Kududa ja maailma parandada

Veriora Valla Vaatlejas ilmus täna, 16. septembril 2011 minu artikkel. Kes seda meie kohaliku elu kuulutajat lugema ei trehva, see saab seda teha siin:

"Minu keskiga on kätte jõudnud ning ilmselt paljuski just seetõttu olen juba tükk aega mõtteid mõlgutanud selle üle, et välja mõelda mis on see asi, mida ma ülekõige teha sooviksin. Kuskilt on kõrvu kumisema jäänud ütlemine, et kes oma hobiga leiba teenib, see ei tööta ühtegi päeva oma elus. See annab töö tegemisele küll pisut kohustuse laadi varjundi, aga minu jaoks just rõhutab seda kui mõnus võib olla sellise töö tegemine, mille tegemist üdini naudid.

Kudumine ja heegeldamine on mind varajasest lapsepõlvest peale ümbritsenud. Nii ema kui ka vanaema olid kõvad käsitöötegijad ja see tuntus pisikesele minule nii vahva tegevus, et veel enne kooli minekut kudumise selgeks õppisin. Mulle ei meenu, kelle abiga sai ostetud, aga mul oli üks tohutu suur tokk hästi kärtsu sünteetilist rohelist lõnga, ja sellega ma oma esimesed ja ka rohked järgmised katsed korda saatsin. Seda jätkus kõikidele nukkudele hilpudeks ja pajalappideks. Seda briljantrohelist lõnga oli kohe nii palju, et veel aastaid hiljem oli selle jääke kõikvõimalikest kohtadest leida.

Vanaema Liisa oli väga hea kuduja; ta varustas kogu meie peret sokkide ja kinnastega, ta müüs neid oma sõbrannadele, tuttavatele ja turu pealgi. Mu ema Ivi oli samuti väga hea kuduja kuid targa naisena ei hakanud oma ämmaga võistlema. Seega spetsialiseerus ta hoopis oma kahele tütrele kampsikute, kleidikeste ja pluuside kudumisele ning need olid tõepoolest kaunid ja pitsilised. Ema Ivi viitsis nokitseda ja uusi huvitavaid mustreid ning lõikeid proovida. Need vardad, mida ma praegu kasutan, on vanaema pärandus mulle ja nende igapäevane käes ja töös hoidmine teeb mu meele alati pisut magushärdaks, kui selle peale mõtlen. See on just see järjepidevus, mida ma kalliks pean ja hoida tahan.

Seega olen kudunud kogu oma elu ja pealkirja esimene pool on ära seletatud. Paar talve tagasi juhtusid mulle Räpina raamatupoes silma Aino Praakli kirikinnaste vihikud ja miski sundis mind neid ostma. Kuigi me elamine on endiselt enam kui poole ulatuses kastidesse pakitud ja ootab maja täielikku valmimist, siis vardad on mul kindlalt ja teada peaaegu et padja all, et oleks igal hetkel käepärased võtta. Proua Praakli kogutud mustrid ees, valisin kohe koju jõudes lõngakorvist välja mehe kampsunist ülejäänud pruuni ja punase lõnga ning asusin silmi üles looma. Ilus kinnas tuli! Lapsed olid ka uudistades ümber ja kiitsid kena mustrit ning värve. Nüüd tahtsid ka nemad endale omavalitud mustri ja värvidega kirikindaid.

Sellest paari talve tagusest ajast saadik on nii jäänud, et olen palju kirikindaid kudunud ja nendega paljude kiitusi ära teeninud. Viisin neid näha Veriora käsitööringi prouadele ja võtsin kaasa Ameerikasse, kui saatus meid sinna eelmisel aastal päris mitmeks kuuks elama viis.

