Tere!
Ma olen aastaid välismaal elanud. Ülikooliajal olin vahetusüliõpilaseks Helsinki Ülikoolis. Peale Tartu Ülikooli lõpetamist ja lühikest pankurikarjääri kolisin Ameerikasse magistratuuri. Aasta oli siis 1996.
... ja nüüd, eile, nagu välk selgest taevast sain kümneaastataguselt ülikoolikaaslaselt Estherilt Ameerikast e-kirja, milles ta kutsub mind liituma Facebook kommuuniga. Kuna üllatus oli nii suur ja meeldiv, siis tegingi nii ja liitusin selle võrgustikuga. Ei läinud paari tundigi mööda kui sain uue kirja selle kohta, et üks teine tolleaegne meie mõlemi ülikoolikaaslane, prantslanna Joelle, kes oli meie ülikoolis (University of Connecticut) vahetusüliõpilane, on ka Facebooki liige ja meid kuidagi leidnud.
Seega, ilma igasuguse akadeemilise sunduseta Personaalsete Õpikeskkondade õppejõudude poolt tekkis mul sotsiaalne vajadus seda võrgustikku tundma õppida.
C'est la vie!
1 comment:
Täpselt! Elu seab ise omad nõudmised ja piirid... Aga minu meelest on nii meeletult tore kuulda endistest koolikaaslastest, eriti just neist, kellest pole mitu aastat midagi kuulnud...Mul just hiljuti juhtus ka nii, et kutsuja oli minu jaoks võõra nimega ja siis esimese hooga mõtlesin, et väldin (mida ma tavaliselt teen), aga siis tuli ikkagi mõte, et küsin, kas me tunneme teineteist. Ja üllatuseks tuli välja, et jah tegemist oli perekonnaga, kes elasid paar korrust minust allpool, kui ma Hollandis õppisin. Olin nende nimed täiesti ära unustanud :)
Post a Comment