Good Schools - Strong Community

In Põlvamaa, the county we live, education has always been an important topic to locals. Most of our schools are strong and child friendly and parents are interested in their children's education. A famous old time Estonian teacher and school innovator Johannes Käis was born in Rosma. In the exact building where currently is located a Waldorf kinderkarten 'Täheke' ('Starlet'). Next to it is located an alternative Waldorf School (based on Rudolf Steiner's idealogy) called Johhannese Kool. To those who have not heard about Steiner, I refer a web page http://www.steinerwaldorf.org.uk/whatissteinereducation.html, where Steiner Education is nicely described.

Steiner education...

◦Works for all children irrespective of academic ability, class, ethnicity or religion;
◦Takes account of the needs of the whole child – academic, physical, emotional and spiritual;
◦Is based on an understanding of the relevance of the different phases of child development;
◦Develops a love of learning and an enthusiasm for school;
◦Sees artistic activity and the development of the imagination as integral to learning;
◦Is tried and tested and is part of state funded, mainstream provision in most European countries;
◦Is respected worldwide for its ability to produce very able young people who have a strong sense of self and diverse capacities that enable them to become socially and economically responsible citizens.

Already third year in May Johannese Kool is organizing an alternative educational conference 'Good Choices in Education'. It is a place with great vibes, good energy and powerful thoughts. People from all over Estonia are coming together, lots of parents from the same Joahannese school and other families from vicinity. All families are welcomed, as there are activities for parents and children. The catering has always been an art like experience in its own: health food, clean tasting and full of energy. This year it was provided by a little company called Setu Sõsarõ consisting of three Setu sisters. Setu is a different cultural region, part of Põlvamaa, but they have different religion and traditions.

Viluste Kool, the elementary and middle shool of our town where our children go, is also a very good school. It is an old school, founded in 1769 as part of many Räpina Parish schools which were founded that year. In 2001 a new school building was finished and it looks and acts beautifully. The teachers are active and ignite the students to participate in all kinds of after school actuvities. They have a drama group, several folk dancing groups, two choirs and a boys ansamble, art club and declamation club. Several times in a year school puts on grand concerts. The annual spring concert just happened, lasting the usual two hours and most of the students on the stage several times taking part in different activities. I really appreciate the energy our teachers are putting into getting the students to be active. Thank you!

Õdus õhtu raamatutega

Ma olen ennegi kiitnud meie laste praegust kooli, aga eile toimus taas uks vaga vahva uritus, mis jallegi kajastamist vaarib. Lumetormi tottu edasilukatud raamatulugemisohtu toimus koolimajas. Nn Dress code oli pidzaama ja hommikumantlid ning pakuti kupsiseid ja kakaod. Aga koige tahtsam oli see, et opetajad ja teisedki kooli tootajad, naiteks med ode, lugesid klassitubades lastele igasugu ponevaid ja armsaid raamatuid ette. Koolimajja sisenedes jaotati meile katte leht, kus oli kirjas milliseid jaamu (Cozy Station) meil kulastada tuleb. Neid jaamu oli ule 20 ja koik kulalised olid nende vahel ara jaotatud, et tekiksid vaiksed ruhmad. Kokku oli kolm sessiooni, koik 20 minutit pikad ja nende vahele pakuti fuajees kupsiseid ja kakaod.
Loeti vaga erinevaid raamatuid, muinasjutte ja legende, tutvustati kaugeid maid ja opetajate endi lemmikraamatuid. Soltus opetajast, kui palju ta odususe loomisse panustas, aga meeldiv oli klassist kalssi kaia ja endale ette lugeda lasta. Ja vaatamata sellele, et nii opilastel kui ka opetajatel tuli jargmisel hommikul taas vara kohal olla, olid koik roomsad, et said koos aega veeta ka ohtutundidel. Ma ei usu, et seda igal ohtul tehtaks, aga tore on, et kool on see kuhu tahetakse minna.

Lastega Bostoni lastemuuseumis lustimas

Vaat see on kena koht: http://www.bostonchildrensmuseum.org/

Nii roomsat ja lastesobralikku, ponevat ja vaheldusrikast, tegevusi tais ja esteetiliselt nauditavat kohta pole ammu nainud. Suure aatriumi keskel korgub labi nelja korruse vorguga kaetud vertikaalne ronimislaburint. See koosneb lainelistest vineerplaatidest, mis on kenasti mistraga ule loodud ja hooti nii teineteise lahedal, et lapsed peavad nende vahelt korgustesse purgimiseks lausa labi roomama. Paris tosine tegemine on, et tippu jouda, ja siis alla tagasi, sest turvalisuskaalutlustel on sel vaid uks avaus. Meie suurtele lastele oli lihtne selgeks teha, et minge siit alt sisse ja siis uleval naeme. Aga paariaastaste vanematel on kindlasti parem, kui nad peavad ainult uhe valjapaasu ees passima. Eriti kui on tegemist vaid uhe vanemaga.

