Kui midagi toimub juba kolmandat aastat järjest, siis on tegu juba tõelise traditsiooniga. Ja kindlalt nagu hommikune päikesetõus, olid minu kallid õpetajannad, sõbrad Tondiraba Keskkoolis õpetajamise päevilt, ka sel suvel meie Leppoja talu hoovis. Sel aastal pidi neid kaua ootama, sest augustisse pole trehvunks veel lükkunud. Ja see ei olnud kerge ootamine, sest igatsus kippus hinge ja ooteaeg tundus pikk.
Aga siis nad tulid - päike hakkas heledamalt ja kuumemalt hõõguma, naeru ja nalja oli kõik kohad täis, ja see ei lõppenud enne kui augustikuine sume öö oli juba hea mitu tundi meie üle oma pehmet tekki laotanud.
Kuna kõik teised olid ka aasta jooksul korduvalt kokku saanud, siis meie pere lood ja tegemised olid alguses teadagi vestluste tulipunktis. Eelkõige me pereisa, mu kalli abikaasa juhtumised kaugel Ameerikamaal. Ja meie, ülejäänute, hakkama saamine kolmekesti sel raskel ja lumerohkel talvel. Mul ei jäänud muud üle kui tänada aianduskooli direktorit, et ta mind jaanuaris töölt lahti laskis ja lastega koosolemist ja -elamist võimaldas. Muide, ta on jälle üleriigilises meedias Räpina aianduskooli kohta kirjutise üllitanud (vt 10. augusti Postimehe Peipsiveere erist).
Aga meite pool oli hea ja mõnus olla ning kui ma teistele oma hetke lemmikut Mihaly Csikszentmihalyi "Kulgemise" raamatut ja selle sisu tutvustasin, siis ei jäänudki muud üle kui vaid nentida, et meie just seda teemegi - kulgeme, nimelt. Ja seetõttu venisid kõik söögikorrad 3-tunnisteks ja vähemalt 2-3 korda tuli kohvi juurde keeta, sest seda pidevalt ei jätkunud söögikorra lõpuni (mõni ime siis).
===
Üks vanamees loeb köögilaua taga ajalehe ja järsku lausub oma prouale:
"Oi, naabri Aino on ära surnud".
"Millesse?" küsib naine.
"Ei ole pandud," vastab mees.
"Issake, kas siis sellesse ka surdakse. Mul on siis ju varsti minek, kallis!" karjatab naine ehmunult.
===
Selle aasta kokkutuleku suureks uuenduseks oli see, et me kõik koos Männisalust mõne päeva pärast Peipsi äärde Kurule suundume ja seal veel oma kolm päevakest üheskoos õhtusse veeretame. Kahjuks pidid paar võitluskaaslast teisest etapist loobuma, aga selle eest oli minu pere in corpore kaasa tulemas, et mitte hetkeksi sellest lustist ja rõõmust kaugele jääda.
Joshua oli mulle oma Ameerika kooli kolleegiumiga kolmapäeva õhtuks Skype kaudu töövestluse kokku leppinud, nii et kui ülejäänud suundusid Kurule saabudes randa, siis meie läksime Iisakule, et siis selle Wifi alas Internetiühendus luua ja tööintervjuuks valmistuda. Peab ütlema, et tehnoloogia sellesisuline areng oli tõeliselt nauditav ja vabastav, sest 50-minutine intervjuu sujus ilma igasuguste tehnika tõrgeteta ja lõi tänu restorani terassile ja ilusale suve ilmale äärmiselt vaba ja muretu atmosfääri, mis ei andnud sugugi mahti ärevuse tekkimiseks. Näis, mis saab olema nende otsus minu töölevõtmise asjus, aga mitteametlikus tagasisides Joshile kiideti mind ja mu profesionaalsust, hmm!!??
No nii, ei jäägi muud üle kui vaid kirjeldada viimast õhtut Kurul. Kuna meie pere liikmeid oli kõige rohkem, siis saime magamiseks suure toa. Minu lapsed ja mees läksid juba magama, kui meie teised veel, loomulikult, terassil, täpselt suure toa ukse taga kõkutasime ja lõkerdasime. Ja nii ikka edasi ja edasi, tundide kaupa. Hommikul oli Zoe imestus suur kui ta mind voodist ei leidnud, sest kuna Joshi madrats läks õhust tühjaks, hõivas ta minu koha Zoe kõrval, aga Zoe kui kõige varasem magamamineja, hõivas taas Janeki voodi, siis lõpeks magasid Josh ja Janek hoopis koos ja mulle ei jäänudki ruumi ....
Igatahes, kui Zoe hommikul kööki piilus ja uuris, et kus ma võiksin olla, siis vastati talle, et ema magab ... ühes kohas. Ja see oli perenaise abieluvoodi, kus oli tõeliselt hea ja turvaline 4-tunnisest naerumaratonist toibuda. See, et see kestis just vähemalt 4 tundi, oli Joshi arvamus, kes selle saatel uinuda püüdis ja kes ei oleks uskunud, et selline asi üldse võimalik on kui ta poleks seda ise pealt kuulanud.
Ütleme siis nii, et just selliste tõeliste hetkede nimel me ikka ja jälle kokku saamegi. Viva, sõpruskond!
No comments:
Post a Comment