Kudujad, kogunege!

SISSEJUHATUS
Koik algas sellest, et ma votsin siin Ameerikas vardad valja ja hakkasin meelelahutuseks ja ajaviiteks kindaid kuduma. See on super hea ravim igasuguse ootamise vastu. Enam mind ei hairi, kui keegi saabub pisut hiljem voi mokutab kuskil minekuga, ma lihtsalt votan vardad valja ja koon kuni saabub paras aeg midagi muud teha. Ja vaike kudumiskotke on mul alati igal pool kaasas, seega on pooled mured ja arritumisallikad valistatud. Ja elu seega kaks korda kenam.
Ma koon traditsioonilisi Eesti kirikindaid ja need on just sellised monusalt vaiksed, mida on mugav koikjale kaasa votta ja mis valmivad suht kiiresti. Tuleb aga valja, et ameeriklaste jaoks on need peaaegu et 8. maailmaimed. Alates minu armsast ämmast ja lopetades suvalise pealtvaatajaga, on nad koik tohutus vaimustuses ja ohivad ning ahetavad imetlusest. Et kui peen too ja missugune vilumus ja kui kunstiparaselt kenad varvid jne jne.
Ma siis motlesin, et kuna nad neile siin nii vaga meeldivad, akki mul onnestub neid neile lausa muua.

LONGAPROBLEEM
Seoses "tootmise suurenemisega" tekkis longaprobleem. Oma suureks ullatuseks olin kolm aastat tagasi kuskilt aiamuugilt soetanud paari dollari eest terve suure kotitaie villast longa, millest mul polnud vaiksematki malestust. Aga kui ma seda "varandust" toanurgas nagin, siis olin vaga rahul, et olin taibanud vardad kohvrisse pakkida.
Kahjuks oli varvivalik kotis tagasihoidlik, kuigi olemasolevad toonid olid koik vaga ilusad. Nuud oli vaja juurde saada eredamaid ja kontrastsemaid varjundeid ja seega sugavale Interneti avarustesse longapoode otsima minna.
Leidsin siinsete mastaapide jaoks suhteliselt lahedal uhe poe ja suundusin sinna. Putnami linnakeses asuv Woolworks oli valjast vaadates kena armas poeke. Astusin sisse ja asusin uurima. Poemuujaks oli vanem proua, kes ei lennanud mulle sugugi agressiivselt peale, vaid andis mulle voimaluse ise omatahtsi seal uurida ja sobrada ilma liigse abipakkumiseta. Ja siis kui ta lopuks lahenes, ma otsustasin, et naitan talle ka oma pooleliolevaid kindaid ... noh et saada monda head soovitust sobiva longa osas. No otse loomulikult oli ka tema vaimustuses ja ma loodan, et sellest ajendatuna utles, et nende poes kogunevad kudujad neljapaeva ohtuti, et koos olla ja kududa.
Oli vist teisipaev ja aega neljapaeva ohtu vabaks planeerida kull ja veel.

KUDUMISOHTU
Saabusin vaikse varinaga sudames neljapaeva ohtul longapoodi. Kogunenud oli juba 6-7 naist, kes koik umber laua monusasti istusid ja varrastel kaia lasid. Hiljem tuli neid mitmeid veel juurde. Mind tervitati soojalt, soovitati tagatoast tool tuua, tommati ennast koomale ja voeti mind ringi.
"Noh, mis Sina siis kood?" oli jargmine kusimus.
Votsin arglikult kudumiskoti polvedele ja seal valja ilusa rohe-valge labakinda. Jarsku jai ruumis vaikseks ... ja siis tahtsid koik neid katsuda ja imetleda, nimetades mind kohutavalt andekaks ja osavaks ja mida veel koik. Ma siis votsin kotist valja koik oma 5-6 paari, mis mul valmis oli ja lasin ringlusesse. Nad satitatis neid lauale lehvikutesse ja hunnikutesse ja tegid pilti ja proovisid katte. Nad olid siiralt vaimustuses. Ja see oli nii hea tunne. Nad olid mind omaks votnud.

