Lõpetasin just Richard Pipes'i raamatu "Kommunism", mis ilmus Ilmamaa kirjastuse seerias 'Aken ilma', lugemise ja värisen siiani vastikusest ja vihast. Ma ei oska isegi täpselt kirjeldada, keda ma konkreetselt vihkan, aga nii kohutavalt kurb ja võimetu tunne hakkas.
Selle raamatu mitte vähem oluline osa on Peeter Tulviste kirjutatud järelsõna, kus ta veelkord rõhutab ja tsiteerib Pipes'i:"Venemaal, mis kommunismiga kõige kauem eksperimenteeris, on üks tulemustest see, et rahvalt on röövitud eneseusaldus. Et nõukogude korra ajal kõik korraldused, mis puudutasid ebaisikulisi asju, pidi tulema kõrgemalt poolt ja isiklikku alagatust käsitati kuriteona, on rahvas kaotanud otsustusvõime ükskõik kas suurtes või väikestes asjades (välja arvatud seal, kus loeb kriminaalne ettevõtlikkus); inimesed ootavad käske. [---] Rahvas on osutunud niihästi võimetuks kui ka soovimatuks seista oma jalgel ja oma saatuse eest välja astuda. [---] kommunism [---] on hävitanud neis ka tööeetika ja avaliku vastutustunde."
Kui Eesti maaelu on totalitaarselt mingi kriminaalse süsteemi poolt hävitatud, siis ei saa loota, et see nüüd järsku iseenesest ellu ärkab ja lokkama lööb. Just selle sama asja pärast, et inimene on muserdatud ja murtud, ning ta polegi enam võimeline tahtma ja omaalgatuslikult tegutsema. Maaelu ellu äratamiseks on vaja teha tõelisi ja mahukaid jõupingutusi riiklikul tasemel, et seda paha mis kollektiviseerimine talunikele ja teistele maaelanikele tegi, kuidagigi leevendada. Et maaelanikele usku elusse tagasi anda ... Minusuguseid on Eestis vähe, paljud noortest (ja vanadestki) siiski kahjuks lahkuvad maalt, sest tööd ei ole. Elu aitaks parandada ettevõtlikud inmesed, aga kuidas neid leida või luua kui aastakümneid tegutseti vastupidises suunas ja seda tehti äärmiselt jõuliselt? Ei aita mõnest aktiivsest hullust, sest nendegi jaks raugeb kui tuge ei tule.
Nüüd ma tean, mida ma järgmiseks loen - see on maaelu arengukava. Ma ei saa ju enne öelda, et midagi ei tehta, kui ma pole riiklike sihtidega kursis. Ja seejärel 2009 aasta Eesti inimarengu aruanne. Kahjuks oli selle nädala Õpetajate Lehes just palju juttu sellest Eesti inimarengu aruandest 2009 (vt kokkuvõtet http://www.kogu.ee/public/eia2009/EIA_kokkuvote09.pdf), mis võimendas veelgi mu ängi. Ma tean ju juba küll, et õpilastele ei meeldi koolis: õppimine ei paku ei huvi ega rõõmu, neil on ülimadal heaolutunne, aga ühel hetkel ei saa enam lihtsalt vaiki olla.
No comments:
Post a Comment