Töötuna, nagu ma nüüd olen, on mul palju rohkem vallamajja asja. Mitte just sellepärast, et seal tööd pakutaks või rahalist abi, aga just seetõttu, et sealses uues külakeskuses on hea olla. Uue maja planeerijad on teinud oma tööd südamega. Kiidan südamest Veriora vallavalitsuse töötajaid, et nad on nii inimesekesksed ja abivalmid.
Uues külakeskuses on minusuguse maanaise jaoks väga mugavad olud loodud: kuna elamine Männisalus toimub meil päevast päeva 10 A suuruse peakaitsemega, siis on külakeskuse pesumasin ja kuivataja kui Jumala kingitus. Kasutan seda pea iga nädal. Et ei peaks pesumasina kõrval niisama passima, siis kasutan raamatukogu ja sealset Avalikku Interneti Punkti (AIP), kuna siis pole koju Internetti vajagi. See on mul justkui kontor, kõik asjad saan aetud äärmiselt meeldivas ja sõbralikus õhkkonnas. Hommikud kuluvad peaasjalikult tööotsimisele ja siis ongi raamatukogus rahulik. Kui on vaja lastele kooli-lasteaeda järgi minna, siis on mul aeg raamatukogu arvutisaalist lahkuda, sest saabuvad pisut lärmakamad kooli-jõmmid ja asuvad omi asju arvutis ajama. Meil kõigil on ju oma elu elada.
Ja et ei läheks liialt töiseks, siis on külakeskusel ka köögike, kus saab teed ja kohvi keeta ning külmkapis lõunasöögiks varutud toite hoida. Vallatöötajad pakuvad seal oma pauside ajal meeldivat seltskonda. Kui töötu elu on nii kena, siis väga tööle ei kipugi ....
No comments:
Post a Comment