Sitatorn ja muud talvised skulptuurid

Küll nüüd on ikka seda lumekest! Me oleme oma õuele kaevanud terve labürindi: maja juurest lähevad teed puukuuri, peldikusse, kaevu juurde, sauna ja autoni. Saunast ka jälle autoni ja maja teise otsa. Puukuuri tee hargneb vahepeal kaheks ja teine ots viib meid kompostihunniku juurde, sest ka sinna on vahest harva asja. Kui lund on palju, siis on vaja teda ju kühveldada. Seega on lumekuhjad teede kõrval veel kaks korda kõrgemad kui mujal. Tõeliselt kena vaatepilt, millest peaks lausa video meisterdama!

Teine vahva vaatepilt avanes mulle ühel hommikul peldiku august. Kaant kergitades lausa võpatasin, sest august piilus mulle vastu midagi, mille kohta ma ei osanud esialgu öelda oli see elus või mitte. Lähemal vaatlusel sai selgeks, et tegu oli eelmises elus elusa organismi jäädetega ehk siis maakeeli sitaga. See oli midagi juuresolevate piltide sarnast: suhteliselt detailirohke ja samas äärmiselt stabiilne - ta ei reageerinud mitte mingitele kergematsorti ümberlükkamiskatsetele.

Meie kandi Vana-Võro keeles kirjutatakse ja antakse välja Uma Lehte: http://www.umaleht.ee/. Seal kirjutab energeetik Ruitlasõ Olavi nii: "Talv om hää asi. Illos kah, saa pildimassinaga postkaartõ tetä, aknidõ pääl ijälille imehtellä ja peldikun sitatorni kaia, miä teküs tuust, et väläpeldikun ütstõsõ otsa sadanu junni är külmäse ja nii tekkünü torn varsti mulgust vällä kaema nakkas."

Sitatorn näitab ka tegelikult seda kui kinni inimesed oma harjumustes on. Kes käsib iga jumala kord täpselt samas kohas istuda. Võiks ju ahtrit pisut siia või sinnapoole nihutada, ette või tahapoole upitada, aga ei - väike salajane autist minus võtab täpipealt sama positsiooni ja nii see torn kerkib ja külmub ja kerkib omasoodu. Praegu ei täi veel kirvest sitaseks teha, aga küla pealt kuulsin, et ega muud suurt väljapääsu polegi kui et talle üks kõva hoop anda.

Soovin Teilegi üllatuslikke talveelamusi!