Läks nii, et Ameerikas ma tööd teha ei tohtinud – selleks puudus luba. Nii jäid minu ülesanneteks laste kodu ja kooli vahet sõidutamine, perele söögi tegemine ja muud kodutööd ning kudumine. Kuu aja möödudes teatas pereisa kurblikult, et minu valmistatud road on küll äärmiselt keerukad ja maitsed suurpärased, aga toidueelarve on lõhki mis lõhki. Peale seda kulus toidutegemisele palju vähem aega ja raha, sellevõrra jäi jälle rohkem aega kududa. Ühel hetkel said lõngavarud otsa ja tuli kohalike lõngamüüjatega tutvust teha. See läks kergesti, sest õnneks oli üpsris laste kooli lähedal üks kena väike lõngapood. Sealne müüja imetles mu kätetööd ja kutsus õhtuse kudumisringiga liituma. Tema ise, Dorothy on ta nimi, ei teagi kui saatuslikuks ja määravaks minu edaspidises ettevõtja elus too kutse sai. Seal kudumisringis kohtusin paljude toredate kohalikega, veetsin mitme kuu jooksul kümneid tunde ja sain innustust selleks, mida mu hing ihkab ja mis hästi välja tuleb. Seal koos teistega kududes sain aimu sellest kui oluline ja vahva on koos teistega kududa ja maailma ning iseenese probleeme lahata ja arutada. Seda sama mõnusat ja vaba õhkkonda, täis loomingut ja loomist, kus käed käivad ja suu käib, tahan ma ka Veriorale tuua. Nii vahva kokkusattumus oli minu jaoks sel samal talvel Veriora Perenaiste Selti taaselustamine. See on ju samalaadse filosoofiaga ettevõtmine. Ilmselt on paljude naiste loomuses, et käed käivad nobedamalt ja rõõmsamalt, kui ka suu saab sinna kõrvale jahvatada.

Nii ma siis olen oma elu suure muutuse lävel, kus olen otsustanud oma enese tööandjaks hakata. Ja mitte ainult ... soovin ka teisi kunstkudujaid palgata, et kaunis ja maagiline Eesti kirikinda kunst talveunest äratada ja laia maailma paisata. Just nagu proua Aino Praakli on juba algust teinud ja mustrid sinna teele saatnud. Sinna juurde soovin huvilistele käsitöötegijatele pakkuda müügiks villast lõnga, mida hangin Eesti erinevatelt tegijatelt.

Vanasti tehti ikka pikkadel ja pimedatel talveõhtutel palju käsitööd. See hoidis vaimu virge ja koos tehes lahutas kindlasti ka hästi meelt. Lubage mul soovida meie kandi tegusatele naistele ja meestele kena saabuvat talvist käsitööhooaega ja kohtumiseni minu kontoris, kus loodan, et nii mõnigi probleem leiab üheskoos lahenduse ja maailmast saab parem paik. Infot käsitöö koostegemise aja ja koha kohta saab telefonilt 50 34 386 või kirjutades kulli.jacobson@gmail.com."

Loputult lummav reis Pennsylvanias

Meie aeg Ameerikamaal hakkab otsa saama. Et seda loppu vaariliselt tahistada, otsustasime sel koolivaheaja nadalal kodust pisut kaugemale reisida. Kuna lapsed on veel sellises ornas eas, et pikki otsi soites kergesti igavuse katte voivad surra, otsustasime esialgse plaani uhendriikide pealinna Wasgingtoni kulastada asendada pisut lahemal asuva Pennsylvaniaga. Ja otse kohe kui sellest marsruudist joudsin sopradele pajatada, hakkas info selle osariigi kohta kokku jooksma. Siin on tulemus.

Esimese paeva pika soidu saime pooleks jagada vahepeatusega Cooperstownis New Yorgi osariigis. Selle suure osariigi lounatipus asub New York City ja pohjaservas on kuulus Niagara juga. Meie jaime kuskile vahepeale, suure jarve Otsego aarde, kuhu oli rajatud Ameerika meelisspordiala pesapalli kuulsuste muuseum Baseball Hall of Fame. Soit Cooperstowni kais labi kena kuplirikka maastiku, mis oli Eesti maastiku sarnaselt tais pikitud kulakesi. Eestit meenutas see kant uhe teise nurga alt veel: millegiparast armastas sealne rahvas samuti oma aedadesse vaga palju igasugu kola ja trana koguda.

