Minu mehe uus missioon

Minu kallis Ameerika mees Joshua on eestlane. Vähemalt meeldib talle mõelda, et ta on eestlane. Sest ta elab ju Eestis. Meile, kes me oleme elanud siin pisut kauem kui 10 aastat, tundub kummaline, et inimene sellise asja peale tuleb. Aga kui mõelda Ameerika Ühendriikide peale, siis on ilmselt enamus selle riigi elanikkudest selle väitega nõus ja peavad ennast Ameerikas elades automaatselt ameeriklasteks. Sest teist moodi olekski imelik ja keeruline: millal kukub kell ja sa hakkad järsku ameeriklaseks? Kas alati on keeleoskus otsustav? Kas loeb võõrsil veedetud aeg ja kui kokkulepitud (kellega?) aeg täis, siis oledki kohe ameeriklane? Kas loeb ametlik kodakondsus? Ei usu, ma arva, et inimese sisetunne loeb ja selle järgi arvestades on Joshil igati õigus ennast eestlaseks pidada.

Josh on väga Eesti-meelne ja talle meeldib Eestis elada. Meeldib kohe nii palju, et ta on nõus ka teistele, veel kahtlejatele, Eestist ilusaid (ja tõestisündinud) lugusid vestma, et neile Eesti elu headust kirjeldada. Nii ongi mul mõningaid "sündinud eestlastest" tuttavaid, kes oma meestele Joshi telefoninumbri annavad, et Josh saaks neid veenda koos perega eestisse kolima.

Ja nagu me teame, siis siirus on see, mille vastu ei saa ega olegi mõtet võidelda.

Ei usu, et Joshua Ameerikas elades oleks eriti midagi teadnud välipeldikust või kaevust vee vinnamisest. Ja ega nüüdsel ajal ka enamik Eestlasi enam neid termineid igapäevaselt kasuta. Aga tema ja minu ühine elu viimase pari aasta jooksul maailma kõige ilusamas kohas Kagu-Eesti nurgakeses on meid positiivselt mõjutanud. Ja kui Josh vahest Ameerikas käib, siis hakkab ta isegi neid proosalisi asju taga igatsema. Sest need on olulised osad tema ilusast elust Eestis ....