Nuud on mul oma auto kasutada! Juhuu, rattad all ja piiritu vabadus (peaaegu)!
Meie peres hakkas kool eile, esmaspeaval, 30. augustil. Puhapaeval kaisime Joshi vennal Justinil kulas ja jaime muidugi liiga kauaks, sest nad elavad jarve aares ja seal oli vahva lebotada ning sugulasi oli ka kogu ou tais, nii et kurb oli lahkuda. Joshi isa pidi andma meile uhe oma kolmest autost kasutada. Sellega soitsime ka kolm aastat tagasi - suur vana Ameerika auto, kus esiistmeks on diivan, millel legaalselt kolm kohta ja mis ootsub soites kui laev. Pikkust pea meeter rohkem kui muidu. Laiust ikka ka ...
Joshi too algab 7:45 ja laste kool 8:30. Seega, kuigi nad asuvad uhes suunas, peaks lapsed vaga vara kooli minema, et Josh ka oigeks ajaks jouaks, kui uhe autoga minna. Nii otsustasimegi, et mina viin nad ise kooli. Siis ma saan ikka neid korralikult kallistada ja mutsutada, et nad terve paeva vooras keskkonnas hakkama saaksid.
Koik oli harjumatu - ise roolis, uus kool, tundmatud teed, vooras auto jne. Uhe sonaga, loin verest valja, et seda laeva juhtida ja vahetasin ta esimeseks paevaks Joshi ema vaikse Honda vastu. Nende kahe auto bensiinitarbimine on muidugi katastroofiliselt erinev. Kui vaike Hondake joob 32 miili labimiseks 1 galloni (ca 3,7 liitrit), siis too paat saab 1 galloniga hakkama vaid 13 miiliga. Onneks on Ameerikas bens suht odav, aga siiski, niikui ampsaks tuki rahakotist valja.
Kena Eesti kombe kohaselt tahtsime ka siin opetajatele esimesel koolipaeval lilli viia. Laksime hommikul vara poodi lilli valima. Upsti, valik oli väägadi kentsakas: saadaval olid ainult kahtlase kaunidusega buketid, uks neoonim kui teine. Aga lastele need meeldisid ja tundus, et ka opetajatele, nii et mis mulgi nuriseda. Kooli uksed avanevad opilastele tapselt kell 8:30; ma ei saagi aru, mis kell tunnid algavad, aga koik on suhteliselt vaba - hommikul lihtsalt saabutakse, lobisetakse ja ma ei ole marganud mingit ranget kella helina peale tormamist.
Enamik saabub koolibussidega, aga paljusid siiski tuuakse ka autodega. Ja autoga laste katte saamisel on oma nipp: autod asetuvad jarjekorda ja siis soidetakse reas kooli ukse ette ja kooli tootajad toovad lapsed oma vanemate autodesse. See vottis terve igaviku aega ning lapsed peavad sel ajal vaguralt treppidel oma perekonnanime algustahe margi all kenasti ootama. Oi,oi, vaesed vasinud lapsed!
Aga esimese paeva muljed olid vaga head. Nii Zoe kui Janek kiitsid sobralikke klassikaaslasi ja ponevat paeva. Kahjuks jaid molemad esimesel paeval ilma sooja kooli soogita, ilmselt mingi keeleline arusaamatus. Nimelt peavad nad votma kaasa oote, mida suuakse klassiruumis paar tundi enne sooja toidu soomist kooli sooklas. Zoel on lausa kaks snaki korda. Sooja soogi eest tuleb maksta 2 dollarit peavas ja koik seda sugugi ei soo. Meie maksime ette terve kuu eest ja nuud tuleb lastel sooklas vaid oma nimi oelda ja see voetakse nende arvelt maha. Ilmselt ei saanud nad sellest susteemist aru, aga nuud ma selgitasin neile veel ule ja molemad opetajad on ka teadlikud, et nad vajavad alguses sooklas pisut abi.
Peale esimest kooli paeva ja pidulikku kolmekaigulist lounasooki kodus lakisme ujuma, sest meil on siin paris kuumad ilmad, 28 kraadi vilus.
Tuesday, August 31, 2010
Shokolaadikook - selle suve lemmik
Ma ei maletagi tapselt, mitu korda ma seda kook sel suvel meisterdasin, aga ma arvan, et oma kummekond ikka. Kuna meil polnud ju ahju, siis pidin labi ajama nende retseptidega, mis ei noudnud kupsetamist. Ja kuna alles augusti algul tutvustas Marika mind zelatiini volumaailmaga, siis enne seda polnud ka tarretatud koogid minu padevuses. Seega, ule jai uks vaga maitsev shokolaadikook, mille retsepti kohe ara toon. Tema suureks eeliseks aarmiselt heade maitseomaduste korval on ka veel see, et tegemisele kulub tapselt 20 minutit (kui oled eelnevalt ca 30 korda harjutanud, ahaha).
No nii, varu endale uks pakk Digestive kupsiseid, 600 grammi tumeat shokolaadi, 300 grammi void ja 5 dl vahukoort.
Koigepealt sulata 100 gr void kausis ja vota tulelt, pudista sinna sisse 250 gr kupsiseid (see on 400 gr pakist 18 kupist - void ise ule arvutada kui ei usu), sega ja vajuta lahtikaiva koogivormi pohja. Mina katan selle eelnevalt kupsetuspaberiga, mille servad panen vormi servade vahele, nii et vormi kuljed ei ole tegelikult paberiga kaetud. See eest jaab pohi puhtaks ja pole vajagi pesta.