Jargmisena sisenesime vete- ja liivamaailma. Janek on taiesti veevalas ja seal sai ta sulistada ja sahmerdada nii palju kui tahtis: tamme ehitada, luuse paigutada, kopsikuid taita ja kallata, laineid tekitada jpm. Zoe jalle rullis ja soelus liiva suure monuga. Interjoor oli varvikas, hooti maheda kohtvalgusega, kohati taas valguskullane - soltuvalt vajadusest.
Siis sattusime taas esimesele korrusele, kus asus pisike korvpalliplats, kus korvilauad olid huvitavalt erilisteks pindadeks keeratud. Samuti asus seal laste joujaam: vandates ja tommates, tirides ja lukates pidi igasugu mehanisme toole panema. Magironijate treeningukohti meenutavaid seinu pidi sai proovida kui hea tasakaal ja kaeramm Sul on. Samuti vois vaikseid punne pidi mooda seina liikuda.
Siis oli seal veel joonistamis ruum ja nukumajade saal ja lasteaia tuba ja kooli klassituba, ehitustandrit meenutav mangusaal, pood koos sadade toiduainetega, juuksurisalong ja muusikatuba, jne jne. Me veetsime seal peaaegu neli tundi ja siis hakkasime vasima. Aga koiki asju uurida kull ei joudnud, nii et on pohjust tagasi minna.

Keskaegsed vidinad keset Uut Maailma

Ameerikas oli ja on palju rikkaid. Nagu enamus ilmselt teab, siis viisakas on mitte kusida esimese miljoni dollari parituolu ule. Kull aga voib hakata koigile opetusi jagama siis, kui on onnestunud sellest esimesest mitu jargmist tekitada. Nii juhtus Carnegi ja Rockefelleri ja J P Morgani ja teiste kuulsate toosturite/pankuritega.

Ma tapselt ei tea hr Higginsi tausta, aga temanimeline ja temaalgatatud Higgins Armory ehk maakeeli Higginsi relvamuuseum on Worcesteri linnas olemas. Monel rikkal on ka teistele surelikele kasulikud huvid. Higginsi kirge viis meie pereisa meid eelmisel nadalavahetusel vaatama - nii nagu tema ema teda kunagi poisina viis. See on vahva koht: hr Higginsile meeldis raud. Kes teab milliseid rauast tooteid tema tehased valmistasid, aga teda ennast huvitasid igasugu nikerdused alates Itaalia gondli ilusast ninaraskusest kuni keskaegsete raudruude ja relvadeni. Omal ajal, ilmselt ka II maailma soda ja selle olusid ara kasutades, onnestus tal kokku koguda markimisvaarne kollektsioon, mida nuud Higginsi relvamuuseumis eksponeeritakse.

Muuseumis oli pood, otse loomulikult, ja laste mangutuba, onneks, ja kaks korrust igasugu peamiselt sojateemalisi metallkonstruktsioone ja relvi. Saali sisenemisel huppasid koheselt meile ligi oma abi pakkuvad muuseumitootajad ja palusid meil museaalidega tutvuda ning kusimuste tekkides nende poole poorduda. Uks entusiast ei suutnud siiski ara oodata, millal me oma kusimustega valmis saame ja lahenes meile omapoolsete kommentaaridega. Olime just seisatanud uhe raudruu ees, mis oli teistest erinev selle pooolest, et raudruu kulge oli kubeme piirkonda kinnitatud uks kruusi meenutav metallist kopsik. Tootaja vastas meiepoolsele aruparimisele, et selline asi oli koikide kuljes viitamaks meeste vastavale organile, kuni uks idioot need 40-ndatel aastatel koikide teiste kuljest teadmata (aga aimatavatel) pohjustel eemaldas. Ta utles veel, et raudruu disain peegeldab vaga otseselt tolle aja moevoole ja et mood on neis koigis vaga eredalt margatav.
Kuidagi tekkis meil Joshiga diskusioon teema, et kas meeste vastav organ laheb lausa sinna kopsikusse sisse. Mulle tundus see jabur, sest et ta oleks seal kergesti haavatav ja kulma kaes. Millegi parast oli Josh veendunud vastupidises ja kogu see lugu tegi meile palju nalja. Muuseumis peabki nii kaima, muidu hakkab lihtsalt igav.
Parast otsis Janek endale muuseumipoest oma isikliku raha eest suure pluusist mao. Vot nii on lood.

