Küll oli tore teisipäev.
See oli kohe nii vahva, et sundis mind uut sissekannet tegema. Esiteks, mul oli õde külas ja lastel muidugi sellest oi-oi kui rõõmus meel. Siis oli ju veel ka vaba päev ja esmaspäev oli üldse poolik päev ... igast väiksest asjast nii palju rõõmu.
Naabriperega, Piiridega Männisalust, oli kokkulepe, et lähme hommikupoolikul Väino tiigile uisutama. Piiri Helen on selline usin suhetehoidja, kes ikka vahest helistab ja meid välja ajab. Mõeldud, tehtud, uisud ja suusad ja kelgud autosse, Piret ja Josh ja lapsed autosse ja jääle.
Minu eelmisel õhtul tehtud Chili con Carne oli autosse jahtuma tõstetud ja seetõttu tuli koos meiega väljasõidule. Ja see osutus üheks vägevaks roaks, mis toitis mitu peret pärast tõsist tundidepikkust rahmimist jääl. Retsept osutus pärast väga popiks ja pole imestada, kui ka Piiride pool seda mõnel õhtul sel nädalal pakutakse.
Aga päeva nael oli see, et ma ei olnud oma meest uiskudega jääl eluski näinud ja täna nägin. Ainult kuulnud olin, et ta nooruses jäähokis
kõva käsi olla olnud. Mina panin kohe tritsud alla ja asusin keerutama, tema millegipärast võttis hoogu. Ja kui siis lõpuks pani, siis kõik vahtisid ammuli sui - tema hoog ja elegants ja vaba olek uiskudel oli äärmiselt nauditav.Me tegime ka võiduuisutamist ja pikima liu kelgutamist. Samuti jäätantsu. Küll oli tore!
