Küll nüüd lisandub ajaveebe ja kodulehti sellise hooga, et ei ole kindel kas neile kõigile ka lugejaskonda leidub. Ettevõte OÜ Kagu Kudujad saab varsti kahekuuseks ja teavitamaks üldsust lõngaalastest tegemistest lõin uue ajaveebi http://kagukudujad.blogspot.com/ Kutsun lugema!
Kel on FB huvi ning pole põhimõtteliselt selle liikumise vastane, need leiavad www.facebook.com/KaguKudujad ka infot ning pilte. Endiselt on lehel www.facebook.com/EstonianMittens kõige rohkem kirikinnaste pilte, aga oma veebipoe avan varsti aadressil http://www.nordicknitters.com/
Olge terved ja nautige värviküllast sügist! Käsitöölistele soovin loomingulisi kõrghetki ja kohalikele peatse kohtumiseni Kagu Kudujate töötoas Uus tn 7-20 Veriora alevikus.
Showing posts with label käsitöö. Show all posts
Showing posts with label käsitöö. Show all posts
Thursday, November 3, 2011
Friday, September 16, 2011
Kududa ja maailma parandada
Veriora Valla Vaatlejas ilmus täna, 16. septembril 2011 minu artikkel. Kes seda meie kohaliku elu kuulutajat lugema ei trehva, see saab seda teha siin:
"Minu keskiga on kätte jõudnud ning ilmselt paljuski just seetõttu olen juba tükk aega mõtteid mõlgutanud selle üle, et välja mõelda mis on see asi, mida ma ülekõige teha sooviksin. Kuskilt on kõrvu kumisema jäänud ütlemine, et kes oma hobiga leiba teenib, see ei tööta ühtegi päeva oma elus. See annab töö tegemisele küll pisut kohustuse laadi varjundi, aga minu jaoks just rõhutab seda kui mõnus võib olla sellise töö tegemine, mille tegemist üdini naudid.
Kudumine ja heegeldamine on mind varajasest lapsepõlvest peale ümbritsenud. Nii ema kui ka vanaema olid kõvad käsitöötegijad ja see tuntus pisikesele minule nii vahva tegevus, et veel enne kooli minekut kudumise selgeks õppisin. Mulle ei meenu, kelle abiga sai ostetud, aga mul oli üks tohutu suur tokk hästi kärtsu sünteetilist rohelist lõnga, ja sellega ma oma esimesed ja ka rohked jär
gmised katsed korda saatsin. Seda jätkus kõikidele nukkudele hilpudeks ja pajalappideks. Seda briljantrohelist lõnga oli kohe nii palju, et veel aastaid hiljem oli selle jääke kõikvõimalikest kohtadest leida.
Vanaema Liisa oli väga hea kuduja; ta varustas kogu meie peret sokkide ja kinnastega, ta müüs neid oma sõbrannadele, tuttavatele ja turu pealgi. Mu ema Ivi oli samuti väga hea kuduja kuid targa naisena ei hakanud oma ämmaga võistlema. Seega spetsialiseerus ta hoopis oma kahele tütrele kampsikute, kleidikeste ja pluuside kudumisele ning need olid tõepoolest kaunid ja pitsilised. Ema Ivi viitsis nokitseda ja uusi huvitavaid mustreid ning lõikeid proovida. Need vardad, mida ma praegu kasutan, on vanaema pärandus mulle ja nende igapäevane käes ja töös hoidmine teeb mu meele alati pisut magushärdaks, kui selle peale mõtlen. See on just see järjepidevus, mida ma kalliks pean ja hoida tahan.