Zoe tähelend baleriinina Ameerikas

Vaiksed tudrukud seostuvad ju ikka millegi nunnuga ja baletitunnid koos koige oma atribuutikaga on just see, mis Ameerikas uhe vaikese tudruku sterotuupselt nunnuks teeb. Ka meie langesime selle loksu ja nuud kaib Zoe juba neljandat kuud baletitunnis ja jouluajal oli sel tantsukoolil etendus kavas. Selle tarbeks oppisid lapsed juba mitu kuud enne kava ja lapsevanematele oli antud karm kask riietada tudrukukesed etenduse ajaks uleni valgesse. Samuti olid antud tapsed juhtnoorid selle kohta, kuidas tohtis valja naha lapse pea: juuksed pidid olema tiritud hobusesabasse ja mingit tukka ei tohtinud naha olla. Selle saavutamiseks pidime poest ostma zeleed, et siis Zoe juuksed sellega kokku voida ja tukk taha kleepida. Soovitati kasutada ka ripsmedussi, silmapliiatsit ning punast huulepulka. Kuna tegemist on siiski 5-aastase tudrukuga, mitte 15, siis sellest nimekirjast valisime Zoe tungival noudmisel huulepulga, aga ulejaanud iluained jatsime kasutamata. Trahvi selle eest onneks ei saanud. Aga Zoet ara ka ei olnud voimalik tunda. Kui ma poleks teadnud, et see on see inimene, kelle ma enne etendust lava taha viisin, siis poleksin ma oma kallist Zoet aare pealt ara tundnun. Vaadake ise! Lavafotodel on Zoe vasakult kolmas ja pildil, mis on tehtud peale esinemist, on ta vasakult teine.

Hingedepäevaks

Halloween sai just labi. Omal ajal New Yorgis vallalisena ringi kaies ja tegusi tehes sai ikka igal aastal ennast tosiselt kostumeeritud ja sellest on head malestused. Sel aastal aga kogesin Halloweeni laste seisikohast. Ja see on pisut teine. Vist ilmselt ka selleparast, et meie lastele on alati vaga meeldinud kostuume kanda ja nad on seda aastaringselt ka teinud. Seetottu oli see Ameerika suurim kommi ja kostuumipuha meil eelkoige kommipuha.

Aga siiski, paris Halloweeni eelohtul, ehk siis 30. oktoobril soitsime kulla Joshi lapsepolve sobrale Salemisse, Massachusettsi osariigis. See asub paris Atlandi ookeani aares pisut Bostonist pohjapool. Boston on vaga suur linn ja Salem, mis asub sellele nii lahedal, on samuti tihedalt asustatud. Ta on vana sadamalinn ja kaubavahetuspunkt ning seetottu voib sealt leida palju vaga kenasid villasid ja endisaegseid kaptenite/kaupmeeste moisaid.

Aga Salemiga seostub enamik ameeriklastel noiad ja noidused, sest kuulsad protsessid noidade ule - umbes nagu meie Libahundi Tiina - on joudnud raamatutesse ja filmidesse. Seetottu on tanapaeva Salemist saanud Halloweeni keskus ja rahvast tuleb terve oktoobri kuu jooksul tuhandete kaupa kokku ule kogu maa. Eks seal ole ka muudel aastaaegadel noiduste ja oudustega, naiteks Frankenstein, seotud kauplusi ja muuseume. Aga oktoobris on asi saanud enneolematud mootmed ja kogu linnake on muutunud uheks ouduste ja jubeduste kantsiks. Igal pool on kummitusmaju ja verd tarretama panevaid naitusi. Nadalavahetustel on peatanav lausa umbes koigist neist, kes seda naitemangu vaatama on tulnud ja neid, kes ennast (ja oma uhkeid kostuume) on naitama tulnud.

Ja kostuume oli toepoolest igasuguseid: armsaid kassikorvakesi ja -sabakesi ning mereroovleid ja filmitegelasi. Aga oli ka toelisi hirmutisi (vt kasvoi toda naist paremal), kes oma fantastiliselt keeruka kogu keha katva kostuumi eest lausa raha votsid. St et kui tahtsin nendega pilti teha, siis pidid pisut 'rohelist' nende purgikesse poetama.

Uks kuradiks moondunud mees oli nii jube oma sinaka peanaha ja valgete silmadega, et Janek oli taiesti toeliselt hirmunud ja puges mulle seljataha, et too koletis teda ei vaataks. Ja see oli koik paeva ajal, nii et voite ainult ettekujutada missuguseks molluks seal veel pimeduse katte all laheb ...

Peatanaval oli ka uks lett, kus tootasid profid filmi make-up kunstnikud ning nende kaest sai kohe kohapael endale tellida kuulihaava laubale voi vampiirihammustused kaelale voi verenired voi veel midagi muud vastavalt oma maitsele.

Aga tore oli, nii et jargmisel korral kui Halloweeni ajal Ameerikasse satun, siis votan ka oma kortuumi palju tosisemalt, sest sel aastal oli mul vaid kuradi punaste juuste ja sarvedega parukas.

