Farewell, Woolworks!

My dear friends on the other side of Atlantic! I am back home and starting to settle down a little. There are many things to clean and arrange, so its been few days I have not done anything but organizing to feel good. Mess makes me nervous. Anyway, now it is a good time to let you know how my travels went. Smoothly, very smoothly, indeed.
We started nice and early on Friday morning, as all the bags and suitcases were packed well ahead af time by somebody very diligent, ahahahaa! Josh's father prepared us a nice breakfast, although we were little too anxious to eat too much.
Grand Mercury, also known as Creamsicle, was jam packed. Both front and back row had a bag in the center of the sofa seats to allocate the weight more evenly. The big boat was really going heavy. But hey ... we got there. We took Merrit parkway and Tappanzee bridge and Graden State Parkway and arrived to Newark International Airport nice and early.
Our six suitcases and 4 really heavy carryon items would have required few carts, but Josh had to park the car too. So we ended up hiring a local helper who carted all our belongings directly to the check-in gate. As there were nobody there yet we chatted with the workers "to clear the air" for the upcoming luggage overweigth. I had no money, but they asked me to start loading the bags on the scale anyway. After parking the car, Josh would pay them. Well, nobody paid much attention to the reading on the scale, as some of the suitcases were rather hefty. I guess all that sweet talk in the beginning paid off - we were charged only $150 insead of 180 EUR. Thank you, Scandinavian Airlines!
Next thing we hear is a firealarm. Bot nobody was going anywere, so we also just kept going and finally it just stopped. The line were Josh could not come any further came quite quickly, so we had to say our good byes. He was worried about my crazy heavy carry-on suitcase, but I had good feeling about it and some back-up plans, so we just continued with three of us into the fun custom's "play area". Luckily I had not heard about those indecent searching procedures, and probably because of that innocence, nothing really happened. Nobody touched us, just the bags, nothing was taken away, just searched and re-searched.
There was still 30 minutes left before boarding when we got to the gate. Kids could look at the planes and we had little snack. Then the boarding people called for passangers how needed help, who were travelling with babies and ect. I looked at Zoe and decided that she would qualify as a small child and we took our stuff and headed to the plane. We were welcomed to board first and we had all the time to settle in, put the luggage into the overhead compartments, and take a seat. Then I felt so relieved and happy that we made it that I hugged and kissed the kids, told them how wonderful they have been and that it is already so easy to travel with them. It was just so smooth!
Plane arrived to Stockhom 45 minutes ahead of the schedule. There were movies and games on everyones seat, so kids were fully entertained. We were served dinner and a promise of a chocolate after the meal made sure that it was also eaten. Around 8PM Zoe crawled up on the floor and fell asleep. Janek stayed on the seat and snoozed there. Around midnight, when I felt for the first time that I could take a little nap, lights were turned on again and breakfast was served. Well ... were did all that long flight time go I don't know, but we were there and it was time to get up. Janek was fully awake and ready to rock, Zoe was slightly disturbed by the wake up.
We were last to leave the plane ( I just let Zoe to sleep as long as I could), so there was nobody in the terminal. When we went through the Swedish security, I was first time patted over my body. They even confiscated my toothpaste, which made me question. I tryed to explain them that I came from America, not going there, but they did not care and were very eager to search everything.
It was time to climb up into a tiny little Estonian Air propeller aircraft for our last leg of the journey. The plane was so small that they even took care of my carry-on suitcase. And the flight began ..... no turbulance, sunshine, snacks on board and extremely friendly steward Valeri. When we saw land again through the windows, kids cried out loud: "I see Estonia, Estonian is here!" and we all felt good and warm to be back on familiar homeland.

Loputult lummav reis Pennsylvanias

Meie aeg Ameerikamaal hakkab otsa saama. Et seda loppu vaariliselt tahistada, otsustasime sel koolivaheaja nadalal kodust pisut kaugemale reisida. Kuna lapsed on veel sellises ornas eas, et pikki otsi soites kergesti igavuse katte voivad surra, otsustasime esialgse plaani uhendriikide pealinna Wasgingtoni kulastada asendada pisut lahemal asuva Pennsylvaniaga. Ja otse kohe kui sellest marsruudist joudsin sopradele pajatada, hakkas info selle osariigi kohta kokku jooksma. Siin on tulemus.

