Patrioodid pühitsesid vabariigi sünnipäeva

Mulle pole see tunne vooras: ka aastate eest tundisin suurt koduigatsust, mis sundis mind jatma hea tookoha New Yorgis, kallima ja poneva elu suures linnas ning tagasi koju minema. Eesti asi ja eestlased on mu sudames erilisel kohal ja ma ei saa sinna midagi parata.

Nuud on aastad lainud, on mees ja lapsed ja oma kodu suure aiaga, ning pole siis imestada, et tomme koju tagasi on veelgi suurem.

Ei tekkinud kahtlustki, et Connecticuti eestlastega 19. veebruaril Eest Vabariigi sunnipaeva tahistama on vaja minna. Siin pole ju 24. veebruar vaba paev nagu Eestis, nii et soltuvalt osariigist pidi pidu pidama paratamatult kas siis enne voi tagant jargi, et koik saaksid tulla ja osaleda.

Connecticuti osariigi eestlased kogunesid Willimanticu Ukraina Klubis, kus mina 15 aastat tagasi, olles siis University of Connecticuti magistrant, tegin oma esimese debüüdi väliseesti seltskonnas. Sellest ajast saadik on mul siinkandis palju haid tuttavaid ja sopru, aga osaledes paari kuu eest monel korral Eesti koolis, olen saanud ka mitmeid uusi tutvusi kohalike eestlaste seas.

Ohtu programmis oli pidulik aktus konede ja kontserdiga. Sellele jargnes ohtusook, mille ajal hakkas juba mangima kahemehe Saksa punt orginaal Lederhosen'ites ja nad mangisid hiljem ka tantsuks. Meie sattisime ennast Martinsonide lauda. Kohal oli nende perest kolm generatsiooni eestlasi - ja nad koik lobisesid omavahel vabalt ja uhkusega eesti keeles. Lapsed, 12 ja 4-aastased ning ka nende ema on koik Ameerikas sundinud, aga pohimote kodus eesti keelt raakida ei ole muutunud.

Aktus algas Ameerika humniga ja loppes Eesti humniga. Vahele mahtusid peakonsuli kone ja veteranite autasustamine, Eesti kooli opilaste isamaalised laulud ja rahvatantsud. Enn Worgu Lipulaul vottis nagu ikka klombi kurku ja pisara silma.

Lapsi oli palju, nad sagisid ja keksisid koikjal ja nautisid tantsumuusikat vaat et rohkem kui nende vanemad voi vanavanemad. Oli tore ja meeldejaav pidupaev.