Muide, Halloweeni nimi tuleb wikipedia andmetel sellist rada pidi: "The word Halloween is first attested in the 16th century and represents a Scottish variant of the fuller All-Hallows-Even ("evening"), that is, the night before All Hallows Day. Although the phrase All Hallows is found in Old English (ealra hālgena mæssedæg, mass-day of all saints), All-Hallows-Even is itself not attested until 1556."

Paris oigel paeval panime endid korralikult ja soojalt riidesse: Zoe moondus loviks, Janek voidusoitjaks, mina kuradiks ja Josh kandis koletise maski. Ja koos paari sugulasega hakkasime naabrite uksetaguseid kulastama. Lapsed aga muudkui koputasid ja avasid kotisuid, kuhu kogunes kopsakas kogus maiusi, ja vanemad turvasid tanaval. Liikvel oli palju rahvast ja meeleolu oli ulev. Eriti vahvaks ja pisut jubedaks laks pimeduse saabudes, kui koik aedadesse ules pandud atraktsioonid uued mootmed votsid. Valja loigatud nagudega korvitsad muutusid kuidagi koletuslikumaks ja valgusefektid veriste nagude ja hauakividega panid sipelgad mooda selga jooksma. Oli monusalt jube ...

Tôelised Ameerika mäed

Lobustuspark on lahe!

Ma maletan juba noorusaegadest, et lobustuspark on uks vahva asi, mis siis et vahest on ikka paris hirmus. Ma ei tea kui vana ma olin, aga ema ja oega laksime Tshehhi lobustusparki, mis ikka igal aastal Tallinna kulastas. Ma noudsin kangekaelselt, et mind lastaks minna nende autodega autodroomile soitma, mis vardaga laest elektrit saavad. Emme arvas kull, et ma liialt noor olen ja mul raske nendega soita on, aga ma ei jatnud jonni. Siis ta laskis mul minna - oh, oudust! - ma ei suutnud seda uldse roolida, kogu aeg porkasin teistega kokku ja laksin tagurpidi ega osanud ennast uldse umberpoorata. Aga Ameerika maed olid vahvad, neid ma ei kartnud juba siis.

Ja kui ma esimest korda Ameerikasse tulin, siis laksime sopradega New Jerseysse, kus asub lobustuspark nimega Six lags. Oh Issake, kull see oli suur ja kui palju seal oli igasugu karusselle ja Ameerika magesid. Ma maletan, et viisin ka oma "vaesed" vanemad sinna. Ema onneks keeldus, aga meie isaga laksime sellise atraktsiooni juurde, kus sind viiakse konkuga korgele, vaga korgele, ja siis lastakse lihtsalt lahti - viuhh! vaba langemine mitu sekundit. See oli jube! Ema parast utles, et isa oli sealt valjunud vaga, ikka vaga halli jumega.

No nii, eelmisel nadalavahetusel laksime siis terve perega taas lobustusparki. Ka siia lahemale, Springfieldi MA on uks Six Flags ehitatud. See oli toesti vaga tore: kettkarussellid, keerlevad teetassid, hiigelkiiged ja muu. Ja Ameerika maed on viidud taiesti uuele tasemele, sest sind seotakse kohutavalt kovasti metalsete harmetega tooli kulge ja siis haatakse igas suunas keerutama. Ja seda koike vaga suurel kiirusel.

See oli hasti vahva koht kogu perega mnemiseks, sest esiteks, seal oli vaga palju atraktsioone ja pidevalt oli korvuti jubedamaid, vahem oudseid ja siis paris titekaid lobustusi. Me votsime soogid/joogid kaasa, sest kohapeal oleks vaga kallis. Me hoidsime selle koha peal kokku, aga selleeest ostsime Flash Pass'i. See on selline vidin, mis voimaldab reserveerida aegu populaarsemate magedel. Sest jarjekorrad on tohutult pikad ja mond soitu void paar tundi oodata. Selle eest pidi kull juurde maksma, aga ei pidanud vahemalt kuskil ootama ja niisama passima. Nii et kokku vottes hoidsime ikka raha kokku.

Seal oli ka uks kuulus atraktsioon, nimeks Superman. See oli vahemalt 9-kordse maja korgune ja ullatavalt pikk Ameerika magi. Oudne! Uks kord kaisin ja teist korda enam ei julgenud. Koige oudsem oli see, kuidas ta vaikselt, toka-toka, sind sinna korgustesse karutas: ikka korgemale ja korgemale. Juba oli koik kui peo peal, aga ikka edasi. Suda pidi seisma jaama ja tahtsin lahkud, aga ei, ikka edasi!

Ja siis tuli esimene langus, pauhh, suda huppas peaagu rinnust valja, ja siis kohe teine magi - ules ja alla. Teise mae tipus oli selline tunne, nagu lendaksid. Tapselt nagu Superman!