Esimese paeva pika soidu saime pooleks jagada vahepeatusega Cooperstownis New Yorgi osariigis. Selle suure osariigi lounatipus asub New York City ja pohjaservas on kuulus Niagara juga. Meie jaime kuskile vahepeale, suure jarve Otsego aarde, kuhu oli rajatud Ameerika meelisspordiala pesapalli kuulsuste muuseum Baseball Hall of Fame. Soit Cooperstowni kais labi kena kuplirikka maastiku, mis oli Eesti maastiku sarnaselt tais pikitud kulakesi. Eestit meenutas see kant uhe teise nurga alt veel: millegiparast armastas sealne rahvas samuti oma aedadesse vaga palju igasugu kola ja trana koguda.

Pesapalli muuseum oli vahva, sest palju oli igasugu ponevaid vidinaid mitte vaga kaugest ajast kokku kogutud. Spordihullus on mulle arusaamatu soltuvus, aga Ameerikas on vaga palju vaga intensiivseid pesapalli austajaid. Mulle meeldisid koige rohkem just need kujukesed, mis olid toelistest fannidest tehtud. Ja nood inimesed lausa elasid pesapalli elu, jatmata vahele uhtegi oma voistkonna mangu.

Esimese paeva ilm oli vihmane, mis oli igati sobilik tubasteks tegevusteks. Ka jargmiseks paevaks oli planeeritud uritused, mis ei oleks vihma tottu ara jaanud. Tuli aga valja, et selleks polnud pohjust, sest terve selle nadala jooksul oli valjas vaga kena ja koige lounapoolsemas otsas isegi pisut liiga soe ilm.

Oobisime Scrantonis, is asub Pennsylvania osariigi loode nurgas, seega olime joudnud sihtosariiki. Enamus oodest peatusine EconoLodge nimelistes motellides, mis on soodsa hinnaga, samas varustatud koige vajalikuga, k.a. wifi, duss, kaks laia voodit. Muud meil vaja polnudki.

Scrantonis asub Steamtown - vanade auruvedurite ja rongimuuseum. Teel sinna nagin tee aares reklaami Lackawanna soekaevanduse kohta. Need kaks kohta on omavahel ajalooliselt seotud. Selles piirkonnas arenes auruvedurindus just seetottu, et oli saadaval rohkes koguses vaga kvaliteetset ja korge kuttevaartusega sutt (anthracite coal). Seda kasutati kutteks ja seda veeti ka rongidega kaugematesse piirkondadesse. Koik see ja siis veel ka tohutul hulgal uusi asukaid, immigrante Euroopast, andist tugeva touke auruvedurite ehitamisse ja soekaevandamisse. Kaevanduse omanikud ja vabrikandid teenisid uskumatuid kasumeid, ehitasid ilusaid paleesid ja arendasid raudteede vorgustikku.

Lackawanna kaevandusse sisenesime koos reisijuhi Tonyga labi Ava 190. See viis meid ca 300 jala (100 m) sugavusse, et saaksime tutvuda eluga maa all. Tegevus lopetati seal 1966 a, 6 aastat enne seda lopetati vee ules pumpamine ja viimased aastad kaevandati vaid veetasemest korgemal. Korva jai see, et vaga palju kasutati lapstoojoudu. Muulaajajateks olid lapsed, shafti ukseavajateks olid lapsed jne. Neid ja ka kaevureid sai muidugi palju surma, kull murgigaaside labi, kull jaadi vagonettide all ja saadi uksega pihta. Karm too oli, aga see pole eestlase jaoks mingi uudis.

Edasi soitsime piki Sasquehanna joge lounasse, et jouda Kodusoja piirkonda, osariigi pealinna Harrisburgi ja otsustava lahingu paika Gettysburgi.

