Töö tulemus

Ma olen kovasti pingutanud - hommikul toustes esimene asi ja ohtul enne magamaminekut viimane - need on mu sukavardad. Kotikene longa ja varrastega on mul koikjal kaasas. Tihti peale veedan mitu tundi peavas longapoes kududes ja "vorgustikku luues". Ja seda tegevust on saatnud teatav edu, voin ma kinnitada. Olen muunud juba 5 paari kenasid kindaid erinevates Eesti mustrites ja tanu minu toole on paljud kaaskudujad saanud innustust ja soetanud endale Aino Praakli "Eesti labakindad ilma laande laiali" raamatu, mida on voimalik siinpool lompi amazon.com'ist osta voi Nancy Bushi veebilehe kaudu.

Ja vaadake nuud ning imetlege ise, sest oma silm on kuningas. Kuigi antud juhul tahaks kindlasti katsuda, aga seda saab teha hiljem.

Hingedepäevaks

Halloween sai just labi. Omal ajal New Yorgis vallalisena ringi kaies ja tegusi tehes sai ikka igal aastal ennast tosiselt kostumeeritud ja sellest on head malestused. Sel aastal aga kogesin Halloweeni laste seisikohast. Ja see on pisut teine. Vist ilmselt ka selleparast, et meie lastele on alati vaga meeldinud kostuume kanda ja nad on seda aastaringselt ka teinud. Seetottu oli see Ameerika suurim kommi ja kostuumipuha meil eelkoige kommipuha.

Aga siiski, paris Halloweeni eelohtul, ehk siis 30. oktoobril soitsime kulla Joshi lapsepolve sobrale Salemisse, Massachusettsi osariigis. See asub paris Atlandi ookeani aares pisut Bostonist pohjapool. Boston on vaga suur linn ja Salem, mis asub sellele nii lahedal, on samuti tihedalt asustatud. Ta on vana sadamalinn ja kaubavahetuspunkt ning seetottu voib sealt leida palju vaga kenasid villasid ja endisaegseid kaptenite/kaupmeeste moisaid.

Aga Salemiga seostub enamik ameeriklastel noiad ja noidused, sest kuulsad protsessid noidade ule - umbes nagu meie Libahundi Tiina - on joudnud raamatutesse ja filmidesse. Seetottu on tanapaeva Salemist saanud Halloweeni keskus ja rahvast tuleb terve oktoobri kuu jooksul tuhandete kaupa kokku ule kogu maa. Eks seal ole ka muudel aastaaegadel noiduste ja oudustega, naiteks Frankenstein, seotud kauplusi ja muuseume. Aga oktoobris on asi saanud enneolematud mootmed ja kogu linnake on muutunud uheks ouduste ja jubeduste kantsiks. Igal pool on kummitusmaju ja verd tarretama panevaid naitusi. Nadalavahetustel on peatanav lausa umbes koigist neist, kes seda naitemangu vaatama on tulnud ja neid, kes ennast (ja oma uhkeid kostuume) on naitama tulnud.

Ja kostuume oli toepoolest igasuguseid: armsaid kassikorvakesi ja -sabakesi ning mereroovleid ja filmitegelasi. Aga oli ka toelisi hirmutisi (vt kasvoi toda naist paremal), kes oma fantastiliselt keeruka kogu keha katva kostuumi eest lausa raha votsid. St et kui tahtsin nendega pilti teha, siis pidid pisut 'rohelist' nende purgikesse poetama.

Uks kuradiks moondunud mees oli nii jube oma sinaka peanaha ja valgete silmadega, et Janek oli taiesti toeliselt hirmunud ja puges mulle seljataha, et too koletis teda ei vaataks. Ja see oli koik paeva ajal, nii et voite ainult ettekujutada missuguseks molluks seal veel pimeduse katte all laheb ...

Peatanaval oli ka uks lett, kus tootasid profid filmi make-up kunstnikud ning nende kaest sai kohe kohapael endale tellida kuulihaava laubale voi vampiirihammustused kaelale voi verenired voi veel midagi muud vastavalt oma maitsele.

Aga tore oli, nii et jargmisel korral kui Halloweeni ajal Ameerikasse satun, siis votan ka oma kortuumi palju tosisemalt, sest sel aastal oli mul vaid kuradi punaste juuste ja sarvedega parukas.

Muide, Halloweeni nimi tuleb wikipedia andmetel sellist rada pidi: "The word Halloween is first attested in the 16th century and represents a Scottish variant of the fuller All-Hallows-Even ("evening"), that is, the night before All Hallows Day. Although the phrase All Hallows is found in Old English (ealra hālgena mæssedæg, mass-day of all saints), All-Hallows-Even is itself not attested until 1556."

Paris oigel paeval panime endid korralikult ja soojalt riidesse: Zoe moondus loviks, Janek voidusoitjaks, mina kuradiks ja Josh kandis koletise maski. Ja koos paari sugulasega hakkasime naabrite uksetaguseid kulastama. Lapsed aga muudkui koputasid ja avasid kotisuid, kuhu kogunes kopsakas kogus maiusi, ja vanemad turvasid tanaval. Liikvel oli palju rahvast ja meeleolu oli ulev. Eriti vahvaks ja pisut jubedaks laks pimeduse saabudes, kui koik aedadesse ules pandud atraktsioonid uued mootmed votsid. Valja loigatud nagudega korvitsad muutusid kuidagi koletuslikumaks ja valgusefektid veriste nagude ja hauakividega panid sipelgad mooda selga jooksma. Oli monusalt jube ...

Hirmus, hirmus Halloween!

Halloween on ametlikult 31. oktoobril, aga kuna ta on koigi poolt vaga armastatud ja oodatud puha, siis hakatakse teda tegelikult palju varem tahistama ja igasugu kostuumipidusid korraldatakse juba paar-kolm nadalat enne paris paeva.

Ja otse loomulikult, tegu poleks paris ameeriklastega kui nad ei kasutaks voimalust osta igasugu trana ja seda oma aedadesse ja kodudesse rohkelt-rohkelt ules ei riputaks. Seega on juba ule kuu aja treppide naha korvitsaid ja olekubujusse, mis on nende moistes hernehirmutised. Kes on vaga innuga asja juures, see riputab plasitikust ja paberist korvitsanagusid ja tonte ja muud lehvivat akende kulge ja katuseraastasse. Koik mis on must ja oraanz on vaga 'in'.

Oigel paeval kaiakse meie moistes Marti jooksmas: lapsed panevad kostuumid, mida hirmsam ja koletum, seda kihvtim, selga ja hakkavad kaima ukselt uksele oeldes "Trick-or-Treat". See tahendab, et inimene saab teoreetiliselt valida, kas annab mingit maiust (treat) voi laseb endale mingi vingerpussi mangida (trick). Ega ma paris hasti aru ei saanud, et mis vingerpuss see siis olla voiks, sest seda ilmselt tuleb vahe ette ja koik ikka jagavad lastele ohtralt kommi muid maiusi. Kusisin siis oma kalli mehe kaest, et mida too 'trick' tahendada voiks. Tal ei lainud kaua kui mulle kirjeldas, et see voiks olla midagi upris vastikut, naiteks loobid kogu toa vetsupaberit tais - rull teatavasti lendab hasti ja jaab monusalt moobli kulge kinni. Ameeriklased on leidlikud!

Aga tana, see on siis viimane toopaev enne puha, on Putnamis (vaike linnake kus ma kudumas kain) oodata rekordarv lapsi, kes koik kostumeeritult pealelounal linna aritanavale tulevad ja kohalikke kaupluseid kulastavad ja sealt kommi saavad. Ma lahen seda hullust kohe oma silmaga kaema, sest oma silm on kuningas ja mina ei taha sellest elamusest ilma jaada. See aga tahendab, et mul on vaja minna kiiremas korras endale parukat hankima, sest mis Halloweeni kostitaja see ilma kostuumita on!

Kudujad, kogunege!

SISSEJUHATUS
Koik algas sellest, et ma votsin siin Ameerikas vardad valja ja hakkasin meelelahutuseks ja ajaviiteks kindaid kuduma. See on super hea ravim igasuguse ootamise vastu. Enam mind ei hairi, kui keegi saabub pisut hiljem voi mokutab kuskil minekuga, ma lihtsalt votan vardad valja ja koon kuni saabub paras aeg midagi muud teha. Ja vaike kudumiskotke on mul alati igal pool kaasas, seega on pooled mured ja arritumisallikad valistatud. Ja elu seega kaks korda kenam.
Ma koon traditsioonilisi Eesti kirikindaid ja need on just sellised monusalt vaiksed, mida on mugav koikjale kaasa votta ja mis valmivad suht kiiresti. Tuleb aga valja, et ameeriklaste jaoks on need peaaegu et 8. maailmaimed. Alates minu armsast ämmast ja lopetades suvalise pealtvaatajaga, on nad koik tohutus vaimustuses ja ohivad ning ahetavad imetlusest. Et kui peen too ja missugune vilumus ja kui kunstiparaselt kenad varvid jne jne.
Ma siis motlesin, et kuna nad neile siin nii vaga meeldivad, akki mul onnestub neid neile lausa muua.

LONGAPROBLEEM
Seoses "tootmise suurenemisega" tekkis longaprobleem. Oma suureks ullatuseks olin kolm aastat tagasi kuskilt aiamuugilt soetanud paari dollari eest terve suure kotitaie villast longa, millest mul polnud vaiksematki malestust. Aga kui ma seda "varandust" toanurgas nagin, siis olin vaga rahul, et olin taibanud vardad kohvrisse pakkida.
Kahjuks oli varvivalik kotis tagasihoidlik, kuigi olemasolevad toonid olid koik vaga ilusad. Nuud oli vaja juurde saada eredamaid ja kontrastsemaid varjundeid ja seega sugavale Interneti avarustesse longapoode otsima minna.
Leidsin siinsete mastaapide jaoks suhteliselt lahedal uhe poe ja suundusin sinna. Putnami linnakeses asuv Woolworks oli valjast vaadates kena armas poeke. Astusin sisse ja asusin uurima. Poemuujaks oli vanem proua, kes ei lennanud mulle sugugi agressiivselt peale, vaid andis mulle voimaluse ise omatahtsi seal uurida ja sobrada ilma liigse abipakkumiseta. Ja siis kui ta lopuks lahenes, ma otsustasin, et naitan talle ka oma pooleliolevaid kindaid ... noh et saada monda head soovitust sobiva longa osas. No otse loomulikult oli ka tema vaimustuses ja ma loodan, et sellest ajendatuna utles, et nende poes kogunevad kudujad neljapaeva ohtuti, et koos olla ja kududa.
Oli vist teisipaev ja aega neljapaeva ohtu vabaks planeerida kull ja veel.