Selle mae nimeks on tegelikult nuud Bizarro, vt ka kodulehte siit. Max kiirus on 77 miili tunnis ehk 124 km/h, suurim langus ametlikel andmeil ca 70 meetrit.

Head uut oppeaastat, kallid kooli inimesed!

Nuud on mul oma auto kasutada! Juhuu, rattad all ja piiritu vabadus (peaaegu)!

Meie peres hakkas kool eile, esmaspeaval, 30. augustil. Puhapaeval kaisime Joshi vennal Justinil kulas ja jaime muidugi liiga kauaks, sest nad elavad jarve aares ja seal oli vahva lebotada ning sugulasi oli ka kogu ou tais, nii et kurb oli lahkuda. Joshi isa pidi andma meile uhe oma kolmest autost kasutada. Sellega soitsime ka kolm aastat tagasi - suur vana Ameerika auto, kus esiistmeks on diivan, millel legaalselt kolm kohta ja mis ootsub soites kui laev. Pikkust pea meeter rohkem kui muidu. Laiust ikka ka ...

Joshi too algab 7:45 ja laste kool 8:30. Seega, kuigi nad asuvad uhes suunas, peaks lapsed vaga vara kooli minema, et Josh ka oigeks ajaks jouaks, kui uhe autoga minna. Nii otsustasimegi, et mina viin nad ise kooli. Siis ma saan ikka neid korralikult kallistada ja mutsutada, et nad terve paeva vooras keskkonnas hakkama saaksid.
Koik oli harjumatu - ise roolis, uus kool, tundmatud teed, vooras auto jne. Uhe sonaga, loin verest valja, et seda laeva juhtida ja vahetasin ta esimeseks paevaks Joshi ema vaikse Honda vastu. Nende kahe auto bensiinitarbimine on muidugi katastroofiliselt erinev. Kui vaike Hondake joob 32 miili labimiseks 1 galloni (ca 3,7 liitrit), siis too paat saab 1 galloniga hakkama vaid 13 miiliga. Onneks on Ameerikas bens suht odav, aga siiski, niikui ampsaks tuki rahakotist valja.

Kena Eesti kombe kohaselt tahtsime ka siin opetajatele esimesel koolipaeval lilli viia. Laksime hommikul vara poodi lilli valima. Upsti, valik oli väägadi kentsakas: saadaval olid ainult kahtlase kaunidusega buketid, uks neoonim kui teine. Aga lastele need meeldisid ja tundus, et ka opetajatele, nii et mis mulgi nuriseda. Kooli uksed avanevad opilastele tapselt kell 8:30; ma ei saagi aru, mis kell tunnid algavad, aga koik on suhteliselt vaba - hommikul lihtsalt saabutakse, lobisetakse ja ma ei ole marganud mingit ranget kella helina peale tormamist.
Enamik saabub koolibussidega, aga paljusid siiski tuuakse ka autodega. Ja autoga laste katte saamisel on oma nipp: autod asetuvad jarjekorda ja siis soidetakse reas kooli ukse ette ja kooli tootajad toovad lapsed oma vanemate autodesse. See vottis terve igaviku aega ning lapsed peavad sel ajal vaguralt treppidel oma perekonnanime algustahe margi all kenasti ootama. Oi,oi, vaesed vasinud lapsed!

Aga esimese paeva muljed olid vaga head. Nii Zoe kui Janek kiitsid sobralikke klassikaaslasi ja ponevat paeva. Kahjuks jaid molemad esimesel paeval ilma sooja kooli soogita, ilmselt mingi keeleline arusaamatus. Nimelt peavad nad votma kaasa oote, mida suuakse klassiruumis paar tundi enne sooja toidu soomist kooli sooklas. Zoel on lausa kaks snaki korda. Sooja soogi eest tuleb maksta 2 dollarit peavas ja koik seda sugugi ei soo. Meie maksime ette terve kuu eest ja nuud tuleb lastel sooklas vaid oma nimi oelda ja see voetakse nende arvelt maha. Ilmselt ei saanud nad sellest susteemist aru, aga nuud ma selgitasin neile veel ule ja molemad opetajad on ka teadlikud, et nad vajavad alguses sooklas pisut abi.

Peale esimest kooli paeva ja pidulikku kolmekaigulist lounasooki kodus lakisme ujuma, sest meil on siin paris kuumad ilmad, 28 kraadi vilus.

4. päev Ameerikas: sôit koolibussiga

1. september ei ole Ameerikas mingi eriline Teadmiste paev. Siin kandis hakkab kool sugisel taas peale taitsa suvalisel paeval - moned koolid on juba alustanud, meie lastel ja ka pereisal hakkab kool jargmisel esmaspaeval, 30. augustil. Seega oli vaja minna ja lapsed kooli kirja panna. Kuna Josh oli juba kevadel eeltood teinud ja pinda sondeerimas kainud, siis meid teati ja oodati.

