Good Schools - Strong Community

In Põlvamaa, the county we live, education has always been an important topic to locals. Most of our schools are strong and child friendly and parents are interested in their children's education. A famous old time Estonian teacher and school innovator Johannes Käis was born in Rosma. In the exact building where currently is located a Waldorf kinderkarten 'Täheke' ('Starlet'). Next to it is located an alternative Waldorf School (based on Rudolf Steiner's idealogy) called Johhannese Kool. To those who have not heard about Steiner, I refer a web page http://www.steinerwaldorf.org.uk/whatissteinereducation.html, where Steiner Education is nicely described.

Steiner education...

◦Works for all children irrespective of academic ability, class, ethnicity or religion;
◦Takes account of the needs of the whole child – academic, physical, emotional and spiritual;
◦Is based on an understanding of the relevance of the different phases of child development;
◦Develops a love of learning and an enthusiasm for school;
◦Sees artistic activity and the development of the imagination as integral to learning;
◦Is tried and tested and is part of state funded, mainstream provision in most European countries;
◦Is respected worldwide for its ability to produce very able young people who have a strong sense of self and diverse capacities that enable them to become socially and economically responsible citizens.

Already third year in May Johannese Kool is organizing an alternative educational conference 'Good Choices in Education'. It is a place with great vibes, good energy and powerful thoughts. People from all over Estonia are coming together, lots of parents from the same Joahannese school and other families from vicinity. All families are welcomed, as there are activities for parents and children. The catering has always been an art like experience in its own: health food, clean tasting and full of energy. This year it was provided by a little company called Setu Sõsarõ consisting of three Setu sisters. Setu is a different cultural region, part of Põlvamaa, but they have different religion and traditions.

Viluste Kool, the elementary and middle shool of our town where our children go, is also a very good school. It is an old school, founded in 1769 as part of many Räpina Parish schools which were founded that year. In 2001 a new school building was finished and it looks and acts beautifully. The teachers are active and ignite the students to participate in all kinds of after school actuvities. They have a drama group, several folk dancing groups, two choirs and a boys ansamble, art club and declamation club. Several times in a year school puts on grand concerts. The annual spring concert just happened, lasting the usual two hours and most of the students on the stage several times taking part in different activities. I really appreciate the energy our teachers are putting into getting the students to be active. Thank you!

Õdus õhtu raamatutega

Ma olen ennegi kiitnud meie laste praegust kooli, aga eile toimus taas uks vaga vahva uritus, mis jallegi kajastamist vaarib. Lumetormi tottu edasilukatud raamatulugemisohtu toimus koolimajas. Nn Dress code oli pidzaama ja hommikumantlid ning pakuti kupsiseid ja kakaod. Aga koige tahtsam oli see, et opetajad ja teisedki kooli tootajad, naiteks med ode, lugesid klassitubades lastele igasugu ponevaid ja armsaid raamatuid ette. Koolimajja sisenedes jaotati meile katte leht, kus oli kirjas milliseid jaamu (Cozy Station) meil kulastada tuleb. Neid jaamu oli ule 20 ja koik kulalised olid nende vahel ara jaotatud, et tekiksid vaiksed ruhmad. Kokku oli kolm sessiooni, koik 20 minutit pikad ja nende vahele pakuti fuajees kupsiseid ja kakaod.
Loeti vaga erinevaid raamatuid, muinasjutte ja legende, tutvustati kaugeid maid ja opetajate endi lemmikraamatuid. Soltus opetajast, kui palju ta odususe loomisse panustas, aga meeldiv oli klassist kalssi kaia ja endale ette lugeda lasta. Ja vaatamata sellele, et nii opilastel kui ka opetajatel tuli jargmisel hommikul taas vara kohal olla, olid koik roomsad, et said koos aega veeta ka ohtutundidel. Ma ei usu, et seda igal ohtul tehtaks, aga tore on, et kool on see kuhu tahetakse minna.

