Üks minu täiskasvanud õppijatest kirjutab mulle oma kodutöös, et " ... ilma võitluseta ei muutu väärastunud väärtushinnangud iial!"
Kui ma seda lugesin, siis mõtlesin, et õpetaja on ikka õnn olla. Mis see väike võitlus suure ürituse nimel ikka on, elame üle ja peame vastu! Tulevik on ju nii helge kui õpilased juba niisugused idealistid on.
Samas stiilis võitlusmõtted tekkisid mul Õpetajate Lehest haridusloolase Ilmar Kopso artiklit "Ajalugu ei õpeta, kuid ajaloost võib õppida" lugedes (http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=2627). Eriti tunnen hetkel puudus sellisest haridusjuhist, kelle kohta käib hr Kopso lõik: "Rahast rohkem on Eesti haridusellu vaja liidrit, kes ärataks inimesed talveunest, tuleks vahel välja ka niisuguse jutuga, mille puhul ei saadagi algul aru, miks seda on vaja rääkida. Oleks vaja esinemisi, millest sünnib dialoog, mida arutataks pikalt."
Samuti olen hr Kopsoga ühel meelel selles osas, et õpetajad ei ole piisavalt jõuliselt otsustamisse kaasa löönud. On tõesti vaid vaikne nurin, aga oma häält kuuldavaks teha ei julgeta või ei õnnestu leida seda õiget kanalit. Õnneks on meie koolis terve pande selliseid, kes koondusid ja ütlesid välja, mis nad arvavad hetke olukorrast ja missugusena nad näevad kooli tulevikus. Oleks nüüd vaid vajalikel inimestel piisavalt idealisti ja visionääri võimeid, siis toimub murrang õiges suunas.
No comments:
Post a Comment