1. september ei ole Ameerikas mingi eriline Teadmiste paev. Siin kandis hakkab kool sugisel taas peale taitsa suvalisel paeval - moned koolid on juba alustanud, meie lastel ja ka pereisal hakkab kool jargmisel esmaspaeval, 30. augustil. Seega oli vaja minna ja lapsed kooli kirja panna. Kuna Josh oli juba kevadel eeltood teinud ja pinda sondeerimas kainud, siis meid teati ja oodati.
Kevadel juhtus laste kooliga seoses jargmine huvitav seik. Josh helistas kooli kanseleisse, aga toru vottis hoopis kooli med ode, kes vabandas, et koik muud liinid on katki. Josh siis selgitas, et ta pere tuleb sugisel ja kaks last jne. Tavaliselt pidi ta peale Eesti mainimist veel pikal selgitama, et kus see Eesti siis oigupoolest asub, Euroopa ja Soome ja nii edasi ... kuid mitte sel korral. Peale Eesti mainimist kiljatas proua teisel pool toru, et tema on ka eestlane. Tuli valja, et tema on kull sundinud juba Ameerikas, kuid molemad vanemad olid soja ajal emigreerunud ja ta neiupolvenimi oli Paju.
Ilmselt tanu ka sellele vahejuhtumile oli kogu koolipere upris ponevil meie saabumise ule. Ja kui me siis kanseleisse sisenesime, saime toesti osaks aarmiselt sobralikule kohtlemisele. Kuigi nende inimestega pisut kauem raakides olen paris veendunud, et nad ongi sobralikud, koikide vastu. Janek sai endale klassiopetajaks mrs Robbinsi ja Zoe sai mrs Bailey. Kuna koiki klasse oli vahemalt 4-5 paralleeli, siis ma arvan, et Joshi kommentaar, et Janekile oleks vaja sellist rangemat opetajat, laks sekretarile hasti kohale ja mrs Robbins jattis meile molemile vaga "soodsa" mulje.
Eile oli koik eelkooli lasped ja lapsevanemad kutsutud opetajate ja kooliga tutvuma. Nagu juba mainitud, siis eelkooli klasse oli 5. Koguneti voimlas, meie saabudes oli see juba rahvast vaga tais, lapsed kinnisest hapnikuvaesest ruumist hullumas OMIGOD! Millegiparast jai urituse algus ka ca 10 minutit hiljaks, nii et ma olin sutsu ullatunud ja segaduses. Aga siis vottis uks opetajatest sona ja teatas, et nuud lahevad koik lapsed koos oma opetajatega kooli bussidega soitma, et bussis olemise reegleid oppida. Vanematel paluti lahkelt maha jaada, sest juba jargmisel nadalal hakkavad ju koik 5-aastased eelkooli opilased ilma nendeta koolibussiga kooli ja koju soitma. Ma ikkagi toppisin ennast peale, akki vaja Zoele midagi tolkida voi nii. Aga eks ma olnud ise ka parajalt ahmi ja ponevust tais ... ja millal ma veel Ameerika koolibussiga soita saaksin kui mitte nuud. Taitsa tore oli - REEGEL nr 1: tagumik peab kogu aeg tooli puutuma; REEGEL nr 2: suua ja juua ei tohi kaasa votta. Koolibussis kamandab bussijuht ja tema sona peab kuulama, voi siis jargmisel hommikul jalutad kooli.
Peale busiisoitu kutsuti meid klassi ja koik lapsed pidid oma nime jargi oma koha ules otsima. Zoe 6-ses lauas on veel Summer ja Annika ja William ja veel kaks last, kelle nime ma ei maleta. Seinad olid 100% ulatus kaetud koiksugu piltide ja plakatitega, interaktiivne tahvel oli ka nurgas. Mrs Bailey oli usna nooruke ja hasti sudamlik naine. Ta oli kull pisut mures, kuidas Zoe inglise keeles hakkama saab, aga ma lohutasin teda, et Zoe on vaga seltskondlik ja kiire oppija. Selle kinnituseks uks lugu tana hommikust: kaisime lastega kodu lahedal pargis jalutamas. Seal polnud kedagi peale meie. Siis saabus uks Zoest aasta vanem poiss oma isaga. Isa jai pisut eemale, aga poiss tuli valjakule, kuid jai meie lastest kaugemalt. Mina kuulen kuidas meie lapsed arutavad, et peaks ta mangima kutsuma. Otsustatakse, et Zoe laheb poisi juurde. Zoe marsib poisi juurde ja toimub dialoog:
Zoe:"Want to play?"
Poiss:"Yes."
Zoe:"Come!"
Zoe poorab jarsult umber ja jalutab tagasi Janeki juurde, poiss kannul. Edasi laheb sobralikuks ja vahvaks manguks, millesse lisanduvad mone aja parast ka poisi emaga saabunud koer ja lopuks ka tuulelohedega varustatud isa.
No comments:
Post a Comment