4. nädal Ameerikas: meelsus ja patriotism

New Yorgi WTC kaksiktorni kokkukukkumise aastapaev 9/11 moodus ilma intsidentideta, aga siinset meediat jalgides oli tunda, et pisut ikka kardeti ka. Keegi totu Floridas, ise veel mingi vaikse kiriku pastor, lubas sel paeval ara poletada terve hunniku koraane. Nagu Ameerikas ikka, tiriti see ettepanek meedia abil koigi ette ja siis hakati hakseldama. Paljud avaliku elu tegelased, presidendini valja, olid selle motte vastu, aga ara keelata ka ei saa, sest Ameerika on vaba maa - tee ja raagi mida tahad.

Kardeti, et see tseremoonia voib ohtu seada paljud ohukolletes aegateenivad sojavaelased ja ka valismaal reisivad voi elavad ameeriklased. Uks telekommentaator arutles, et sojavaelased just seda vaba Ameerikat ja seda ameerikalikku mottelaadi seal Lahis-Idas just kaitsevatki ju. Mille vilju siis too koraanipoletaja kodumaal maitseb. Ma ei tea, kas ma seda paris usun. Ma arvan kull, et Ameerika age sekkumine Lahis-Ida asjadesse on ikka rohkem nafta parast. Aga puhakirja poletada on ka minu meelest vaga vale.

Ameerikalikku mottelaadi aga kultiveelrib Ameerika kool kull. Patriotism on kindlalt oppekavas sees ja igas klassis lehvib uhkelt lipp. Tunni alguses on igas klassis labi kolarite eetris kooli raadio, kus uks armas lapsehaal teadustab, mis tana sooklas suua on. Siis poorduvad koikide naod lipu suunas, parem kasi laheb sudamele ja koik pobisevad kaasa: "I pledge allegiance to my Flag and to the Republic for which it stands one Nation indivisible, with Liberty and Justice for all."

Maakeeli oleks see Google'i tolketeenust kasutades nii: "Ma luban truudust mu lipp ja Vabariigi mille eest ta seisab üks rahvas jagamatuks ning vabadus ja õigus kõigi jaoks." Vaat nii!

Karta on, et mitte koik lapsukesed aru ei saa, mida nad kaasa raagivad. Ei ole hullu midagi, selleks ju lapsevanemad ongi. Aga kui ma otsisin selle truudusevande tapset teksti Internetist, siis leidsin uhe humoorika lehekulje, kus iga vanuseruhma jaoks on toodud vahva lapsemeelne tolgendus tollele samale vandele. Kes inglikeelt natuke valdab, see vaadaku siit.

See 's' ei olnud eelmises lauses puudu, vaid see oli meelega. Kaisin nimelt eelmisel nadalal oma kasuvanematel taas kulas. Kui ma Ameerikas omal ajal koolis kaisin, siis kaks valiseestlast, Tiiu ja Ulo, votsid mu oma kaitsva tiiva alla ja aitasid, kui abi vaja ja noustasid, kui nou oli vaja. Nende abiga ostsin oma esimese auto Ameerikas ja mu vanemad said nendega suurteks sopradeks kui nad mul ulikooli lopetamisel kulas kaisid.
Neil on ka tutar, Lea, kes on minust kummekond aastat vanem. Ta suhtleb oma vanematega ainult eesti keeles, mis on vaga hea ja peaaegu aktsendivaba. Tema sonavara on niivord rikas, et raske on uskuda, et ta pole kunagi Eesti kainud. Vaat see naitab meelsust ja patriotismi, et niimoodi oma last kodumaast eemal kasvatada. Muts maha Tiiu ja Ulo ees, elagu Eesti!

Kui Lea oli vaike, siis ta alati kusis ema kaest kui keegi kulla tuli, kas tema raagib inglikeelt voi paris keelt. 5-aastasena kooli minnes oskas ta vaid 3 sona inglise keeles, aga juba 6 kuu parast, meenutab ta, lohutas ta uut uustulnukat "It's gonna be all right!"