Tee peale jai vanaegsete autode muuseum Hersheys. Seal samas asub ka kuulus shokolaaditehas Hershey's, aga selle atraktsioonid olid veel talveunes ega olnud kulalistele avatud. Kulastasime Indian Echo koopaid.

Gettysburgis toimus otsustav lahing pohjaosariikide ja lounaosariikide vagede vahel 1.-3. juulini 1863 a. Tanapaeval meeldib inimestele seda soda orjanduse vastase voitlusega siduda. Rohem oli aga tegu vist lounaosariikide taotlusega suuremale iseseivusele kui foderatsioon seda neile voimaldas. Rassisimiilminguid leiab palju ka veel tanapaeva Ameerkas, nii lounas, kus palju neegreid elab, kui ka udini valgetes kogukondades pohjapool keset maad.

Selle kuulsa lahingu maadele oli rajatud vaga informatiivne maastikumuuseum. Koikjale oli pustitatud monumente ja infotahvleid, sai soita autoga voi matkata labi metsade mooda radu. USA presidendiks ja pohja liitlaste vagede ulemjuhatajaks oli tol ajal Abraham Lincoln. Lounaosariikide kofoderatsiooni vagesid juhatas kindral Lee. Nagu ajaloost teada, siis soja voitsid pohjaliitlased ja Lincoln jai presidendiks. Seal samas lahedal on ka teise, hilisema aja Ameerika presidendi Eisenhoweri elukoht peale seda kui ta abikaasaga Valgest majast lahkus, et 'troon' ule anda Kennedyle. Kuna meil ei onnestunud oigel ajal ekskursiooni sinna karjamoisa reserveerida, siis jai too talu kulastamata, sest niisama tulijaid seal vastu ei voetud. Kahju, sest Eisenhower on mulle vaga sumpaatne president, kuna tema loi kogu Ameerikat labiva kiirteede (Interstate) vorgustiku.

Jargmine paev viis meid maa kaunimasse botaanikaaeda Longwood. Sellest ei saagi eriti palju kirjutada, sest oite varvide ilu saab paremini nautida silmaga pilte imetledes. Palju oli kevadisi sibullilli, puud ja poosad olid taies oites. Kasvuhooned olid tais oitsevaid troopilisi taimi. Purskaevud purskasid ja ilus oli jalutada ning uurida erinevaid vaid Ameerikas kasvavaid taimi.

Nagu ikka Ameerikas, oli seal palju noortele kulastajatele moeldud. Kaks suurt mitmekorrulist puust maja, kus sai ronida ja taimi ning linde oppida, olid lastele suureks vahelduseks. Samuti sai mitmes kohas veega mangida ning kalu soota. Viietunnise jalutuskaigu lopuks olime koik taitsa labi.

Pealelounaks oli planeeritud kulaskaik kuulsa arhitekti Frank Lloyd Wrighti loodud sunagoogi Beth Sholom Philadelphia aarelinnas. Sellele oli raske laheneda mooda kaunist teed, sest et ta asus usna karmis ja ohtlikus rajoonis. Parast poole muutus umbrus pisut kenamaks, aga vahepeal pidin gettost labi soites vajalikuks autouksed igaks juhuks lukku panna. See, mis meid seal ootas, oli vasitavat soitu vaart: tegemist oli geeniuse loominguga, nagu ikka FLW puhul, aga ikka iga kord imestad ja ullatud.

Arhitekt loi alumiiniumist ja klaasist ja betoonist puha mae Siinai. See on Lloyd Wrighti ainus sunagoog ja nagu tema puhul ikka, siis ka koik moobel ja valgustid on tema loodud. Onneks katsus Zoe koik uksi ja kuigi ei olnud ei ekskursioonide ega ka jumalateenistuse aeg, osutus üks uks avatuks ja sealne sobralik tootaja lubas meil ka sunagoogi sisse piiluda. Vagev elamus!