Vôitlus ôigluse eest jäägu kestma

Meil kodus Eestis telekat teatavasti ei olnud. Kunagi, kui me veel lastetutena Tallinnas Kreutzwaldi tanaval elasime, siis oli ja see oli uks igavene needus, sest sinna ette konutama jaada oli nii lihtne. Ma ei tea kuidas ma kull nii iseloomutu oli, endal mul ju selline hull raudne tahe, ehehee!

No igatahes, kui sai Liivalaia tanavale kolitud, siis telekat pohimotteliselt kaasa ei votnud ja ka maale Mannisallu pole seda soetatud.

Ja nuud, heausklikuna Ameerikasse saabununa, leidsin eest paev labi non-stop telekat vaatava vanaonu. Oi Issake, seda ei ole ju voimalik mitte kuulata. Vaadata kull, sest lahen lihtsalt teise tuppa, aga kuulmisest pole paasu, sest kova kuulmisega vanainimesel on see maksimumi peale keeratud. Sellest siis johtuvadki minu moningased paevakajalised pajatused, et ma paeval kududes voi suua tehes lihtsat olen paevauudistele pidevalt avatud.

Ega ma palju kodus pole; kain raamatukogus ja poes, viin ja toon lapsi, kaime nendega pargis ja kulas. Ja koige parem selle asja juures on see, et onuke laheb onneks vara magama ja tihti touseb ules ka alles peale meie hommikust lahkumist.

Aga eelmisel nadalal olin kull igal ohtul selle "helesinise ekraani" ees, sest AMC kanal naitas terve nadala jooksul Clint Eastwoodiga peaosas filme seeriast Dirty Harry, kus Clint Eastwood mangib San Francisco politseinikku. Head filmid olid, sellised vanemad 1970-ndatest, just minu ajajarku. Ja ta, vaene mees, oli pidevalt oma bossidega riius, sest nimetas neid pidevalt "oigete nimedega" ja vottis ilma nende heakskiiduta ette riskantseid operatsioone, et kaitsta oiglust ja seadust.

See viis mind mottele oma enese toisest karjaarist, mis pole olnud muud kui uks pidev kaklus ja voitlus. Aga ma ei tunnista tanase peavani, et milles eriti suures eksinud oleksin. Inimene on ekslik, aga pohimotted, mida ma kaitsnud olen, on ikka olnud ausad. Koige toredam nende paljude erinevate tooandjate puhul on see, et olen endale suure hulga haid sopru leidnud, kellega ikka ja jalle kokku saada nii vaga tore on. Nagu naiteks sellel pidil, kus meie revolutsiooniline grupeering Räpina Aianduskooli paevilt Andrese iluaeda imetlemas kais.

Haridustehnoloogid rokivad täiega Mustamäe mändide vahel

e-Õppe Arenduskeskus on taas endast parima andnud ja kõik Eesti ülikoolide ja kutsekoolide haridustehnoloogid kokku kutsunud, et neid harida. Selle suvekooli teemaks on Web 2.0 ja õppejõud on kutsutud Belgia Leuveni Ülikoolist.


Esmaspäev, 10. august oli suht teoreetiline, aga täna, teisipäeval, läks lahti tõeline möll. Meid jaotati nelja rühma, kõigile anti sama ülesanne: luua veebi suhtluskommuun, mis koondaks kogu olemasoleva ja uue loomingu kastutades enamasti Web 2.0 vahendeid.

Näidati olemasolevaid näiteid ja tutvustati ka pisut võimalikke veebipõhiseid vahendeid, näiteks ning.com, groupsite.com, miks mitte ka netvibes või muu. Ise võis valida ja lasti olla nii loominguline kui sooviti.