KUDUMISOHTU
Saabusin vaikse varinaga sudames neljapaeva ohtul longapoodi. Kogunenud oli juba 6-7 naist, kes koik umber laua monusasti istusid ja varrastel kaia lasid. Hiljem tuli neid mitmeid veel juurde. Mind tervitati soojalt, soovitati tagatoast tool tuua, tommati ennast koomale ja voeti mind ringi.
"Noh, mis Sina siis kood?" oli jargmine kusimus.
Votsin arglikult kudumiskoti polvedele ja seal valja ilusa rohe-valge labakinda. Jarsku jai ruumis vaikseks ... ja siis tahtsid koik neid katsuda ja imetleda, nimetades mind kohutavalt andekaks ja osavaks ja mida veel koik. Ma siis votsin kotist valja koik oma 5-6 paari, mis mul valmis oli ja lasin ringlusesse. Nad satitatis neid lauale lehvikutesse ja hunnikutesse ja tegid pilti ja proovisid katte. Nad olid siiralt vaimustuses. Ja see oli nii hea tunne. Nad olid mind omaks votnud.

Peaaegu nagu viimane mohikaanlane

Me elame Ameerikas sellises kohas, mille lähedal kolm osariiki kokku saavad: Massachusetts, Connecticut ja Rhode Island. Piirkonna nimi on New England, eks maakeeli siis Uus-Inglismaa. Siia Altlandi ookeani rannikule saabusid (palve)rändurid Inglismaalt ja hakkasid seda kanti asustama. Selle kaigus kasutasid nad rohkesti oma endise isamaa kohanimesid. Nii ongi, et igas Uus-Inglismaa osariigis on oma Manchester ja Oxford ja Concord ja Cambridge ja nii edasi ...

Eriline on meie praegune kodukant veel selle poolest, et siin asub Viimane Roheline Org e The Last Green Valley, mida lendurid on ilmekalt kirjeldanud kui öösel pimedat ja paeval rohelist oaasi keset Time Square'i meenutavat tihedalt asustatud ja ulevalgustatud piirkonda Ameerika idaranniku pohjaosas.

Tegemist on kahe joe - Quinebaugi joe ja Shetucketi joe umbrusega. Siin viljeldakse palju pollumajandust, on mitmeid rahvusparke ja ka lihtsalt metsa oma loomulikkuses. Traditsiooniks on saanud, et oktoobris korraldatakse mitmeid organiseeritud jalutuskaike loodusesse ja ka huvipakkuvatesse ajaloolistesse paikadesse. Seda on tehtud juba 20 aastat. Minusuguse vooramaalase jaoks on see aarmiselt monus ja hariv voimalus tutvuda selle piirkonna, aga ka Ameerika ajalooga uldisemalt ja pohjalikumalt kui ma seni seda arvan teadvat.

Ja kuna jalakaimisega on siin toelisi raskusi, sest igale poole lihtsalt peab autoga soitma, siis on need matkad ka monusaks voimaluseks varskes ohus koos lastega jalutada.

Hirmus hala ja nutt kaotatud muru ule

Oh, Issake, vaadake nuud ise. Mu kolme suve too ja vaev on vastu taevast. Sober Reet, ise aiandusguru, aga vaitis, et ta ei tea paremat tahtagi - saabki mulle korraliku muru rajada. Hea seegi, et keegi nii positiivselt suudab motelda.

Aga jah, ilmselt saabus siis see 60-pealine metssea kari, keda ma kevadel pollu peal nagin, meie hoovile ja tulemus on selline: muru pole ollagi. Tundub, et lillepeenrad on alles ja terved, hea seegi!

Nuud meenub mulle, kuidas ma naabri Ainile kevadel elutargalt utlesin, et mis teha - kitsed on palju elupuude oksi soonud ... aga mis siis ikka, see on ju osa loodusest. Vaat nuud enam nii leebelt ei utleks selle looduse "loomulikkuse" kohta.

Huvitav, mida nad sealt siis nii suures koguses leidsid, kas voilillejuuri, voi vihmausse voi veel midagi kolmandat? Aga too on korralik ja hea meel on voilillede vahenemise ule. Aga ma vist ei kujuta ette mis too mind ees ootab, oi oi oi!

Spagetikorvits a la Külli

Lugu selline, et ameeriklased on kohutavad kogujad. Neil on isegi uus TVshow Hoarders, mis naitab taitsa haiglaslikke juhte sellest kogumiskirest. Enamus inimestel on majad asju pungil tais ja kapid on ammu vaikseks jaanud. Kel on vaiksem maja, neil tuleb osa asju hoida eraldi laoruumides (mida saab raha eest rentida spets laofirmadest, mida olen mitmel pool tee aares nainud), teised kasutavad vabu tube ladustamiseks. Ilmselt sellest isearasusest tingituna toimub mitmes kohas regulaarselt täikasid. See annab voimaluse osast taagast vabaneda, aga annab ka ideaalse voimaluse odavat träni juurde soetada. Mina kahjuks olen pisut sellesse viimasesse kategooriasse langenud ja hoian meeleheitlikult äärest kinni, et mitte taiesti ara uppuda.

Seega, puhapaeval kaisime Hubbardstoni täikal. Parast pisukest jokutamist ämma pool joudsime kohale umbes keskpaevaks, et siis kurbdusega avastada, et pooled muujatest on juba lainud. Tuli valja, et see on koht kuhu muujad saabuvad juba varavalges 5 ajal ja esimesed ostjad tulevad parimaid palasid noolima juba 6st. Seega olime lootusetult hiljaks jaanud, aga ... koik teavad, et turu lopus on tehingud ostjale soodsamad, ja seetottu polnudki eriti hada.

Jalutasin laudade vahel kui jarku markasin, et uks vana naine seisab uhe laua juures ja nutab. Kaubitseja hakkas teda lohutama ja tuli valja, et vanatadi oli eksinud. Tundus, et ta oli ka pisut vaimuhaige, seega oli tema arritus ja mure vaga suur. Kuna muuja ei saanud oma kauba juurest lahkuda, siis olin lahkelt valmis vanatadiga korraldajate juurde jalutama ja teda lohutama, et siis valjuhaaldi abil ta ligimesi ules otsida.

Taika korraldajad olid vaga abivalmid, aga kahjuks ei osanud vanatadi palju oma olukorda kirjeldada. Ilmselt suvendas tema pabin ta puuet veelgi, ta vaitis vaid, et tuli sinna koos oma isa Jake'iga. Aga ta oli ise ca 70-80 aastat vana, nii et vota kinni! Igatahes ei ilmunud uhtki Jake'i korduva kutsumise peale valja ja mina muudkui uurisin ja puurisin, et kus ta elab ja kellega ja kas ta tuli sinna esimest korda voi on ennegi kainud. Lopuks saime teada, et ta on koos uhe muujaga, kes muub juurvilja ja muud talukaupa. Josh laks siis platsi peale otsima, sest seal ei olnud selliseid palju, vaid moni uksik. Enamus muus ikkagi asju. Ja tuligi tagasi koos Jake'iga, kes tanutaheks abi eest andis meile kaks muskaatkorvitsat, uhe Hubbard korvitsa (vt pilti) ja uhe spagetikorvitsa. See, kuidas seda sinakat Hubbardit valmistada, pean ma veel uurima, aga spagetikorvitsa jaoks on mul teile kull kohe uks maiuspala jagada.

Meie kandi, Eestis ikka, Soome proua Leena opetas mind seda keetma. See kaib nii: loigata korvits pooleks, suruda potti, loikepinnad ules poole ja keeta 30 minutit. Siis kraapida kogepealt seemned valja ja visata ara. Siis eemaldada lusikaga viljaliha (ettevaatust, vaga kuum!) ja valmistada sellest meeleparane toit.

Tukelda 5-6 tomatit ja sibul/küüslauk, keeda neid ca 20 minutit ja votta tulelt. Lisada eelnevalt valmistatud (praetud voi grillkana) ja tukeldatud kanakuubikud, riivjuust ja spagetikorvitsasisu. Maitsestada soola, pipra ja basiilikuga. Viib keele alla!

Sügis käes: maisi labürindis Ameerika ajalugu oppimas

Nuud langeb lehti juba taies hoos ja tekkimas on kenad varvilised kuhjad. Ohus on tunda tugevalt sugist ja ilmad on pisut vihmasemad. Koik kohad on tais ilusaid prunnakaid korvitsaid ja krüsanteemid oitsevad taies oies. Maarajoonides, nagu meie siin nuud elame, on talunikel sugiseti kombeks rahva lobustuseks oma maisipoldude sisse labürinte loigata. Meie kaisime uht sellist paris pirakat uudistamas Ekonki kalkunitalus. Neil on seal tsirka 2 tuhat kalkunit kasvamas/kosumas, et neid siis Tänupuha "altari" ette heita ja ara lasta suua koos miljonite ja miljonite teistega.

Peale eluga laburindist paasemist kaisime linde ka uudistamas ja mul on tohutu suur tahmine katsuda mone kalkuni vaga erilist nahast sarve, mis neil koigil noka kohal silmade vahel kasvab. See on selline 3-4 cm pikkune ja sulgedeta löts pikuke ja ma ei oska kuidagi selle otstarvet selgitada. Aga ma ei soendanud seda siiski katsuda, sest nende lindude kiirus oli uskumatult suur ja nokk paris pirakas ja jouline.
Nii, nuud aga siis maisipolluatraktsioonist. Sisse paases uhest servast ja liikuda sai mooda radu. Nagu laburindis ikka, oli pidevalt voimalik kuhugi poorata. Nende enda aerofotolt on naha, et tegu polnud mingi lapsiku ja labinahtava koridoriga. Halloweeni ohtul pidavat too labutint lahti olema ka pimeda ajal ja pean utlema, et seal oleks pimedas upris kôhe olla. Et kulastajatel oleks ponevam, siis oli pusasse ara peidetud kumme kusimust. Kes koigile oigesti vastas, see sai talu jäätisekohvikust uhe palli kodusvalmistatud jaatist. Kusimused olid Ameerika ajaloo ja praegusaja militaarteemadel. Naiteks, kes kirjutas Ameerika Iseseisvusdeklaratsiooni (vastus: Thomas Jefferson) voi Mitu punast triipu on Ameerika lipul? Kusiti ka Ameerika sojavae alluksusi (Navy, Army, Marine, Air Force ja Coast Guard) ja nende deviise. Ma pean ausalt tunnistama, et ei oleks kull uksinda oigeid vastuseid teadnud, aga mu kallis ämm Sharon ja meheode Eliza olid hammastavalt nutikad. Nii et vaikse abiga Eliza mobiiltelefonikonekaugusel asuvalt peikalt saime 9 oiget vastust katte. Valesti vastasime kusimusele, mitu Ameerika 44st presidendist on armees teeninud. Oige oleks vist olnud 31.