Reisi viimane peav viis meid Doylestowni, kus asub Merceri muuseum ja kus Henry Chapman Mercer viimased paarkummend aastat oma ehitatud betoonlossis ka elas. Samuti asub seal tema kahhelkivitehas, kus siiani toodetakse kuulsaid Moravia poranda ja seinaplaate. Henry Mercer oli aarmiselt varvikas ja andekas mees, kel oli palju ideid ja huvisid. Ta kogus juba varajasest noorusest peale koikvoimalikke huvitavaid asju. Kui tadi talle kopsaka summa paranduseks jattis, sai ta kogud uut hoogu juurde ja kui raudbetoon tulekindla maja ehitamise voimalikuks tegi, ehitas ta oma asjade naitamiseks muuseumi.
Aasta aega planeeris ja joonestas ta oma kodu: betoonist paleed, kus kogu sisemus oli kaetud varvikate ja kunstiliste glasuurplaatidega. Isegi maja katus oli betoonist, raakimata aknaraamidest. Kuna ta teadis juba oma aeluajal, et sellest majast saab kord muuseum, siis margistas ta koik oma kogud korrektselt ja nummerdas koik plaadid.
Koik see kullus ja ilu vaimustas mind lopmata.

3. päev Ameerikas: need väiksed erinevused

1. Suundusime perega shoppama. Mitmeid vaikseid asjakesi oli vaja, ja siis veel muidugi suua ka. Josh oli roolis ja mina istusin korval, aga mul on sellegi poolest komme hoida olukorral silma peal ja jalgida liiklust ka korvalistujana. Jarsku tundsin, et keha tombub pingesse: lahenesime ristmikule, kus meie jaoks poles punane tuli ja mu mees hakkas sudame rahuga paremale poorama ... suu juba avanes, et siis jalle kinni minna, sest meenus selline vaike asjake, et Ameerikas (va New York Citys) on lubatub peale peatumist ja rohelise tule suunas soitvate autode puudumist poorata paremale ka punase tulega. Taitsa monus reegel, eriti kui liiklus on hore. Lausa tobe ju passida niisama.

2. Joudsime toidupoodi - oi Issake, ma olin ka nende suurused unustanud - valisime tooted valja ja suundusime kassase. Asjad hakkasid kassapidajast linti mooda edasi veerema, kui mu 8-aastane poeg issile jarsku sosistab, et, kuule, see mees varastab meie asju! Toepoolest, uks noormees pakkis koik me ostud kilekottidesse. Selle vahega ainult, et me saime need parast ikka endale - neil on koikjal kassades eraldi ka pakkijapoiss ja koik oleks tore, kui nad nii kohutavalt neid kilekotte ei raiskaks. Need on kull ohemad kui meie omad, aga ikkagi, rohkem kui uhe meloni kannataks valja ikka kull!

3. Joshi ema ootas meid vaga. Juba saabumisel avastasime, et ta oli meid oodates ka ettevalmistusi teinud: kulmikus oli toitu, lastetoas uusi manguasju, koogis potte-panne, mida onu kull ei kasutaks jne. Voodiriideid oli ka varutud ja aluslinad ilusti voodissegi pandud. Meie voodis oli ka tekilina, aga lastel mitte. Joshi ema lihtsalt maletas, kuida meil on kombeks, aga Ameerikas tegelikult tekilina peaaegu ei kasutata. Neil on tekiks comforter ja sellega magatakse ning seda pestakse nagu lina. Imelik, see on suur ja mahuline nagu vatitekk, mahub ainult uksi pesumasinasse. Aga nii see on, kokkuhoid siin kull paljudele eluviisiks pole.

1. päev Ameerikas: lahti pakkimine

Saabusime eile. Lapsed on toesti suureks saanud - seda naitas see, kui lihtne nendega juba reisida on.

Oi, pean vabandama, et eesti kirjakeele parlid - tahed tappide ja lainetega mu eelmisest lausest on kaduma lainud, aga jube tuutuks laheks igat tapitahte Alt-klahvi abil sisse tippida. Seega palun lugejatelt vabandust ja lahen lihtsamat ja nuditumat tapivabat teed ... ilmselt kogu Ameerika aja jooksul!