Nuud pane potti 200 gr void ja vala peale 5 dl vahukoort ning kuumuta ca 60 kraadini. Vota tulelt ja murra need 600 gr shokolaadi tukkidena kuuma koore sisse. Sega korralikult kuni tekib taitsa uhtlane tumepruun mass. Vala see koogivormi ja hoia uleoo kulmikus.
Koik soovad ja kiidavad!
No nii, varu endale uks pakk Digestive kupsiseid, 600 grammi tumeat shokolaadi, 300 grammi void ja 5 dl vahukoort.
Koigepealt sulata 100 gr void kausis ja vota tulelt, pudista sinna sisse 250 gr kupsiseid (see on 400 gr pakist 18 kupist - void ise ule arvutada kui ei usu), sega ja vajuta lahtikaiva koogivormi pohja. Mina katan selle eelnevalt kupsetuspaberiga, mille servad panen vormi servade vahele, nii et vormi kuljed ei ole tegelikult paberiga kaetud. See eest jaab pohi puhtaks ja pole vajagi pesta.
Nuud pane potti 200 gr void ja vala peale 5 dl vahukoort ning kuumuta ca 60 kraadini. Vota tulelt ja murra need 600 gr shokolaadi tukkidena kuuma koore sisse. Sega korralikult kuni tekib taitsa uhtlane tumepruun mass. Vala see koogivormi ja hoia uleoo kulmikus.
Koik soovad ja kiidavad!
Kohalik 'cuisine'
Onu Harry köök on taitsa korralik: kui majja sisened siis satudki kohe kooki, kus on suur ummargune laud, tohutu kulmik ja hiiglaslik el pliit ahjuga ja siis on veel eraldi toake/nurgake kraanikausi ja kappidega, millel toopinnad. Nii et saan hommikuti, kui koik peale Harry on koolis, rahulikult oma kupsetamishimu rahuldada. Selleks on vaja muidugi koigepealt toidupoodi minna, aga saada on neil kull absoluutselt koike. Valja arvatud muidugi vaga spetsiifilised sült, verivorst ja kilu, aga selle eest on teised ja suuremad rahvad oma roogadega taitsa esindatud. Naiteks, vabalt voib koik hiina ja india ja turgi ja juudi toidu komponente igast suuremast korralikust todupoest osta.
Aga miks ma peaksingi siin nii vaga seda sulti igatsema kui on saada ka muid horgutisi. Eile naiteks valmistasin perele pataadisuppi (kohe kirjeldan) ja sealiha korvale erinevate ubade sooja salatit. Magustoiduks tegin apple crumb'i, mis on tegelikult puruga kaetud kupseounavorm. Delicious!
Pataadisupp kaib nii -
tukelda sibul ja kuuslauk ning prae paar minutit vois. Koori ning tukelda 2,5 keskmist pataati, lisa sibulatele, kalla juurde vett (ca 1 liiter) ning kana puljongit ning aja keema. Siis lisa ounapureed (ca 0,5 liitrit) ja lase vaikselt umber pool tundi podiseda. Maitsesta soola, pipra, muskaatpahkli ja karripulbriga. Kui pataat on pehmeks keenud, siis tosta tulelt ja pureesta voi veelgi parem (mina tegin nii), tambi kartulipudrutegemise vidinaga (see ussimoodi vonkleva alumise osa ja varrega nui) sodiks. Enne serveerimist lisa peenestatud varsket peterselli ja kaunista isetehtud pataadi laastukestega.
pataadi laastukeste tegemiseks viiluta pool pataati hasti ohukesteks viilakateks, sega oliivoli, soola ja pipraga ning aseta uhekihiliselt ahjupannile ning kuumuta F 425 juures kuni nad hakkavad aarest pruunistuma.
Muide, F425 on C 218, Internetist leidsin teisendaja: http://www.temperatureworld.com/tempcon.htm
Aga miks ma peaksingi siin nii vaga seda sulti igatsema kui on saada ka muid horgutisi. Eile naiteks valmistasin perele pataadisuppi (kohe kirjeldan) ja sealiha korvale erinevate ubade sooja salatit. Magustoiduks tegin apple crumb'i, mis on tegelikult puruga kaetud kupseounavorm. Delicious!
Pataadisupp kaib nii -
tukelda sibul ja kuuslauk ning prae paar minutit vois. Koori ning tukelda 2,5 keskmist pataati, lisa sibulatele, kalla juurde vett (ca 1 liiter) ning kana puljongit ning aja keema. Siis lisa ounapureed (ca 0,5 liitrit) ja lase vaikselt umber pool tundi podiseda. Maitsesta soola, pipra, muskaatpahkli ja karripulbriga. Kui pataat on pehmeks keenud, siis tosta tulelt ja pureesta voi veelgi parem (mina tegin nii), tambi kartulipudrutegemise vidinaga (see ussimoodi vonkleva alumise osa ja varrega nui) sodiks. Enne serveerimist lisa peenestatud varsket peterselli ja kaunista isetehtud pataadi laastukestega.
pataadi laastukeste tegemiseks viiluta pool pataati hasti ohukesteks viilakateks, sega oliivoli, soola ja pipraga ning aseta uhekihiliselt ahjupannile ning kuumuta F 425 juures kuni nad hakkavad aarest pruunistuma.
