Karistamise psühholoogiast Tõnu Otsa vahendusel

Kui ma mõned kuud tagasi kooli raamatukogus Õpetajate Lehte sirvides aru sain, et niimoodi püsti seistes vahetunni ajal ma kõiki tuumakaid artikleid läbi lugeda ei jõua, siis otsustasin, et seda lehte hakkan nüüd tellima endale koju. Ma olin ennegi aastat eest seda lehte vahelduva eduga lugenud, aga nüüd tajusin kuidagi väga tugevalt, et tegu on tõeliselt sisuka ajalehega.

Kuigi tavaliselt läheb kõik põlev meil kodus koheselt tulehakatuseks, siis Õpetajate Lehte hoian küll pikalt lauanurgal, et võimalusel kolleegidele siit ja sealt tsiteerida. Nii ka nüüd, tunnen kohustust üldusele ka oma ajaveebi kaudu levitada psühholoogilist teavet karistamisest.

27. novembri Õpetajate Lehes on psühholoog dr Tõnu Otsa artikkel "Karistatakse halba teagu, mitte paha last". Esimese asjana tsiteeriksin lõiku, kus autor teadustab ühe väikse osa poistest (ca 0,05% sündinutest) eripära nii: "On lapsi, kes arvestavad jõuna, millele tuleb alistuda, vaid füüsilist üleolekut ja kasutavad ka enda kehtestamiseks ainult füüsilist jõudu. Ning nende laste seas on enamik neid, kelle kasvatuses pole tehtud mingisugust viga. Pigem vastupidi - heasüdamlikkus nende kohtlemisel ainult süvendab nende arusaama enda õigsusest ja tugevuses ning enda kehtestamist teiste suhtes. ... Selliste laste jaoks on eri kultuurides erinevaid kasvatusasutusi, kus lapse vägivaldne käitumisakt surutakse maha samuti vägivallaga, kuid mitte löömisega, vaid kinni hoidmisega kuni rahunemiseni."

Mõned nopped karistamise psühholoogiast (http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=2493)

• Karistada tohib ainult siis, kui lapse teadvuseni on jõudnud keelamine või teadaolev kehtiv keeld, mida ta eirab. (Laps vabandab end kõige sagedamini sõnadega „ma ei teadnud, et ei tohi”.)
  
• Karistada tuleb kohe, kui sõnakuulmatus ilmsiks tuleb. Laps peab karistajat julmaks või tigedaks, kui konfliktsituatsioon on oma akuutsuse minetanud (psüühiline mikrokliima on rahunenud). Lapse ajataju erineb täiskasvanu omast ja tema õiglustun­de jaoks on süüteol teistsugused „aegumismäärad”. („Ikka veel karistab, ma mõtlesin, et on juba andestanud/unustanud”.) Sel juhul võtab laps karistust kättemaksuna.
• Karistada tohib ainult keelule mittekuuletumise eest. Füüsiliselt ei tohi mingil juhul karistada käsu mitte­täitmise eest.
• Kõige tõhusam karistus on vabadust piirav sanktsioon (koduarest, pidude keeld, telekakeeld, arvutimängude keeld, mõnel juhul ka sõprade külaskäigu keeld). Huvitegevusest või pikaajalistest projektidest kõrvalejätmist ei tohi karistusena kasutada.
• Lapsele mõjub erinevalt isegi käsu ja keelu sõnastus. Paljusid käske saab ja tulebki sõnastada keeluna ja laps kuuletub. Võrdle „lõpeta kohe see lärmamine!” ja „lärmata ei tohi!”.
• Enne keelamist või käskimist peame olema kindlad, et laps kuuleb ja kuulab, veel parem on tema tähelepanu kontrollimine enne keelamist: „Vaata siia ja kuula, mis ma sulle nüüd ütlen… nooguta, kui aru said.” (Lapse levinum vabandus on, et ta ei kuulnud, mida sa teha ei lubanud.)
• Kui täiskasvanu ja lapse konflikt on viinud karistamiseni, eriti füüsiliseni, peab karistajast näha olema, et ta ei nahuta kurjusest, naudingu ja mõnuga, vaid on vastu enda tahtmist sunnitud seda tegema. („Mul on kurb/kahju, aga ma pean sind karistama selle eest, et…”)
• Kui täiskasvanu ja lapse konflikt on viinud lapse karistamiseni, peab rahunenud olukorras, näiteks õhtul voodis enne lapse uinumist järgnema üks kolmest tegevusest vanema algatusel:
  • andekspalumine („Anna andeks, et ma sind karistasin, aga sinu tegu sundis mind seda tegema!”);
  • andeks andmine („Küllap said isegi aru, et sinu tegu läks üle igasuguste piiride ja see viis suure riiuni, aga olen selle sulle andestanud, uskudes, et sa enam nii ei tee”). See on lapse andekspalumisele provotseerimine. Andekspalumist lapselt nõuda ei tohi, muidu õpib ta sellega manipuleerima;
  • leppimine („Tülitsesime, mis tülitsesime, mul oli piinlik, kindlasti oli sul ka, aga lepime nüüd ära.”). Nendel kolmel moel tüli lõpetades saab laps aru, et karistatakse halba tegu, mitte halba last.

Meil on koolis probleeme põhjuseta puudumisega. See tähendab, et õpilasel on loomulikult olemas põhjus, miks ta tundi ei lähe, aga see põhjus pole koolipere poolt aksepteeritut. Minu meelest peaksima ka meie rohkem süüvima psühholoogiasse ja proovima välja selgitada, mis põhjustab selle olukorra, millega õpetajad sugugi rahul pole. Samuti peaksime enam rakendama just 4. punkti Tõnu Otsa loetelus ja tegelema õpilaste õigustega. Kui me leiame, et õpilased ei ole kõiki oma kohustusi täitnud, siis ei ole millegagi põhjendatud see, et neil on samas kõik õigused alles jäetud. Selles seisneb minu jaoks vastuolu.

Lõpetuseks soovin lapsevanematele selget mõistust keelata oma last kategooriliselt juhtudel, kui ta teeb endale või teiste midagi halba või ohtlikku. Ainult siis jääb lapsesse alles ka inimesele omane ürgne instinktiivne käitumine - reageerida ohusignaalile tegevuse lõpetamisega ja peituda.