Vôitlus ôigluse eest jäägu kestma

Meil kodus Eestis telekat teatavasti ei olnud. Kunagi, kui me veel lastetutena Tallinnas Kreutzwaldi tanaval elasime, siis oli ja see oli uks igavene needus, sest sinna ette konutama jaada oli nii lihtne. Ma ei tea kuidas ma kull nii iseloomutu oli, endal mul ju selline hull raudne tahe, ehehee!

No igatahes, kui sai Liivalaia tanavale kolitud, siis telekat pohimotteliselt kaasa ei votnud ja ka maale Mannisallu pole seda soetatud.

Ja nuud, heausklikuna Ameerikasse saabununa, leidsin eest paev labi non-stop telekat vaatava vanaonu. Oi Issake, seda ei ole ju voimalik mitte kuulata. Vaadata kull, sest lahen lihtsalt teise tuppa, aga kuulmisest pole paasu, sest kova kuulmisega vanainimesel on see maksimumi peale keeratud. Sellest siis johtuvadki minu moningased paevakajalised pajatused, et ma paeval kududes voi suua tehes lihtsat olen paevauudistele pidevalt avatud.

Ega ma palju kodus pole; kain raamatukogus ja poes, viin ja toon lapsi, kaime nendega pargis ja kulas. Ja koige parem selle asja juures on see, et onuke laheb onneks vara magama ja tihti touseb ules ka alles peale meie hommikust lahkumist.

Aga eelmisel nadalal olin kull igal ohtul selle "helesinise ekraani" ees, sest AMC kanal naitas terve nadala jooksul Clint Eastwoodiga peaosas filme seeriast Dirty Harry, kus Clint Eastwood mangib San Francisco politseinikku. Head filmid olid, sellised vanemad 1970-ndatest, just minu ajajarku. Ja ta, vaene mees, oli pidevalt oma bossidega riius, sest nimetas neid pidevalt "oigete nimedega" ja vottis ilma nende heakskiiduta ette riskantseid operatsioone, et kaitsta oiglust ja seadust.

See viis mind mottele oma enese toisest karjaarist, mis pole olnud muud kui uks pidev kaklus ja voitlus. Aga ma ei tunnista tanase peavani, et milles eriti suures eksinud oleksin. Inimene on ekslik, aga pohimotted, mida ma kaitsnud olen, on ikka olnud ausad. Koige toredam nende paljude erinevate tooandjate puhul on see, et olen endale suure hulga haid sopru leidnud, kellega ikka ja jalle kokku saada nii vaga tore on. Nagu naiteks sellel pidil, kus meie revolutsiooniline grupeering Räpina Aianduskooli paevilt Andrese iluaeda imetlemas kais.

Tôelised Ameerika mäed

Lobustuspark on lahe!

Ma maletan juba noorusaegadest, et lobustuspark on uks vahva asi, mis siis et vahest on ikka paris hirmus. Ma ei tea kui vana ma olin, aga ema ja oega laksime Tshehhi lobustusparki, mis ikka igal aastal Tallinna kulastas. Ma noudsin kangekaelselt, et mind lastaks minna nende autodega autodroomile soitma, mis vardaga laest elektrit saavad. Emme arvas kull, et ma liialt noor olen ja mul raske nendega soita on, aga ma ei jatnud jonni. Siis ta laskis mul minna - oh, oudust! - ma ei suutnud seda uldse roolida, kogu aeg porkasin teistega kokku ja laksin tagurpidi ega osanud ennast uldse umberpoorata. Aga Ameerika maed olid vahvad, neid ma ei kartnud juba siis.

Ja kui ma esimest korda Ameerikasse tulin, siis laksime sopradega New Jerseysse, kus asub lobustuspark nimega Six lags. Oh Issake, kull see oli suur ja kui palju seal oli igasugu karusselle ja Ameerika magesid. Ma maletan, et viisin ka oma "vaesed" vanemad sinna. Ema onneks keeldus, aga meie isaga laksime sellise atraktsiooni juurde, kus sind viiakse konkuga korgele, vaga korgele, ja siis lastakse lihtsalt lahti - viuhh! vaba langemine mitu sekundit. See oli jube! Ema parast utles, et isa oli sealt valjunud vaga, ikka vaga halli jumega.

No nii, eelmisel nadalavahetusel laksime siis terve perega taas lobustusparki. Ka siia lahemale, Springfieldi MA on uks Six Flags ehitatud. See oli toesti vaga tore: kettkarussellid, keerlevad teetassid, hiigelkiiged ja muu. Ja Ameerika maed on viidud taiesti uuele tasemele, sest sind seotakse kohutavalt kovasti metalsete harmetega tooli kulge ja siis haatakse igas suunas keerutama. Ja seda koike vaga suurel kiirusel.

See oli hasti vahva koht kogu perega mnemiseks, sest esiteks, seal oli vaga palju atraktsioone ja pidevalt oli korvuti jubedamaid, vahem oudseid ja siis paris titekaid lobustusi. Me votsime soogid/joogid kaasa, sest kohapeal oleks vaga kallis. Me hoidsime selle koha peal kokku, aga selleeest ostsime Flash Pass'i. See on selline vidin, mis voimaldab reserveerida aegu populaarsemate magedel. Sest jarjekorrad on tohutult pikad ja mond soitu void paar tundi oodata. Selle eest pidi kull juurde maksma, aga ei pidanud vahemalt kuskil ootama ja niisama passima. Nii et kokku vottes hoidsime ikka raha kokku.

Seal oli ka uks kuulus atraktsioon, nimeks Superman. See oli vahemalt 9-kordse maja korgune ja ullatavalt pikk Ameerika magi. Oudne! Uks kord kaisin ja teist korda enam ei julgenud. Koige oudsem oli see, kuidas ta vaikselt, toka-toka, sind sinna korgustesse karutas: ikka korgemale ja korgemale. Juba oli koik kui peo peal, aga ikka edasi. Suda pidi seisma jaama ja tahtsin lahkud, aga ei, ikka edasi!

Ja siis tuli esimene langus, pauhh, suda huppas peaagu rinnust valja, ja siis kohe teine magi - ules ja alla. Teise mae tipus oli selline tunne, nagu lendaksid. Tapselt nagu Superman!

Selle mae nimeks on tegelikult nuud Bizarro, vt ka kodulehte siit. Max kiirus on 77 miili tunnis ehk 124 km/h, suurim langus ametlikel andmeil ca 70 meetrit.

4. nädal Ameerikas: meelsus ja patriotism

New Yorgi WTC kaksiktorni kokkukukkumise aastapaev 9/11 moodus ilma intsidentideta, aga siinset meediat jalgides oli tunda, et pisut ikka kardeti ka. Keegi totu Floridas, ise veel mingi vaikse kiriku pastor, lubas sel paeval ara poletada terve hunniku koraane. Nagu Ameerikas ikka, tiriti see ettepanek meedia abil koigi ette ja siis hakati hakseldama. Paljud avaliku elu tegelased, presidendini valja, olid selle motte vastu, aga ara keelata ka ei saa, sest Ameerika on vaba maa - tee ja raagi mida tahad.

Kardeti, et see tseremoonia voib ohtu seada paljud ohukolletes aegateenivad sojavaelased ja ka valismaal reisivad voi elavad ameeriklased. Uks telekommentaator arutles, et sojavaelased just seda vaba Ameerikat ja seda ameerikalikku mottelaadi seal Lahis-Idas just kaitsevatki ju. Mille vilju siis too koraanipoletaja kodumaal maitseb. Ma ei tea, kas ma seda paris usun. Ma arvan kull, et Ameerika age sekkumine Lahis-Ida asjadesse on ikka rohkem nafta parast. Aga puhakirja poletada on ka minu meelest vaga vale.

Ameerikalikku mottelaadi aga kultiveelrib Ameerika kool kull. Patriotism on kindlalt oppekavas sees ja igas klassis lehvib uhkelt lipp. Tunni alguses on igas klassis labi kolarite eetris kooli raadio, kus uks armas lapsehaal teadustab, mis tana sooklas suua on. Siis poorduvad koikide naod lipu suunas, parem kasi laheb sudamele ja koik pobisevad kaasa: "I pledge allegiance to my Flag and to the Republic for which it stands one Nation indivisible, with Liberty and Justice for all."

Maakeeli oleks see Google'i tolketeenust kasutades nii: "Ma luban truudust mu lipp ja Vabariigi mille eest ta seisab üks rahvas jagamatuks ning vabadus ja õigus kõigi jaoks." Vaat nii!

Karta on, et mitte koik lapsukesed aru ei saa, mida nad kaasa raagivad. Ei ole hullu midagi, selleks ju lapsevanemad ongi. Aga kui ma otsisin selle truudusevande tapset teksti Internetist, siis leidsin uhe humoorika lehekulje, kus iga vanuseruhma jaoks on toodud vahva lapsemeelne tolgendus tollele samale vandele. Kes inglikeelt natuke valdab, see vaadaku siit.

See 's' ei olnud eelmises lauses puudu, vaid see oli meelega. Kaisin nimelt eelmisel nadalal oma kasuvanematel taas kulas. Kui ma Ameerikas omal ajal koolis kaisin, siis kaks valiseestlast, Tiiu ja Ulo, votsid mu oma kaitsva tiiva alla ja aitasid, kui abi vaja ja noustasid, kui nou oli vaja. Nende abiga ostsin oma esimese auto Ameerikas ja mu vanemad said nendega suurteks sopradeks kui nad mul ulikooli lopetamisel kulas kaisid.
Neil on ka tutar, Lea, kes on minust kummekond aastat vanem. Ta suhtleb oma vanematega ainult eesti keeles, mis on vaga hea ja peaaegu aktsendivaba. Tema sonavara on niivord rikas, et raske on uskuda, et ta pole kunagi Eesti kainud. Vaat see naitab meelsust ja patriotismi, et niimoodi oma last kodumaast eemal kasvatada. Muts maha Tiiu ja Ulo ees, elagu Eesti!

