes kohas. Ja see oli perenaise abieluvoodi, kus oli tõeliselt hea ja turvaline 4-tunnisest naerumaratonist toibuda. See, et see kestis just vähemalt 4 tundi, oli Joshi arvamus, kes selle saatel uinuda püüdis ja kes ei oleks uskunud, et selline asi üldse võimalik on kui ta poleks seda ise pealt kuulanud.

Ütleme siis nii, et just selliste tõeliste hetkede nimel me ikka ja jälle kokku saamegi. Viva, sõpruskond!

Ekstreemselt 50-ndatesse: jalutuskäik Misso vallas

Meie aastakäik saab sel aastal kõik 40 täis. Igaüks vananeb isemoodi, see ongi vahva. Üle-eelmisel nädalavahetusel käisin sõbranna Lee juubelil Tallinnas ja oli tohutult lõbus. Läinud nädalavahetus möödus Võru lähistel, kus klassiõde Erika tähistas oma juubelit väga eriliselt. Pidustused algasid GPS-mängu aarde toimetamisega Eesti-Läti-Venemaa ühisesse piiripunkti. Matka algul oli reisiseltskond veel väga rõõmsameelne:


Pildilt puudub vaid peretütar Laura, kes tegi pilti.

Nii, too nimetatud piiripunkt asub Misso vallas, Pedetse jõe kallastel ja kõige lähem asustatud koht on Parmu küla. Vt kaarti siit. Kahjuks on küll lähim talu varemeis, aga tee on suve ajal täitsa olemas. Nagu me teame, ei ole hetkel suvi ja kuna on üle aastate üks lumerohkemaid talvi, siis oli karta, et külateed sealkandis on raske lumekatte all. Juubilar pereema ja tema abikaas olla seal käinud, just talvel, ja siis oli neil vaja läbi lume kahlata ca 1,5 km. Laupäeval, 6. veebruaril, selgus kurblik tõsiasi, et sel talvel ja sel laupäeval nii kaugele autoga siiski ei pääse. GPS näitas sihtkohani 4,7 km ja see põhjustas teatava tuju languse. Kaasas oli peale täiskasvanute ja peaaegu täiskasvanute ka veel kaks 7-aastast poissi ja üks 4-aastane tüdruk.

Haridustehnoloogid rokivad täiega Mustamäe mändide vahel

e-Õppe Arenduskeskus on taas endast parima andnud ja kõik Eesti ülikoolide ja kutsekoolide haridustehnoloogid kokku kutsunud, et neid harida. Selle suvekooli teemaks on Web 2.0 ja õppejõud on kutsutud Belgia Leuveni Ülikoolist.


Esmaspäev, 10. august oli suht teoreetiline, aga täna, teisipäeval, läks lahti tõeline möll. Meid jaotati nelja rühma, kõigile anti sama ülesanne: luua veebi suhtluskommuun, mis koondaks kogu olemasoleva ja uue loomingu kastutades enamasti Web 2.0 vahendeid.

Näidati olemasolevaid näiteid ja tutvustati ka pisut võimalikke veebipõhiseid vahendeid, näiteks ning.com, groupsite.com, miks mitte ka netvibes või muu. Ise võis valida ja lasti olla nii loominguline kui sooviti.

Meie rühm, mille me kohe tabavalt Pinus Team'iks nimetasime, otsustas suunduda Mustamäe männimetsa loomingulisele jahile ja hakata orininaal audiot ja vieot salvestama. Töö käigus muutus ind suureks ja tulemus oli ka super lahe. Algust saab vaadata http://www.youtube.com/watch?v=WtHXD-J6CV8 ja picasaweb.google.com/sirle.budris/pinusteam.

Jätkuks saab tutvuda tõelise šedrööviga võrgustiku töö põhimõtetest: http://www.youtube.com/watch?v=s8b_XTaPS_Y

Mõningaid märksõnu koolituselt:
Xtranormal.com

• ning.com
• Elluminate (virtual classroom)
• http://www.twitvid.com/
• mindmeister (koostöös ajurünnak)

Tallinna Tondiraba Keskkool elab edasi

Minu kallid mutid, nagu ma hellitavalt oma läehdasemaid Tondiraba kolleege nimetan, tulid meile ka sel aastal külla.

Ju see jutt vahvast kohast levib, või olid mõned muud tegurid mängus, aga sel aastal olid kohale ilmunud ka mõned eelmise aasta puudujad. Ühe sonaga, peaaegu in corpore olime ja lõbutsesime ja trotsisime vihma.

Tänu sajule saime tutvuse tehtud Räpina Aianduskooli aedadega ning Setu Talumuuseumiga. Kui lõpuks Palusalude aeda jõudsime, siis lasti taevaluugid päris valla ja me nautisime seda ilu läbi tiheda vihmaseina.

Kuna ilm oli väljas pidutsemiseks liiga ettearvamatu, siis lükkasin ma meie koli tagatoas pisut kokku poole ja me mahtusime kogu selle pundiga katuse alla. Tunne oli nagu vanasti ühikaaegadel, tundsid sõbra õlga ja puusa ja jalga ja muud väga oma kere lähedal, aga seda kiiremad tuurid võttis pidu ja meil oli kohutavalt lõbus.

Paljud olid pisut nördinud, ma tean, et ei saanud käsi mullaseks ja kõik porgandis jäid harvendamata jne, aga mis teha, puhkus tuli meile kõigile kasuks ja ega siis igakord saa nii täpselt plaani järgi elada.


Igatahes oli meil Jacobsonidel nii suur rõõm teie tuleku üle, et te lahkumisel muutus pereema pisut imelikuks:

Reaalkooli 103. lennu klassikokkutulek

Sel suvel sai meil 21 aastat keskkooli lõpetamisest ja aktiivsed tüdrukud Ann, Katri ja Külli otsustasid seda väärikalt tähistada. Kuna meie olime just "hiljuti" maale kolinud, siis oli koht ju olemas. Nüüd oli vaja klassikaaslased kuidagi kohale toimetada. Ann saatis üleskutsetega kirju laiali, Katri kasseeris raha ja mina olin lihtsalt kena inimene ja tervitasin saabujaid.

Nagu sellisel puhul ikka, siis saabusid kohale kõik õiged inimesed ja need kes ei tulnud, neil oli midagi tähtsamat teha. Kõik kohalolijad nautisid täiest hingest õhustikku ja seltskonda, mis, peab mainima, oli ikkagi üle prahi hea.

Reedel andis loodus mis suutis ja etendas kohalolijatele terve saaga vihma tulemisest ja olemisest ja loodusjõudude stiihilisest loomusest. Õnneks oli inimene üle ja püstitatud telk kandis välja kogu temale paisatud veehunnikud ning telgis istujatele maitses serveeritud õlu ja vein hästi. Laupäevalka pühapäeval oli lihtsalt väga hea ilm, mis sundis kõiki mitmeid kordi Valge järve rüppe.

Pühapäval ei tathnud keegi hästi ära minna, aga minema pidi ning seega ka mindi. Aga me kohtume õige pea ...