Seega olen kudunud kogu oma elu ja pealkirja esimene pool on ära seletatud. Paar talve tagasi juhtusid mulle Räpina raamatupoes silma Aino Praakli kirikinnaste vihikud ja miski sundis mind neid ostma. Kuigi me elamine on endiselt enam kui poole ulatuses kastidesse pakitud ja ootab maja täielikku valmimist, siis vardad on mul kindlalt ja teada peaaegu et padja all, et oleks igal hetkel käepärased võtta. Proua Praakli kogutud mustrid ees, valisin kohe koju jõudes lõngakorvist välja mehe kampsunist ülejäänud pruuni ja punase lõnga ning asusin silmi üles looma. Ilus kinnas tuli! Lapsed olid ka uudistades ümber ja kiitsid kena mustrit ning värve. Nüüd tahtsid ka nemad endale omavalitud mustri ja värvidega kirikindaid.
Sellest paari talve tagusest ajast saadik on nii jäänud, et olen palju kirikindaid kudunud ja nendega paljude kiitusi ära teeninud. Viisin neid näha Veriora käsitööringi prouadele ja võtsin kaasa Ameerikasse, kui saatus meid sinna eelmisel aastal päris mitmeks kuuks elama viis.
Läks nii, et Ameerikas ma tööd teha ei tohtinud – selleks puudus luba. Nii jäid minu ülesanneteks laste kodu ja kooli vahet sõidutamine, perele söögi tegemine ja muud kodutööd ning kudumine. Kuu aja möödudes teatas pereisa kurblikult, et minu valmistatud road on küll äärmiselt keerukad ja maitsed suurpärased, aga toidueelarve on lõhki mis lõhki. Peale seda kulus toidutegemisele palju vähem aega ja raha, sellevõrra jäi jälle rohkem aega kududa. Ühel hetkel said lõngavarud otsa ja tuli kohalike lõngamüüjatega tutvust teha. See läks kergesti, sest õnneks oli üpsris laste kooli lähedal üks kena väike lõngapood. Sealne müüja imetles mu kätetööd ja kutsus õhtuse kudumisringiga liituma. Tema ise, Dorothy on ta nimi, ei teagi kui saatuslikuks ja määravaks minu edaspidises ettevõtja elus too kutse sai. Seal kudumisringis kohtusin paljude toredate kohalikega, veetsin mitme kuu jooksul kümneid tunde ja sain innustust selleks, mida mu hing ihkab ja mis hästi välja tuleb. Seal koos teistega kududes sain aimu sellest kui oluline ja vahva on koos teistega kududa ja maailma ning iseenese probleeme lahata ja arutada. Seda sama mõnusat ja vaba õhkkonda, täis loomingut ja loomist, kus käed käivad ja suu käib, tahan ma ka Veriorale tuua. Nii vahva kokkusattumus oli minu jaoks sel samal talvel Veriora Perenaiste Selti taaselustamine. See on ju samalaadse filosoofiaga ettevõtmine. Ilmselt on paljude naiste loomuses, et käed käivad nobedamalt ja rõõmsamalt, kui ka suu saab sinna kõrvale jahvatada.
Nii ma siis olen oma elu suure muutuse lävel, kus olen otsustanud oma enese tööandjaks hakata. Ja mitte ainult ... soovin ka teisi kunstkudujaid palgata, et kaunis ja maagiline Eesti kirikinda kunst talveunest äratada ja laia maailma paisata. Just nagu proua Aino Praakli on juba algust teinud ja mustrid sinna teele saatnud. Sinna juurde soovin huvilistele käsitöötegijatele pakkuda müügiks villast lõnga, mida hangin Eesti erinevatelt tegijatelt.
Vanasti tehti ikka pikkadel ja pimedatel talveõhtutel palju käsitööd. See hoidis vaimu virge ja koos tehes lahutas kindlasti ka hästi meelt. Lubage mul soovida meie kandi tegusatele naistele ja meestele kena saabuvat talvist käsitööhooaega ja kohtumiseni minu kontoris, kus loodan, et nii mõnigi probleem leiab üheskoos lahenduse ja maailmast saab parem paik. Infot käsitöö koostegemise aja ja koha kohta saab telefonilt 50 34 386 või kirjutades kulli.jacobson@gmail.com."