Tallinna lennujaam on toesti vaga ilusaks ehitatud. Kuna minu kohver osutus ainsana meie nelja kohvri seast liiga raskeks (lubatud oli vaid 32 kilo ja mul oli 36 kg), siis pidin seda kergendama ja asju umber tostma enne kui mind uldse jutule voeti. Oma maavillase kampsuni vahetasin koheselt roosa elegantse mantli vastu, tshing-tshing 1kg maha; koik ehted laksid kaasaskantava pagasi kotti, kust siis sai neid ka keha kulge kinnitada, veel kaks kilo, ahahaaa. Platud surusin kotti ja panin kingad jalga. Ja nii, vaike sisalikunahast kaekotike sorme otsas oli vaga mall mooda lennujaama avaraid koridore ringi patseerida ja turisti mangida.
No nii, kutsumise peale laksime varavasse, et siis viimastena viimasel minutil lennukisse siseneda. Esimesed 45 minutit Tallinnast Stockholmi kulusid pohiliselt selle peale, et ennast taas lennuki ja lendamisega harjutada, sest ma pole ammust ajast enam ohutransporditeenuseid kasutanud. Pisut jube oli ohku tous kull: see metallhobu laperdas nii mis hirmus ja madalate pilvede sees polnud muud kui uks ohuauk teise jargi. Siis sai kommi, juhuu, ja vett, siis pidi vahetama kohti, sest molemad lapsed tahtsid pidevalt akna all olla ja valja vaadata. Onneks kulus selle peale pea kogu sirge lennu aeg, sest varsti saabus ju laskumine Arlandal.
Stockholmist Newarki lendasime ca 8 tundi. SASi lennukid on nii modernsed, et igal istekohal on ees vaike ekraan, kust saab pidevalt vallida umbes 20 filmi ja seriaali vahel. Samuti saab mangida mange, ka Sudokut ja muid mottemange. Siis antakse ju 2 korda korralikult rohke joogiga suua, nii et elul pole vigagi. Meie laste roomuks oli ligiduses ka teisi lapsi, nii et seltsi elu vottis lennu lopuks juba lausa tuure ules. Uhe 4-aastase poisi ema tunnistas, et Zoe olla ta poja sudame roovinud.

Siis olimegi akki kohal. Kuna pooled pereliikmed on ju lausa Ameerika kodanikud, siis valisime piiripunktis loomulikult luhikese saba kodanikele. Zoe oli selleks ajaks magama jaanud, nii et ma tassisin ta magavana piirikontrolli, kus ta siis minult Joshile ulekandmise hetkel kahjuks siiski arkas. Koik laks ilma uhegi komplikatsioonita: minu sormejaljed votetud ja minu naopilt tehtud, laskis piirivaht meid Tôotatud Maale.

Kohvrid saabusid esimestena ja nii me siis jalutasime - Zoe ja Janek kaest kinni nagu postkaardil ees, mina ja Josh kumbki kahe kohvriga nende kannul - lennujaama ooteruumi. Ja kohe seal olid ka kallid sugulased, Joshi isa ja vend Justin, et meid pohjapoole soidutada. Neil oli varutud sooki ja jooki ja juttu jatkus muidugi kauemaksi. Lapsed vajusid vaikselt uneholma ja ilus ning vihmast niiske/varske Connecticuti loodus oli varsti autoakna taga meid tervitamas. Onu pool Oxfordis (Massatchusetsi osariik juba) ootasid meid ka Joshi ema ja ode ning teine vend, kellega me siis veel moned tunnid monusasti lobisesime.

Plymouthi reis

Käisime haridustehnoloogide seltskonnaga Inglismaal Devoni maakonnas Plymouthio linnas kohalikke koole külastamas. Meiega olid kaasas ka kaks e-õppe Arneduskeskuse töötajat Kerli ja Marit. Oli väga lõbus ja hariv reis. Tutvusime linna suurima taksofirma koolituskeskusega, külastasime kahte keskkooli ja midugi osalesime linna elus-melus.