Kui Lea oli vaike, siis ta alati kusis ema kaest kui keegi kulla tuli, kas tema raagib inglikeelt voi paris keelt. 5-aastasena kooli minnes oskas ta vaid 3 sona inglise keeles, aga juba 6 kuu parast, meenutab ta, lohutas ta uut uustulnukat "It's gonna be all right!"

Moned lihtsad kuid mugavad asjad

Need kooli soidud lahevad ikka pikapeale pisut tuutuks, pool tundi sinna, pool tagasi. Ja kui ohtul Joshil on kuhugi minekut voi kauem koolis olekut, siis toon lapsed veel pealelounat koju ka. Mitte et mul midagi erilist teha oleks, aga lihtsalt natsa uksluine. Kui lapsed on ka auto peal, siis on palju toredam: saab nendega lobiseda voi laulda, aga uksi soites on motisklemine uks hea vaheldus. Teine on erinevate marsruutide kasutamine ja kuna ma ostsin endale terve New Englandi (5 kirdenurga osariiki kokku: CT, RI, MA, VT, ME. Voi akki on NY State ka, sel juhul on 6)) kaardi, siis on mul pilt umbruskonnast usna selge.

Tana motlesin nende asjade peale, mis Ameerikas on hasti.

1. Mulle meeldib, et saab osta terve galloni e 3,7 liitrit piima. See on sangaga suures potskus ja sealt on hea valada. Ma niikuinii ostsin alati Eestis poest 4 liitrit korraga, nuud on see palju lihtsam.
2. Teine asi, koikidel teedel on nimi, isegi maal keset poldusid ja see teeb algaja liikleja, nagu mina olen, elu vaga palju lihtsamaks, sest ma ei tea ju neid kohti ega maamarke, mida kohalikud orienteerumiseks ja eksinule tee juhatamiseks kasutavad.
3. Siin kandis on inimesed vaga viisakad, samas mitte peale tukkivad. Nad alati teretavad ja kusivad, kuidas mul laheb. See teeb voimalikuks ka pisut pikema lobisemise, kui mul peaks selleks tahtmist olema. Samas, kui suhtlemiseks hetkel vajadust pole, siis pole keegi solvunud kui vastad vaid, et hasti ja rohkem ei raagigi.
4. Raamatukogus on koik tasuta: raamatute ja filmide laenutamine, arvuti kasutamine. See on vaga monus, sest siin on hea vaikne ja jahe olla, ka kuuma paevaga.
5. Mones bensukas tuleb tootaja ja tangib su auto ara. Super monus, eriti vihma ja kulmaga.

Uks tuutus, mis on nuud autoga soitmise juures silma hakanud on see, et nad peaagu uldse ei kasuta "Anna teed" marki (va kiirteele sisenemisel). Koikjal on STOPP margid, ka seal, kus voiks vabalt olla Anna teed, sest molemas suunas on hasti naha. Ja eriti tiheda asustuse korral on neid STOPPe ikka vaga palju ja see noksutamine on taitsa totter. Onneks on mu Markiis automaatkaigukastiga, ja see teeb selle pideva peatumise pisut sujuvamaks.

3. nädal Ameerikas: Labor Day

Selleks korraks on siis suvi mitteametlikult otsas. Ameerikas on nimelt suve alguseks Memorial Day maikuus ja suve lopuks Labor Day septembri esimesel esmaspaeval. Kohalikelt kusides, et mida see puha oieti tahendab, vastati, et see on kogu toorahva ehk siis tootava elanikkonna puha. No umbes nagu 1. mai siis vist meie kandis. Meid oli igatahes kutsutud Joshi isa naabrite poole Thompsoni valda Connecticuti osariigis. Kolm naabrit, kel koigil majad jarve aares, on juba 20 aastat seda pidu vaga suurejooneliselt pidanud. Selle peo koige tahtsamaks komponendiks on toit ja sugugi mitte ameerikalik kiirtoit voi saastalaadne krops ja koka. Vaid gurmaanne ja armastusega kupsetatud/valmistatud hiiglama pikk menuu heast ja paremast laiast ilmast. Selle menuu kokku panemiseks peetakse juba mitu kuud enne pidu salajasi koosolekuid, kus osalevad vaid korraldajad ja seda menuud hoitakse suures saladuses. Osalevad vaid valitud ja tunnustatud kokad ja tulemus oli toesti suureparane. Korval oleval pidil on uhe pere tutred Stacy ja Mandy serveerimas rooga Cobb Salad - Seaha style. Vaga maitsev segu rohelistest lehtedest, peekonist ja fetajuustust kreemja kastega. Menuusse ei panda roogasid, mis igal aastal on laual niikuinii: suur kauss puuviljakokteiliga, Paula maapahklipallid ja muud horgutised, mida kulalised juba teavad kindla peale oodata. Toitude vahepeal serveeriti ka karastavaid alkohoolseid jooke, nagu naiteks Sex-on-the-Beach ja Ice Tea with Vodka (menuus Eliza's Ice Tea Elixir).

Peole ei tohtinud kaasa votta soolaseid toite, kull aga julgustati tooma magustoite. Ma siis soovisin ka pisut oma oskusi naidata ja leidsingi selle urituse jaoks just sobiva retsepti uhest kokaraamatust, mille olin just raamatukogust laenutanud. Ma nimelt kupsetasin tagurpidi ananassikoogi. Jube palju suhkrut pidi kull sisse panema (pea pool kilo) ja nuud tagant jarel targana tean, et voib vabalt poole vahem panna, aga vaga hea tuli kull valja. Ananassid olid kenasti voi ja pruuni suhkru sees labi kupsenud ja sain kuulda palju kiirusonu oma horgutise eest.

Kogu pidu toimus jarve aares terassil ja vahva oli, et lapsi oli mitmeid, kes siis monusalt uksteisega mangida said, kostuume vahetasid, ujusid ja kala puudsid. Sook jai kahjuks nende jaoks teise- kui mitte kolmandajarguliseks. Selle-eest aga pugisid koik taiskasvanud end kurguni tais ja jarele palju ei jaanud.

Feminism ja Ameerika tegelikkus

Ma teadsin seda oodata, aga kui see kiri saaabus, siis olin ikkagi shokeeritud ... Ma selgitan oma arritust pisut pikemalt. Kui ma abiellusin, siis kadus minu omaseks saanud perekonnanimi Kôppo. See oli kull minu vaba valik, aga tegin selle otsuse traditsioonidele toetudes. Eks selles ole mingi uba, et pere liikmed on sama nimega - vanemad ja lapsed ka. Aga mulle jai mu eesnimi ja vahest tunnen ennast ikkagi rohkem Kulli Koppona kui Kulli Jacobsonina. Kuid Ameerikas on pisut teised kombed. Nimelt, kui pisut lahemalt seda kirja vaadata, siis selgub, et kadunud on ka minu eesnimi ja abielus olles on siin viisakas minu poole poorduda kui proua Joshua Jacobson.
Utleme siis nii, et see on ikka liig mis liig. Kuid ega traditsioonide vastu ei saa. Aga arusaadavamaks muutub kull, miks feminism Ameerikas hoo sisse sai. Sest asi pole mitte abielunaise tiitlis ega selles, kuidas tema poole poordutakse. Asi on ikka suhtumises ja naisesse suhtumine oli Ameerikas alles natuke aega tagasi kull kui teisejargulisse. Ja ma ei utle, et see on tanaseks kadunud, aga palju vahemaks on seda kull jaanud.
Kuna onu Harry vaatab paevad otsad telekat, siis olen sunnitud paris palju kuulma, mida seal raagitakse. Eriti just vanad Ameerika filmid on tais ikka taitsa laus seksuaalset diskrimineerimist. Otse oeldakse valja, ei mingit vihjamist, et naised ei ole enamikuks asjadeks suutelised, et neil pea ei vota voi mingit muud samalaadset jaburust.

Ma ei pea kaugeltki loomulikuks, et naised voistlevad tostmises ja poksimises. Olen taitsa nous, et on olemas ameteid, kuhu sobivad rohkem mehed. Samas meeldib mulle kull naha meesalgklassiopetajaid ja meesmedodesid (voi kudas neid nuud kutsudagi?). Ma moistan, et minu arvamine pole mingi etalon, aga kuskil peaks ju olema mingi piir (voi siis vahemalt hagune ala) kust ule minnes laheb asi ebaloomulikuks. Voi soltub koik siiski haljumustest ja tavadest??

Meie maja ja minu beez Kuninganna

Siin pildil on meie praegune kodu, see on Joshi vanaisa maja, kus hetkel elab peale meie veel ka Joshi onu Harry. Aga ostis selle maalapi ja ehitas maja pea sada aastat tagasi vanaisa Oscar Jacobson, kus ta oma naise Aldina ja viie lapsega elas. Krunt on raudselt piirkonna koige suurem ja seal on palju puid. Uks nurk on lausa vosastunud metsatukk suurusega ca 25x25 meetrit. Praegu on aed valdavalt muru all, aga Joshi jutu jargi oli neil siin ka usna suur pollulapp. Ta maletavalt nimelt, et onud on kurtnud, et nad pidanud paevad otsa seda suve ajal rohima. Uks hiiglama suur tamm on ka ja see on miljoneid torusid alla loopinud, nii et muru peal on palju jalu vaga valus kaia.
Maja kahes kuljes kulgeb terass: see on vanemat tuupi Ameerika majadele vaga omane ja aarmiselt mugav istumispaik vabal ajal. Seal on hea kohvi juua ja raamatut lugeda, voi siis nadalavahetusel kallimaga olut ruubata. Samuti meeldib meie lastele selle piiretel turnida ja kôôluda.
Valjast paistab majake usna vaike, aga ruumikasutus sees on niivord hea, et see on ullatavalt ruumikas. All korrusel on köök/söögituba, kööginurk, vannituba, elutuba ja televiisorituba. Nagisev valge trepp viib teisele korrusele, kus on kolm magamistuba - Harryl oma, meil Joshiga oma ja lastel oma.