"Minu keskiga on kätte jõudnud ning ilmselt paljuski just seetõttu olen juba tükk aega mõtteid mõlgutanud selle üle, et välja mõelda mis on see asi, mida ma ülekõige teha sooviksin. Kuskilt on kõrvu kumisema jäänud ütlemine, et kes oma hobiga leiba teenib, see ei tööta ühtegi päeva oma elus. See annab töö tegemisele küll pisut kohustuse laadi varjundi, aga minu jaoks just rõhutab seda kui mõnus võib olla sellise töö tegemine, mille tegemist üdini naudid.
Kudumine ja heegeldamine on mind varajasest lapsepõlvest peale ümbritsenud. Nii ema kui ka vanaema olid kõvad käsitöötegijad ja see tuntus pisikesele minule nii vahva tegevus, et veel enne kooli minekut kudumise selgeks õppisin. Mulle ei meenu, kelle abiga sai ostetud, aga mul oli üks tohutu suur tokk hästi kärtsu sünteetilist rohelist lõnga, ja sellega ma oma esimesed ja ka rohked jär
gmised katsed korda saatsin. Seda jätkus kõikidele nukkudele hilpudeks ja pajalappideks. Seda briljantrohelist lõnga oli kohe nii palju, et veel aastaid hiljem oli selle jääke kõikvõimalikest kohtadest leida.Vanaema Liisa oli väga hea kuduja; ta varustas kogu meie peret sokkide ja kinnastega, ta müüs neid oma sõbrannadele, tuttavatele ja turu pealgi. Mu ema Ivi oli samuti väga hea kuduja kuid targa naisena ei hakanud oma ämmaga võistlema. Seega spetsialiseerus ta hoopis oma kahele tütrele kampsikute, kleidikeste ja pluuside kudumisele ning need olid tõepoolest kaunid ja pitsilised. Ema Ivi viitsis nokitseda ja uusi huvitavaid mustreid ning lõikeid proovida. Need vardad, mida ma praegu kasutan, on vanaema pärandus mulle ja nende igapäevane käes ja töös hoidmine teeb mu meele alati pisut magushärdaks, kui selle peale mõtlen. See on just see järjepidevus, mida ma kalliks pean ja hoida tahan.
Seega olen kudunud kogu oma elu ja pealkirja esimene pool on ära seletatud. Paar talve tagasi juhtusid mulle Räpina raamatupoes silma Aino Praakli kirikinnaste vihikud ja miski sundis mind neid ostma. Kuigi me elamine on endiselt enam kui poole ulatuses kastidesse pakitud ja ootab maja täielikku valmimist, siis vardad on mul kindlalt ja teada peaaegu et padja all, et oleks igal hetkel käepärased võtta. Proua Praakli kogutud mustrid ees, valisin kohe koju jõudes lõngakorvist välja mehe kampsunist ülejäänud pruuni ja punase lõnga ning asusin silmi üles looma. Ilus kinnas tuli! Lapsed olid ka uudistades ümber ja kiitsid kena mustrit ning värve. Nüüd tahtsid ka nemad endale omavalitud mustri ja värvidega kirikindaid.
Sellest paari talve tagusest ajast saadik on nii jäänud, et olen palju kirikindaid kudunud ja nendega paljude kiitusi ära teeninud. Viisin neid näha Veriora käsitööringi prouadele ja võtsin kaasa Ameerikasse, kui saatus meid sinna eelmisel aastal päris mitmeks kuuks elama viis.