Head uut oppeaastat, kallid kooli inimesed!

Nuud on mul oma auto kasutada! Juhuu, rattad all ja piiritu vabadus (peaaegu)!

Meie peres hakkas kool eile, esmaspeaval, 30. augustil. Puhapaeval kaisime Joshi vennal Justinil kulas ja jaime muidugi liiga kauaks, sest nad elavad jarve aares ja seal oli vahva lebotada ning sugulasi oli ka kogu ou tais, nii et kurb oli lahkuda. Joshi isa pidi andma meile uhe oma kolmest autost kasutada. Sellega soitsime ka kolm aastat tagasi - suur vana Ameerika auto, kus esiistmeks on diivan, millel legaalselt kolm kohta ja mis ootsub soites kui laev. Pikkust pea meeter rohkem kui muidu. Laiust ikka ka ...

Joshi too algab 7:45 ja laste kool 8:30. Seega, kuigi nad asuvad uhes suunas, peaks lapsed vaga vara kooli minema, et Josh ka oigeks ajaks jouaks, kui uhe autoga minna. Nii otsustasimegi, et mina viin nad ise kooli. Siis ma saan ikka neid korralikult kallistada ja mutsutada, et nad terve paeva vooras keskkonnas hakkama saaksid.
Koik oli harjumatu - ise roolis, uus kool, tundmatud teed, vooras auto jne. Uhe sonaga, loin verest valja, et seda laeva juhtida ja vahetasin ta esimeseks paevaks Joshi ema vaikse Honda vastu. Nende kahe auto bensiinitarbimine on muidugi katastroofiliselt erinev. Kui vaike Hondake joob 32 miili labimiseks 1 galloni (ca 3,7 liitrit), siis too paat saab 1 galloniga hakkama vaid 13 miiliga. Onneks on Ameerikas bens suht odav, aga siiski, niikui ampsaks tuki rahakotist valja.

Kena Eesti kombe kohaselt tahtsime ka siin opetajatele esimesel koolipaeval lilli viia. Laksime hommikul vara poodi lilli valima. Upsti, valik oli väägadi kentsakas: saadaval olid ainult kahtlase kaunidusega buketid, uks neoonim kui teine. Aga lastele need meeldisid ja tundus, et ka opetajatele, nii et mis mulgi nuriseda. Kooli uksed avanevad opilastele tapselt kell 8:30; ma ei saagi aru, mis kell tunnid algavad, aga koik on suhteliselt vaba - hommikul lihtsalt saabutakse, lobisetakse ja ma ei ole marganud mingit ranget kella helina peale tormamist.
Enamik saabub koolibussidega, aga paljusid siiski tuuakse ka autodega. Ja autoga laste katte saamisel on oma nipp: autod asetuvad jarjekorda ja siis soidetakse reas kooli ukse ette ja kooli tootajad toovad lapsed oma vanemate autodesse. See vottis terve igaviku aega ning lapsed peavad sel ajal vaguralt treppidel oma perekonnanime algustahe margi all kenasti ootama. Oi,oi, vaesed vasinud lapsed!

Aga esimese paeva muljed olid vaga head. Nii Zoe kui Janek kiitsid sobralikke klassikaaslasi ja ponevat paeva. Kahjuks jaid molemad esimesel paeval ilma sooja kooli soogita, ilmselt mingi keeleline arusaamatus. Nimelt peavad nad votma kaasa oote, mida suuakse klassiruumis paar tundi enne sooja toidu soomist kooli sooklas. Zoel on lausa kaks snaki korda. Sooja soogi eest tuleb maksta 2 dollarit peavas ja koik seda sugugi ei soo. Meie maksime ette terve kuu eest ja nuud tuleb lastel sooklas vaid oma nimi oelda ja see voetakse nende arvelt maha. Ilmselt ei saanud nad sellest susteemist aru, aga nuud ma selgitasin neile veel ule ja molemad opetajad on ka teadlikud, et nad vajavad alguses sooklas pisut abi.