Olen juba kiidelnud oma uhke autoga: siin ta on - Mercury Grand Marquis. Ilusat beezi varvi ja lai nagu leivaauto. Sattusin eelmisel nadalal ka uhte kohalikku kaltsukasse ja leidsin nii mondagi kobedat. Muuhulgas sattus nappu ka uks selle sama auto varvi ja samast ajastust mantel, nii ootan pisut isegi natsa kulmemaid ilmu, et saaksin seda iludust oma uhke mobiili roolis kanda. Ups, kui edev!

2. nädal Ameerikas: loodusest ja liiklusest

Ilmad on superilusad, isegi pisut liiga kuumad, 27-30 kraadi ja paikselised. Onneks on mitmeid ujumisvoimalusi ja ka poodides on hea jahe olla. Poodidesse minna aga on lausa ohtlik, sest ajaviiteks void hakata mittevajalikke asju ostma.
Samuti olen hakanud harjuma oma koduperenaise rolliga; hommikuti viin lapsed autoga kooli, siis lahen poest labi ja ostan vajalikke toiduaineid ohtusoogi jaoks ja kui kell on saanud pool kumme, siis saab minna raamatukokku ja Internetis mollata. Kuskil 12 paiku lahen koju ja teen ettevalmistusi ohtusoogi jaoks. Olen hulgaliselt uusi retsepte varunud ja kuna aega on kullalt, siis ei pelga ka keerukamate toitudega massata. Umber kolmveerand kolm hakkan taas laste kooli poole soitma ja kella veerand viieks oleme kodus tagasi. Siis lukkan ettevalmistatud roa ahju ja kella poole kuue paiku on kogu pere taas koos ohtusoogi laua taga.

Aotoga soitmine on nuud taitsa kapas. Selle nadala jooksul olen kodu ja kooli vahel soitmiseks kolm erinevat teed avastanud ja selgeks soitnud. Kogu aeg kiirteed pidi kutta on pisut tuim. Ja loodus on siin kandis toepooles maaliline. Kulavaheteed on koik asfalteeritud ja vonklevad imeliselt majade ja kulade ja linnakeste vahel. "Maest ules ja alla viib vallatu tee ... " vottis koolitee tana hommikul Janekil alusa laulu lahti. Ja nii see toesti on. Aiad majade umber on aarmiselt heas korras: murud on niidetud ja palju on igasugu aiateid, treppe, müüre. Kuna maastik on reljeefne, siis on neid muurikesi ja trepikesi ka vaja ja need ilmestavad vaga kenasti umbrust. Lillepeenardega on pisut kehvemini, neid on vahe ja nad on usna nigelad siinkandis. Palju on kasutatud igasugu madalaid okaspuid ja -poosaid. Ja ulekoige meeldib Ameeriklastele multsh. Enim levinud varv on intensiivne pruunikas punane ja seda on palju. Lillepeenrad koosnevad 70% ulatuses sellest ja seda on iga puu umber pea meetri jagu ja soiduteede aares. Taimedest on esindatud hostad ja moningad kukeharjad, vahem on iiriseid, peiulilli ja salveid. Palju on aedhortensiat ja, nagu juba mainitud, erinevaid okaspoosaid. Lilled peenardes on minu jaoks kidurad. Siin on olnud vaga kuiv, aga tundub, et ka muld ei ole vaga viljakas ja ilmselt neid vaheseid peenraid eriti ei vaetata ka.

Ullatavalt palju on siinkandis metsa. Teede aares on alatihti uks lehtpuu padrik voi allee, uksikuid mande ja kuuski ja ebatsuugasid olen ka taheldanud. Palju on tammi, tôrusid on koik kohad tais. Uksikud puud hakkavad juba varvi vahetama. Ja kui autoga mooda neid kauneid teid soita, siis meenub mulle koik see Uus-Inglismaa ilu mida ma ka oma ulikooli ajast maletan.

Liiklejad on siin vaga viisakad. Kiirteel on omad reeglid ja kiirus on teadagi suurem. Uldjuhul on lubatud soita 65 miili tunnis e 110 km/h. Mina oma suure "paadiga" rohkem eriti valja ei pressigi, aga enamus soidab siiski 70-75'ga ehk siis ca 130 km/h. Aga teed on vaga head, laiad ja siledad, nii et selles ei peitu mingit ohtu. Kiirteele soiduks ja mahasoiduks on nagu Eestiski eraldi rajad. Kiirteele sisenejale tehakse kiirteel olijate poolt alati voimalusel rada vabaks, ehk siis voetakse teise ritta, et siseneja saaks sujuvalt liiklusega uhineda. Nii on viisakas.
Kulavahel on aga jalakaija kuningas. Igal pool on suured sildid selle kohta, et suured trahvid saab see, kes jalakaijat sebral ule ei lase. Samas jalle valgusfoori taga void ennast haigeks oodata enne kui jalakaija "roheline" ette loob. Siin on jalakaiate jaoks eraldi valgusfoor, kus ei ole ei punast ega rohelist. On vaid "Don't walk" ja "Walk".

Uldse on neil sildindusega ikka kohutavalt ule pingutatud ja vahe kasutatakse piktogramme. Enamus liiklusmarkidest on tekstina umber jutustatud. Naiteks, sissesoidukeeld e "telliskivi" asemel on neil tekst "Do not enter" voi siis "Wrong way". Kui mooda soita ei tohi, siis uhel poolt teed on "Do not pass" ja teiselpool teed kollane nool, millel kiri "No passing zone" ja keset teed on ka veel pidev (vahel ka kaks pidevat) joont. Kiirusepiirang pole lihtsalt number ringi sees, vaid sellel on ka kiri "Speed limit". Kui saabud uhesuunalisele teele, siis seda margib tekst noolel "One way street". Valgusfooride kuljes ripub mitmeid kirju. Koige absurdsem on kui vasakule suunatud noolekujulise tule korval on silt "Left turn signal". Moni paev varem kirjutasin, et paremale voib ka punase tulega poorata. Aga on ristmikke, kus seda teha ei tohi. Siis on selle kohta suur-pikk kiri, et "No turns on red". Kui aga vasakule pooramise jaoks on eraldi noolekujuline tuli, aga otsesoitmise rohelisega voiks ka poorata kui autosid vastu ei tule, siis on kiri, et "Yield on green"+roheline ring, mis tahendab, et kui rohelist noolt ei pôle, siis peab vastutulevad otsesoitjad labi laskma, OMYGOD!

Nii et kui te tahate Ameerikas autoga soita, siis peate inglise keele selgeks oppima, sest osad reeglid on teede aares kirjas.

Head uut oppeaastat, kallid kooli inimesed!

Nuud on mul oma auto kasutada! Juhuu, rattad all ja piiritu vabadus (peaaegu)!

Meie peres hakkas kool eile, esmaspeaval, 30. augustil. Puhapaeval kaisime Joshi vennal Justinil kulas ja jaime muidugi liiga kauaks, sest nad elavad jarve aares ja seal oli vahva lebotada ning sugulasi oli ka kogu ou tais, nii et kurb oli lahkuda. Joshi isa pidi andma meile uhe oma kolmest autost kasutada. Sellega soitsime ka kolm aastat tagasi - suur vana Ameerika auto, kus esiistmeks on diivan, millel legaalselt kolm kohta ja mis ootsub soites kui laev. Pikkust pea meeter rohkem kui muidu. Laiust ikka ka ...

Joshi too algab 7:45 ja laste kool 8:30. Seega, kuigi nad asuvad uhes suunas, peaks lapsed vaga vara kooli minema, et Josh ka oigeks ajaks jouaks, kui uhe autoga minna. Nii otsustasimegi, et mina viin nad ise kooli. Siis ma saan ikka neid korralikult kallistada ja mutsutada, et nad terve paeva vooras keskkonnas hakkama saaksid.
Koik oli harjumatu - ise roolis, uus kool, tundmatud teed, vooras auto jne. Uhe sonaga, loin verest valja, et seda laeva juhtida ja vahetasin ta esimeseks paevaks Joshi ema vaikse Honda vastu. Nende kahe auto bensiinitarbimine on muidugi katastroofiliselt erinev. Kui vaike Hondake joob 32 miili labimiseks 1 galloni (ca 3,7 liitrit), siis too paat saab 1 galloniga hakkama vaid 13 miiliga. Onneks on Ameerikas bens suht odav, aga siiski, niikui ampsaks tuki rahakotist valja.

Kena Eesti kombe kohaselt tahtsime ka siin opetajatele esimesel koolipaeval lilli viia. Laksime hommikul vara poodi lilli valima. Upsti, valik oli väägadi kentsakas: saadaval olid ainult kahtlase kaunidusega buketid, uks neoonim kui teine. Aga lastele need meeldisid ja tundus, et ka opetajatele, nii et mis mulgi nuriseda. Kooli uksed avanevad opilastele tapselt kell 8:30; ma ei saagi aru, mis kell tunnid algavad, aga koik on suhteliselt vaba - hommikul lihtsalt saabutakse, lobisetakse ja ma ei ole marganud mingit ranget kella helina peale tormamist.
Enamik saabub koolibussidega, aga paljusid siiski tuuakse ka autodega. Ja autoga laste katte saamisel on oma nipp: autod asetuvad jarjekorda ja siis soidetakse reas kooli ukse ette ja kooli tootajad toovad lapsed oma vanemate autodesse. See vottis terve igaviku aega ning lapsed peavad sel ajal vaguralt treppidel oma perekonnanime algustahe margi all kenasti ootama. Oi,oi, vaesed vasinud lapsed!

Aga esimese paeva muljed olid vaga head. Nii Zoe kui Janek kiitsid sobralikke klassikaaslasi ja ponevat paeva. Kahjuks jaid molemad esimesel paeval ilma sooja kooli soogita, ilmselt mingi keeleline arusaamatus. Nimelt peavad nad votma kaasa oote, mida suuakse klassiruumis paar tundi enne sooja toidu soomist kooli sooklas. Zoel on lausa kaks snaki korda. Sooja soogi eest tuleb maksta 2 dollarit peavas ja koik seda sugugi ei soo. Meie maksime ette terve kuu eest ja nuud tuleb lastel sooklas vaid oma nimi oelda ja see voetakse nende arvelt maha. Ilmselt ei saanud nad sellest susteemist aru, aga nuud ma selgitasin neile veel ule ja molemad opetajad on ka teadlikud, et nad vajavad alguses sooklas pisut abi.