Kevadel juhtus laste kooliga seoses jargmine huvitav seik. Josh helistas kooli kanseleisse, aga toru vottis hoopis kooli med ode, kes vabandas, et koik muud liinid on katki. Josh siis selgitas, et ta pere tuleb sugisel ja kaks last jne. Tavaliselt pidi ta peale Eesti mainimist veel pikal selgitama, et kus see Eesti siis oigupoolest asub, Euroopa ja Soome ja nii edasi ... kuid mitte sel korral. Peale Eesti mainimist kiljatas proua teisel pool toru, et tema on ka eestlane. Tuli valja, et tema on kull sundinud juba Ameerikas, kuid molemad vanemad olid soja ajal emigreerunud ja ta neiupolvenimi oli Paju.

Ilmselt tanu ka sellele vahejuhtumile oli kogu koolipere upris ponevil meie saabumise ule. Ja kui me siis kanseleisse sisenesime, saime toesti osaks aarmiselt sobralikule kohtlemisele. Kuigi nende inimestega pisut kauem raakides olen paris veendunud, et nad ongi sobralikud, koikide vastu. Janek sai endale klassiopetajaks mrs Robbinsi ja Zoe sai mrs Bailey. Kuna koiki klasse oli vahemalt 4-5 paralleeli, siis ma arvan, et Joshi kommentaar, et Janekile oleks vaja sellist rangemat opetajat, laks sekretarile hasti kohale ja mrs Robbins jattis meile molemile vaga "soodsa" mulje.

Eile oli koik eelkooli lasped ja lapsevanemad kutsutud opetajate ja kooliga tutvuma. Nagu juba mainitud, siis eelkooli klasse oli 5. Koguneti voimlas, meie saabudes oli see juba rahvast vaga tais, lapsed kinnisest hapnikuvaesest ruumist hullumas OMIGOD! Millegiparast jai urituse algus ka ca 10 minutit hiljaks, nii et ma olin sutsu ullatunud ja segaduses. Aga siis vottis uks opetajatest sona ja teatas, et nuud lahevad koik lapsed koos oma opetajatega kooli bussidega soitma, et bussis olemise reegleid oppida. Vanematel paluti lahkelt maha jaada, sest juba jargmisel nadalal hakkavad ju koik 5-aastased eelkooli opilased ilma nendeta koolibussiga kooli ja koju soitma. Ma ikkagi toppisin ennast peale, akki vaja Zoele midagi tolkida voi nii. Aga eks ma olnud ise ka parajalt ahmi ja ponevust tais ... ja millal ma veel Ameerika koolibussiga soita saaksin kui mitte nuud. Taitsa tore oli - REEGEL nr 1: tagumik peab kogu aeg tooli puutuma; REEGEL nr 2: suua ja juua ei tohi kaasa votta. Koolibussis kamandab bussijuht ja tema sona peab kuulama, voi siis jargmisel hommikul jalutad kooli.

Peale busiisoitu kutsuti meid klassi ja koik lapsed pidid oma nime jargi oma koha ules otsima. Zoe 6-ses lauas on veel Summer ja Annika ja William ja veel kaks last, kelle nime ma ei maleta. Seinad olid 100% ulatus kaetud koiksugu piltide ja plakatitega, interaktiivne tahvel oli ka nurgas. Mrs Bailey oli usna nooruke ja hasti sudamlik naine. Ta oli kull pisut mures, kuidas Zoe inglise keeles hakkama saab, aga ma lohutasin teda, et Zoe on vaga seltskondlik ja kiire oppija. Selle kinnituseks uks lugu tana hommikust: kaisime lastega kodu lahedal pargis jalutamas. Seal polnud kedagi peale meie. Siis saabus uks Zoest aasta vanem poiss oma isaga. Isa jai pisut eemale, aga poiss tuli valjakule, kuid jai meie lastest kaugemalt. Mina kuulen kuidas meie lapsed arutavad, et peaks ta mangima kutsuma. Otsustatakse, et Zoe laheb poisi juurde. Zoe marsib poisi juurde ja toimub dialoog:
Zoe:"Want to play?"
Poiss:"Yes."
Zoe:"Come!"
Zoe poorab jarsult umber ja jalutab tagasi Janeki juurde, poiss kannul. Edasi laheb sobralikuks ja vahvaks manguks, millesse lisanduvad mone aja parast ka poisi emaga saabunud koer ja lopuks ka tuulelohedega varustatud isa.