Muide, F425 on C 218, Internetist leidsin teisendaja: http://www.temperatureworld.com/tempcon.htm
Friday, August 27, 2010
4. päev Ameerikas: sôit koolibussiga
1. september ei ole Ameerikas mingi eriline Teadmiste paev. Siin kandis hakkab kool sugisel taas peale taitsa suvalisel paeval - moned koolid on juba alustanud, meie lastel ja ka pereisal hakkab kool jargmisel esmaspaeval, 30. augustil. Seega oli vaja minna ja lapsed kooli kirja panna. Kuna Josh oli juba kevadel eeltood teinud ja pinda sondeerimas kainud, siis meid teati ja oodati.
Kevadel juhtus laste kooliga seoses jargmine huvitav seik. Josh helistas kooli kanseleisse, aga toru vottis hoopis kooli med ode, kes vabandas, et koik muud liinid on katki. Josh siis selgitas, et ta pere tuleb sugisel ja kaks last jne. Tavaliselt pidi ta peale Eesti mainimist veel pikal selgitama, et kus see Eesti siis oigupoolest asub, Euroopa ja Soome ja nii edasi ... kuid mitte sel korral. Peale Eesti mainimist kiljatas proua teisel pool toru, et tema on ka eestlane. Tuli valja, et tema on kull sundinud juba Ameerikas, kuid molemad vanemad olid soja ajal emigreerunud ja ta neiupolvenimi oli Paju.
Ilmselt tanu ka sellele vahejuhtumile oli kogu koolipere upris ponevil meie saabumise ule. Ja kui me siis kanseleisse sisenesime, saime toesti osaks aarmiselt sobralikule kohtlemisele. Kuigi nende inimestega pisut kauem raakides olen paris veendunud, et nad ongi sobralikud, koikide vastu. Janek sai endale klassiopetajaks mrs Robbinsi ja Zoe sai mrs Bailey. Kuna koiki klasse oli vahemalt 4-5 paralleeli, siis ma arvan, et Joshi kommentaar, et Janekile oleks vaja sellist rangemat opetajat, laks sekretarile hasti kohale ja mrs Robbins jattis meile molemile vaga "soodsa" mulje.
Eile oli koik eelkooli lasped ja lapsevanemad kutsutud opetajate ja kooliga tutvuma. Nagu juba mainitud, siis eelkooli klasse oli 5. Koguneti voimlas, meie saabudes oli see juba rahvast vaga tais, lapsed kinnisest hapnikuvaesest ruumist hullumas OMIGOD! Millegiparast jai urituse algus ka ca 10 minutit hiljaks, nii et ma olin sutsu ullatunud ja segaduses. Aga siis vottis uks opetajatest sona ja teatas, et nuud lahevad koik lapsed koos oma opetajatega kooli bussidega soitma, et bussis olemise reegleid oppida. Vanematel paluti lahkelt maha jaada, sest juba jargmisel nadalal hakkavad ju koik 5-aastased eelkooli opilased ilma nendeta koolibussiga kooli ja koju soitma. Ma ikkagi toppisin ennast peale, akki vaja Zoele midagi tolkida voi nii. Aga eks ma olnud ise ka parajalt ahmi ja ponevust tais ... ja millal ma veel Ameerika koolibussiga soita saaksin kui mitte nuud. Taitsa tore oli - REEGEL nr 1: tagumik peab kogu aeg tooli puutuma; REEGEL nr 2: suua ja juua ei tohi kaasa votta. Koolibussis kamandab bussijuht ja tema sona peab kuulama, voi siis jargmisel hommikul jalutad kooli.
Peale busiisoitu kutsuti meid klassi ja koik lapsed pidid oma nime jargi oma koha ules otsima. Zoe 6-ses lauas on veel Summer ja Annika ja William ja veel kaks last, kelle nime ma ei maleta. Seinad olid 100% ulatus kaetud koiksugu piltide ja plakatitega, interaktiivne tahvel oli ka nurgas. Mrs Bailey oli usna nooruke ja hasti sudamlik naine. Ta oli kull pisut mures, kuidas Zoe inglise keeles hakkama saab, aga ma lohutasin teda, et Zoe on vaga seltskondlik ja kiire oppija. Selle kinnituseks uks lugu tana hommikust: kaisime lastega kodu lahedal pargis jalutamas. Seal polnud kedagi peale meie. Siis saabus uks Zoest aasta vanem poiss oma isaga. Isa jai pisut eemale, aga poiss tuli valjakule, kuid jai meie lastest kaugemalt. Mina kuulen kuidas meie lapsed arutavad, et peaks ta mangima kutsuma. Otsustatakse, et Zoe laheb poisi juurde. Zoe marsib poisi juurde ja toimub dialoog:
Zoe:"Want to play?"
Poiss:"Yes."
Zoe:"Come!"
Zoe poorab jarsult umber ja jalutab tagasi Janeki juurde, poiss kannul. Edasi laheb sobralikuks ja vahvaks manguks, millesse lisanduvad mone aja parast ka poisi emaga saabunud koer ja lopuks ka tuulelohedega varustatud isa.
Kevadel juhtus laste kooliga seoses jargmine huvitav seik. Josh helistas kooli kanseleisse, aga toru vottis hoopis kooli med ode, kes vabandas, et koik muud liinid on katki. Josh siis selgitas, et ta pere tuleb sugisel ja kaks last jne. Tavaliselt pidi ta peale Eesti mainimist veel pikal selgitama, et kus see Eesti siis oigupoolest asub, Euroopa ja Soome ja nii edasi ... kuid mitte sel korral. Peale Eesti mainimist kiljatas proua teisel pool toru, et tema on ka eestlane. Tuli valja, et tema on kull sundinud juba Ameerikas, kuid molemad vanemad olid soja ajal emigreerunud ja ta neiupolvenimi oli Paju.
