Töövaidluskomisjonist sain täie laksuga vasta pükse

Eile käisin Töövaidluskomisjonis istungil, mis arutas minu kahte nõuet Räpina Aianduskooli vastu haridustehnoloogi ametikoha koondamise ja ebavõrdse kohtlemise asjus. Kuigi asetasin kurjade vaimude eemale peletamiseks just loetud Richard Pipes'i Kommunismi raamatu lauale, otsustas töövaidluskomisjon mõlemad avaldused rahuldamata jätta. Ebavõrdse kohtlemisena ei loetud minu mõnitamist ja mustamist kooli õppenõukogu ees. Seadus seda ei keela, Võrdse kohtlemise seaduse eesmärk on tagada isikute kaitse diskrimineerimise eest rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel.
Kuigi jah, kui ma olen veendunud, et kooli juht on ammendanud oma pagasi kooli arengu toetamisel ja tal oleks palju suuremaid eduelamusi oma elus loota otsides rakendust teistel elualadel, siis kas see on seaduse silmis piisavalt tugev veendumus, mille omamise eest seadus mind kaitseb?

Mul on siiski hea meel, et ma Töö Inspektsiooni oma nõuded saatsin, sest nüüd ei saa ükski selle büroo ametnik väita, et haridustöötajate poolt pole töövaideid esitatud. Kurbusega peab tunnistama, et komisjoni juhataja ei olnud haridusasutuse valdkonnaga mitte väga kursis, sest pidi üle küsima, kas kooli õppenõukogu ja kooli nõukogu on erinevad asjad. Kuigi mõlemast institutsioonis oli ka minu avaldustes pikalt ja laialt juttu. Samuti pidi komisjoni esimees mulle selgitama ja tugeva joone vahele tõmbama probleemidele, millega nad tegelevad ja teisesisulistele probleemidele, mis ei kuulu nende valdusalasse. Nad tegelevad vaid Töölepingu Seadusest tulenevate vaietega ja ei kavatsegi arutada kooli juhtimisega seotud probleemide üle. Sellest saan ma aru ja seetõttu ei olegi üleliia kurb, et võitjaks ei osutunud. Kuna koolinõukogu kinnitas direktori ettepaneku koondada struktuurist haridustehnoloog ametikoht, siis oli minu töökoha ülesütlemine igati õige. Amen!

Seda, kuidas töötab kooli nõukogu iseseisvas ja demokraatlikus Eestis, arutame mõnes teises institutsioonis!

Veriora - minu kodukant

Töötuna, nagu ma nüüd olen, on mul palju rohkem vallamajja asja. Mitte just sellepärast, et seal tööd pakutaks või rahalist abi, aga just seetõttu, et sealses uues külakeskuses on hea olla. Uue maja planeerijad on teinud oma tööd südamega. Kiidan südamest Veriora vallavalitsuse töötajaid, et nad on nii inimesekesksed ja abivalmid.

Uues külakeskuses on minusuguse maanaise jaoks väga mugavad olud loodud: kuna elamine Männisalus toimub meil päevast päeva 10 A suuruse peakaitsemega, siis on külakeskuse pesumasin ja kuivataja kui Jumala kingitus. Kasutan seda pea iga nädal. Et ei peaks pesumasina kõrval niisama passima, siis kasutan raamatukogu ja sealset Avalikku Interneti Punkti (AIP), kuna siis pole koju Internetti vajagi. See on mul justkui kontor, kõik asjad saan aetud äärmiselt meeldivas ja sõbralikus õhkkonnas. Hommikud kuluvad peaasjalikult tööotsimisele ja siis ongi raamatukogus rahulik. Kui on vaja lastele kooli-lasteaeda järgi minna, siis on mul aeg raamatukogu arvutisaalist lahkuda, sest saabuvad pisut lärmakamad kooli-jõmmid ja asuvad omi asju arvutis ajama. Meil kõigil on ju oma elu elada.

Ja et ei läheks liialt töiseks, siis on külakeskusel ka köögike, kus saab teed ja kohvi keeta ning külmkapis lõunasöögiks varutud toite hoida. Vallatöötajad pakuvad seal oma pauside ajal meeldivat seltskonda. Kui töötu elu on nii kena, siis väga tööle ei kipugi ....