Läks nii, et Ameerikas ma tööd teha ei tohtinud – selleks puudus luba. Nii jäid minu ülesanneteks laste kodu ja kooli vahet sõidutamine, perele söögi tegemine ja muud kodutööd ning kudumine. Kuu aja möödudes teatas pereisa kurblikult, et minu valmistatud road on küll äärmiselt keerukad ja maitsed suurpärased, aga toidueelarve on lõhki mis lõhki. Peale seda kulus toidutegemisele palju vähem aega ja raha, sellevõrra jäi jälle rohkem aega kududa. Ühel hetkel said lõngavarud otsa ja tuli kohalike lõngamüüjatega tutvust teha. See läks kergesti, sest õnneks oli üpsris laste kooli lähedal üks kena väike lõngapood. Sealne müüja imetles mu kätetööd ja kutsus õhtuse kudumisringiga liituma. Tema ise, Dorothy on ta nimi, ei teagi kui saatuslikuks ja määravaks minu edaspidises ettevõtja elus too kutse sai. Seal kudumisringis kohtusin paljude toredate kohalikega, veetsin mitme kuu jooksul kümneid tunde ja sain innustust selleks, mida mu hing ihkab ja mis hästi välja tuleb. Seal koos teistega kududes sain aimu sellest kui oluline ja vahva on koos teistega kududa ja maailma ning iseenese probleeme lahata ja arutada. Seda sama mõnusat ja vaba õhkkonda, täis loomingut ja loomist, kus käed käivad ja suu käib, tahan ma ka Veriorale tuua. Nii vahva kokkusattumus oli minu jaoks sel samal talvel Veriora Perenaiste Selti taaselustamine. See on ju samalaadse filosoofiaga ettevõtmine. Ilmselt on paljude naiste loomuses, et käed käivad nobedamalt ja rõõmsamalt, kui ka suu saab sinna kõrvale jahvatada.
Nii ma siis olen oma elu suure muutuse lävel, kus olen otsustanud oma enese tööandjaks hakata. Ja mitte ainult ... soovin ka teisi kunstkudujaid palgata, et kaunis ja maagiline Eesti kirikinda kunst talveunest äratada ja laia maailma paisata. Just nagu proua Aino Praakli on juba algust teinud ja mustrid sinna teele saatnud. Sinna juurde soovin huvilistele käsitöötegijatele pakkuda müügiks villast lõnga, mida hangin Eesti erinevatelt tegijatelt.
Vanasti tehti ikka pikkadel ja pimedatel talveõhtutel palju käsitööd. See hoidis vaimu virge ja koos tehes lahutas kindlasti ka hästi meelt. Lubage mul soovida meie kandi tegusatele naistele ja meestele kena saabuvat talvist käsitööhooaega ja kohtumiseni minu kontoris, kus loodan, et nii mõnigi probleem leiab üheskoos lahenduse ja maailmast saab parem paik. Infot käsitöö koostegemise aja ja koha kohta saab telefonilt 50 34 386 või kirjutades kulli.jacobson@gmail.com."
Wednesday, March 2, 2011
Kuninglikud kindad iseendale
New Yorgis kaies onnestus hankida uks imeilus ja vanaaegne punane musta vaariskaruskraega mantel. Sellel on moekalt 7/8 kaised, seega vajasin pisut pikema randmeosaga kindaid. Kuna ma olen viimasel ajal nii palju teistele kudunud, siis otsustasin vahelduseks midagi endale ka kududa. Ja nuud on need valmis. Lubage alandlikult esitleda:
Friday, November 19, 2010
Töö tulemus
Ma olen kovasti pingutanud - hommikul 
toustes esimene asi ja ohtul enne magamaminekut viimane - need on mu sukavardad. Kotikene longa ja varrastega on mul koikjal kaasas. Tihti peale veedan mitu tundi peavas longapoes kududes ja "vorgustikku luues". Ja seda tegevust on saatnud teatav edu, voin ma kinnitada. Olen muunud juba 5 paari kenasid kindaid erinevates Eesti mustrites ja tanu minu toole on paljud kaaskudujad saanud innustust ja soetanud endale Aino Praakli "Eesti labakindad ilma laande laiali" raamatu, mida on voimalik siinpool lompi amazon.com'ist osta voi Nancy Bushi veebilehe 
kaudu.
Ja vaadake nuud ning imetlege ise, sest oma silm on kuningas. Kuigi antud juhul tahaks kindlasti katsuda, aga seda saab teha hiljem.
Thursday, October 28, 2010
Kudujad, kogunege!