Ilmselt tanu ka sellele vahejuhtumile oli kogu koolipere upris ponevil meie saabumise ule. Ja kui me siis kanseleisse sisenesime, saime toesti osaks aarmiselt sobralikule kohtlemisele. Kuigi nende inimestega pisut kauem raakides olen paris veendunud, et nad ongi sobralikud, koikide vastu. Janek sai endale klassiopetajaks mrs Robbinsi ja Zoe sai mrs Bailey. Kuna koiki klasse oli vahemalt 4-5 paralleeli, siis ma arvan, et Joshi kommentaar, et Janekile oleks vaja sellist rangemat opetajat, laks sekretarile hasti kohale ja mrs Robbins jattis meile molemile vaga "soodsa" mulje.
Eile oli koik eelkooli lasped ja lapsevanemad kutsutud opetajate ja kooliga tutvuma. Nagu juba mainitud, siis eelkooli klasse oli 5. Koguneti voimlas, meie saabudes oli see juba rahvast vaga tais, lapsed kinnisest hapnikuvaesest ruumist hullumas OMIGOD! Millegiparast jai urituse algus ka ca 10 minutit hiljaks, nii et ma olin sutsu ullatunud ja segaduses. Aga siis vottis uks opetajatest sona ja teatas, et nuud lahevad koik lapsed koos oma opetajatega kooli bussidega soitma, et bussis olemise reegleid oppida. Vanematel paluti lahkelt maha jaada, sest juba jargmisel nadalal hakkavad ju koik 5-aastased eelkooli opilased ilma nendeta koolibussiga kooli ja koju soitma. Ma ikkagi toppisin ennast peale, akki vaja Zoele midagi tolkida voi nii. Aga eks ma olnud ise ka parajalt ahmi ja ponevust tais ... ja millal ma veel Ameerika koolibussiga soita saaksin kui mitte nuud. Taitsa tore oli - REEGEL nr 1: tagumik peab kogu aeg tooli puutuma; REEGEL nr 2: suua ja juua ei tohi kaasa votta. Koolibussis kamandab bussijuht ja tema sona peab kuulama, voi siis jargmisel hommikul jalutad kooli.
Peale busiisoitu kutsuti meid klassi ja koik lapsed pidid oma nime jargi oma koha ules otsima. Zoe 6-ses lauas on veel Summer ja Annika ja William ja veel kaks last, kelle nime ma ei maleta. Seinad olid 100% ulatus kaetud koiksugu piltide ja plakatitega, interaktiivne tahvel oli ka nurgas. Mrs Bailey oli usna nooruke ja hasti sudamlik naine. Ta oli kull pisut mures, kuidas Zoe inglise keeles hakkama saab, aga ma lohutasin teda, et Zoe on vaga seltskondlik ja kiire oppija. Selle kinnituseks uks lugu tana hommikust: kaisime lastega kodu lahedal pargis jalutamas. Seal polnud kedagi peale meie. Siis saabus uks Zoest aasta vanem poiss oma isaga. Isa jai pisut eemale, aga poiss tuli valjakule, kuid jai meie lastest kaugemalt. Mina kuulen kuidas meie lapsed arutavad, et peaks ta mangima kutsuma. Otsustatakse, et Zoe laheb poisi juurde. Zoe marsib poisi juurde ja toimub dialoog:
Zoe:"Want to play?"
Poiss:"Yes."
Zoe:"Come!"
Zoe poorab jarsult umber ja jalutab tagasi Janeki juurde, poiss kannul. Edasi laheb sobralikuks ja vahvaks manguks, millesse lisanduvad mone aja parast ka poisi emaga saabunud koer ja lopuks ka tuulelohedega varustatud isa.
Thursday, August 26, 2010
Unistuste Walmart - sealt saad koike!
On uks perefirma - Walmart - ja nende poodide kett, mis laiub koikjal Ameerikas ja on ajanud oma haarmed ka Euroopasse. Saksamaal oli kulma soja ajal nii palju Ameerika sojavaelasi, et neil oli lausa sojavaeosas oma Walmart. See naitab muidugi ka seda kui populaarne Walmart ameeriklaste seas on, ja seda ta toesti on.
Poed on hiiglasuured ja kaubavalik katab koiki kujutletavaid ja kujutlematuid tooteid, kaasa arvatud apteek, elektroonika, sporditarbed ja toit (see on kull enamuses saastalaadne, aga siiski). Ja rahvast voorib paevad otsad. Joshil on oma teooria, miks ka tema Ameerikas olles peab sealt pea iga peav labi kaima. Tema nimelt arvab, et Walmarti ohku on lisatud mingit ainet, mis teeb sul seal olemise eriti nauditavaks. Jalutad piki pikki kaike, sirvid ajakirju, napid asju ja sul on hea olla. Ja seda koike saad teha eelnevalt ostetud jooki juues, sest Amerikas on kombeks sooki/jooki kaasa osta ja seda ei ole keelatud poodi kaasa tuua.
Hinnad on samuti vagagi soodsad (naiteks, taiesti korraliku rinnahoidja saab 8-10 dollari eest ja see ei lagune sugugi kandes ega pestes ara).
Mul on juba peas valmis, mida mul on veel vaja osta ja mille jaoks mul on tanagi vaja Walmarti minna ... hadasti!