Pesapalli muuseum oli vahva, sest palju oli igasugu ponevaid vidinaid mitte vaga kaugest ajast kokku kogutud. Spordihullus on mulle arusaamatu soltuvus, aga Ameerikas on vaga palju vaga intensiivseid pesapalli austajaid. Mulle meeldisid koige rohkem just need kujukesed, mis olid toelistest fannidest tehtud. Ja nood inimesed lausa elasid pesapalli elu, jatmata vahele uhtegi oma voistkonna mangu.

Esimese paeva ilm oli vihmane, mis oli igati sobilik tubasteks tegevusteks. Ka jargmiseks paevaks oli planeeritud uritused, mis ei oleks vihma tottu ara jaanud. Tuli aga valja, et selleks polnud pohjust, sest terve selle nadala jooksul oli valjas vaga kena ja koige lounapoolsemas otsas isegi pisut liiga soe ilm.

Oobisime Scrantonis, is asub Pennsylvania osariigi loode nurgas, seega olime joudnud sihtosariiki. Enamus oodest peatusine EconoLodge nimelistes motellides, mis on soodsa hinnaga, samas varustatud koige vajalikuga, k.a. wifi, duss, kaks laia voodit. Muud meil vaja polnudki.

Scrantonis asub Steamtown - vanade auruvedurite ja rongimuuseum. Teel sinna nagin tee aares reklaami Lackawanna soekaevanduse kohta. Need kaks kohta on omavahel ajalooliselt seotud. Selles piirkonnas arenes auruvedurindus just seetottu, et oli saadaval rohkes koguses vaga kvaliteetset ja korge kuttevaartusega sutt (anthracite coal). Seda kasutati kutteks ja seda veeti ka rongidega kaugematesse piirkondadesse. Koik see ja siis veel ka tohutul hulgal uusi asukaid, immigrante Euroopast, andist tugeva touke auruvedurite ehitamisse ja soekaevandamisse. Kaevanduse omanikud ja vabrikandid teenisid uskumatuid kasumeid, ehitasid ilusaid paleesid ja arendasid raudteede vorgustikku.

Lackawanna kaevandusse sisenesime koos reisijuhi Tonyga labi Ava 190. See viis meid ca 300 jala (100 m) sugavusse, et saaksime tutvuda eluga maa all. Tegevus lopetati seal 1966 a, 6 aastat enne seda lopetati vee ules pumpamine ja viimased aastad kaevandati vaid veetasemest korgemal. Korva jai see, et vaga palju kasutati lapstoojoudu. Muulaajajateks olid lapsed, shafti ukseavajateks olid lapsed jne. Neid ja ka kaevureid sai muidugi palju surma, kull murgigaaside labi, kull jaadi vagonettide all ja saadi uksega pihta. Karm too oli, aga see pole eestlase jaoks mingi uudis.

Edasi soitsime piki Sasquehanna joge lounasse, et jouda Kodusoja piirkonda, osariigi pealinna Harrisburgi ja otsustava lahingu paika Gettysburgi.

Tee peale jai vanaegsete autode muuseum Hersheys. Seal samas asub ka kuulus shokolaaditehas Hershey's, aga selle atraktsioonid olid veel talveunes ega olnud kulalistele avatud. Kulastasime Indian Echo koopaid.

Gettysburgis toimus otsustav lahing pohjaosariikide ja lounaosariikide vagede vahel 1.-3. juulini 1863 a. Tanapaeval meeldib inimestele seda soda orjanduse vastase voitlusega siduda. Rohem oli aga tegu vist lounaosariikide taotlusega suuremale iseseivusele kui foderatsioon seda neile voimaldas. Rassisimiilminguid leiab palju ka veel tanapaeva Ameerkas, nii lounas, kus palju neegreid elab, kui ka udini valgetes kogukondades pohjapool keset maad.