Peale esimest kooli paeva ja pidulikku kolmekaigulist lounasooki kodus lakisme ujuma, sest meil on siin paris kuumad ilmad, 28 kraadi vilus.

Shokolaadikook - selle suve lemmik

Ma ei maletagi tapselt, mitu korda ma seda kook sel suvel meisterdasin, aga ma arvan, et oma kummekond ikka. Kuna meil polnud ju ahju, siis pidin labi ajama nende retseptidega, mis ei noudnud kupsetamist. Ja kuna alles augusti algul tutvustas Marika mind zelatiini volumaailmaga, siis enne seda polnud ka tarretatud koogid minu padevuses. Seega, ule jai uks vaga maitsev shokolaadikook, mille retsepti kohe ara toon. Tema suureks eeliseks aarmiselt heade maitseomaduste korval on ka veel see, et tegemisele kulub tapselt 20 minutit (kui oled eelnevalt ca 30 korda harjutanud, ahaha).
No nii, varu endale uks pakk Digestive kupsiseid, 600 grammi tumeat shokolaadi, 300 grammi void ja 5 dl vahukoort.
Koigepealt sulata 100 gr void kausis ja vota tulelt, pudista sinna sisse 250 gr kupsiseid (see on 400 gr pakist 18 kupist - void ise ule arvutada kui ei usu), sega ja vajuta lahtikaiva koogivormi pohja. Mina katan selle eelnevalt kupsetuspaberiga, mille servad panen vormi servade vahele, nii et vormi kuljed ei ole tegelikult paberiga kaetud. See eest jaab pohi puhtaks ja pole vajagi pesta.
Nuud pane potti 200 gr void ja vala peale 5 dl vahukoort ning kuumuta ca 60 kraadini. Vota tulelt ja murra need 600 gr shokolaadi tukkidena kuuma koore sisse. Sega korralikult kuni tekib taitsa uhtlane tumepruun mass. Vala see koogivormi ja hoia uleoo kulmikus.
Koik soovad ja kiidavad!

Kohalik 'cuisine'

Onu Harry köök on taitsa korralik: kui majja sisened siis satudki kohe kooki, kus on suur ummargune laud, tohutu kulmik ja hiiglaslik el pliit ahjuga ja siis on veel eraldi toake/nurgake kraanikausi ja kappidega, millel toopinnad. Nii et saan hommikuti, kui koik peale Harry on koolis, rahulikult oma kupsetamishimu rahuldada. Selleks on vaja muidugi koigepealt toidupoodi minna, aga saada on neil kull absoluutselt koike. Valja arvatud muidugi vaga spetsiifilised sült, verivorst ja kilu, aga selle eest on teised ja suuremad rahvad oma roogadega taitsa esindatud. Naiteks, vabalt voib koik hiina ja india ja turgi ja juudi toidu komponente igast suuremast korralikust todupoest osta.

Aga miks ma peaksingi siin nii vaga seda sulti igatsema kui on saada ka muid horgutisi. Eile naiteks valmistasin perele pataadisuppi (kohe kirjeldan) ja sealiha korvale erinevate ubade sooja salatit. Magustoiduks tegin apple crumb'i, mis on tegelikult puruga kaetud kupseounavorm. Delicious!

Pataadisupp kaib nii -
tukelda sibul ja kuuslauk ning prae paar minutit vois. Koori ning tukelda 2,5 keskmist pataati, lisa sibulatele, kalla juurde vett (ca 1 liiter) ning kana puljongit ning aja keema. Siis lisa ounapureed (ca 0,5 liitrit) ja lase vaikselt umber pool tundi podiseda. Maitsesta soola, pipra, muskaatpahkli ja karripulbriga. Kui pataat on pehmeks keenud, siis tosta tulelt ja pureesta voi veelgi parem (mina tegin nii), tambi kartulipudrutegemise vidinaga (see ussimoodi vonkleva alumise osa ja varrega nui) sodiks. Enne serveerimist lisa peenestatud varsket peterselli ja kaunista isetehtud pataadi laastukestega.
pataadi laastukeste tegemiseks viiluta pool pataati hasti ohukesteks viilakateks, sega oliivoli, soola ja pipraga ning aseta uhekihiliselt ahjupannile ning kuumuta F 425 juures kuni nad hakkavad aarest pruunistuma.
Muide, F425 on C 218, Internetist leidsin teisendaja: http://www.temperatureworld.com/tempcon.htm

4. päev Ameerikas: sôit koolibussiga

1. september ei ole Ameerikas mingi eriline Teadmiste paev. Siin kandis hakkab kool sugisel taas peale taitsa suvalisel paeval - moned koolid on juba alustanud, meie lastel ja ka pereisal hakkab kool jargmisel esmaspaeval, 30. augustil. Seega oli vaja minna ja lapsed kooli kirja panna. Kuna Josh oli juba kevadel eeltood teinud ja pinda sondeerimas kainud, siis meid teati ja oodati.

Kevadel juhtus laste kooliga seoses jargmine huvitav seik. Josh helistas kooli kanseleisse, aga toru vottis hoopis kooli med ode, kes vabandas, et koik muud liinid on katki. Josh siis selgitas, et ta pere tuleb sugisel ja kaks last jne. Tavaliselt pidi ta peale Eesti mainimist veel pikal selgitama, et kus see Eesti siis oigupoolest asub, Euroopa ja Soome ja nii edasi ... kuid mitte sel korral. Peale Eesti mainimist kiljatas proua teisel pool toru, et tema on ka eestlane. Tuli valja, et tema on kull sundinud juba Ameerikas, kuid molemad vanemad olid soja ajal emigreerunud ja ta neiupolvenimi oli Paju.

Ilmselt tanu ka sellele vahejuhtumile oli kogu koolipere upris ponevil meie saabumise ule. Ja kui me siis kanseleisse sisenesime, saime toesti osaks aarmiselt sobralikule kohtlemisele. Kuigi nende inimestega pisut kauem raakides olen paris veendunud, et nad ongi sobralikud, koikide vastu. Janek sai endale klassiopetajaks mrs Robbinsi ja Zoe sai mrs Bailey. Kuna koiki klasse oli vahemalt 4-5 paralleeli, siis ma arvan, et Joshi kommentaar, et Janekile oleks vaja sellist rangemat opetajat, laks sekretarile hasti kohale ja mrs Robbins jattis meile molemile vaga "soodsa" mulje.

Eile oli koik eelkooli lasped ja lapsevanemad kutsutud opetajate ja kooliga tutvuma. Nagu juba mainitud, siis eelkooli klasse oli 5. Koguneti voimlas, meie saabudes oli see juba rahvast vaga tais, lapsed kinnisest hapnikuvaesest ruumist hullumas OMIGOD! Millegiparast jai urituse algus ka ca 10 minutit hiljaks, nii et ma olin sutsu ullatunud ja segaduses. Aga siis vottis uks opetajatest sona ja teatas, et nuud lahevad koik lapsed koos oma opetajatega kooli bussidega soitma, et bussis olemise reegleid oppida. Vanematel paluti lahkelt maha jaada, sest juba jargmisel nadalal hakkavad ju koik 5-aastased eelkooli opilased ilma nendeta koolibussiga kooli ja koju soitma. Ma ikkagi toppisin ennast peale, akki vaja Zoele midagi tolkida voi nii. Aga eks ma olnud ise ka parajalt ahmi ja ponevust tais ... ja millal ma veel Ameerika koolibussiga soita saaksin kui mitte nuud. Taitsa tore oli - REEGEL nr 1: tagumik peab kogu aeg tooli puutuma; REEGEL nr 2: suua ja juua ei tohi kaasa votta. Koolibussis kamandab bussijuht ja tema sona peab kuulama, voi siis jargmisel hommikul jalutad kooli.

Peale busiisoitu kutsuti meid klassi ja koik lapsed pidid oma nime jargi oma koha ules otsima. Zoe 6-ses lauas on veel Summer ja Annika ja William ja veel kaks last, kelle nime ma ei maleta. Seinad olid 100% ulatus kaetud koiksugu piltide ja plakatitega, interaktiivne tahvel oli ka nurgas. Mrs Bailey oli usna nooruke ja hasti sudamlik naine. Ta oli kull pisut mures, kuidas Zoe inglise keeles hakkama saab, aga ma lohutasin teda, et Zoe on vaga seltskondlik ja kiire oppija. Selle kinnituseks uks lugu tana hommikust: kaisime lastega kodu lahedal pargis jalutamas. Seal polnud kedagi peale meie. Siis saabus uks Zoest aasta vanem poiss oma isaga. Isa jai pisut eemale, aga poiss tuli valjakule, kuid jai meie lastest kaugemalt. Mina kuulen kuidas meie lapsed arutavad, et peaks ta mangima kutsuma. Otsustatakse, et Zoe laheb poisi juurde. Zoe marsib poisi juurde ja toimub dialoog:
Zoe:"Want to play?"
Poiss:"Yes."
Zoe:"Come!"
Zoe poorab jarsult umber ja jalutab tagasi Janeki juurde, poiss kannul. Edasi laheb sobralikuks ja vahvaks manguks, millesse lisanduvad mone aja parast ka poisi emaga saabunud koer ja lopuks ka tuulelohedega varustatud isa.

Unistuste Walmart - sealt saad koike!

On uks perefirma - Walmart - ja nende poodide kett, mis laiub koikjal Ameerikas ja on ajanud oma haarmed ka Euroopasse. Saksamaal oli kulma soja ajal nii palju Ameerika sojavaelasi, et neil oli lausa sojavaeosas oma Walmart. See naitab muidugi ka seda kui populaarne Walmart ameeriklaste seas on, ja seda ta toesti on.
Poed on hiiglasuured ja kaubavalik katab koiki kujutletavaid ja kujutlematuid tooteid, kaasa arvatud apteek, elektroonika, sporditarbed ja toit (see on kull enamuses saastalaadne, aga siiski). Ja rahvast voorib paevad otsad. Joshil on oma teooria, miks ka tema Ameerikas olles peab sealt pea iga peav labi kaima. Tema nimelt arvab, et Walmarti ohku on lisatud mingit ainet, mis teeb sul seal olemise eriti nauditavaks. Jalutad piki pikki kaike, sirvid ajakirju, napid asju ja sul on hea olla. Ja seda koike saad teha eelnevalt ostetud jooki juues, sest Amerikas on kombeks sooki/jooki kaasa osta ja seda ei ole keelatud poodi kaasa tuua.
Hinnad on samuti vagagi soodsad (naiteks, taiesti korraliku rinnahoidja saab 8-10 dollari eest ja see ei lagune sugugi kandes ega pestes ara).
Mul on juba peas valmis, mida mul on veel vaja osta ja mille jaoks mul on tanagi vaja Walmarti minna ... hadasti!