Poed on hiiglasuured ja kaubavalik katab koiki kujutletavaid ja kujutlematuid tooteid, kaasa arvatud apteek, elektroonika, sporditarbed ja toit (see on kull enamuses saastalaadne, aga siiski). Ja rahvast voorib paevad otsad. Joshil on oma teooria, miks ka tema Ameerikas olles peab sealt pea iga peav labi kaima. Tema nimelt arvab, et Walmarti ohku on lisatud mingit ainet, mis teeb sul seal olemise eriti nauditavaks. Jalutad piki pikki kaike, sirvid ajakirju, napid asju ja sul on hea olla. Ja seda koike saad teha eelnevalt ostetud jooki juues, sest Amerikas on kombeks sooki/jooki kaasa osta ja seda ei ole keelatud poodi kaasa tuua.
Hinnad on samuti vagagi soodsad (naiteks, taiesti korraliku rinnahoidja saab 8-10 dollari eest ja see ei lagune sugugi kandes ega pestes ara).
Mul on juba peas valmis, mida mul on veel vaja osta ja mille jaoks mul on tanagi vaja Walmarti minna ... hadasti!
3. päev Ameerikas: need väiksed erinevused
1. Suundusime perega shoppama. Mitmeid vaikseid asjakesi oli vaja, ja siis veel muidugi suua ka. Josh oli roolis ja mina istusin korval, aga mul on sellegi poolest komme hoida olukorral silma peal ja jalgida liiklust ka korvalistujana. Jarsku tundsin, et keha tombub pingesse: lahenesime ristmikule, kus meie jaoks poles punane tuli ja mu mees hakkas sudame rahuga paremale poorama ... suu juba avanes, et siis jalle kinni minna, sest meenus selline vaike asjake, et Ameerikas (va New York Citys) on lubatub peale peatumist ja rohelise tule suunas soitvate autode puudumist poorata paremale ka punase tulega. Taitsa monus reegel, eriti kui liiklus on hore. Lausa tobe ju passida niisama.
2. Joudsime toidupoodi - oi Issake, ma olin ka nende suurused unustanud - valisime tooted valja ja suundusime kassase. Asjad hakkasid kassapidajast linti mooda edasi veerema, kui mu 8-aastane poeg issile jarsku sosistab, et, kuule, see mees varastab meie asju! Toepoolest, uks noormees pakkis koik me ostud kilekottidesse. Selle vahega ainult, et me saime need parast ikka endale - neil on koikjal kassades eraldi ka pakkijapoiss ja koik oleks tore, kui nad nii kohutavalt neid kilekotte ei raiskaks. Need on kull ohemad kui meie omad, aga ikkagi, rohkem kui uhe meloni kannataks valja ikka kull!
3. Joshi ema ootas meid vaga. Juba saabumisel avastasime, et ta oli meid oodates ka ettevalmistusi teinud: kulmikus oli toitu, lastetoas uusi manguasju, koogis potte-panne, mida onu kull ei kasutaks jne. Voodiriideid oli ka varutud ja aluslinad ilusti voodissegi pandud. Meie voodis oli ka tekilina, aga lastel mitte. Joshi ema lihtsalt maletas, kuida meil on kombeks, aga Ameerikas tegelikult tekilina peaaegu ei kasutata. Neil on tekiks comforter ja sellega magatakse ning seda pestakse nagu lina. Imelik, see on suur ja mahuline nagu vatitekk, mahub ainult uksi pesumasinasse. Aga nii see on, kokkuhoid siin kull paljudele eluviisiks pole.
2. Joudsime toidupoodi - oi Issake, ma olin ka nende suurused unustanud - valisime tooted valja ja suundusime kassase. Asjad hakkasid kassapidajast linti mooda edasi veerema, kui mu 8-aastane poeg issile jarsku sosistab, et, kuule, see mees varastab meie asju! Toepoolest, uks noormees pakkis koik me ostud kilekottidesse. Selle vahega ainult, et me saime need parast ikka endale - neil on koikjal kassades eraldi ka pakkijapoiss ja koik oleks tore, kui nad nii kohutavalt neid kilekotte ei raiskaks. Need on kull ohemad kui meie omad, aga ikkagi, rohkem kui uhe meloni kannataks valja ikka kull!
3. Joshi ema ootas meid vaga. Juba saabumisel avastasime, et ta oli meid oodates ka ettevalmistusi teinud: kulmikus oli toitu, lastetoas uusi manguasju, koogis potte-panne, mida onu kull ei kasutaks jne. Voodiriideid oli ka varutud ja aluslinad ilusti voodissegi pandud. Meie voodis oli ka tekilina, aga lastel mitte. Joshi ema lihtsalt maletas, kuida meil on kombeks, aga Ameerikas tegelikult tekilina peaaegu ei kasutata. Neil on tekiks comforter ja sellega magatakse ning seda pestakse nagu lina. Imelik, see on suur ja mahuline nagu vatitekk, mahub ainult uksi pesumasinasse. Aga nii see on, kokkuhoid siin kull paljudele eluviisiks pole.
Tuesday, August 24, 2010
1. päev Ameerikas: lahti pakkimine
Saabusime eile. Lapsed on toesti suureks saanud - seda naitas see, kui lihtne nendega juba reisida on.
No nii, kutsumise peale laksime varavasse, et siis viimastena viimasel minutil lennukisse siseneda. Esimesed 45 minutit Tallinnast Stockholmi kulusid pohiliselt selle peale, et ennast taas lennuki ja lendamisega harjutada, sest ma pole ammust ajast enam ohutransporditeenuseid kasutanud. Pisut jube oli ohku tous kull: see metallhobu laperdas nii mis hirmus ja madalate pilvede sees polnud muud kui uks ohuauk teise jargi. Siis sai kommi, juhuu, ja vett, siis pidi vahetama kohti, sest molemad lapsed tahtsid pidevalt akna all olla ja valja vaadata. Onneks kulus selle peale pea kogu sirge lennu aeg, sest varsti saabus ju laskumine Arlandal.