Peale esimest kooli paeva ja pidulikku kolmekaigulist lounasooki kodus lakisme ujuma, sest meil on siin paris kuumad ilmad, 28 kraadi vilus.

4. päev Ameerikas: sôit koolibussiga

1. september ei ole Ameerikas mingi eriline Teadmiste paev. Siin kandis hakkab kool sugisel taas peale taitsa suvalisel paeval - moned koolid on juba alustanud, meie lastel ja ka pereisal hakkab kool jargmisel esmaspaeval, 30. augustil. Seega oli vaja minna ja lapsed kooli kirja panna. Kuna Josh oli juba kevadel eeltood teinud ja pinda sondeerimas kainud, siis meid teati ja oodati.

Kevadel juhtus laste kooliga seoses jargmine huvitav seik. Josh helistas kooli kanseleisse, aga toru vottis hoopis kooli med ode, kes vabandas, et koik muud liinid on katki. Josh siis selgitas, et ta pere tuleb sugisel ja kaks last jne. Tavaliselt pidi ta peale Eesti mainimist veel pikal selgitama, et kus see Eesti siis oigupoolest asub, Euroopa ja Soome ja nii edasi ... kuid mitte sel korral. Peale Eesti mainimist kiljatas proua teisel pool toru, et tema on ka eestlane. Tuli valja, et tema on kull sundinud juba Ameerikas, kuid molemad vanemad olid soja ajal emigreerunud ja ta neiupolvenimi oli Paju.

Ilmselt tanu ka sellele vahejuhtumile oli kogu koolipere upris ponevil meie saabumise ule. Ja kui me siis kanseleisse sisenesime, saime toesti osaks aarmiselt sobralikule kohtlemisele. Kuigi nende inimestega pisut kauem raakides olen paris veendunud, et nad ongi sobralikud, koikide vastu. Janek sai endale klassiopetajaks mrs Robbinsi ja Zoe sai mrs Bailey. Kuna koiki klasse oli vahemalt 4-5 paralleeli, siis ma arvan, et Joshi kommentaar, et Janekile oleks vaja sellist rangemat opetajat, laks sekretarile hasti kohale ja mrs Robbins jattis meile molemile vaga "soodsa" mulje.

Eile oli koik eelkooli lasped ja lapsevanemad kutsutud opetajate ja kooliga tutvuma. Nagu juba mainitud, siis eelkooli klasse oli 5. Koguneti voimlas, meie saabudes oli see juba rahvast vaga tais, lapsed kinnisest hapnikuvaesest ruumist hullumas OMIGOD! Millegiparast jai urituse algus ka ca 10 minutit hiljaks, nii et ma olin sutsu ullatunud ja segaduses. Aga siis vottis uks opetajatest sona ja teatas, et nuud lahevad koik lapsed koos oma opetajatega kooli bussidega soitma, et bussis olemise reegleid oppida. Vanematel paluti lahkelt maha jaada, sest juba jargmisel nadalal hakkavad ju koik 5-aastased eelkooli opilased ilma nendeta koolibussiga kooli ja koju soitma. Ma ikkagi toppisin ennast peale, akki vaja Zoele midagi tolkida voi nii. Aga eks ma olnud ise ka parajalt ahmi ja ponevust tais ... ja millal ma veel Ameerika koolibussiga soita saaksin kui mitte nuud. Taitsa tore oli - REEGEL nr 1: tagumik peab kogu aeg tooli puutuma; REEGEL nr 2: suua ja juua ei tohi kaasa votta. Koolibussis kamandab bussijuht ja tema sona peab kuulama, voi siis jargmisel hommikul jalutad kooli.

