Lapsepõlve suhete määravast tähtsusest kogu edasiseks eluks

Olen saanud taas tangu tera võrra targemaks, sest Martti Paloheimo raamat "Lapsepõlve mõjud" on läbi loetud. See on karm raamat, mida nendele ei julge soovitada, kes ei ole vaimult valmis oma lapsepõlve traagikatega taas kohtumiseks.
Hr Paloheimo väidab nimelt, et peaaegu kõikide tõsiste psüühhiliste tervise probleemide taga on lapsepõlves kogetud väärkohtlemine - nii füüsiline kui ka vaimne. Selleks võivad olla peksmine, hülgamine, armastuse ja füüsilise kontakti puudus ja veel palju, palju teisi "vältimatute heade" puudumisi või "välditavate halbade" esinemisi peresuhetes. Need tekitavad normaalselt erineva meeleseisundi, näiteks hingevalu, kahtlustusluulu, sundmõtete käes kannatamine jne.
Autor väidab, et ka alkoholisimi põhjuseks on lapsepõlve traumad. Ta selgitab oma uskumist nii: inimene on esimest korda alkohooli tarvitades kogenud seda, et ta tunneb ennast siis vabana ängistusest ja see kannustab teda seda tunnet taastootma ikka uuesti ja uuesti alkohooli tarvitades. Neid inimesi jälitab mingi peidetud isiklik painaja, mille eemale peletamine joobe abil on vältimatu, et inimene võiks üldse hakkama saada. Teisedki alhoholismi uurijad tunnistavad, et selline isiklik paharett on olemas, aga nad ei ole leidnud sellele põhjendust.

Daniel Goleman "Emotsionaalne intelligentsus"

Olen saanud taas maha ühe suure teosega. Ise ma seda loomulikult ei kirjutanud, aga ka selle lugemine oli paras katsumus. Kokkuvõtteks ütlen, et Goleman veenis mind selles, et emotsioonid määravad palju, viha ja rõõmu kogus inimese elus ei ole lõplikult geenide poolt ära otsustatud ja et lastele tuleks juba maast madalast tunnetega tegelemist õpetama.
Goleman räägib palju sellisest asjast, mida ta nimetab emotsionaalseteks oskusteks. Otse loomulikult on kõiki tundeid lubatud tunda ja ega keegi ei saakski neid ära keelata, sest see lihtsalt ei õnnestuks. Oluline on see, kuidas nendele tunnetele reageeritakse ja see on juba õnneks arendatatav oskus. Vajalik on osata oma tundeid ära tunda, aga sama oluline on ka teiste tundeid tajuda ja neile reageerida. See on EMPAATIA.

Otsisin Internetist midagi emotsionaalse intelligentsuse kohta ja leidsin ühe Äripäeva raamatu, Stephen Neale, Lisa Spencer-Arnell, Liz Wilson "Emotsionaalse intelligentsuse treening". Seal oli sissejuhatuses selline lugu:

Õnnelik aednik
Charlie oli õnnetu aednik. Kogu oma elu oli ta unistanud täiuslikust lilleaiast, kuid igal aastal nägi ta taas enda ümber närtsinud lilli, koltunud muru ja lokkavat umbrohtu. Isegi loomad ja linnud hoidusid tema aiast eemale.
Masendatuna järjekordsest ebaõnnestumisest, otsustas Charlie minna jalutama oma lemmikkohta jõe äärde. Tavaliselt oli seal vaikne ja ta sai üksi mõelda oma murede üle, kuid seekord nägi ta jõe kaldal istumas tarka. Charlie ütles võõrale tere.
Tark pööras aeglaselt pead ja ütles: „Mulle tundub, et sa oled õnnetu, mu sõber. Sinu silmad on nukrad, sinu õlad on längus. Ma näen kurbust sinu näos ja sa tundud olevat väsinud.” See tabas ootamatult Charliet, kes oli oodanud lihtsat viisakust. Ta üllatus, kui täpne oli targa hinnang,
ja pidi endale tunnistama, et see kõik oli tõsi.
„Kuidas te seda teate?” küsis ta. „Te isegi ei tunne mind.”
„Et näha inimese tundeid, ei pea teda tundma,” vastas tark.

... Edasi loe juba veebist aadressilt http://www.raamatuklubi.aripaev.ee/images/toode/excerpt_b4b25b48-b33e-4fa8-9a63-68558001d3cf.pdf

Karistamise psühholoogiast Tõnu Otsa vahendusel

Kui ma mõned kuud tagasi kooli raamatukogus Õpetajate Lehte sirvides aru sain, et niimoodi püsti seistes vahetunni ajal ma kõiki tuumakaid artikleid läbi lugeda ei jõua, siis otsustasin, et seda lehte hakkan nüüd tellima endale koju. Ma olin ennegi aastat eest seda lehte vahelduva eduga lugenud, aga nüüd tajusin kuidagi väga tugevalt, et tegu on tõeliselt sisuka ajalehega.

Kuigi tavaliselt läheb kõik põlev meil kodus koheselt tulehakatuseks, siis Õpetajate Lehte hoian küll pikalt lauanurgal, et võimalusel kolleegidele siit ja sealt tsiteerida. Nii ka nüüd, tunnen kohustust üldusele ka oma ajaveebi kaudu levitada psühholoogilist teavet karistamisest.