Stockholmist Newarki lendasime ca 8 tundi. SASi lennukid on nii modernsed, et igal istekohal on ees vaike ekraan, kust saab pidevalt vallida umbes 20 filmi ja seriaali vahel. Samuti saab mangida mange, ka Sudokut ja muid mottemange. Siis antakse ju 2 korda korralikult rohke joogiga suua, nii et elul pole vigagi. Meie laste roomuks oli ligiduses ka teisi lapsi, nii et seltsi elu vottis lennu lopuks juba lausa tuure ules. Uhe 4-aastase poisi ema tunnistas, et Zoe olla ta poja sudame roovinud.
Oi, pean vabandama, et eesti kirjakeele parlid - tahed tappide ja lainetega mu eelmisest lausest on kaduma lainud, aga jube tuutuks laheks igat tapitahte Alt-Tallinna lennujaam on toesti vaga ilusaks ehitatud. Kuna minu kohver osutus ainsana meie nelja kohvri seast liiga raskeks (lubatud oli vaid 32 kilo ja mul oli 36 kg), siis pidin seda kergendama ja asju umber tostma enne kui mind uldse jutule voeti. Oma maavillase kampsuni vahetasin koheselt roosa elegantse mantli vastu, tshing-tshing 1kg maha; koik ehted laksid kaasaskantava pagasi kotti, kust siis sai neid ka keha kulge kinnitada, veel kaks kilo, ahahaaa. Platud surusin kotti ja panin kingad jalga. Ja nii, vaike sisalikunahast kaekotike sorme otsas oli vaga mall mooda lennujaama avaraid koridore ringi patseerida ja turisti mangida.klahvi abil sisse tippida. Seega palun lugejatelt vabandust ja lahen lihtsamat ja nuditumat tapivabat teed ... ilmselt kogu Ameerika aja jooksul!
No nii, kutsumise peale laksime varavasse, et siis viimastena viimasel minutil lennukisse siseneda. Esimesed 45 minutit Tallinnast Stockholmi kulusid pohiliselt selle peale, et ennast taas lennuki ja lendamisega harjutada, sest ma pole ammust ajast enam ohutransporditeenuseid kasutanud. Pisut jube oli ohku tous kull: see metallhobu laperdas nii mis hirmus ja madalate pilvede sees polnud muud kui uks ohuauk teise jargi. Siis sai kommi, juhuu, ja vett, siis pidi vahetama kohti, sest molemad lapsed tahtsid pidevalt akna all olla ja valja vaadata. Onneks kulus selle peale pea kogu sirge lennu aeg, sest varsti saabus ju laskumine Arlandal.
Stockholmist Newarki lendasime ca 8 tundi. SASi lennukid on nii modernsed, et igal istekohal on ees vaike ekraan, kust saab pidevalt vallida umbes 20 filmi ja seriaali vahel. Samuti saab mangida mange, ka Sudokut ja muid mottemange. Siis antakse ju 2 korda korralikult rohke joogiga suua, nii et elul pole vigagi. Meie laste roomuks oli ligiduses ka teisi lapsi, nii et seltsi elu vottis lennu lopuks juba lausa tuure ules. Uhe 4-aastase poisi ema tunnistas, et Zoe olla ta poja sudame roovinud.
Siis olimegi akki kohal. Kuna pooled pereliikmed on ju lausa Ameerika kodanikud, siis valisime piiripunktis loomulikult luhikese saba kodanikele. Zoe oli selleks ajaks magama jaanud, nii et ma tassisin ta magavana piirikontrolli, kus ta siis minult Joshile ulekandmise hetkel kahjuks siiski arkas. Koik laks ilma uhegi komplikatsioonita: minu sormejaljed votetud ja minu naopilt tehtud, laskis piirivaht meid Tôotatud Maale.
Kohvrid saabusid esimestena ja nii me siis jalutasime - Zoe ja Janek kaest kinni nagu postkaardil ees, mina ja Josh kumbki kahe kohvriga nende kannul - lennujaama ooteruumi. Ja kohe seal olid ka kallid sugulased, Joshi isa ja vend Justin, et meid pohjapoole soidutada. Neil oli varutud sooki ja jooki ja juttu jatkus muidugi kauemaksi. Lapsed vajusid vaikselt uneholma ja ilus ning vihmast niiske/varske Connecticuti loodus oli varsti autoakna taga meid tervitamas. Onu pool Oxfordis (Massatchusetsi osariik juba) ootasid meid ka Joshi ema ja ode ning teine vend, kellega me siis veel moned tunnid monusasti lobisesime.
Thursday, August 19, 2010
Jääge hüvasti, sõbrad, me kohtume pea!
"Sõbrad, Teiega on hea, aga elu samme seab ..." laulab Jaan Tätte ja eile seda laulu autos taas kord kuulates kangastusid mul silme ette kõik need vahvad päevad ja ööd, mil Teiega koos on olla saanud. Nii et palun vaid, et kui te näete kuud seal mustas öötaevas, siis mõelge, et kuidas meil seal teisel pool läheb, kus praegu on päev ja mida kõike lõbusat me veel teeme kui ma ükskord tagasi olen ....
Sõprade laul nr 2
Jaan Tätte / Jaan Tätte
Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet’ minu saabumise sadam.
Refr. :,: Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb. :,:
Uusi sõpru, usun veel, leian tollel võõral teel,
aga mäletate, kuidas jõime viina.