Peale busiisoitu kutsuti meid klassi ja koik lapsed pidid oma nime jargi oma koha ules otsima. Zoe 6-ses lauas on veel Summer ja Annika ja William ja veel kaks last, kelle nime ma ei maleta. Seinad olid 100% ulatus kaetud koiksugu piltide ja plakatitega, interaktiivne tahvel oli ka nurgas. Mrs Bailey oli usna nooruke ja hasti sudamlik naine. Ta oli kull pisut mures, kuidas Zoe inglise keeles hakkama saab, aga ma lohutasin teda, et Zoe on vaga seltskondlik ja kiire oppija. Selle kinnituseks uks lugu tana hommikust: kaisime lastega kodu lahedal pargis jalutamas. Seal polnud kedagi peale meie. Siis saabus uks Zoest aasta vanem poiss oma isaga. Isa jai pisut eemale, aga poiss tuli valjakule, kuid jai meie lastest kaugemalt. Mina kuulen kuidas meie lapsed arutavad, et peaks ta mangima kutsuma. Otsustatakse, et Zoe laheb poisi juurde. Zoe marsib poisi juurde ja toimub dialoog:
Zoe:"Want to play?"
Poiss:"Yes."
Zoe:"Come!"
Zoe poorab jarsult umber ja jalutab tagasi Janeki juurde, poiss kannul. Edasi laheb sobralikuks ja vahvaks manguks, millesse lisanduvad mone aja parast ka poisi emaga saabunud koer ja lopuks ka tuulelohedega varustatud isa.

Õpetaja arvamus ei huvita kedagi

Kui koolijuhi tööleping muutus tähtajatuks, toodi põhjenduseks, et nii saab ta pikemalt ja põhjalikumalt koolile pühenduda. Paraku on juba näiteid, kus tähtajatu tööleping võimaldab ennast hoopis lõdvaks lasta ja pühendumisest pole juttugi.

Kahjuks võib juhtuda nii ka heas koolis. Ei pea olema Räpina aianduskooli lõpetanu ega õpetaja, et teada legendaarseid õpetajaid Otto Tigast ja Adolf Vaiglat. Samalaadseid kuulsusi on aianduskoolis tööl ka praegu: mitme raamatu autorid Tiina Paasik, Jaan Kivistik , Reet Palusalu ja Reti Randoja-Muts, dendroloog Andres Vaasa ja teisigi. Kooli vilistlane Ants Bender on koostanud põhjaliku kirjutise teadlastest, kes on Räpina aianduskoolist sirgunud, ja sellega saab kooli kodulehel tutvuda. Ajakirjanik ja vilistlane Madis Jürgen on mahlakalt kirjeldanud oma õpinguaega Räpinas.

Mis jääb fassaadi taha?
Samas toimub Räpina aianduskooli paraadkülje varjus ka midagi muud. Kurb on pärast põhikooli Räpinasse tulnud noorte saatus. Mõnedki neist õpivad selles koolis eelkõige jooma, suitsetama kindlasti. Õpilaste küsitlustest selgub, et ka narkootikume on Räpinas kerge kätte saada. E-koolist on näha, et põhjuseta puudumisi on sadade tundide kaupa.
Asusin Räpina aianduskooli haridustehnoloogina tööle 1. septembril 2008. Kuna kuulusin algusest peale juhtkonna koosseisu, sattusin kohe koolielu igapäevategemiste keskele. Ja kohe üllatas mind koolijuhi ja juhtkonna suhtumine eelmainitud probleemidesse. Neist eelistati mööda vaadata ja kui mõni probleem osutus liiga vintskeks, üritati seda kõigest väest siluda ja osalistele selgitada, miks on võimatu midagi ette võtta.
Ka minuga samal ajal tööle asunud õppedirektorit üllatas päevaste õpilaste käitumine. Ta püüdis olukorda parandada, hakates hilinejatelt hilinemise põhjust küsima. Kahjuks kooli juhtkond teda ei toetanud, pidades tema tegevust „liigseks usinuseks”, üksinda ei muuda aga kõige võimekamgi õppedirektor suurt midagi.
Hiljem sain teada, et õppedirektori kohale kandideeris mitu inimest, kuid valituks osutus millegipärast see, kes töölevõtu vestlusel puhtsüdam­likult tunnistas, et tal puuduvad suure kooli õppedirektori tööks vajalikud kogemused. Teiste kandidaatide seas jäi ukse taha kooli oma töötaja, Lõuna-Eestis tuntud koolitaja ja tugev metoodik, kellel oleks reaõpetajale pedagoogika vallas palju anda olnud. Miks eelistati ebakompetentset inimest? Nõrk juht eelistab endast nõrgemaid alluvaid?