Selle kuulsa lahingu maadele oli rajatud vaga informatiivne maastikumuuseum. Koikjale oli pustitatud monumente ja infotahvleid, sai soita autoga voi matkata labi metsade mooda radu. USA presidendiks ja pohja liitlaste vagede ulemjuhatajaks oli tol ajal Abraham Lincoln. Lounaosariikide kofoderatsiooni vagesid juhatas kindral Lee. Nagu ajaloost teada, siis soja voitsid pohjaliitlased ja Lincoln jai presidendiks. Seal samas lahedal on ka teise, hilisema aja Ameerika presidendi Eisenhoweri elukoht peale seda kui ta abikaasaga Valgest majast lahkus, et 'troon' ule anda Kennedyle. Kuna meil ei onnestunud oigel ajal ekskursiooni sinna karjamoisa reserveerida, siis jai too talu kulastamata, sest niisama tulijaid seal vastu ei voetud. Kahju, sest Eisenhower on mulle vaga sumpaatne president, kuna tema loi kogu Ameerikat labiva kiirteede (Interstate) vorgustiku.

Jargmine paev viis meid maa kaunimasse botaanikaaeda Longwood. Sellest ei saagi eriti palju kirjutada, sest oite varvide ilu saab paremini nautida silmaga pilte imetledes. Palju oli kevadisi sibullilli, puud ja poosad olid taies oites. Kasvuhooned olid tais oitsevaid troopilisi taimi. Purskaevud purskasid ja ilus oli jalutada ning uurida erinevaid vaid Ameerikas kasvavaid taimi.

Nagu ikka Ameerikas, oli seal palju noortele kulastajatele moeldud. Kaks suurt mitmekorrulist puust maja, kus sai ronida ja taimi ning linde oppida, olid lastele suureks vahelduseks. Samuti sai mitmes kohas veega mangida ning kalu soota. Viietunnise jalutuskaigu lopuks olime koik taitsa labi.

Pealelounaks oli planeeritud kulaskaik kuulsa arhitekti Frank Lloyd Wrighti loodud sunagoogi Beth Sholom Philadelphia aarelinnas. Sellele oli raske laheneda mooda kaunist teed, sest et ta asus usna karmis ja ohtlikus rajoonis. Parast poole muutus umbrus pisut kenamaks, aga vahepeal pidin gettost labi soites vajalikuks autouksed igaks juhuks lukku panna. See, mis meid seal ootas, oli vasitavat soitu vaart: tegemist oli geeniuse loominguga, nagu ikka FLW puhul, aga ikka iga kord imestad ja ullatud.

Arhitekt loi alumiiniumist ja klaasist ja betoonist puha mae Siinai. See on Lloyd Wrighti ainus sunagoog ja nagu tema puhul ikka, siis ka koik moobel ja valgustid on tema loodud. Onneks katsus Zoe koik uksi ja kuigi ei olnud ei ekskursioonide ega ka jumalateenistuse aeg, osutus üks uks avatuks ja sealne sobralik tootaja lubas meil ka sunagoogi sisse piiluda. Vagev elamus!

Reisi viimane peav viis meid Doylestowni, kus asub Merceri muuseum ja kus Henry Chapman Mercer viimased paarkummend aastat oma ehitatud betoonlossis ka elas. Samuti asub seal tema kahhelkivitehas, kus siiani toodetakse kuulsaid Moravia poranda ja seinaplaate. Henry Mercer oli aarmiselt varvikas ja andekas mees, kel oli palju ideid ja huvisid. Ta kogus juba varajasest noorusest peale koikvoimalikke huvitavaid asju. Kui tadi talle kopsaka summa paranduseks jattis, sai ta kogud uut hoogu juurde ja kui raudbetoon tulekindla maja ehitamise voimalikuks tegi, ehitas ta oma asjade naitamiseks muuseumi.
Aasta aega planeeris ja joonestas ta oma kodu: betoonist paleed, kus kogu sisemus oli kaetud varvikate ja kunstiliste glasuurplaatidega. Isegi maja katus oli betoonist, raakimata aknaraamidest. Kuna ta teadis juba oma aeluajal, et sellest majast saab kord muuseum, siis margistas ta koik oma kogud korrektselt ja nummerdas koik plaadid.
Koik see kullus ja ilu vaimustas mind lopmata.