Meie rühm, mille me kohe tabavalt Pinus Team'iks nimetasime, otsustas suunduda Mustamäe männimetsa loomingulisele jahile ja hakata orininaal audiot ja vieot salvestama. Töö käigus muutus ind suureks ja tulemus oli ka super lahe. Algust saab vaadata http://www.youtube.com/watch?v=WtHXD-J6CV8 ja picasaweb.google.com/sirle.budris/pinusteam.

Jätkuks saab tutvuda tõelise šedrööviga võrgustiku töö põhimõtetest: http://www.youtube.com/watch?v=s8b_XTaPS_Y

Mõningaid märksõnu koolituselt:
Xtranormal.com

• ning.com
• Elluminate (virtual classroom)
• http://www.twitvid.com/
• mindmeister (koostöös ajurünnak)

Peter Senge "Õppiv kool", osa 4 - ja muu elu

Kogu aeg toimub põnevaid ja vahvaid asju. Kuna ei raatsinud Tallinna sõita, et osaleda e-Õppe Arenduskeskuse korraldatud autoriõigustealasel seminari, siis vatasin ettekandeid eile oma arvuti tagant. Oligi tegelikult mõnusam, vaata ka: http://wiki.e-uni.ee/vorgustikud/doku.php?id=21._mai_2009. Tegin oma kooli rahvale sellest ka väikse kokkuvõtte, selle leiab siit: http://husamu.havike.eenet.ee/wordpress/?p=84
Nii palju on lahedaid inimesi, see on nii tore ...
Sain haisu ninna REKKi korraldatavast sisehindamise nõustamise nõunike tasuta koolitusest, ma tahan ka minna, vaata: http://www.ekk.edu.ee/programmid/programm-oppe-kvaliteedi-parendamine-oppeasutustes/sisehindamise-koolitused/nounike-koolitus
No ja siis loen ikka tasapisi Senge raamatut ja ei jõua ära imestada, kui palju tarkust sealt leida võib. Otsustage ise:

• Industriaalajastu kool on oma aja äraelanud - demograafilised tingimused on muutunud (mõlemad vanemad käivad tööl), pere- ja kogukonnamudelid on teisenenud (pole kodus ootavaid vanavanemaid, kes koolist tulevaid lapsi tervitaksid). Koolidel tuleb üle võtta ka lastehoiu roll ja vestlused vanematega keskenduvad sageli vanemate stressi leevendamisele mitte laste akadeemilisele aitamisele.
• Ajaloolise tähtsusega on kooli kui info jagaja monopoolse rolli kadumine. Tänapäeval on tüüpilisel teismelisel vähemalt samasugune juurdepääs maailma kohta käivatele teadmistele kui vanematel ja õpetajatel. Meediatehnoloogiadpakuvad lõbu ja õppimise segu viisidel, millega koolitunnid ei suuda võistelda.

Personaalsed õpikeskkonnad-3: sotsiaalsed võrgustikud

Tere!
Ma olen aastaid välismaal elanud. Ülikooliajal olin vahetusüliõpilaseks Helsinki Ülikoolis. Peale Tartu Ülikooli lõpetamist ja lühikest pankurikarjääri kolisin Ameerikasse magistratuuri. Aasta oli siis 1996.

... ja nüüd, eile, nagu välk selgest taevast sain kümneaastataguselt ülikoolikaaslaselt Estherilt Ameerikast e-kirja, milles ta kutsub mind liituma Facebook kommuuniga. Kuna üllatus oli nii suur ja meeldiv, siis tegingi nii ja liitusin selle võrgustikuga. Ei läinud paari tundigi mööda kui sain uue kirja selle kohta, et üks teine tolleaegne meie mõlemi ülikoolikaaslane, prantslanna Joelle, kes oli meie ülikoolis (University of Connecticut) vahetusüliõpilane, on ka Facebooki liige ja meid kuidagi leidnud.

Seega, ilma igasuguse akadeemilise sunduseta Personaalsete Õpikeskkondade õppejõudude poolt tekkis mul sotsiaalne vajadus seda võrgustikku tundma õppida.

C'est la vie!