SISSEJUHATUS
Koik algas sellest, et ma votsin siin Ameerikas vardad valja ja hakkasin meelelahutuseks ja ajaviiteks kindaid kuduma. See on super hea ravim igasuguse ootamise vastu. Enam mind ei hairi, kui keegi saabub pisut hiljem voi mokutab kuskil minekuga, ma lihtsalt votan vardad valja ja koon kuni saabub paras aeg midagi muud teha. Ja vaike kudumiskotke on mul alati igal pool kaasas, seega on pooled mured ja arritumisallikad valistatud. Ja elu seega kaks korda kenam.
Ma koon traditsioonilisi Eesti kirikindaid ja need on just sellised monusalt vaiksed, mida on mugav koikjale kaasa votta ja mis valmivad suht kiiresti. Tuleb aga valja, et ameeriklaste jaoks on need peaaegu et 8. maailmaimed. Alates minu armsast ämmast ja lopetades suvalise pealtvaatajaga, on nad koik tohutus vaimustuses ja ohivad ning ahetavad imetlusest. Et kui peen too ja missugune vilumus ja kui kunstiparaselt kenad varvid jne jne.
Ma siis motlesin, et kuna nad neile siin nii vaga meeldivad, akki mul onnestub neid neile lausa muua.
LONGAPROBLEEM
Seoses "tootmise suurenemisega" tekkis longaprobleem. Oma suureks ullatuseks olin kolm aastat tagasi kuskilt aiamuugilt soetanud paari dollari eest terve suure kotitaie villast longa, millest mul polnud vaiksematki malestust. Aga kui ma seda "varandust" toanurgas nagin, siis olin vaga rahul, et olin taibanud vardad kohvrisse pakkida.
Kahjuks oli varvivalik kotis tagasihoidlik, kuigi olemasolevad toonid olid koik vaga ilusad. Nuud oli vaja juurde saada eredamaid ja kontrastsemaid varjundeid ja seega sugavale Interneti avarustesse longapoode otsima minna.
Leidsin siinsete mastaapide jaoks suhteliselt lahedal uhe poe ja suundusin sinna. Putnami linnakeses asuv Woolworks oli valjast vaadates kena armas poeke. Astusin sisse ja asusin uurima. Poemuujaks oli vanem proua, kes ei lennanud mulle sugugi agressiivselt peale, vaid andis mulle voimaluse ise omatahtsi seal uurida ja sobrada ilma liigse abipakkumiseta. Ja siis kui ta lopuks lahenes, ma otsustasin, et naitan talle ka oma pooleliolevaid kindaid ... noh et saada monda head soovitust sobiva longa osas. No otse loomulikult oli ka tema vaimustuses ja ma loodan, et sellest ajendatuna utles, et nende poes kogunevad kudujad neljapaeva ohtuti, et koos olla ja kududa.
Oli vist teisipaev ja aega neljapaeva ohtu vabaks planeerida kull ja veel.
KUDUMISOHTU
Saabusin vaikse varinaga sudames neljapaeva ohtul longapoodi. Kogunenud oli juba 6-7 naist, kes koik umber laua monusasti istusid ja varrastel kaia lasid. Hiljem tuli neid mitmeid veel juurde. Mind tervitati soojalt, soovitati tagatoast tool tuua, tommati ennast koomale ja voeti mind ringi.
"Noh, mis Sina siis kood?" oli jargmine kusimus.
Votsin arglikult kudumiskoti polvedele ja seal valja ilusa rohe-valge labakinda. Jarsku jai ruumis vaikseks ... ja siis tahtsid koik neid katsuda ja imetleda, nimetades mind kohutavalt andekaks ja osavaks ja mida veel koik. Ma siis votsin kotist valja koik oma 5-6 paari, mis mul valmis oli ja lasin ringlusesse. Nad satitatis neid lauale lehvikutesse ja hunnikutesse ja tegid pilti ja proovisid katte. Nad olid siiralt vaimustuses. Ja see oli nii hea tunne. Nad olid mind omaks votnud.