Kuue õpetaja avalik kiri
Möödunud sügisel ei tahtnud kuus õpetajat enam senise olukorraga leppida. Neile tegi muret mitme aine õpetamise ebaühtlane ja madal tase, halvasti korraldatud praktika, õpilaste süstemaatiline puudumine, nende murede eitamine ja mahasalgamine, algajate õpetajate ebapiisav toetamine, kooli kutse- ja sotsiaalnõustaja ebapädevus, logopeedi, eripedagoogi, psühholoogi puudumine kooli personali hulgas ja mitmed muud koolikorralduse elulised probleemid. Tänaseks on leitud psühholoog, kes käib mõni kord kuus Räpina aianduskoolis, aga ebapädev sotsiaalnõustaja keerab endiselt õpilasi õpetajate vastu üles.
Need kuus õpetajat, keda õpilased armastavad ja aktustel ovatsioonidega tervitavad, kirjutasid kooli nõukogule ühise kirja, milles kirjeldasid detailselt probleeme, millega kooli direktor ja õppedirektor peaksid tegelema. Kooli nõukogu soovitas direktoril kirjas toodud probleemidega tegelema hakata, kuid kujunenud olukorras kaassüüdlastena ründasid nõukogu liikmed ühtlasi ka kirja kirjutanud õpetajaid.

Ka ministeerium näeb puudusi
Võib-olla õpetajad liialdasid? Vaa­ta­me aiandusliidu ning haridus- ja teadusministeeriumi eelmise kevade ümarlaua protokolli. Seal märgitakse, et iluaianduse eriala lõpetanutega ei saa rahule jääda. Vaatame maastikuehituse kutseeksami tagasisides jaanuaris 2010. REKK-i esindaja osutab seal, et õpilaste juures annab tunda vähene praktiline töökogemus ja elementaarsete töövõtete puudulik valdamine. Haridus- ja teadusministeeriumi jaanuaris läbi viidud teenistusliku järelevalve õiendis märgitakse, et Räpina aianduskoolis tuleb teha ümberkorraldusi, et tagada õppe- ja kasvatustegevuse tulemuslik juhtimine. Samast õiendist, mis ripub igaühele lugemiseks ministeeriumi kodulehel, osutatakse, et õppenõukogu koosolekutel pole analüüsitud õppe- ja kasvatustöö paremaks muutmise võimalusi. Muide, samale vajakajäämisele osutas 2006. aastal läbiviidud järele­valve. Mis võib olla põhjus, et nelja aastaga ei ole midagi muutunud?
Järelevalveõiendis on ka ülevaade õpilaste küsitlustest. 42% neist ei nõustu väitega, et õpetajad on neile eeskujuks. Põhjusi ei pea kaugelt otsima.Näiteks suitsetas kooli IT-spetsialist oma kabinetis. Juhtisin sellele direktori tähelepanu ja ilmselt tegid seda teisedki, sest suits levis klassidesse ja õpetajate tuppa. Direktor aga leidis, et suitsetamine on haigus, ja küsis: „Mis ma siis peaks tegema, kas inimese töölt ära ajama?” Kui nägin rasedat töötajat siniseks suitsetatud ruumi sisenemas, otsustasin midagi ette võtta ja teavitasin Räpina piirkonna tervisekaitse talitust. Mõneks ajaks olukord paranes, kuid direktor oli minu peale väga pahane ja küsis, kellele ma järgmisena kätte maksan. Tundus, et ta ei mõista, et seadust tuleb täita ja et kodanik võib ka südamevalust seadusevastasele tegevusele vastu astuda. Seejuures on suitsetamise lubamine vaid jäämäe tipp. Haridus- ja teadusministri 18. veebruaril kinnitatud Räpina aianduskooli teenistusliku järelevalve õiendis on seaduste eiramise näiteid kümneid. Kui kooli juhtkond ise seadusi ei täida, siis ei üllata, et seda ei tee ka õpilased.