Kuidas rõõmsaks muutus meel, kui kitarre ainus keel
võis meid pikaks õhtuks unustusse viia.
Refr. Ja mu õnn võiks olla suur …
Sõprade laul nr 2
Jaan Tätte / Jaan Tätte
Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet’ minu saabumise sadam.
Refr. :,: Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb. :,:
Uusi sõpru, usun veel, leian tollel võõral teel,
aga mäletate, kuidas jõime viina.
Kuidas rõõmsaks muutus meel, kui kitarre ainus keel
võis meid pikaks õhtuks unustusse viia.
Refr. Ja mu õnn võiks olla suur …
Wednesday, August 11, 2010
Kuum paar
Meenutus aegadest, kui ma veel tõlgina aianduskoolis kasulik sain olla. Kel huvi, see kaegu lisa siit: http://picasaweb.google.com/Gartenbauschule.Langenlois/EuropaischesGartenbaulehrerSeminar2009InEstland#
Tondirabas loodud sidemed ainult tugevnevad ajaga (alapealkiri "Lood lödiga")
Kui midagi toimub juba kolmandat aastat järjest, siis on tegu juba tõelise traditsiooniga. Ja kindlalt nagu hommikune päikesetõus, olid minu kallid õpetajannad, sõbrad Tondiraba Keskkoolis õpetajamise päevilt, ka sel suvel meie Leppoja talu hoovis. Sel aastal pidi neid kaua ootama, sest augustisse pole trehvunks veel lükkunud. Ja see ei olnud kerge ootamine, sest igatsus kippus hinge ja ooteaeg tundus pikk.
Aga siis nad tulid - päike hakkas heledamalt ja kuumemalt hõõguma, naeru ja nalja oli kõik kohad täis, ja see ei lõppenud enne kui augustikuine sume öö oli juba hea mitu tundi meie üle oma pehmet tekki laotanud.
Kuna kõik teised olid ka aasta jooksul korduvalt kokku saanud, siis meie pere lood ja tegemised olid alguses teadagi vestluste tulipunktis. Eelkõige me pereisa, mu kalli abikaasa juhtumised kaugel Ameerikamaal. Ja meie, ülejäänute, hakkama saamine kolmekesti sel raskel ja lumerohkel talvel. Mul ei jäänud muud üle kui tänada aianduskooli direktorit, et ta mind jaanuaris töölt lahti laskis ja lastega koosolemist ja -elamist võimaldas. Muide, ta on jälle üleriigilises meedias Räpina aianduskooli kohta kirjutise üllitanud (vt 10. augusti Postimehe Peipsiveere erist).
Aga meite pool oli hea ja mõnus olla ning kui ma teistele oma hetke lemmikut Mihaly Csikszentmihalyi "Kulgemise" raamatut ja selle sisu tutvustasin, siis ei jäänudki muud üle kui vaid nentida, et meie just seda teemegi - kulgeme, nimelt. Ja seetõttu venisid kõik söögikorrad 3-tunnisteks ja vähemalt 2-3 korda tuli kohvi juurde keeta, sest seda pidevalt ei jätkunud söögikorra lõpuni (mõni ime siis).
===
Üks vanamees loeb köögilaua taga ajalehe ja järsku lausub oma prouale:
"Oi, naabri Aino on ära surnud".
"Millesse?" küsib naine.
"Ei ole pandud," vastab mees.
"Issake, kas siis sellesse ka surdakse. Mul on siis ju varsti minek, kallis!" karjatab naine ehmunult.
===
Selle aasta kokkutuleku suureks uuenduseks oli see, et me kõik koos Männisalust mõne päeva pärast Peipsi äärde Kurule suundume ja seal veel oma kolm päevakest üheskoos õhtusse veeretame. Kahjuks pidid paar võitluskaaslast teisest etapist loobuma, aga selle eest oli minu pere in corpore kaasa tulemas, et mitte hetkeksi sellest lustist ja rõõmust kaugele jääda.
Joshua oli mulle oma Ameerika kooli kolleegiumiga kolmapäeva õhtuks Skype kaudu töövestluse kokku leppinud, nii et kui ülejäänud suundusid Kurule saabudes randa, siis meie läksime Iisakule, et siis selle Wifi alas Internetiühendus luua ja tööintervjuuks valmistuda. Peab ütlema, et tehnoloogia sellesisuline areng oli tõeliselt nauditav ja vabastav, sest 50-minutine intervjuu sujus ilma igasuguste tehnika tõrgeteta ja lõi tänu restorani terassile ja ilusale suve ilmale äärmiselt vaba ja muretu atmosfääri, mis ei andnud sugugi mahti ärevuse tekkimiseks. Näis, mis saab olema nende otsus minu töölevõtmise asjus, aga mitteametlikus tagasisides Joshile kiideti mind ja mu profesionaalsust, hmm!!??
No nii, ei jäägi muud üle kui vaid kirjeldada viimast õhtut Kurul. Kuna meie pere liikmeid oli kõige rohkem, siis saime magamiseks suure toa. Minu lapsed ja mees läksid juba magama, kui meie teised veel, loomulikult, terassil, täpselt suure toa ukse taga kõkutasime ja lõkerdasime. Ja nii ikka edasi ja edasi, tundide kaupa. Hommikul oli Zoe imestus suur kui ta mind voodist ei leidnud, sest kuna Joshi madrats läks õhust tühjaks, hõivas ta minu koha Zoe kõrval, aga Zoe kui kõige varasem magamamineja, hõivas taas Janeki voodi, siis lõpeks magasid Josh ja Janek hoopis koos ja mulle ei jäänudki ruumi ....