27. novembri Õpetajate Lehes on psühholoog dr Tõnu Otsa artikkel "Karistatakse halba teagu, mitte paha last". Esimese asjana tsiteeriksin lõiku, kus autor teadustab ühe väikse osa poistest (ca 0,05% sündinutest) eripära nii: "On lapsi, kes arvestavad jõuna, millele tuleb alistuda, vaid füüsilist üleolekut ja kasutavad ka enda kehtestamiseks ainult füüsilist jõudu. Ning nende laste seas on enamik neid, kelle kasvatuses pole tehtud mingisugust viga. Pigem vastupidi - heasüdamlikkus nende kohtlemisel ainult süvendab nende arusaama enda õigsusest ja tugevuses ning enda kehtestamist teiste suhtes. ... Selliste laste jaoks on eri kultuurides erinevaid kasvatusasutusi, kus lapse vägivaldne käitumisakt surutakse maha samuti vägivallaga, kuid mitte löömisega, vaid kinni hoidmisega kuni rahunemiseni."

Mõned nopped karistamise psühholoogiast (http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=2493)

• Karistada tohib ainult siis, kui lapse teadvuseni on jõudnud keelamine või teadaolev kehtiv keeld, mida ta eirab. (Laps vabandab end kõige sagedamini sõnadega „ma ei teadnud, et ei tohi”.)
  
• Karistada tuleb kohe, kui sõnakuulmatus ilmsiks tuleb. Laps peab karistajat julmaks või tigedaks, kui konfliktsituatsioon on oma akuutsuse minetanud (psüühiline mikrokliima on rahunenud). Lapse ajataju erineb täiskasvanu omast ja tema õiglustun­de jaoks on süüteol teistsugused „aegumismäärad”. („Ikka veel karistab, ma mõtlesin, et on juba andestanud/unustanud”.) Sel juhul võtab laps karistust kättemaksuna.
• Karistada tohib ainult keelule mittekuuletumise eest. Füüsiliselt ei tohi mingil juhul karistada käsu mitte­täitmise eest.
• Kõige tõhusam karistus on vabadust piirav sanktsioon (koduarest, pidude keeld, telekakeeld, arvutimängude keeld, mõnel juhul ka sõprade külaskäigu keeld). Huvitegevusest või pikaajalistest projektidest kõrvalejätmist ei tohi karistusena kasutada.
• Lapsele mõjub erinevalt isegi käsu ja keelu sõnastus. Paljusid käske saab ja tulebki sõnastada keeluna ja laps kuuletub. Võrdle „lõpeta kohe see lärmamine!” ja „lärmata ei tohi!”.
• Enne keelamist või käskimist peame olema kindlad, et laps kuuleb ja kuulab, veel parem on tema tähelepanu kontrollimine enne keelamist: „Vaata siia ja kuula, mis ma sulle nüüd ütlen… nooguta, kui aru said.” (Lapse levinum vabandus on, et ta ei kuulnud, mida sa teha ei lubanud.)
• Kui täiskasvanu ja lapse konflikt on viinud karistamiseni, eriti füüsiliseni, peab karistajast näha olema, et ta ei nahuta kurjusest, naudingu ja mõnuga, vaid on vastu enda tahtmist sunnitud seda tegema. („Mul on kurb/kahju, aga ma pean sind karistama selle eest, et…”)
• Kui täiskasvanu ja lapse konflikt on viinud lapse karistamiseni, peab rahunenud olukorras, näiteks õhtul voodis enne lapse uinumist järgnema üks kolmest tegevusest vanema algatusel:
  • andekspalumine („Anna andeks, et ma sind karistasin, aga sinu tegu sundis mind seda tegema!”);
  • andeks andmine („Küllap said isegi aru, et sinu tegu läks üle igasuguste piiride ja see viis suure riiuni, aga olen selle sulle andestanud, uskudes, et sa enam nii ei tee”). See on lapse andekspalumisele provotseerimine. Andekspalumist lapselt nõuda ei tohi, muidu õpib ta sellega manipuleerima;
  • leppimine („Tülitsesime, mis tülitsesime, mul oli piinlik, kindlasti oli sul ka, aga lepime nüüd ära.”). Nendel kolmel moel tüli lõpetades saab laps aru, et karistatakse halba tegu, mitte halba last.

Meil on koolis probleeme põhjuseta puudumisega. See tähendab, et õpilasel on loomulikult olemas põhjus, miks ta tundi ei lähe, aga see põhjus pole koolipere poolt aksepteeritut. Minu meelest peaksima ka meie rohkem süüvima psühholoogiasse ja proovima välja selgitada, mis põhjustab selle olukorra, millega õpetajad sugugi rahul pole. Samuti peaksime enam rakendama just 4. punkti Tõnu Otsa loetelus ja tegelema õpilaste õigustega. Kui me leiame, et õpilased ei ole kõiki oma kohustusi täitnud, siis ei ole millegagi põhjendatud see, et neil on samas kõik õigused alles jäetud. Selles seisneb minu jaoks vastuolu.

Lõpetuseks soovin lapsevanematele selget mõistust keelata oma last kategooriliselt juhtudel, kui ta teeb endale või teiste midagi halba või ohtlikku. Ainult siis jääb lapsesse alles ka inimesele omane ürgne instinktiivne käitumine - reageerida ohusignaalile tegevuse lõpetamisega ja peituda.