Probleeme palju, lootust vähe
Üllatab aga see, et oma kooli parimate õpetajate nõuannete ignoreerimine on seadusega kooskõlas. „Tänane koolijuht teeb ja otsustab, kõik teised on talle nõuandjad, kelle nõu ei pea kuulda võtma, kui ei meeldi,” kirjutas Ilmar Kopso Õpetajate Lehes (18.12.09). Tundub, et nii ongi.
Probleeme on palju ja lootust vähe, sest kust peaks Räpina aianduskooli direktor teadma, kuidas koolielu tänapäevaselt juhitakse, kui tema viimane tõend juhtimiskoolituse läbimise kohta pärineb aastast 1978, nagu märgitakse HTM-i järelevalveõiendis. Ka ei vasta enamik juhtkonna pedagoogidest kvalifikatsiooninõuetele ning juhtõpetajatel puudub ettevalmistus osakonna töö juhtimiseks. Jõudsime ringiga tagasi – nõrk juht eelistab endast nõrgemaid alluvaid.
Aga keda minu arvamus huvitab? Mida saan mina kodanikuna teha, et Räpina aianduskooli sellest taagast päästa?

Avaldatud Õpetajate lehes 9. aprilli 2010 aastal koos mitmete kommentaaridega:

Kas konfliktist saab õppida? /Raivo Juurak/
Räpina aianduskoolis on juba palju ära tehtud /Heino Luiga/
Samal teemal / Indrek Naudi/
Samal teemal / Raivo Külasepp /
Haridus- ja teadusministeeriumi kommentaar
Koolijuht tegeleb üksnes majandusega / Krista Loogma/

Haridusloolane Ilmar Kopso arvab, et meil on edasipüüdleva idealismi defitsiit

Üks minu täiskasvanud õppijatest kirjutab mulle oma kodutöös, et " ... ilma võitluseta ei muutu väärastunud väärtushinnangud iial!"

Kui ma seda lugesin, siis mõtlesin, et õpetaja on ikka õnn olla. Mis see väike võitlus suure ürituse nimel ikka on, elame üle ja peame vastu! Tulevik on ju nii helge kui õpilased juba niisugused idealistid on.

Samas stiilis võitlusmõtted tekkisid mul Õpetajate Lehest haridusloolase Ilmar Kopso artiklit "Ajalugu ei õpeta, kuid ajaloost võib õppida" lugedes (http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=2627). Eriti tunnen hetkel puudus sellisest haridusjuhist, kelle kohta käib hr Kopso lõik: "Rahast rohkem on Eesti haridusellu vaja liidrit, kes ärataks inimesed talveunest, tuleks vahel välja ka niisuguse jutuga, mille puhul ei saadagi algul aru, miks seda on vaja rääkida. Oleks vaja esinemisi, millest sünnib dialoog, mida arutataks pikalt."

Samuti olen hr Kopsoga ühel meelel selles osas, et õpetajad ei ole piisavalt jõuliselt otsustamisse kaasa löönud. On tõesti vaid vaikne nurin, aga oma häält kuuldavaks teha ei julgeta või ei õnnestu leida seda õiget kanalit. Õnneks on meie koolis terve pande selliseid, kes koondusid ja ütlesid välja, mis nad arvavad hetke olukorrast ja missugusena nad näevad kooli tulevikus. Oleks nüüd vaid vajalikel inimestel piisavalt idealisti ja visionääri võimeid, siis toimub murrang õiges suunas.