3. päev Ameerikas: need väiksed erinevused

1. Suundusime perega shoppama. Mitmeid vaikseid asjakesi oli vaja, ja siis veel muidugi suua ka. Josh oli roolis ja mina istusin korval, aga mul on sellegi poolest komme hoida olukorral silma peal ja jalgida liiklust ka korvalistujana. Jarsku tundsin, et keha tombub pingesse: lahenesime ristmikule, kus meie jaoks poles punane tuli ja mu mees hakkas sudame rahuga paremale poorama ... suu juba avanes, et siis jalle kinni minna, sest meenus selline vaike asjake, et Ameerikas (va New York Citys) on lubatub peale peatumist ja rohelise tule suunas soitvate autode puudumist poorata paremale ka punase tulega. Taitsa monus reegel, eriti kui liiklus on hore. Lausa tobe ju passida niisama.

2. Joudsime toidupoodi - oi Issake, ma olin ka nende suurused unustanud - valisime tooted valja ja suundusime kassase. Asjad hakkasid kassapidajast linti mooda edasi veerema, kui mu 8-aastane poeg issile jarsku sosistab, et, kuule, see mees varastab meie asju! Toepoolest, uks noormees pakkis koik me ostud kilekottidesse. Selle vahega ainult, et me saime need parast ikka endale - neil on koikjal kassades eraldi ka pakkijapoiss ja koik oleks tore, kui nad nii kohutavalt neid kilekotte ei raiskaks. Need on kull ohemad kui meie omad, aga ikkagi, rohkem kui uhe meloni kannataks valja ikka kull!

3. Joshi ema ootas meid vaga. Juba saabumisel avastasime, et ta oli meid oodates ka ettevalmistusi teinud: kulmikus oli toitu, lastetoas uusi manguasju, koogis potte-panne, mida onu kull ei kasutaks jne. Voodiriideid oli ka varutud ja aluslinad ilusti voodissegi pandud. Meie voodis oli ka tekilina, aga lastel mitte. Joshi ema lihtsalt maletas, kuida meil on kombeks, aga Ameerikas tegelikult tekilina peaaegu ei kasutata. Neil on tekiks comforter ja sellega magatakse ning seda pestakse nagu lina. Imelik, see on suur ja mahuline nagu vatitekk, mahub ainult uksi pesumasinasse. Aga nii see on, kokkuhoid siin kull paljudele eluviisiks pole.

1. päev Ameerikas: lahti pakkimine

Saabusime eile. Lapsed on toesti suureks saanud - seda naitas see, kui lihtne nendega juba reisida on.

Oi, pean vabandama, et eesti kirjakeele parlid - tahed tappide ja lainetega mu eelmisest lausest on kaduma lainud, aga jube tuutuks laheks igat tapitahte Alt-klahvi abil sisse tippida. Seega palun lugejatelt vabandust ja lahen lihtsamat ja nuditumat tapivabat teed ... ilmselt kogu Ameerika aja jooksul!

Tallinna lennujaam on toesti vaga ilusaks ehitatud. Kuna minu kohver osutus ainsana meie nelja kohvri seast liiga raskeks (lubatud oli vaid 32 kilo ja mul oli 36 kg), siis pidin seda kergendama ja asju umber tostma enne kui mind uldse jutule voeti. Oma maavillase kampsuni vahetasin koheselt roosa elegantse mantli vastu, tshing-tshing 1kg maha; koik ehted laksid kaasaskantava pagasi kotti, kust siis sai neid ka keha kulge kinnitada, veel kaks kilo, ahahaaa. Platud surusin kotti ja panin kingad jalga. Ja nii, vaike sisalikunahast kaekotike sorme otsas oli vaga mall mooda lennujaama avaraid koridore ringi patseerida ja turisti mangida.
No nii, kutsumise peale laksime varavasse, et siis viimastena viimasel minutil lennukisse siseneda. Esimesed 45 minutit Tallinnast Stockholmi kulusid pohiliselt selle peale, et ennast taas lennuki ja lendamisega harjutada, sest ma pole ammust ajast enam ohutransporditeenuseid kasutanud. Pisut jube oli ohku tous kull: see metallhobu laperdas nii mis hirmus ja madalate pilvede sees polnud muud kui uks ohuauk teise jargi. Siis sai kommi, juhuu, ja vett, siis pidi vahetama kohti, sest molemad lapsed tahtsid pidevalt akna all olla ja valja vaadata. Onneks kulus selle peale pea kogu sirge lennu aeg, sest varsti saabus ju laskumine Arlandal.
Stockholmist Newarki lendasime ca 8 tundi. SASi lennukid on nii modernsed, et igal istekohal on ees vaike ekraan, kust saab pidevalt vallida umbes 20 filmi ja seriaali vahel. Samuti saab mangida mange, ka Sudokut ja muid mottemange. Siis antakse ju 2 korda korralikult rohke joogiga suua, nii et elul pole vigagi. Meie laste roomuks oli ligiduses ka teisi lapsi, nii et seltsi elu vottis lennu lopuks juba lausa tuure ules. Uhe 4-aastase poisi ema tunnistas, et Zoe olla ta poja sudame roovinud.

Siis olimegi akki kohal. Kuna pooled pereliikmed on ju lausa Ameerika kodanikud, siis valisime piiripunktis loomulikult luhikese saba kodanikele. Zoe oli selleks ajaks magama jaanud, nii et ma tassisin ta magavana piirikontrolli, kus ta siis minult Joshile ulekandmise hetkel kahjuks siiski arkas. Koik laks ilma uhegi komplikatsioonita: minu sormejaljed votetud ja minu naopilt tehtud, laskis piirivaht meid Tôotatud Maale.

Kohvrid saabusid esimestena ja nii me siis jalutasime - Zoe ja Janek kaest kinni nagu postkaardil ees, mina ja Josh kumbki kahe kohvriga nende kannul - lennujaama ooteruumi. Ja kohe seal olid ka kallid sugulased, Joshi isa ja vend Justin, et meid pohjapoole soidutada. Neil oli varutud sooki ja jooki ja juttu jatkus muidugi kauemaksi. Lapsed vajusid vaikselt uneholma ja ilus ning vihmast niiske/varske Connecticuti loodus oli varsti autoakna taga meid tervitamas. Onu pool Oxfordis (Massatchusetsi osariik juba) ootasid meid ka Joshi ema ja ode ning teine vend, kellega me siis veel moned tunnid monusasti lobisesime.

Jääge hüvasti, sõbrad, me kohtume pea!

"Sõbrad, Teiega on hea, aga elu samme seab ..." laulab Jaan Tätte ja eile seda laulu autos taas kord kuulates kangastusid mul silme ette kõik need vahvad päevad ja ööd, mil Teiega koos on olla saanud. Nii et palun vaid, et kui te näete kuud seal mustas öötaevas, siis mõelge, et kuidas meil seal teisel pool läheb, kus praegu on päev ja mida kõike lõbusat me veel teeme kui ma ükskord tagasi olen ....

Sõprade laul nr 2
Jaan Tätte / Jaan Tätte

Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet’ minu saabumise sadam.

Refr. :,: Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb. :,:

Uusi sõpru, usun veel, leian tollel võõral teel,
aga mäletate, kuidas jõime viina.
Kuidas rõõmsaks muutus meel, kui kitarre ainus keel
võis meid pikaks õhtuks unustusse viia.

Refr. Ja mu õnn võiks olla suur …

Kuum paar

Meenutus aegadest, kui ma veel tõlgina aianduskoolis kasulik sain olla. Kel huvi, see kaegu lisa siit: http://picasaweb.google.com/Gartenbauschule.Langenlois/EuropaischesGartenbaulehrerSeminar2009InEstland#

Tondirabas loodud sidemed ainult tugevnevad ajaga (alapealkiri "Lood lödiga")

Kui midagi toimub juba kolmandat aastat järjest, siis on tegu juba tõelise traditsiooniga. Ja kindlalt nagu hommikune päikesetõus, olid minu kallid õpetajannad, sõbrad Tondiraba Keskkoolis õpetajamise päevilt, ka sel suvel meie Leppoja talu hoovis. Sel aastal pidi neid kaua ootama, sest augustisse pole trehvunks veel lükkunud. Ja see ei olnud kerge ootamine, sest igatsus kippus hinge ja ooteaeg tundus pikk.
Aga siis nad tulid - päike hakkas heledamalt ja kuumemalt hõõguma, naeru ja nalja oli kõik kohad täis, ja see ei lõppenud enne kui augustikuine sume öö oli juba hea mitu tundi meie üle oma pehmet tekki laotanud.
Kuna kõik teised olid ka aasta jooksul korduvalt kokku saanud, siis meie pere lood ja tegemised olid alguses teadagi vestluste tulipunktis. Eelkõige me pereisa, mu kalli abikaasa juhtumised kaugel Ameerikamaal. Ja meie, ülejäänute, hakkama saamine kolmekesti sel raskel ja lumerohkel talvel. Mul ei jäänud muud üle kui tänada aianduskooli direktorit, et ta mind jaanuaris töölt lahti laskis ja lastega koosolemist ja -elamist võimaldas. Muide, ta on jälle üleriigilises meedias Räpina aianduskooli kohta kirjutise üllitanud (vt 10. augusti Postimehe Peipsiveere erist).

Aga meite pool oli hea ja mõnus olla ning kui ma teistele oma hetke lemmikut Mihaly Csikszentmihalyi "Kulgemise" raamatut ja selle sisu tutvustasin, siis ei jäänudki muud üle kui vaid nentida, et meie just seda teemegi - kulgeme, nimelt. Ja seetõttu venisid kõik söögikorrad 3-tunnisteks ja vähemalt 2-3 korda tuli kohvi juurde keeta, sest seda pidevalt ei jätkunud söögikorra lõpuni (mõni ime siis).