Karistamise psühholoogiast Tõnu Otsa vahendusel

Kui ma mõned kuud tagasi kooli raamatukogus Õpetajate Lehte sirvides aru sain, et niimoodi püsti seistes vahetunni ajal ma kõiki tuumakaid artikleid läbi lugeda ei jõua, siis otsustasin, et seda lehte hakkan nüüd tellima endale koju. Ma olin ennegi aastat eest seda lehte vahelduva eduga lugenud, aga nüüd tajusin kuidagi väga tugevalt, et tegu on tõeliselt sisuka ajalehega.

Kuigi tavaliselt läheb kõik põlev meil kodus koheselt tulehakatuseks, siis Õpetajate Lehte hoian küll pikalt lauanurgal, et võimalusel kolleegidele siit ja sealt tsiteerida. Nii ka nüüd, tunnen kohustust üldusele ka oma ajaveebi kaudu levitada psühholoogilist teavet karistamisest.

27. novembri Õpetajate Lehes on psühholoog dr Tõnu Otsa artikkel "Karistatakse halba teagu, mitte paha last". Esimese asjana tsiteeriksin lõiku, kus autor teadustab ühe väikse osa poistest (ca 0,05% sündinutest) eripära nii: "On lapsi, kes arvestavad jõuna, millele tuleb alistuda, vaid füüsilist üleolekut ja kasutavad ka enda kehtestamiseks ainult füüsilist jõudu. Ning nende laste seas on enamik neid, kelle kasvatuses pole tehtud mingisugust viga. Pigem vastupidi - heasüdamlikkus nende kohtlemisel ainult süvendab nende arusaama enda õigsusest ja tugevuses ning enda kehtestamist teiste suhtes. ... Selliste laste jaoks on eri kultuurides erinevaid kasvatusasutusi, kus lapse vägivaldne käitumisakt surutakse maha samuti vägivallaga, kuid mitte löömisega, vaid kinni hoidmisega kuni rahunemiseni."

Mõned nopped karistamise psühholoogiast (http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=2493)

• Karistada tohib ainult siis, kui lapse teadvuseni on jõudnud keelamine või teadaolev kehtiv keeld, mida ta eirab. (Laps vabandab end kõige sagedamini sõnadega „ma ei teadnud, et ei tohi”.)
  
• Karistada tuleb kohe, kui sõnakuulmatus ilmsiks tuleb. Laps peab karistajat julmaks või tigedaks, kui konfliktsituatsioon on oma akuutsuse minetanud (psüühiline mikrokliima on rahunenud). Lapse ajataju erineb täiskasvanu omast ja tema õiglustun­de jaoks on süüteol teistsugused „aegumismäärad”. („Ikka veel karistab, ma mõtlesin, et on juba andestanud/unustanud”.) Sel juhul võtab laps karistust kättemaksuna.
• Karistada tohib ainult keelule mittekuuletumise eest. Füüsiliselt ei tohi mingil juhul karistada käsu mitte­täitmise eest.
• Kõige tõhusam karistus on vabadust piirav sanktsioon (koduarest, pidude keeld, telekakeeld, arvutimängude keeld, mõnel juhul ka sõprade külaskäigu keeld). Huvitegevusest või pikaajalistest projektidest kõrvalejätmist ei tohi karistusena kasutada.
• Lapsele mõjub erinevalt isegi käsu ja keelu sõnastus. Paljusid käske saab ja tulebki sõnastada keeluna ja laps kuuletub. Võrdle „lõpeta kohe see lärmamine!” ja „lärmata ei tohi!”.
• Enne keelamist või käskimist peame olema kindlad, et laps kuuleb ja kuulab, veel parem on tema tähelepanu kontrollimine enne keelamist: „Vaata siia ja kuula, mis ma sulle nüüd ütlen… nooguta, kui aru said.” (Lapse levinum vabandus on, et ta ei kuulnud, mida sa teha ei lubanud.)
• Kui täiskasvanu ja lapse konflikt on viinud karistamiseni, eriti füüsiliseni, peab karistajast näha olema, et ta ei nahuta kurjusest, naudingu ja mõnuga, vaid on vastu enda tahtmist sunnitud seda tegema. („Mul on kurb/kahju, aga ma pean sind karistama selle eest, et…”)
• Kui täiskasvanu ja lapse konflikt on viinud lapse karistamiseni, peab rahunenud olukorras, näiteks õhtul voodis enne lapse uinumist järgnema üks kolmest tegevusest vanema algatusel:
  • andekspalumine („Anna andeks, et ma sind karistasin, aga sinu tegu sundis mind seda tegema!”);
  • andeks andmine („Küllap said isegi aru, et sinu tegu läks üle igasuguste piiride ja see viis suure riiuni, aga olen selle sulle andestanud, uskudes, et sa enam nii ei tee”). See on lapse andekspalumisele provotseerimine. Andekspalumist lapselt nõuda ei tohi, muidu õpib ta sellega manipuleerima;
  • leppimine („Tülitsesime, mis tülitsesime, mul oli piinlik, kindlasti oli sul ka, aga lepime nüüd ära.”). Nendel kolmel moel tüli lõpetades saab laps aru, et karistatakse halba tegu, mitte halba last.

