Feminism ja Ameerika tegelikkus

Ma teadsin seda oodata, aga kui see kiri saaabus, siis olin ikkagi shokeeritud ... Ma selgitan oma arritust pisut pikemalt. Kui ma abiellusin, siis kadus minu omaseks saanud perekonnanimi Kôppo. See oli kull minu vaba valik, aga tegin selle otsuse traditsioonidele toetudes. Eks selles ole mingi uba, et pere liikmed on sama nimega - vanemad ja lapsed ka. Aga mulle jai mu eesnimi ja vahest tunnen ennast ikkagi rohkem Kulli Koppona kui Kulli Jacobsonina. Kuid Ameerikas on pisut teised kombed. Nimelt, kui pisut lahemalt seda kirja vaadata, siis selgub, et kadunud on ka minu eesnimi ja abielus olles on siin viisakas minu poole poorduda kui proua Joshua Jacobson.
Utleme siis nii, et see on ikka liig mis liig. Kuid ega traditsioonide vastu ei saa. Aga arusaadavamaks muutub kull, miks feminism Ameerikas hoo sisse sai. Sest asi pole mitte abielunaise tiitlis ega selles, kuidas tema poole poordutakse. Asi on ikka suhtumises ja naisesse suhtumine oli Ameerikas alles natuke aega tagasi kull kui teisejargulisse. Ja ma ei utle, et see on tanaseks kadunud, aga palju vahemaks on seda kull jaanud.
Kuna onu Harry vaatab paevad otsad telekat, siis olen sunnitud paris palju kuulma, mida seal raagitakse. Eriti just vanad Ameerika filmid on tais ikka taitsa laus seksuaalset diskrimineerimist. Otse oeldakse valja, ei mingit vihjamist, et naised ei ole enamikuks asjadeks suutelised, et neil pea ei vota voi mingit muud samalaadset jaburust.

Ma ei pea kaugeltki loomulikuks, et naised voistlevad tostmises ja poksimises. Olen taitsa nous, et on olemas ameteid, kuhu sobivad rohkem mehed. Samas meeldib mulle kull naha meesalgklassiopetajaid ja meesmedodesid (voi kudas neid nuud kutsudagi?). Ma moistan, et minu arvamine pole mingi etalon, aga kuskil peaks ju olema mingi piir (voi siis vahemalt hagune ala) kust ule minnes laheb asi ebaloomulikuks. Voi soltub koik siiski haljumustest ja tavadest??