===
Üks vanamees loeb köögilaua taga ajalehe ja järsku lausub oma prouale:
"Oi, naabri Aino on ära surnud".
"Millesse?" küsib naine.
"Ei ole pandud," vastab mees.
"Issake, kas siis sellesse ka surdakse. Mul on siis ju varsti minek, kallis!" karjatab naine ehmunult.
===

Selle aasta kokkutuleku suureks uuenduseks oli see, et me kõik koos Männisalust mõne päeva pärast Peipsi äärde Kurule suundume ja seal veel oma kolm päevakest üheskoos õhtusse veeretame. Kahjuks pidid paar võitluskaaslast teisest etapist loobuma, aga selle eest oli minu pere in corpore kaasa tulemas, et mitte hetkeksi sellest lustist ja rõõmust kaugele jääda.

Joshua oli mulle oma Ameerika kooli kolleegiumiga kolmapäeva õhtuks Skype kaudu töövestluse kokku leppinud, nii et kui ülejäänud suundusid Kurule saabudes randa, siis meie läksime Iisakule, et siis selle Wifi alas Internetiühendus luua ja tööintervjuuks valmistuda. Peab ütlema, et tehnoloogia sellesisuline areng oli tõeliselt nauditav ja vabastav, sest 50-minutine intervjuu sujus ilma igasuguste tehnika tõrgeteta ja lõi tänu restorani terassile ja ilusale suve ilmale äärmiselt vaba ja muretu atmosfääri, mis ei andnud sugugi mahti ärevuse tekkimiseks. Näis, mis saab olema nende otsus minu töölevõtmise asjus, aga mitteametlikus tagasisides Joshile kiideti mind ja mu profesionaalsust, hmm!!??

No nii, ei jäägi muud üle kui vaid kirjeldada viimast õhtut Kurul. Kuna meie pere liikmeid oli kõige rohkem, siis saime magamiseks suure toa. Minu lapsed ja mees läksid juba magama, kui meie teised veel, loomulikult, terassil, täpselt suure toa ukse taga kõkutasime ja lõkerdasime. Ja nii ikka edasi ja edasi, tundide kaupa. Hommikul oli Zoe imestus suur kui ta mind voodist ei leidnud, sest kuna Joshi madrats läks õhust tühjaks, hõivas ta minu koha Zoe kõrval, aga Zoe kui kõige varasem magamamineja, hõivas taas Janeki voodi, siis lõpeks magasid Josh ja Janek hoopis koos ja mulle ei jäänudki ruumi ....

Igatahes, kui Zoe hommikul kööki piilus ja uuris, et kus ma võiksin olla, siis vastati talle, et ema magab ... ühes kohas. Ja see oli perenaise abieluvoodi, kus oli tõeliselt hea ja turvaline 4-tunnisest naerumaratonist toibuda. See, et see kestis just vähemalt 4 tundi, oli Joshi arvamus, kes selle saatel uinuda püüdis ja kes ei oleks uskunud, et selline asi üldse võimalik on kui ta poleks seda ise pealt kuulanud.

Ütleme siis nii, et just selliste tõeliste hetkede nimel me ikka ja jälle kokku saamegi. Viva, sõpruskond!

Seto värk on äge värk

No nii, nüüd on siis kõigil meie pere liikmeil võimalik olnud ennast Jaanikul välja elada ... ja mõnel koguni kaks korda. Kuna Josh oli 19. juunil just Metsikust Läänest saabunud, siis jäi ta vabatahtlikult koju mandli operatsioonist taastuvat Janekit kantseldama (Zoe jäi lihtsalt magama) kui mina külarahvaga tule ääres oma hinge välja laulsin. Kui muud ristiinimesed pidasid Jaanikut 23. õhtul, siis meie kandi setodel oli pidulik õdak alles mineval reedel Kärel.

Kärel oleme ennegi käinud ja pole kunagi pettunult tagasi tulnud. Nii ka sel aastal - sel korral võeraiks kaasas linnast tulnud õde ja tema kallim. Mõlemail oli menu kohalike hulgas tohutu, mida jäävad tunnistama juurelolevad fotod.

Setod on väga vahvad: nende kirg ja tahe oma kultuuri alles hoida ja seda igapäevaselt kasutada on igati südantsoojendav. Käisime ka Seto leelopäival Värskas ja sealt saadud energiasüst aitab ka selles leitsakus ellu jääda.

Aga Kärel juhtus nii mõndagi: Evald (ülemisel pildid keskel) tundis oma rahva kutset ja mõistis, et kui ta oleks noorem, siis hakkaks kindlasti neid juhtima. Mina nautisin oma kalli mehe käevangu ja tugevat haaret tantsupõrandal. Zoe ja Piretki keerutasid ennastunustavalt, Janek vaid piidles pingilt tuld ega söendanud lavale läheneda. Kui tuleriit ümber kukkus, siis lendas tuhandeid sädemeid öhe ja ka rahva sekka. Meil Zoega olid muidugi teada-tuntut polüestrid üll ja need on äärmiselt tulekartlikud. Mina hoidsin targu eemale, aga Zoe vaeseke sai suure sädemega pihta, nii et väike kohalik džentelmen pidi ta kleiti tulest puhtaks rapsima ja sinna jäi suur-suur auk meenutama toda vahvat õdakut.

Maru möllas Männisalus

Läinud laupäev ja pühapäev olid Kagu-Eestis tuulterikkad. Tegime laste ja õega kena tuuri läbi Võru- ja Valgamaa ning suur oli me üllatus, kui pealelõunal koju jõudes suure lehtes pärna oksa maast sauna kõrvalt leidsime. Ja suuremaks veel läks, sest peakohal oli puu kõige suurem oks tüve küljest lahti murdunud ja lebas koos oma pehkinud haavaga alumise oksa peal. Kõik see toimus ca 5-6 meetri kõrgusel.

Tulge kõik: VERIORA TÄIKA - Ostan-Müün-Vahetan

Tänaseks on täika peetud ja esimese korra kohta võib öelda, et õnnestus täielikult. Huvi oli nii müüjate kui ostjate poole pealt suur ning soov ettevõtmist korrata juba sügisel ka olemas.
Mina esinesin viie artikliga: lilledest olid longus rebasheina, käokulla (õlelill) ja habenelgi istikud. Samuti pakkusin häid mahlakaid ja pontsakaid basiilikuid ning paprikaid. Viimased läksid kui soojad saiad, aga neid oli ka ainult 10. Kuna lilleistikud olid väga tagasihoidlike mõõtmetega, siis oli huvi nende vastu leige. Hea oli see, et õnnestus mõned siiski müüa ja mis kõige parem, mõned ka riidehilpude vastu teise müüjaga vahetada. Ja kuna Zoel on veel arusaamatum suhe riietega kui mul, siis vahetas tema lausa laada ajal oma kostüüme. Seda soosis muidugi minu õe riietega varustajaks olemine, kes talle neid kahel käel ette kandis. Janek sai ka ostu kirja: üks tema klassi poiss äritses koomiksitega ja Janek otsustas, et ilma Ämblikmehe seiklusteta edasi elada oleks raske.
Oli tore hommik!

Tegime Ära!

1. mail Tegime Ära! Veriora kant on nüüd kohe palju puhtam! Meie kallis koduküla Männisalu oli juba enne sodist praktiliselt prii: kui naabritega oma maja juurest koos lastega alustasime, siis oli iga väiksema kui prügikese leidmine suur ja põnev juhtumine. Kirmsini kõndides saime siiski igaüks prügikoti põhja üht-teist. Naabri Külli oli Kirmsi bussipeatusse ette läinud ja tema saak hakkas juba ilmet võtma - pudeleid ja rämpsu oli seal rohkem kui meil 5 km peale kõigil kokku.

Kuna entusiasm oli nii suur, siis jätkasime Võru-Räpina maanteed mööda Räpina suunas ja korjasime maantee veerest kõik tühjad viinapudelid kokku. Hirm oli küll väikeste lastega kihutavate autode kõrval tuterdada, aga kuna eesmärk oli nii õilis, siis Tegime Ära! Üksikut prügi polnud hull korjata, aga seal, kus tee perv oli väga kõrge ja kõik autoaknast visatu kaob kiirelt vaateväljast, siis sinna olid "toredad" kaaskodanikud ikka kilekottide kaupa oma sodi tarinud. Talgujuht Ene pidi meile pügikotte juurde tooma ja neid klaasikilde oleksi võinud sealt perve seest välja kaevama jääda.

Kokku kogutud sodi viisime Veriora jäätmejaama, kuhu viimise ainus tingimus oli, et prügi peab olema sorteeritud. Hakkasime siis auto järelhaagisesse kogutud prahti sorteerima - ikka klaas eraldi ja metall eraldi ja plastik eraldi. See oli kõige vastikum, seal küünarnukkideni haisva prügi sees soperdada. Aga õilsad valla kodanikud, kes teise autoga olid just oma korjatud prügi toomas, lõid kohe käed külge ja koostöös sai meie tohutu hunnik sorteeritud nagu naksti. Vaat see oligi selle päeva kõige toredam mälestus!

Milorad Pavic "Kasaari sõnastik"

Pavici raamat, mille lugemise just lõpetasin, aitas mind üle mu noorusaja mälestusest, et mulle ajalugu ei meeldi. Tegemist ei ole traditsioonilise ajaloolise jutustusega; väljamõeldis ja tegelikkus paistab olevat lootusetult sassis, aga mina seda ju ei tea, sest olen ajaloos üpris nõrk. Mulle meeldisid väga täiesti mõõdutundetult irreaalsed arutlused ja mõttekäigud, kus väga raske oli muiet tagasi hoida. Kõigi nende hullumeelsete asjade võimalikkuse ettekujutamine just oligi kõige mõnusam "Kasaari sõnastiku" lugemisel. Näiteks, pidevalt oli erinevates kehades liikvel Saatan. Otse loomulikult elas ta erinevatel ajastutel, aga teda sai ära tunda alati selle järgi, et tal oli mõlemal käel kaks pöialt ja seega ei saanud ta paremal ja vasakul käel vahet teha. Ning tal polnud kahe ninasõõrme vahel vaheseina ....

Konstantinoopoli ülikooli filosoofia professor Konstantinos Thessalonikest, kes Pavici järgi oli ristiusu eestkõneleja kasaari poleemikas, sai Filosoofi austava nimetuse just oma tänu oma erakordsele eruditsioonile. " ... [Ta] oli veendunud, nagu kõik arukad meremehed, et arukate kalade liha on kõvem ja vintskem kui rumalate kalade oma. Ainult lollid söövad nii lolle kui ka arukaid, samal ajal ki arukad valivad välja ja otsivad rumalaid."