Logee's Greenhouse - troopiline monu kargel kevadpäeval

Nagu uhes ajaleheartikliski kirjutas, siis Ida-Connecticuti vaikne vaike linnake Danielson on usna kuulus just tanu Logee's troopilistele kasvuhoonetele: vt http://www.logees.com/. Olin sellest paigast juba enne kuulnud, aga polnud mahti minna. Nuud votsin selle kulaskaigu ette ja olen siiani suures vaimustuses sellest ajaloolise honguga ettevotmisest.

Ilm, nagu juba mainitud, oli karedalt kulm. Astusin uksest sisse ja olin hetkega pimestatud. Ei miskist eredast valgusest, vaid niiskest troopisest ohust kattusid mu prillid hoobilt paksu uduga. Kulm fotoaparaat oli kahjuks samas seisus ja objektiiv oli kasutuskolbmatu. Proovisin mitmeid kordi sisse-valja kaia, aga koik see oli asjatu, aitas ainult ootamine ja soojenemine.

Samal ajal juba kiikasin kasvuhoone poole ja ainult ahmisin ohku: avanev vaatepilt tahtis hinge votta. Olin sattunud troopilisse vihmametsa (ilmselt mitte vaga sarnane seal kainule, kull aga minu jaoks), koik lohnas ja lokkas, silmapiir kubises suurtest ja vaiksestest koikides vikerkaare toonides oitest. Uskumatu ilu sundis mind igat oiekest pildistama ja tanu Joshi kingitud fotoaparaadile, onnestus mul omaarust enamus neist.

Alatest aastast 1892, mil Logee perekond alustas troopiliste taimede kasvatamist, on ilmselt palju muutunud. Hiljuti oli neil veel mitu eraldi seisvat kasvuhoonet, mis on aga tanaseks koik kokku ehitatud. Nii et klient ei peagi valja minema, vaid saab mugavalt uhest kasvuhoonest teise liikuda.

Uhe tiiva laes ronib hiigelsuur ja lopsakate roosade oitega liaan. Selle nime ei onestunudki valja uurida. Teises tiivas on palju tsitruselisi. Eestis tehakse erinevate ounapuu sortidest nn perepuu. Siin oli poogitud nii, et uhe puu otsas kasvasid nii apelsinid, sidrunid kui ka greipfruudid.

See kollane valgete tiibadega siin vasakul on Pachystachys lutea 'Lollypop Flower'.

Pildid, mis siia postitusse ei mahtunud, panin oma Facebooki lehele, fotode kausta nimega Logee's Greenhouse. Kutsun tuvuma.

Eht ameerikalik märuli-meelelahutus

Nagin kohalikust televisioonist reklaami ja kohe tekkis mote, et see oleks vast vahva sündmus ema-poja uhistegevuseks. Ilma, et ma Janekile oleks oelnud, kuhu me laheme, panime linnariided selga ja soitsime Worcesteri multifunktsionaalsesse halli DCU Center. Seal toimus sel nadalavahetusel koletisveokite demonstratsioonvoistlus Monster Jam. Mul oli juba aastate eest mingi seletamatu kihk neid vaatama minna ja muud oli aeg kups. Onneks soovitas Josh korvatropid kaasa votta ja need kulusid vaga marjaks ara. Sest detsibellid olid paris laes ja pori ning tolmu lendas ka parajal maaral rahva sekka.

Ja siis nad tulid, murinal ja aeglaselt, andes ainult aimu sellest meeletust ja ajuvabast shoust, mis toimuma hakkab.