Igatahes, kui Zoe hommikul kööki piilus ja uuris, et kus ma võiksin olla, siis vastati talle, et ema magab ... ühes kohas. Ja see oli perenaise abieluvoodi, kus oli tõeliselt hea ja turvaline 4-tunnisest naerumaratonist toibuda. See, et see kestis just vähemalt 4 tundi, oli Joshi arvamus, kes selle saatel uinuda püüdis ja kes ei oleks uskunud, et selline asi üldse võimalik on kui ta poleks seda ise pealt kuulanud.
Ütleme siis nii, et just selliste tõeliste hetkede nimel me ikka ja jälle kokku saamegi. Viva, sõpruskond!
Aga siis nad tulid - päike hakkas heledamalt ja kuumemalt hõõguma, naeru ja nalja oli kõik kohad täis, ja see ei lõppenud enne kui augustikuine sume öö oli juba hea mitu tundi meie üle oma pehmet tekki laotanud.
Kuna kõik teised olid ka aasta jooksul korduvalt kokku saanud, siis meie pere lood ja tegemised olid alguses teadagi vestluste tulipunktis. Eelkõige me pereisa, mu kalli abikaasa juhtumised kaugel Ameerikamaal. Ja meie, ülejäänute, hakkama saamine kolmekesti sel raskel ja lumerohkel talvel. Mul ei jäänud muud üle kui tänada aianduskooli direktorit, et ta mind jaanuaris töölt lahti laskis ja lastega koosolemist ja -elamist võimaldas. Muide, ta on jälle üleriigilises meedias Räpina aianduskooli kohta kirjutise üllitanud (vt 10. augusti Postimehe Peipsiveere erist).
Aga meite pool oli hea ja mõnus olla ning kui ma teistele oma hetke lemmikut Mihaly Csikszentmihalyi "Kulgemise" raamatut ja selle sisu tutvustasin, siis ei jäänudki muud üle kui vaid nentida, et meie just seda teemegi - kulgeme, nimelt. Ja seetõttu venisid kõik söögikorrad 3-tunnisteks ja vähemalt 2-3 korda tuli kohvi juurde keeta, sest seda pidevalt ei jätkunud söögikorra lõpuni (mõni ime siis).
===
Üks vanamees loeb köögilaua taga ajalehe ja järsku lausub oma prouale:
"Oi, naabri Aino on ära surnud".
"Millesse?" küsib naine.
"Ei ole pandud," vastab mees.
"Issake, kas siis sellesse ka surdakse. Mul on siis ju varsti minek, kallis!" karjatab naine ehmunult.
===
Selle aasta kokkutuleku suureks uuenduseks oli see, et me kõik koos Männisalust mõne päeva pärast Peipsi äärde Kurule suundume ja seal veel oma kolm päevakest üheskoos õhtusse veeretame. Kahjuks pidid paar võitluskaaslast teisest etapist loobuma, aga selle eest oli minu pere in corpore kaasa tulemas, et mitte hetkeksi sellest lustist ja rõõmust kaugele jääda.
Joshua oli mulle oma Ameerika kooli kolleegiumiga kolmapäeva õhtuks Skype kaudu töövestluse kokku leppinud, nii et kui ülejäänud suundusid Kurule saabudes randa, siis meie läksime Iisakule, et siis selle Wifi alas Internetiühendus luua ja tööintervjuuks valmistuda. Peab ütlema, et tehnoloogia sellesisuline areng oli tõeliselt nauditav ja vabastav, sest 50-minutine intervjuu sujus ilma igasuguste tehnika tõrgeteta ja lõi tänu restorani terassile ja ilusale suve ilmale äärmiselt vaba ja muretu atmosfääri, mis ei andnud sugugi mahti ärevuse tekkimiseks. Näis, mis saab olema nende otsus minu töölevõtmise asjus, aga mitteametlikus tagasisides Joshile kiideti mind ja mu profesionaalsust, hmm!!??
No nii, ei jäägi muud üle kui vaid kirjeldada viimast õhtut Kurul. Kuna meie pere liikmeid oli kõige rohkem, siis saime magamiseks suure toa. Minu lapsed ja mees läksid juba magama, kui meie teised veel, loomulikult, terassil, täpselt suure toa ukse taga kõkutasime ja lõkerdasime. Ja nii ikka edasi ja edasi, tundide kaupa. Hommikul oli Zoe imestus suur kui ta mind voodist ei leidnud, sest kuna Joshi madrats läks õhust tühjaks, hõivas ta minu koha Zoe kõrval, aga Zoe kui kõige varasem magamamineja, hõivas taas Janeki voodi, siis lõpeks magasid Josh ja Janek hoopis koos ja mulle ei jäänudki ruumi ....
Igatahes, kui Zoe hommikul kööki piilus ja uuris, et kus ma võiksin olla, siis vastati talle, et ema magab ... ühes kohas. Ja see oli perenaise abieluvoodi, kus oli tõeliselt hea ja turvaline 4-tunnisest naerumaratonist toibuda. See, et see kestis just vähemalt 4 tundi, oli Joshi arvamus, kes selle saatel uinuda püüdis ja kes ei oleks uskunud, et selline asi üldse võimalik on kui ta poleks seda ise pealt kuulanud.
Ütleme siis nii, et just selliste tõeliste hetkede nimel me ikka ja jälle kokku saamegi. Viva, sõpruskond!
Subscribe to:
Posts (Atom)