Mõõdame aiasaadusi

Tundub, et suvi hakkab vaikselt asju kokku pakkima. Tunne südames on aga sel aastal hoopis teistsugune. Ei ole sellist tavalist kurblikku südamepakistust, et soe suvi on jälle kord möödas ja peab hakkama ebameeldiva talve üleelamiseks valimistuma. Üsna vastupidi: meel on rõõmus kordaläinud kasvuaja üle ja pigem on hinges teatav ärevus, kas oskan kasvatatud köögiviljad korralikult keldrisse ladustada. ... et talvel oleks võtta purgist ja salvest.

Ma olen pisut väsinud ka - eks sai ikka mehemoodi aias rahmeldatud ja on isegi pisut hea meel, et ilmad on suts jahedamad, taimed ei voha enam nii hullusti ja saab rahulikus tempost toimetada meeldivate asjadega.

Enne puhkust hakkasin veel ühte istutusala rajama, loodetavasti saab selle sügiseks ikka valmis. Mitmeid taimi on kottidest peenrasse istutamata. Pole veel õiget kohta leidnud ei neljale jugapuule ega ka valgele astilbele. Äädikapuu on olemas ja kohtki valmis vaadatud, aga istutamata on seegi.

Nüüd aga kelgiks natukene: nimelt on mul tõeline häda kohutavalt saaki kandvate tomatitega. Järgmisel aastal olen kohe tublisti targem ja ehitan endale tõsise rakise tomatite jaoks. Ikka sellise korraliku puusti ja tugeva, et saaksin kõik harud kenasti selle külge siduda. Sest hetkel valitseb mul tomatipeenras väike kaos ja osad roomavad, pisut küll üht teist taime meenutades, mööda maad.

Mul on tomateid kahte sorti. Naabrinaise Ele antud neli taime kannavad punaseid vilju. Enda külvatud 'Tumblibg Tom' on kollane kirsstomat. Need on täitsa padrikuks kasvanud, mis näitab seda, et ma olen nad ilmselt liiga lähestikku istutanud. Aga pole hullu, ongi põnev neid tumekollaseid väikseid kuulikesi okste vahelt otsida. Õnneks polnud neid vaja üldse ei siduda ega neil võrseid näpistada. Ja saaki kannavad rohkelt ...

Nüüd paprikast. Kui ma neid alles hiljuti õitsemas nägin, siis ütlesin, et ega nemad küll sel aastal valmis ei saa. Ilmselt nad kuulsid ja tahtsid tõestada, et ma, alagaja, ei saa ikka millestki aru. Ühesõnaga, kui ma neid paar nädalat hiljem tähelepanelikult uurisin, siis avastasin rõõmsa üllatusena, et neil on täitsa kopsakad viljad küljes, ja mitte vähe.

Kurvema poole pealt peab teatama, et kapsaste vahele istutatud saialilled õitsevad hoogsalt, aga varajased kapsad nende vahel on 70% ulatuses ära söödud. Seega, ilus on aga tolku ilmselt mitte piisavalt. Kuu aega tagasi ma jälgisin neid väga teraselt ja korjasin kõik röövikud lehtedelt ära, aga siis tulid mingid pakilisemad tegevused ja see regulaarne seire jäi vähemaks. Kui nädala aega tagasi avastasin, siis olid suured augud kuni kapsa südamikuni välja sisse söödud ja paharetid ise muidugi liblikateks moondunud ja ära lennanud. Seevastu hilise sordi pead on kõvad ja enam-vähem terved.

Naeris on üllatavalt vahva taim ja maitseb meile kõigile väga. Ta on nagu magus juust kui ära koorida. Kõiki külalisis tervitan ka väikase naeriviiluga ja kuulen ainult häid sõnu. Soovitan soojalt.

Punapeeti ootan suure õhinaga. See on peaaegu et mu lemmik köögivili. Peedipirukas (Anni Arro raamatust leitud retsepti järgi) ja grillpeet ja peedisalat ja muud on kulinaarselt äärmiselt nauditavad ja kõditavad meeldivalt maitsemeeli. Armas on vaadata, kuidas peakesed aina suuremaks paisuvad. Järgmisel aastal panen ka nemad kindlasti peenrasse mitmesse ritta kõrvuti kasvama nagu naerid sel aastal. Ma arvan, et järgmise aastal ma vagusid üldse ei teegi.

Mis veel ... ja muidugi, kõrvitsalised. Kurgist ikkagi ei saanud asja, aga kabatšokid on see-eest võimsad nagu muiste. Nad kasvavad nii kiiresti, et isegi meie - hullud kabagrillijad, ei jõua temaga võistu hakseldada. Mul on hea meel, et ka kaks kõrvitsat on juba päris parajad pesapallid.

Hernega on sama lugu mis tomatiga, minu keritud nöör mulda surutud tokkide ümber oli väga hea mõte, aga tokid andsid järgi ja kogu hernes on nüüd peenra peal kuhjas nagu hein. Väike soovitus järgmiseks aastaks mulle endale, et tokid tuleb põikpuuga fikseerida. Dah!

Ääre pealt oleksin unustanud kartuli. Mulle tundub, et me vähe sööme seda mugulat ja seetõttu ei rutanud värsket kartulit üles kaevama. Ühel päveal ma siiski otsustasin kaevata ja keeta. Ja mis ma näen ... kasvanud on hiiglaslikud kartulid. Olen neid nüüd mitmeid kordi keetnud ja kogu me pere lausa jumaldab neid. Eriti kui serveerida rohke hapukoore ja rohelise sibulaga, mmmmmm!