Tuleme meie tütrekesega naabri poolt jalutades koju ja jõuame oma tammede vahele küüni nurga juurde, kui mina korraga mõtlen, et mis imelikud kivid need meile sinna võsa serva tekkinud on. Ei läinud kaua kui mõistus registreeris, et need ju metssead, kes seal lõbusasti kümnekesi suure remmelga all midagi tuhnitsedes otsivad. Ma tean, et need pole just kõige sõbralikumad loomad ja võivad vabalt ka inimest rünnata. Seega hiilisime kiiresti sauna nurga juurde, et neid siis sealt pisut lähemalt piiluda. Aga kahjuks olid nad selleks ajaks juba võsa veerest ära läinud.
Jalutasime ümber maja ja imetlesime kevadlilli, kui järsku meie iluaia servas oleva imeliku kõrge kuuseheki taga olevalt põllult jälle neid "armasaid" loomakesi märkasime. Vahepeal oli neid juurde tulnud ja nüüd lugesin neid kokku üle 20. Olles ikkagi ohutus kauguses, vaatlesime nende tegemisi tükk aega lummatult, sest me polnud oma maja lähedal neid siin elamise ajal veel nägema trehvanud. Oli suuri ja päris tillukesi, kes vaevu rohu seest välja paistsid. Väiksed käisid hanereas teineteise kannul ja olid väga nunnud.
Kogu etenduse finaal toimus õhtul kella kuue paiku, kui pojake toas järsku hüüdis, et vaadake, sead on jälle siin! Oi-Oi, kogu meie põllulapp oli metssigadest must. Raske oli neid nii täpselt loendada, aga kuuekümne ringis võis neid vabalt olla. Vaat see oli ikka võimas vaatepilt!
No comments:
Post a Comment