Patrioodid pühitsesid vabariigi sünnipäeva

Mulle pole see tunne vooras: ka aastate eest tundisin suurt koduigatsust, mis sundis mind jatma hea tookoha New Yorgis, kallima ja poneva elu suures linnas ning tagasi koju minema. Eesti asi ja eestlased on mu sudames erilisel kohal ja ma ei saa sinna midagi parata.

Nuud on aastad lainud, on mees ja lapsed ja oma kodu suure aiaga, ning pole siis imestada, et tomme koju tagasi on veelgi suurem.

Ei tekkinud kahtlustki, et Connecticuti eestlastega 19. veebruaril Eest Vabariigi sunnipaeva tahistama on vaja minna. Siin pole ju 24. veebruar vaba paev nagu Eestis, nii et soltuvalt osariigist pidi pidu pidama paratamatult kas siis enne voi tagant jargi, et koik saaksid tulla ja osaleda.

Connecticuti osariigi eestlased kogunesid Willimanticu Ukraina Klubis, kus mina 15 aastat tagasi, olles siis University of Connecticuti magistrant, tegin oma esimese debüüdi väliseesti seltskonnas. Sellest ajast saadik on mul siinkandis palju haid tuttavaid ja sopru, aga osaledes paari kuu eest monel korral Eesti koolis, olen saanud ka mitmeid uusi tutvusi kohalike eestlaste seas.

Ohtu programmis oli pidulik aktus konede ja kontserdiga. Sellele jargnes ohtusook, mille ajal hakkas juba mangima kahemehe Saksa punt orginaal Lederhosen'ites ja nad mangisid hiljem ka tantsuks. Meie sattisime ennast Martinsonide lauda. Kohal oli nende perest kolm generatsiooni eestlasi - ja nad koik lobisesid omavahel vabalt ja uhkusega eesti keeles. Lapsed, 12 ja 4-aastased ning ka nende ema on koik Ameerikas sundinud, aga pohimote kodus eesti keelt raakida ei ole muutunud.

Aktus algas Ameerika humniga ja loppes Eesti humniga. Vahele mahtusid peakonsuli kone ja veteranite autasustamine, Eesti kooli opilaste isamaalised laulud ja rahvatantsud. Enn Worgu Lipulaul vottis nagu ikka klombi kurku ja pisara silma.

Lapsi oli palju, nad sagisid ja keksisid koikjal ja nautisid tantsumuusikat vaat et rohkem kui nende vanemad voi vanavanemad. Oli tore ja meeldejaav pidupaev.

Ameerikas on koik suurem

Ja kui ei ole suurem, siis on seda rohkem. Ja kui rohkem ka ei saa olla, siis on seda kauem. Uhesonaga, olen kull selle teemaga pisut hiljaks jaanud, aga ikkagi - Ameerikas joulutas juba keset novembrit. Tanupuha, mis on alati novembri neljandal neljapaeval, oli pakkapikkudest ja Jouluvanadest pohjapotradel pungil. Kuigi kalkun ja korvits oleks pidanud olema ainuvalitsejad. Aga ei, ameeriklased armastavad Joulusid ja sellega kaasnevat hullust nii vaga, et ei malda oodata isegi aega mil advent saabub.

Moned majaomanikud kaotavad igasuguse reaalsustaju ning kuhjavad oma aeda terved koormataied igasugu temaatilist padajanni. Valges on see pisut ehmatav, aga peab tunnistama, et pimedas on neid taitsa vahva vaadata.

Vaga populaarne on Ameerikas enne Joulu vaike Jeesuslapse sünnistseen oma aeda paigaldada. Seda teevad mitmed kirikud ning uhte sellist kulastasime meie oma perega teel Joshi ema juurde joululounale. Mina ei tea kiriklikest kommetest kuigi palju ja alles hiljem saime teada, et jeesuke paigaldatakse soime alles Joululaupaeval. Sel paeval, kui meie seda ilu kaemas kaisime, oli soim alles tuhi ja kogu harras ohustik lausa kutsus seda pehmet aset proovima.

Hirmus, hirmus Halloween!

Halloween on ametlikult 31. oktoobril, aga kuna ta on koigi poolt vaga armastatud ja oodatud puha, siis hakatakse teda tegelikult palju varem tahistama ja igasugu kostuumipidusid korraldatakse juba paar-kolm nadalat enne paris paeva.

Ja otse loomulikult, tegu poleks paris ameeriklastega kui nad ei kasutaks voimalust osta igasugu trana ja seda oma aedadesse ja kodudesse rohkelt-rohkelt ules ei riputaks. Seega on juba ule kuu aja treppide naha korvitsaid ja olekubujusse, mis on nende moistes hernehirmutised. Kes on vaga innuga asja juures, see riputab plasitikust ja paberist korvitsanagusid ja tonte ja muud lehvivat akende kulge ja katuseraastasse. Koik mis on must ja oraanz on vaga 'in'.

Oigel paeval kaiakse meie moistes Marti jooksmas: lapsed panevad kostuumid, mida hirmsam ja koletum, seda kihvtim, selga ja hakkavad kaima ukselt uksele oeldes "Trick-or-Treat". See tahendab, et inimene saab teoreetiliselt valida, kas annab mingit maiust (treat) voi laseb endale mingi vingerpussi mangida (trick). Ega ma paris hasti aru ei saanud, et mis vingerpuss see siis olla voiks, sest seda ilmselt tuleb vahe ette ja koik ikka jagavad lastele ohtralt kommi muid maiusi. Kusisin siis oma kalli mehe kaest, et mida too 'trick' tahendada voiks. Tal ei lainud kaua kui mulle kirjeldas, et see voiks olla midagi upris vastikut, naiteks loobid kogu toa vetsupaberit tais - rull teatavasti lendab hasti ja jaab monusalt moobli kulge kinni. Ameeriklased on leidlikud!

Aga tana, see on siis viimane toopaev enne puha, on Putnamis (vaike linnake kus ma kudumas kain) oodata rekordarv lapsi, kes koik kostumeeritult pealelounal linna aritanavale tulevad ja kohalikke kaupluseid kulastavad ja sealt kommi saavad. Ma lahen seda hullust kohe oma silmaga kaema, sest oma silm on kuningas ja mina ei taha sellest elamusest ilma jaada. See aga tahendab, et mul on vaja minna kiiremas korras endale parukat hankima, sest mis Halloweeni kostitaja see ilma kostuumita on!