Logee's Greenhouse - troopiline monu kargel kevadpäeval

Nagu uhes ajaleheartikliski kirjutas, siis Ida-Connecticuti vaikne vaike linnake Danielson on usna kuulus just tanu Logee's troopilistele kasvuhoonetele: vt http://www.logees.com/. Olin sellest paigast juba enne kuulnud, aga polnud mahti minna. Nuud votsin selle kulaskaigu ette ja olen siiani suures vaimustuses sellest ajaloolise honguga ettevotmisest.

Ilm, nagu juba mainitud, oli karedalt kulm. Astusin uksest sisse ja olin hetkega pimestatud. Ei miskist eredast valgusest, vaid niiskest troopisest ohust kattusid mu prillid hoobilt paksu uduga. Kulm fotoaparaat oli kahjuks samas seisus ja objektiiv oli kasutuskolbmatu. Proovisin mitmeid kordi sisse-valja kaia, aga koik see oli asjatu, aitas ainult ootamine ja soojenemine.

Samal ajal juba kiikasin kasvuhoone poole ja ainult ahmisin ohku: avanev vaatepilt tahtis hinge votta. Olin sattunud troopilisse vihmametsa (ilmselt mitte vaga sarnane seal kainule, kull aga minu jaoks), koik lohnas ja lokkas, silmapiir kubises suurtest ja vaiksestest koikides vikerkaare toonides oitest. Uskumatu ilu sundis mind igat oiekest pildistama ja tanu Joshi kingitud fotoaparaadile, onnestus mul omaarust enamus neist.

Alatest aastast 1892, mil Logee perekond alustas troopiliste taimede kasvatamist, on ilmselt palju muutunud. Hiljuti oli neil veel mitu eraldi seisvat kasvuhoonet, mis on aga tanaseks koik kokku ehitatud. Nii et klient ei peagi valja minema, vaid saab mugavalt uhest kasvuhoonest teise liikuda.

Uhe tiiva laes ronib hiigelsuur ja lopsakate roosade oitega liaan. Selle nime ei onestunudki valja uurida. Teises tiivas on palju tsitruselisi. Eestis tehakse erinevate ounapuu sortidest nn perepuu. Siin oli poogitud nii, et uhe puu otsas kasvasid nii apelsinid, sidrunid kui ka greipfruudid.

See kollane valgete tiibadega siin vasakul on Pachystachys lutea 'Lollypop Flower'.

Pildid, mis siia postitusse ei mahtunud, panin oma Facebooki lehele, fotode kausta nimega Logee's Greenhouse. Kutsun tuvuma.

Kuninglikud kindad iseendale

New Yorgis kaies onnestus hankida uks imeilus ja vanaaegne punane musta vaariskaruskraega mantel. Sellel on moekalt 7/8 kaised, seega vajasin pisut pikema randmeosaga kindaid. Kuna ma olen viimasel ajal nii palju teistele kudunud, siis otsustasin vahelduseks midagi endale ka kududa. Ja nuud on need valmis. Lubage alandlikult esitleda:

Eht ameerikalik märuli-meelelahutus

Nagin kohalikust televisioonist reklaami ja kohe tekkis mote, et see oleks vast vahva sündmus ema-poja uhistegevuseks. Ilma, et ma Janekile oleks oelnud, kuhu me laheme, panime linnariided selga ja soitsime Worcesteri multifunktsionaalsesse halli DCU Center. Seal toimus sel nadalavahetusel koletisveokite demonstratsioonvoistlus Monster Jam. Mul oli juba aastate eest mingi seletamatu kihk neid vaatama minna ja muud oli aeg kups. Onneks soovitas Josh korvatropid kaasa votta ja need kulusid vaga marjaks ara. Sest detsibellid olid paris laes ja pori ning tolmu lendas ka parajal maaral rahva sekka.

Ja siis nad tulid, murinal ja aeglaselt, andes ainult aimu sellest meeletust ja ajuvabast shoust, mis toimuma hakkab.

Koigepealt naitasid nad igauks ise oma oskusi, siis toimus mingi mulle arusaamatute kriteeriumide jargi paari kaupa voistlus. Vahepaladeks pakuti kartautolaadsete soidukite voistlust. Aga koike vahvam oli motokrossi motikate demostratsioon, kus nad huppelaua abil ohku tousid ja siis ohus koige uskumatumaid saltosid ja muid trikke tegid.

Peale vaheaega vahetati moned laiaks litsutud autovrakid valja ja asendati kobedamatega. Uheks uueks oli valge minibuss, mis oli teistest palju korgem. Esimene koletisveok, kes sellest ule pidi huppama, jaigi tegelikult kohu alt selle bussi peale kinni ja ei saanudki ise ara. Tostukauot pidi ta sealt maha tombama.

Lahe oli, aga sellest kindlasti piisas paris tukiks ajaks.

Patrioodid pühitsesid vabariigi sünnipäeva

Mulle pole see tunne vooras: ka aastate eest tundisin suurt koduigatsust, mis sundis mind jatma hea tookoha New Yorgis, kallima ja poneva elu suures linnas ning tagasi koju minema. Eesti asi ja eestlased on mu sudames erilisel kohal ja ma ei saa sinna midagi parata.

Nuud on aastad lainud, on mees ja lapsed ja oma kodu suure aiaga, ning pole siis imestada, et tomme koju tagasi on veelgi suurem.

Ei tekkinud kahtlustki, et Connecticuti eestlastega 19. veebruaril Eest Vabariigi sunnipaeva tahistama on vaja minna. Siin pole ju 24. veebruar vaba paev nagu Eestis, nii et soltuvalt osariigist pidi pidu pidama paratamatult kas siis enne voi tagant jargi, et koik saaksid tulla ja osaleda.

Connecticuti osariigi eestlased kogunesid Willimanticu Ukraina Klubis, kus mina 15 aastat tagasi, olles siis University of Connecticuti magistrant, tegin oma esimese debüüdi väliseesti seltskonnas. Sellest ajast saadik on mul siinkandis palju haid tuttavaid ja sopru, aga osaledes paari kuu eest monel korral Eesti koolis, olen saanud ka mitmeid uusi tutvusi kohalike eestlaste seas.

Ohtu programmis oli pidulik aktus konede ja kontserdiga. Sellele jargnes ohtusook, mille ajal hakkas juba mangima kahemehe Saksa punt orginaal Lederhosen'ites ja nad mangisid hiljem ka tantsuks. Meie sattisime ennast Martinsonide lauda. Kohal oli nende perest kolm generatsiooni eestlasi - ja nad koik lobisesid omavahel vabalt ja uhkusega eesti keeles. Lapsed, 12 ja 4-aastased ning ka nende ema on koik Ameerikas sundinud, aga pohimote kodus eesti keelt raakida ei ole muutunud.

Aktus algas Ameerika humniga ja loppes Eesti humniga. Vahele mahtusid peakonsuli kone ja veteranite autasustamine, Eesti kooli opilaste isamaalised laulud ja rahvatantsud. Enn Worgu Lipulaul vottis nagu ikka klombi kurku ja pisara silma.

Lapsi oli palju, nad sagisid ja keksisid koikjal ja nautisid tantsumuusikat vaat et rohkem kui nende vanemad voi vanavanemad. Oli tore ja meeldejaav pidupaev.