Meil on koolis probleeme põhjuseta puudumisega. See tähendab, et õpilasel on loomulikult olemas põhjus, miks ta tundi ei lähe, aga see põhjus pole koolipere poolt aksepteeritut. Minu meelest peaksima ka meie rohkem süüvima psühholoogiasse ja proovima välja selgitada, mis põhjustab selle olukorra, millega õpetajad sugugi rahul pole. Samuti peaksime enam rakendama just 4. punkti Tõnu Otsa loetelus ja tegelema õpilaste õigustega. Kui me leiame, et õpilased ei ole kõiki oma kohustusi täitnud, siis ei ole millegagi põhjendatud see, et neil on samas kõik õigused alles jäetud. Selles seisneb minu jaoks vastuolu.

Lõpetuseks soovin lapsevanematele selget mõistust keelata oma last kategooriliselt juhtudel, kui ta teeb endale või teiste midagi halba või ohtlikku. Ainult siis jääb lapsesse alles ka inimesele omane ürgne instinktiivne käitumine - reageerida ohusignaalile tegevuse lõpetamisega ja peituda.

Isesugused inimesed: perekond Jacobson Vikerraadios

Vaata, aga vaata ... nüüd oleme siis üleriigiliselt kuulsaks tehtud. Tore oleks, kui see saade innustaks noori ja vanu peresid linnast maale kolima. Sest üks on kindel - elu maal on väga ilus. Kui me selle sõnumi Vikerraadio abiga kellenigi viia suutsime, siis minu missioon on täidetud.

Saadet saab järelkuulata Vikerradio kodulehelt http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1195181

Emakeel on ilus

Mul oli paar päeva tagasi oma kakskeelse tütrega, kes saab varsti, oktoobris, nelja aastaseks, vahva jutuajamine.
Zoe palus mind, et ma räägiksin midagi ingliskeeles. Tegin seda. Selle peale ütles Zoe: "Niimoodi räägib issi. Ma räägin issiga inglise keeles."
Emme: "Õige."
Zoe: "Sinuga ma räägin eesti keeles."
Emme: "Õige, eesti keel on sinu emakeel."
Zoe: "Emakeel on ilus."

Küll on maal ilus elada ja kasvada ...

Ega ma ju täpselt ei tea kas lastele siin üldse meeldib ja kas neile meeldib tegelikult maal rohkem kui linnas või vastupidi. Ma tean, et neile meeldib olla koos meiega - vanematega, aga kui nad saaksid valida, kas olla koos maal või linnas, siis ...

On siiski hetki, mil ma olen üpris veendunud, et neil ka ikkagi meeldib maal elada. See on siis kui nad tühja kõhuga lähevad ja söövad marju või herneid, tõmbavad naeri või porgandi välja ja näksivad seda. Siis ka kui saab loomi paitada ja puu otsa ronida. Ja neid hetki on tegelikult päris palju, nii et ma väga ei muretse.

Lillekesed Leppojal

Lilli on meil palju: osad kasvavad rahulikult peenras ja õitsevad vaataja rõõmuks. Osad on väga aktiivsed ja räägivad palju.

Janeki sünnipäev - koolipoiss valmis niikui naksti!

Kui teist korda midagi teed, siis võib seda ju traditsioniks nimetada, eks? Seega toimus meil tradistiooniliselt suve suursündmusena Janeki sünnipäeva tähistamine. Kutsustud olid Piirid, nagu ikka, ja sünnipäevalapse soovi kohaselt ka kolm tema lasteaiakaaslast Räpina lasteaiast. Üks neist, Stefan, on ka meie küla poiss ja meil ennegi mängimas käinud. Teine, Andry, on väga vahva ja asjalik poiss Räpinast. Tema on lisaks ka veel Zoe suurim sõber ja mängukaaslane lasteaiapäevilt.

Piiri pere oli tulnud traditsiooniliselt paljukesi: eelmisel aastal oli meil külas ka Aini õde Krista. Sel aastal tutvustati meile nooremat venda Elarit ja tema pere, kes Noarootsist olid lapsepõlve radadele külla tulnud.

Soojenduseks korraldas Josh külalistele sabamängu. Peale esimest vooru, mis lastele tohutult nalja pakkus, ei suutnud ka täiskasvanud end tagasi hoida ja sukeldusid mängu. Selle osa finaaliks osutus pereisa ja peretütre tandem, mis lõpuks ainsana sabaga jäid:
Loomulikult oli ka laste lemmikvoor - koogivoor. Sel aastal võisime tänada usinaid kondiitreid Külli Piiri ja Helenit, kes meile lisaks poekookidele ka isevalmistatud maiuse kohale tõid.