2. nädal Ameerikas: loodusest ja liiklusest

Ilmad on superilusad, isegi pisut liiga kuumad, 27-30 kraadi ja paikselised. Onneks on mitmeid ujumisvoimalusi ja ka poodides on hea jahe olla. Poodidesse minna aga on lausa ohtlik, sest ajaviiteks void hakata mittevajalikke asju ostma.
Samuti olen hakanud harjuma oma koduperenaise rolliga; hommikuti viin lapsed autoga kooli, siis lahen poest labi ja ostan vajalikke toiduaineid ohtusoogi jaoks ja kui kell on saanud pool kumme, siis saab minna raamatukokku ja Internetis mollata. Kuskil 12 paiku lahen koju ja teen ettevalmistusi ohtusoogi jaoks. Olen hulgaliselt uusi retsepte varunud ja kuna aega on kullalt, siis ei pelga ka keerukamate toitudega massata. Umber kolmveerand kolm hakkan taas laste kooli poole soitma ja kella veerand viieks oleme kodus tagasi. Siis lukkan ettevalmistatud roa ahju ja kella poole kuue paiku on kogu pere taas koos ohtusoogi laua taga.

Aotoga soitmine on nuud taitsa kapas. Selle nadala jooksul olen kodu ja kooli vahel soitmiseks kolm erinevat teed avastanud ja selgeks soitnud. Kogu aeg kiirteed pidi kutta on pisut tuim. Ja loodus on siin kandis toepooles maaliline. Kulavaheteed on koik asfalteeritud ja vonklevad imeliselt majade ja kulade ja linnakeste vahel. "Maest ules ja alla viib vallatu tee ... " vottis koolitee tana hommikul Janekil alusa laulu lahti. Ja nii see toesti on. Aiad majade umber on aarmiselt heas korras: murud on niidetud ja palju on igasugu aiateid, treppe, müüre. Kuna maastik on reljeefne, siis on neid muurikesi ja trepikesi ka vaja ja need ilmestavad vaga kenasti umbrust. Lillepeenardega on pisut kehvemini, neid on vahe ja nad on usna nigelad siinkandis. Palju on kasutatud igasugu madalaid okaspuid ja -poosaid. Ja ulekoige meeldib Ameeriklastele multsh. Enim levinud varv on intensiivne pruunikas punane ja seda on palju. Lillepeenrad koosnevad 70% ulatuses sellest ja seda on iga puu umber pea meetri jagu ja soiduteede aares. Taimedest on esindatud hostad ja moningad kukeharjad, vahem on iiriseid, peiulilli ja salveid. Palju on aedhortensiat ja, nagu juba mainitud, erinevaid okaspoosaid. Lilled peenardes on minu jaoks kidurad. Siin on olnud vaga kuiv, aga tundub, et ka muld ei ole vaga viljakas ja ilmselt neid vaheseid peenraid eriti ei vaetata ka.

Ullatavalt palju on siinkandis metsa. Teede aares on alatihti uks lehtpuu padrik voi allee, uksikuid mande ja kuuski ja ebatsuugasid olen ka taheldanud. Palju on tammi, tôrusid on koik kohad tais. Uksikud puud hakkavad juba varvi vahetama. Ja kui autoga mooda neid kauneid teid soita, siis meenub mulle koik see Uus-Inglismaa ilu mida ma ka oma ulikooli ajast maletan.

Liiklejad on siin vaga viisakad. Kiirteel on omad reeglid ja kiirus on teadagi suurem. Uldjuhul on lubatud soita 65 miili tunnis e 110 km/h. Mina oma suure "paadiga" rohkem eriti valja ei pressigi, aga enamus soidab siiski 70-75'ga ehk siis ca 130 km/h. Aga teed on vaga head, laiad ja siledad, nii et selles ei peitu mingit ohtu. Kiirteele soiduks ja mahasoiduks on nagu Eestiski eraldi rajad. Kiirteele sisenejale tehakse kiirteel olijate poolt alati voimalusel rada vabaks, ehk siis voetakse teise ritta, et siseneja saaks sujuvalt liiklusega uhineda. Nii on viisakas.
Kulavahel on aga jalakaija kuningas. Igal pool on suured sildid selle kohta, et suured trahvid saab see, kes jalakaijat sebral ule ei lase. Samas jalle valgusfoori taga void ennast haigeks oodata enne kui jalakaija "roheline" ette loob. Siin on jalakaiate jaoks eraldi valgusfoor, kus ei ole ei punast ega rohelist. On vaid "Don't walk" ja "Walk".

Uldse on neil sildindusega ikka kohutavalt ule pingutatud ja vahe kasutatakse piktogramme. Enamus liiklusmarkidest on tekstina umber jutustatud. Naiteks, sissesoidukeeld e "telliskivi" asemel on neil tekst "Do not enter" voi siis "Wrong way". Kui mooda soita ei tohi, siis uhel poolt teed on "Do not pass" ja teiselpool teed kollane nool, millel kiri "No passing zone" ja keset teed on ka veel pidev (vahel ka kaks pidevat) joont. Kiirusepiirang pole lihtsalt number ringi sees, vaid sellel on ka kiri "Speed limit". Kui saabud uhesuunalisele teele, siis seda margib tekst noolel "One way street". Valgusfooride kuljes ripub mitmeid kirju. Koige absurdsem on kui vasakule suunatud noolekujulise tule korval on silt "Left turn signal". Moni paev varem kirjutasin, et paremale voib ka punase tulega poorata. Aga on ristmikke, kus seda teha ei tohi. Siis on selle kohta suur-pikk kiri, et "No turns on red". Kui aga vasakule pooramise jaoks on eraldi noolekujuline tuli, aga otsesoitmise rohelisega voiks ka poorata kui autosid vastu ei tule, siis on kiri, et "Yield on green"+roheline ring, mis tahendab, et kui rohelist noolt ei pôle, siis peab vastutulevad otsesoitjad labi laskma, OMYGOD!

Nii et kui te tahate Ameerikas autoga soita, siis peate inglise keele selgeks oppima, sest osad reeglid on teede aares kirjas.