Koigepealt naitasid nad igauks ise oma oskusi, siis toimus mingi mulle arusaamatute kriteeriumide jargi paari kaupa voistlus. Vahepaladeks pakuti kartautolaadsete soidukite voistlust. Aga koike vahvam oli motokrossi motikate demostratsioon, kus nad huppelaua abil ohku tousid ja siis ohus koige uskumatumaid saltosid ja muid trikke tegid.

Peale vaheaega vahetati moned laiaks litsutud autovrakid valja ja asendati kobedamatega. Uheks uueks oli valge minibuss, mis oli teistest palju korgem. Esimene koletisveok, kes sellest ule pidi huppama, jaigi tegelikult kohu alt selle bussi peale kinni ja ei saanudki ise ara. Tostukauot pidi ta sealt maha tombama.

Lahe oli, aga sellest kindlasti piisas paris tukiks ajaks.

Lastega Bostoni lastemuuseumis lustimas

Vaat see on kena koht: http://www.bostonchildrensmuseum.org/

Nii roomsat ja lastesobralikku, ponevat ja vaheldusrikast, tegevusi tais ja esteetiliselt nauditavat kohta pole ammu nainud. Suure aatriumi keskel korgub labi nelja korruse vorguga kaetud vertikaalne ronimislaburint. See koosneb lainelistest vineerplaatidest, mis on kenasti mistraga ule loodud ja hooti nii teineteise lahedal, et lapsed peavad nende vahelt korgustesse purgimiseks lausa labi roomama. Paris tosine tegemine on, et tippu jouda, ja siis alla tagasi, sest turvalisuskaalutlustel on sel vaid uks avaus. Meie suurtele lastele oli lihtne selgeks teha, et minge siit alt sisse ja siis uleval naeme. Aga paariaastaste vanematel on kindlasti parem, kui nad peavad ainult uhe valjapaasu ees passima. Eriti kui on tegemist vaid uhe vanemaga.

Jargmisena sisenesime vete- ja liivamaailma. Janek on taiesti veevalas ja seal sai ta sulistada ja sahmerdada nii palju kui tahtis: tamme ehitada, luuse paigutada, kopsikuid taita ja kallata, laineid tekitada jpm. Zoe jalle rullis ja soelus liiva suure monuga. Interjoor oli varvikas, hooti maheda kohtvalgusega, kohati taas valguskullane - soltuvalt vajadusest.
Siis sattusime taas esimesele korrusele, kus asus pisike korvpalliplats, kus korvilauad olid huvitavalt erilisteks pindadeks keeratud. Samuti asus seal laste joujaam: vandates ja tommates, tirides ja lukates pidi igasugu mehanisme toole panema. Magironijate treeningukohti meenutavaid seinu pidi sai proovida kui hea tasakaal ja kaeramm Sul on. Samuti vois vaikseid punne pidi mooda seina liikuda.
Siis oli seal veel joonistamis ruum ja nukumajade saal ja lasteaia tuba ja kooli klassituba, ehitustandrit meenutav mangusaal, pood koos sadade toiduainetega, juuksurisalong ja muusikatuba, jne jne. Me veetsime seal peaaegu neli tundi ja siis hakkasime vasima. Aga koiki asju uurida kull ei joudnud, nii et on pohjust tagasi minna.

Keskaegsed vidinad keset Uut Maailma

Ameerikas oli ja on palju rikkaid. Nagu enamus ilmselt teab, siis viisakas on mitte kusida esimese miljoni dollari parituolu ule. Kull aga voib hakata koigile opetusi jagama siis, kui on onnestunud sellest esimesest mitu jargmist tekitada. Nii juhtus Carnegi ja Rockefelleri ja J P Morgani ja teiste kuulsate toosturite/pankuritega.

