Seto värk on äge värk

No nii, nüüd on siis kõigil meie pere liikmeil võimalik olnud ennast Jaanikul välja elada ... ja mõnel koguni kaks korda. Kuna Josh oli 19. juunil just Metsikust Läänest saabunud, siis jäi ta vabatahtlikult koju mandli operatsioonist taastuvat Janekit kantseldama (Zoe jäi lihtsalt magama) kui mina külarahvaga tule ääres oma hinge välja laulsin. Kui muud ristiinimesed pidasid Jaanikut 23. õhtul, siis meie kandi setodel oli pidulik õdak alles mineval reedel Kärel.

Kärel oleme ennegi käinud ja pole kunagi pettunult tagasi tulnud. Nii ka sel aastal - sel korral võeraiks kaasas linnast tulnud õde ja tema kallim. Mõlemail oli menu kohalike hulgas tohutu, mida jäävad tunnistama juurelolevad fotod.

Setod on väga vahvad: nende kirg ja tahe oma kultuuri alles hoida ja seda igapäevaselt kasutada on igati südantsoojendav. Käisime ka Seto leelopäival Värskas ja sealt saadud energiasüst aitab ka selles leitsakus ellu jääda.

Aga Kärel juhtus nii mõndagi: Evald (ülemisel pildid keskel) tundis oma rahva kutset ja mõistis, et kui ta oleks noorem, siis hakkaks kindlasti neid juhtima. Mina nautisin oma kalli mehe käevangu ja tugevat haaret tantsupõrandal. Zoe ja Piretki keerutasid ennastunustavalt, Janek vaid piidles pingilt tuld ega söendanud lavale läheneda. Kui tuleriit ümber kukkus, siis lendas tuhandeid sädemeid öhe ja ka rahva sekka. Meil Zoega olid muidugi teada-tuntut polüestrid üll ja need on äärmiselt tulekartlikud. Mina hoidsin targu eemale, aga Zoe vaeseke sai suure sädemega pihta, nii et väike kohalik džentelmen pidi ta kleiti tulest puhtaks rapsima ja sinna jäi suur-suur auk meenutama toda vahvat õdakut.