Minu kallid mutid, nagu ma hellitavalt oma läehdasemaid Tondiraba kolleege nimetan, tulid meile ka sel aastal külla.
Ju see jutt vahvast kohast levib, või olid mõned muud tegurid mängus, aga sel aastal olid kohale ilmunud ka mõned eelmise aasta puudujad. Ühe sonaga, peaaegu in corpore olime ja lõbutsesime ja trotsisime vihma.
Tänu sajule saime tutvuse tehtud Räpina Aianduskooli aedadega ning Setu
Talumuuseumiga. Kui lõpuks Palusalude aeda jõudsime, siis lasti taevaluugid päris valla ja me nautisime seda ilu läbi tiheda vihmaseina.Kuna ilm oli väljas pidutsemiseks liiga ettearvamatu, siis lükkasin ma meie koli tagatoas pisut kokku poole ja me mahtusime kogu selle pundiga katuse alla. Tunne oli nagu vanasti ühikaaegadel, tundsid sõbra õlga ja puusa ja jalga ja muud väga oma kere lähedal, aga seda kiiremad tuurid võttis pidu ja meil oli kohutavalt lõbus.
Paljud olid pisut nördinud, ma tean, et ei saanud käsi mullaseks ja kõik porgandis jäid harvendamata jne, aga mis teha, puhkus tuli meile kõigile kasuks ja ega siis igakord saa nii täpselt plaani järgi elada.
Igatahes oli meil Jacobsonidel nii suur rõõm teie tuleku üle, et te lahkumisel muutus pereema pisut imelikuks:
1 comment:
Hea näha õpetajaid, kes kunagi mind õpetanud. Tondiraba keskkoolis loomulikult. :)
Post a Comment