Ma tapselt ei tea hr Higginsi tausta, aga temanimeline ja temaalgatatud Higgins Armory ehk maakeeli Higginsi relvamuuseum on Worcesteri linnas olemas. Monel rikkal on ka teistele surelikele kasulikud huvid. Higginsi kirge viis meie pereisa meid eelmisel nadalavahetusel vaatama - nii nagu tema ema teda kunagi poisina viis. See on vahva koht: hr Higginsile meeldis raud. Kes teab milliseid rauast tooteid tema tehased valmistasid, aga teda ennast huvitasid igasugu nikerdused alates Itaalia gondli ilusast ninaraskusest kuni keskaegsete raudruude ja relvadeni. Omal ajal, ilmselt ka II maailma soda ja selle olusid ara kasutades, onnestus tal kokku koguda markimisvaarne kollektsioon, mida nuud Higginsi relvamuuseumis eksponeeritakse.

Muuseumis oli pood, otse loomulikult, ja laste mangutuba, onneks, ja kaks korrust igasugu peamiselt sojateemalisi metallkonstruktsioone ja relvi. Saali sisenemisel huppasid koheselt meile ligi oma abi pakkuvad muuseumitootajad ja palusid meil museaalidega tutvuda ning kusimuste tekkides nende poole poorduda. Uks entusiast ei suutnud siiski ara oodata, millal me oma kusimustega valmis saame ja lahenes meile omapoolsete kommentaaridega. Olime just seisatanud uhe raudruu ees, mis oli teistest erinev selle pooolest, et raudruu kulge oli kubeme piirkonda kinnitatud uks kruusi meenutav metallist kopsik. Tootaja vastas meiepoolsele aruparimisele, et selline asi oli koikide kuljes viitamaks meeste vastavale organile, kuni uks idioot need 40-ndatel aastatel koikide teiste kuljest teadmata (aga aimatavatel) pohjustel eemaldas. Ta utles veel, et raudruu disain peegeldab vaga otseselt tolle aja moevoole ja et mood on neis koigis vaga eredalt margatav.
Kuidagi tekkis meil Joshiga diskusioon teema, et kas meeste vastav organ laheb lausa sinna kopsikusse sisse. Mulle tundus see jabur, sest et ta oleks seal kergesti haavatav ja kulma kaes. Millegi parast oli Josh veendunud vastupidises ja kogu see lugu tegi meile palju nalja. Muuseumis peabki nii kaima, muidu hakkab lihtsalt igav.
Parast otsis Janek endale muuseumipoest oma isikliku raha eest suure pluusist mao. Vot nii on lood.

Ameerikas on koik suurem

Ja kui ei ole suurem, siis on seda rohkem. Ja kui rohkem ka ei saa olla, siis on seda kauem. Uhesonaga, olen kull selle teemaga pisut hiljaks jaanud, aga ikkagi - Ameerikas joulutas juba keset novembrit. Tanupuha, mis on alati novembri neljandal neljapaeval, oli pakkapikkudest ja Jouluvanadest pohjapotradel pungil. Kuigi kalkun ja korvits oleks pidanud olema ainuvalitsejad. Aga ei, ameeriklased armastavad Joulusid ja sellega kaasnevat hullust nii vaga, et ei malda oodata isegi aega mil advent saabub.

Moned majaomanikud kaotavad igasuguse reaalsustaju ning kuhjavad oma aeda terved koormataied igasugu temaatilist padajanni. Valges on see pisut ehmatav, aga peab tunnistama, et pimedas on neid taitsa vahva vaadata.

Vaga populaarne on Ameerikas enne Joulu vaike Jeesuslapse sünnistseen oma aeda paigaldada. Seda teevad mitmed kirikud ning uhte sellist kulastasime meie oma perega teel Joshi ema juurde joululounale. Mina ei tea kiriklikest kommetest kuigi palju ja alles hiljem saime teada, et jeesuke paigaldatakse soime alles Joululaupaeval. Sel paeval, kui meie seda ilu kaemas kaisime, oli soim alles tuhi ja kogu harras ohustik lausa kutsus seda pehmet aset proovima.