Koik algas sellest, et ma votsin siin Ameerikas vardad valja ja hakkasin meelelahutuseks ja ajaviiteks kindaid kuduma. See on super hea ravim igasuguse ootamise vastu. Enam mind ei hairi, kui keegi saabub pisut hiljem voi mokutab kuskil minekuga, ma lihtsalt votan vardad valja ja koon kuni saabub paras aeg midagi muud teha. Ja vaike kudumiskotke on mul alati igal pool kaasas, seega on pooled mured ja arritumisallikad valistatud. Ja elu seega kaks korda kenam.
Ma koon traditsioonilisi Eesti kirikindaid ja need on just sellised monusalt vaiksed, mida on mugav koikjale kaasa votta ja mis valmivad suht kiiresti. Tuleb aga valja, et ameeriklaste jaoks on need peaaegu et 8. maailmaimed. Alates minu armsast ämmast ja lopetades suvalise pealtvaatajaga, on nad koik tohutus vaimustuses ja ohivad ning ahetavad imetlusest. Et kui peen too ja missugune vilumus ja kui kunstiparaselt kenad varvid jne jne.
Ma siis motlesin, et kuna nad neile siin nii vaga meeldivad, akki mul onnestub neid neile lausa muua.
LONGAPROBLEEM
Seoses "tootmise suurenemisega" tekkis longaprobleem. Oma suureks ullatuseks olin kolm aastat tagasi kuskilt aiamuugilt soetanud paari dollari eest terve suure kotitaie villast longa, millest mul polnud vaiksematki malestust. Aga kui ma seda "varandust" toanurgas nagin, siis olin vaga rahul, et olin taibanud vardad kohvrisse pakkida.
Kahjuks oli varvivalik kotis tagasihoidlik, kuigi olemasolevad toonid olid koik vaga ilusad. Nuud oli vaja juurde saada eredamaid ja kontrastsemaid varjundeid ja seega sugavale Interneti avarustesse longapoode otsima minna.
Leidsin siinsete mastaapide jaoks suhteliselt lahedal uhe poe ja suundusin sinna. Putnami linnakeses asuv Woolworks oli valjast vaadates kena armas poeke. Astusin sisse ja asusin uurima. Poemuujaks oli vanem proua, kes ei lennanud mulle sugugi agressiivselt peale, vaid andis mulle voimaluse ise omatahtsi seal uurida ja sobrada ilma liigse abipakkumiseta. Ja siis kui ta lopuks lahenes, ma otsustasin, et naitan talle ka oma pooleliolevaid kindaid ... noh et saada monda head soovitust sobiva longa osas. No otse loomulikult oli ka tema vaimustuses ja ma loodan, et sellest ajendatuna utles, et nende poes kogunevad kudujad neljapaeva ohtuti, et koos olla ja kududa.
Oli vist teisipaev ja aega neljapaeva ohtu vabaks planeerida kull ja veel.
KUDUMISOHTU
Saabusin vaikse varinaga sudames neljapaeva ohtul longapoodi. Kogunenud oli juba 6-7 naist, kes koik umber laua monusasti istusid ja varrastel kaia lasid. Hiljem tuli neid mitmeid veel juurde. Mind tervitati soojalt, soovitati tagatoast tool tuua, tommati ennast koomale ja voeti mind ringi.
"Noh, mis Sina siis kood?" oli jargmine kusimus.
Votsin arglikult kudumiskoti polvedele ja seal valja ilusa rohe-valge labakinda. Jarsku jai ruumis vaikseks ... ja siis tahtsid koik neid katsuda ja imetleda, nimetades mind kohutavalt andekaks ja osavaks ja mida veel koik. Ma siis votsin kotist valja koik oma 5-6 paari, mis mul valmis oli ja lasin ringlusesse. Nad satitatis neid lauale lehvikutesse ja hunnikutesse ja tegid pilti ja proovisid katte. Nad olid siiralt vaimustuses. Ja see oli nii hea tunne. Nad olid mind omaks votnud.
Subscribe to:
Posts (Atom)